Nodsu

Kutsumata külaline

2012-01-14T23:59:00.000+02:00

Maast madalast me kasvame teadmisega, et mitte miski siin ilmas ei ole igavene, tulek ja minek on meie igapäevaelu loomulikud osad. Ent ometi on meil nii raske leppida teadmisega kui keegi meie seast lahkub, mida lähedasem, seda raskem. Mida ootamatum minek, seda arusaamatum – miks küll?! Inimeste puhul on see minek nii lõplik – kui ta on kord juba läinud, siis jäädavalt, enam kunagi ei anta meile võimalust temaga kohtumiseks. Jäävad vaid mälestused meis endis, piltide peal.Tänaseks veidi enam kui nädal tagasi sain ühel õhtul teate onu ootamatust lahkumisest, vanust paar aastat üle 65. Onu oli olemuselt soe inimene, eestlaslikult vaikse loomuga, heasüdamlik, sõbralik, tegus ja töökas – teinuks veel palju...
Järgmisel hommikul sain teate meie suure sõbra ja koduvalvuri – bernhardiin Kelli – lahkumisest. Selja taha jäi tal üksteist aastat pikka ja tegusat elu. Olnuks ülekohtune tahta veel enamat, ent ometi oli ka see minek ootamatu. Tundus nii enesestmõistetavana, et kui nädalalõpus uuesti saabun, kohtume taas... Isegi põnglane, kes alati autost esimesena väljub ja terrassile jookseb, hüüdis "Kelli-Kelli!" kuna saabudes ei olnud hipsadi-hopsadi sõpra teda tervitamas. Seejärel informeeriti nõutult-küsivalt mind, et Kelli ei tulegi tema juurde. Õnneks võttis laps uudist rahulikult, palju ta sellest praegu tegelikult aru saab, kes teab.
Minu mälestustesse jääb Kelli (koos oma paar aastat tagasi lahkunud 'kaasaga') väga eriliseks koeraks. Nimelt kardan ma kõiki suuri koeri, eranditult, ja ma ei saa sinna mitte midagi parata. Ent aastaid tagasi, kui siiamaile tekkisin, pidime vastastikku teineteise olemasoluga leppima. Eks mind võeti alguses kui võõrast, kelle peale oli igal taaskohtumisel vaja ikka ja uuesti haukuda. Seda siis 'kaasaga' kahel häälel. Oma hirmust võitu saamiseks soovitas mees neile miskit anda ja nii kujuneski, et alati kui siia tulin, andsin kummalegi ühe kommi. Nemad võtsid mind ilmselt üsna pea omaks, kuid minul kulus vähemalt aasta, enne kui nende seltsis end vabalt tundma hakkasin. Ajapikku said need suured koerad minu pere osaks või õigemini pigem vastupidi, mina sain nende pere osaks... Kuigi võõraid suuri koeri kardan tänaseni, olen ma tänu Kellile ja tema 'kaasale' valmis võtma uue väikese sõbra, kellest kasvaks (koos minuga) suur koer :). Jah, nii julmalt kui see hetkel ka ei kõlaks, saame lahkunud lemmiku asemele võtta uue. Soovi korral sarnase lahkunuga, vähemalt väliselt, eks käitumuslikult-olemuselt ole igaüks kordumatu, omaette isiksus. Maa tingimustes peab ju ikka vähemalt üks koduvalvur majapidamises olema, kes asjadel silma peal ja korda hoiaks...
Mälestuseks üks pilt suurtest sõpradest (tehtud paar aastat tagasi).

Oo üllatus-üllatus!

2012-01-08T12:29:00.001+02:00

Talv jõudis meite õuele!
Maha sadanud esimene arvestatav särav lumevaip tõi endaga kaasa -15 pakasepoissi.
Lubatud -5 asemel leida hommikul eest -15 on ikka üllatav küll! :)

Enne veel kui lõpeb aasta...

