pühapäev, 18. oktoober 2015

Taaskasutus ehk pesukaru lillekesega

Mõnikord võib koristamine olla väga viljakas – lisaks sellele, et midagi saab kuskil puhtaks ja korda, võib täiesti ootamatult leida midagi unustuse hõlma vajunut. Nii leidsingi need kotikese detailid ühest kingakarbist, kuhu olin nad tolmumise eest peitu pannud. Alustasin selle koti tegemist, kui poiss oli paras põnglane, 2-3 aastane lasteaia mürgeldis. Alatasa võeti ikka emme suur seljakott, vinnati see endale selga ja käidi toas tähtsa näoga ringi. Kuniks siis ühel päeval otsisin kokku vanad teksapüksid, mida enam jalga panna ei kõlvanud, kuid millel kasutamiskõlbulikku kangast küljes kuipalju. Riidekapi avarustest leidsin ka vanad kooliseelikud, millega oli hea aktsenti lisada. Selleks, et kott rohkem ikka poisilikum oleks, lisasin tumedamas-mahedamas värvis paela ning endalegi üllatuseks leidsin lapiteki õmblemise jääkidest ühe tervena säilinud vallatu pesukarukese, mis paelaga väga hästi kokku mängis. Siis aga tekkis miski takistus, millest ma enam tookord üle ei saanud, see võttis innu maha ja nii ta siis vaikselt unustusse jäigi...
Nüüd on esimene tüdruk samas vanuses ja koti teema aktiivselt jälle päevakorral. Ju see vist miski alateadvuse tagauks oli, mis mind nüüd selle karbini juhatas. Vaadanud need asjad üle, jäi mulle arusaamatuks, miks see töö tookord pooleli jäi... Nüüd oli vaja see vaid veidi tüdrukulikumaks tuunida. Ja jällegi oh seda õnne kui näppu jäi lillekestega riideriba, millel vaid see üks terve lilleke :).
Kõigest 7! aastat ja valmis üks seljakotike saigi :D.

3 kommentaari:

  1. Ootas oma õiget aega :) Ilus töö ja ilus kott

    VastaKustuta
  2. Sellise seljakotiga silkaks isegi ringi, tõesti armas, aga miks vahel mõni tegemine sedasi uut aega ootama jääb, ei tea aga on minulgi seda juhtunud :)

    VastaKustuta
  3. Väga armas kott tõesti. Mul on korra üks villane sokk valminud mitu aastat hiljem kui ta paariline :)

    VastaKustuta