2011-12-31T17:25:00.000+02:00

... teeks möödunud aia-aastast ühe kiire ja ülevaatliku kokkuvõtte, hiljem ajaloo mõttes lihtsalt huvitav mõnda asja meelde tuletada-meenutada.

* Vastu kevadet, enne veel kui ilmad päris soojaks läksid, sai aias tehtud nö hooldusraiet. Nimelt on meil jätkuvalt igivanu õuna- ja kirsipuid ning muid võsastunud kohti aias, mis hädasti vajavad korda tegemist, saaks aeda õhku, ruumi ja valgust juurde. Talvel selle meeletu paksu lumega polnud nagu mõtet puid maha võtta, oleks pikad kännutüükad püsti jäänud, seega ootasime, kui lumikate tiba õhemaks sulas. Kuna nimetatud ala jääb küllaltki maja lähedale, tuli kogu see oksarisu (mida ei olnud sugugi vähe) vedada kaugemale eemale põlluserva. Mäletan, et kokkuvõtteks sai ikka ohtraid kilomeetreid maha vantsitud ning enesest mõistagi võttis see kõik kokku päris suure ajakulu. Sellest tulenevalt juhtuski, et enne kevade saabumist me ei jõudnud kõige soovituga valmis. Suvel, kui kõik rohtus-lehtes, me nende puudega aga mässama ei kippunud, tööde lõpetamine jäi ootama uut talve-kevadet. Praeguseks kui kõik on jälle paljas ja raagus, näpud juba sügelevad seda koledust likvideerima, kuid juulikuust saadik taevast tulev pidev märg ja pahkluuni pori aias ei kutsu veel kuidagi toimetama. Tuleb ära oodata pakasepoisid, et siis üheskoos asuda asja kallale!

* Ilmad läksid soojaks, saabus kauaoodatud kevad, mis need meeletud lumemassid endaga viis. Algasid kilplaste aiandustööd. Nimelt seoses kodukese ehitamisega sai ju majaümbrus mullast puhtaks kooritud ning peale maja püsti löömist on majaümbrus kui paljas ja auklik-kühmlik kuumaastik. Juba talvel veeretasin oma väheseid sente sõrmede vahel ja mõtlesin, et nui neljaks, üritan kevadeks nii palju säästa, et paar koormatäit mulda tellida. Kuid võta näpust, masu mõjutas nii minu kui mehe tööd täpselt nii palju, et sellest august pole me veel tänaseni korralikult välja roninud. Kuna aga kange soov oli ikkagi suveks majaesine korda teha, siis nii kui muld põllult paistma hakkas ja maa juba veidi tahenenud oli, haarasime aiakäru ja labida ning kindel siht oli lähima põlluni. Tegemist siis meie endi, kuid välja renditud põlluga, seega igati õigus sealt vajadusel manti võtta. Ja nii siis mees ühel nädalal tööpäevaõhtuti ning samal nädalavahetusel kahekesi kordamööda seda rada tallusime, kuniks kokku sai toodud üle 60-ne aiakärutäie kevadist mulda. Hobust meil paraku pole, oleks kindlasti kergem olnud :) ning auto järelhaagist samuti mitte, et kui isegi oleks autoga põldu pääsenud, poleks täislaetud järelhaagisega pehmelt põllult välja saanud. Kuid sellegi töö juures polnud aiandushaldjas päris meie poolt ning järgmiseks nädalavahetuseks plaanitud mullaveole tõmmati konkreetne joon vahele kui töönädala sees traktor põllu üles kündis ning vilja maha külvas. Nii pidimegi siis hakkama saama oma 60-ne kärutäie mullaga, mida tundus olevat kõigest vaid väike käputäis. Minu talvel tekkinud kindel plaan oli maja ette teha väikesed peenrad kuhu kolida pimedast saunaotsast ümber elulõng ning uustulnukana soetada punaseõieline roniroos Flammentanz, mehe unistuseks aga oli sama majakülje terrassipoolsesse otsa rajada hiina laternate peenar, kuna tema oma lapsepõlvest mäletas, et vanavanematel see maja ees oli ning talle need oranzhid laternad meeldivad. Ja sellest plaanist me ei loobunud! Et vihm seda kokku kuhjatud mulda mööda õue laiali ei ajaks, tuli see ju kuidagi ära piirata. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem või ehk hoopis, et häda ajab härja kaevu – soovitu saavutamiseks tuli olla leidlik. Nii saigi peenrad piiratud Narva ehitusplokkidega, mida seisab meil aia ääres jõude hulgim. Ega see tulemus nüüd kes teab mis kena ei saanud eksole, kuid ometi sain soovitud taimed panna kasvama ning ajaks, mil nad on end täiselujõudu ajanud, on ehk ka võimalused juba hoopis teised. Ja siis pakuvad nad juba uhket silmailu, kohanemisraskused seljataga. Eks see majaesine natuke sellise Tootsipeenra moodi kõla, kuid miks ka mitte :). Taimed ronivad kõrgustesse maja seina ääres, siis peaks tulevikuvisioonis olema kümmekonna meetri laiune mururiba ning enne hooviteed tahaks veel miskid taimed (sümboolse madala heki) istutada, kuid nendega seoses veel kindlaid plaane pole, mõttevälgatusi on olnud aga igasuguseid. Hetkel ühed põnevamad tunduvad erivärvilised hortensiad, kuid seda peab veel uurima, kuidas meie tingimused neile sobivad... Eks aeg annab arutust :). Igaljuhul oli elulõng sügiseks ümberistutamise eest väga tänulik – vaatamata sellele, et ta juurika kaheks jagasin ning esimese poole suvest alles õppis uues kohas olema, oli ta suve lõpuks päris lopsakas ning rõõmustas meid isegi mõne õiega, viimased neist avanesid oktoobri lõpus ning novembri alguses oli veel mitmeid avanemata õisi. Ehk kevadeks on ikka niipalju kosunud, et sätib oma õitsemise ikka õigele ajale :). Ja ka Flammentanz, mis esimestel kuudel kuidagi roniroosi moodi välja näha ei tahtnud, näitas meile ikkagi oma punase sära ära ning tekitas suve lõpuks u 5 arvestatavat pikka vääti. Ainult hiina laternate peenar jäi natuke nukraks – tea, kas oli see nüüd pidev võitlus nende põllult toodud nõgeste-ohakate jm umbrohuga või ehk kulubki neil esimene aasta nö juurdumiseks-kasvamiseks, kuid kõrgete püsikute nägu nad nüüd küll olla ei tahtnud. Eks näis, mida toob uus suvi...

* Vana saunaesine oli meil piiratud sirelihekiga, suvel saunast tulles hea privaatne õhuvanne võtta. Ajaks, mil mina siiamaile tekkisin, oli saun nii amortiseerunud, et minul pole au olnud seda kasutada, hetkel seisab vaid jõude asjade panipaigana, kuna lihtsalt pole jõudu, mis sest üle käiks. Kuna aga paratamatult hakkas sinna heki taha tekkima igasugust rämpsu, mis sai kiirelt nö silma alt ära pandud, siis oli parim mõte see aastatega niruks jäänud hekk juurelt maha võtta. 3/4 jagu sai hekk ka välja juuritud tänu tublidele abilistele, 1/4 ootab uut kevadet. Ent see ei seganud ühel uuel asukal meie aias – sahhalini konnatatral – end sinna platsile sisseseadmast. Oli see nii minu kui mehe nö salajane unistus seda oma aias omada. Mäletan lapsepõlvest, et kodutänavas kasvas see ühtede tuttavate aias ning nii müstiline oli selle 'pambuse' varjus istuda ja lobiseda. Need imelised pitsised õhkõrnad õied ja võimsad lopsakad rohelised lehed! Kuna blogidest oli silma jäänud, et tegemist päris ohtliku või salakavala tegelasega, siis uurisin ikka põhjalikult tema kasvatamise võimalusi. Peamise vajaliku info ammutasin Muhediku blogist, suured tänud põhjaliku ülevaate eest! :) Kuna teadupärast seda kuskilt osta pole võimalik, jäi küsimuseks, kuidas see endale saada? Too lapsepõlvetuttav siitkandist ammu lahkunud, aial uued omanikud ning minu teada too taimgi hävitatud. Ent paaril viimasel aastal on sel samal kodutänaval see taim ühes teises aias silma jäänud. Kuna see aed jääb minu igapäevasele koduteele, mõtlesin, et lihtsalt lähen koputan uksele ja teen tibake juttu :). Aga häbelik nagu ma olen, lükkus see samm ikka edasi ja edasi, kuniks ühel kevadisel hommikupoolikul linnas, maja taga metsas tervisekõndi tehes, avastasin kraavikaldalt samad tegelased ja neid oli seal ikka hulgim! Tõenäoliselt tegemist siis omal ajal ümbruskaudsetest eraaedadest maa all metsa pagenud juurikutega, kes vabas looduses vabalt areneda said. Õhtul pimeduse varjus läksime siis mehega 'jahile', kuid oh seda shokki – kõik need taimed olid õhtuks maha pekstud ja murtud. Tea, kas oli see nüüd sihilik hävitustöö või lihtsalt poisikeste põnev mängimine, kuid alles polnud enam mitte ühtegi kõrgemat võsu. Kuid noh, ega me ju kõrgeid ei tahtnudki ning selle hävitustöö keskelt õnnestus meil siiski 3 võsukest leida. Oma uues kodus nad alguses kiratsesid, lehed olid pikalt lontis ning iga päev me ootasime-vaatasime, kas ikka võtavad eluvaimu sisse. Lõpuks ikka võtsid ning asusid isegi suve lõpul suuremaks kasvama, üritades enne sügise saabumist, oktoobris, ka oma õitega uhkeldada, kuid see ei tulnud neil veel paraku hästi välja. Aga tundus, et ka nemad on oma uue kodu eest tänulikud. Nüüd tuleb neil vaid lihtsalt silma peal hoida, et nad üleannetuteks ei muutuks :).

* Suve esimesel poolel jõudsid minuni meie aia kuus kõige kaugemat külalist – iirised prantsusmaalt. Mäletan veel seda erutusevabinat kui karbi avasime ja kõike seda põnevust istutamisel ning murenoote hinges, kas ikka kohanevad. Suve lõpuks olid nad kõik kenasti kasvama läinud ja igaüks neist ka kõrvalharusid ajanud. Vastavalt kirjandusele lõikasin nad sügisel tagasi ent soojade ja vihmaste ilmade tõttu on nad mul siiani katmata, parem saagu risoomid veel vabalt hingata kui et kuuseokste all niiskesse ummuksisse jäävad. Püsivate miinuskraadide tulekul plaanin neile ikka kuuseokstest tekikese peale panna, kuid praeguse pideva märjaga tuleks see neile ilmselt ainult kahjuks. Eks mure väliskülaliste suhtes ole jätkuvalt hinges – kuidas nad selle ebardliku talve üle elavad ning paljud neist üldse järgmine suvi veel minuga on? Eks sedagi näitab aeg, meil jääb üle vaid oodata.

* Nipet-näpet tulid juurde veel mõned üksikud püsikud, alustatud sai mõne uue peenra loomisega, oli ka neid, kes paraku mu aiast lahkuma pidid, kuid ei midagi sellist olulist, millel praegu pikemalt peatuda.

* Kaunite nimede taga ei peitu mitte alati meeldivad tegelased – Berit ja Patrick – sügistalvised tormid novembris-detsembris tegid meie aias palju pahandust. Berit laastas majaesise võttes maha suure elujõus kuuse, kes haaras endaga mõned lähikonnas olnud kuivanud-kidurad kuused ning mahendas oma mahaprantsatamist vastu teist suurt elujõus kuuske, laasides selle ühe külje täiesti paljaks. Sellisel kujul seda enam püsti jätta pole mingit mõtet. Samast majaesisest metsatukakesest langetas veel kõrgeid elujõus kuuski vähemalt kolm ning lisaks viis veel ühelt ladva. Patrick viimistles selle, mis Beritil pooleli jäi – maja tahakülge jäävas kuusikutukas võttis ette terve sektori ning tõmbas selle puhtaks. Ei oskagi öelda, oli see nüüd hea või halb. Majaesist tukka oli plaanis küll veidi kohendada, kuna tänu kõrgetele kuuskede kippus suvist päikest peenardes nappima, kuid sugugi ei saa öelda, et Berit just need välja valis, mis meil plaanis olid. No nüüd on nagu on, pool tööd tegi Berit ära, ülejäänu tuleb endal teha ehk et üks kevade esimesi töid ongi selle metsatuka korrastamine, veel mõnede suuremate puude mahavõtmine ning puudealuse pinna koristamine, et teha ruumi uutele istikutele. Ja sama töö ootab ka Patricku poolt laastatud metsatukas, sest kes meist ikka keset lagedaid välju elada tahaks – on ju kuused heaks tuuletõkkeks, eriti veel põhjapoolses küljes. Ma pole aga sugugi kindel, et me sel kevadel mõlemisse metsatukka jõuame, kuid kõigile teada-tuntud sõnadki ütlevad: „Kui sa tervet rehkendust ei jõua, tee pool aga tee hästi!“. Saaks ükskord ometi selle majaesise korda!

PS. Pildid lisanduvad hiljem, kuna mingil salapärasel põhjusel pole ma neid masinasse tõmmanud ning antud hetkel ei viibi me pildimasinaga koos.
PPS. Viimasel ajal on bloggeril minu vastu miski vimm, mistõttu ma olen jäänud suht vaikivaks pooleks teiste blogide kommentaarides ja nagu sellest veel vähe oleks, kaklesime blogiga tema kujunduse üle tükk aega. Eks näis, kauaks meil seda vaherahu jätkub.

Lustakat lõppu ja vahvat vahetamist kõigile! :)

Pingumarjad

2011-10-13T00:08:00.004+03:00

Eelnevast veidi juttu tehes võib öelda, et suvi ei kujunenud sugugi ootus- ega lootuspäraseks, ka igasuguste liikuma saamiste ja rändamiste osas oli väga kasin. Kuid rändurihinged nagu me mehega oleme, leidsime, et maksku mis maksab aga enne talve peame me ühe korraliku tuuri metsa saama. Või õigem oleks seekord öelda – rappa. Kuulu järgi pidavat rabad jõhvikaid täis olema ning nii seadsimegi selle korra eesmärgiks kuremarju korjata.
Kell oli kolme paiku pealelõunal kui parkisime auto metsaveerele väikese külavahetee äärde ja seadsime sammud mööda põlluserva taamal asuva metsa poole, mis kilomeetri kaugusel pidi endas väikest Pingu järvekest rabas peitma. Alguse minek kõige hullem ei olnudki, põlluservas läks vana lai traktorirada, põllu lõppedes tuli ületada aga vana raiesmik, kus roikad risti-rästi jala alla jäid ning arvestades märga vihmaperioodi vastikult libedad olid. Saanud püsti jäädes edukalt ka selle takistusriba ületatud, viisid edasi vaid aimatavad loomarajad. Ja nagu ühele geopeiturile kohaselt, nii usaldasime ka meie oma gepsu ning valisime ikka selle va kõige otsema tee, mis paraku meid läbi tihedate padrikute ja muude taoliste metsavormide viis, kuniks jõudsime igatsetud rabapinnasele, kus iga astumisega jalg pea poole sääre jagu maasse vajus, lisaks sellele ohtralt igasuguseid väikeseid, sügavaid peitekraave ja auke varitsemas oli. Ületanud ka need katsumused, leidsime end peagi Pingu järve lähistelt. "Oh, marju näib siin tõesti olevat!" kuulsin kõrvus mehe sõnu. No vaatasin, mis ma vaatasin, aga ühtegi ei näinud! Kui mees mind lõpuks ninapidi sisse pistis, siis võttis ikka silme eest punetama küll – mis teha, linnainimese asi :). Ma silmadega otsisin tol hetkel rohkem nagu pohli või nii (neid sai kuu varem korjamas käidud) ja ei tulnud selle pealegi, et need laiali laotatuna samblavaibal ja otsapidi selle sees peidus on... Aga näe, tänaseks jälle kogemuse võrra rikkam, kuigi eks neid jõhvikaid ole, tõele au andes, ju ennegi nopitud :)! Minul umbes liitrine ja mehel kahene ämber käe otsas, tegime usinalt ja mõnuga kuremarjavõimlemist – kord kükki, kord tagumik püsti, kord käpuli maha... ja niimoodi lõppematu arv kordi, kuniks asi nüriks kätte läks ning tundus, justkui teeks mingit mõttetut liinitööd. Ise liikusime samal ajal kogu aeg vaikselt suunaga ikka järvele lähemale. Eks lisaks marjadele oli väike eesmärk ka mõni geopeituse aare noppida. Kui mõlemil ämbrikesed ääreni täis, sai marjad paigutatud suuremasse, 10L ämbrisse. Kuid mis külje pealt me seda ämbrit ka ei vaadanud, leidsime, et tänaseks meile sellest Pingust aitab! Oli meil varuks ju veel vähemalt kolm erinevat raba ümbruskonnas, milles igaühes mõni aare või suisa mitu. Ja eks ikka ole nii, et naabri muru on rohelisem, nii lootsime meiegi, ehk on teistes rabades ilusamad ja suuemad marjad :). Oma esimest tublit korjetööd premeerisime siis "Pingu" aarde otsimisega – mida aardele lähemale, seda hirmsamaks läks pinnas... kuniks saime selle kätte üsna õõtsiku servalt. Päris hirmus oli seal seista, eriti kui mees nimme veel maapinda kiigutas ka. Ikka suudad mõelda seda kõige hullemat – mis siis juhtub kui maapind su jalge all rebeneb ja sa mülkasse vajud? Seda aga õnneks ei juhtunud ja need õõtsikud on tegelikult päris vastupidavad, eks käima peab muidugi ettevaatlikult ja kaks jalga päris kõrvuti ikka ühe koha peal seista ei tasu. No räätsadega oleks muidugi teine asi, aga neid meil ei olnud.
Tagasiteel usaldasime juba kooslust loomarada+geps ning tänu sellele saime metsast välja märksa valutumalt, st jäi ära tihnikutest läbi pugemine, raiesmik oli möödapääsmatu. Auto juurde naasesime kella poole kuue ajal. Nüüd pidime juba veits tempot lisama, enam päris naudiskleda ei saanud, kuna õhtupime hakkas peale tulema, kuid soov marju korjata oli endine.
Järgmisteks sihtmärkideks olid siis aarded "Maaliline" ja "Bonzo", mis asusid edasi umbes 15 min autosõidu kaugusel. Seekord tuli auto parkida päris maantee äärde ning raba ise asus ka õnneks üsna tee lähistel, ei olnud vaja läbida põlde, raiesmikke ega metsi, vaid ligi 300m hõredat rabametsa enne kui rabani jõudsime. Metsaservast aardeni oli veel oma 400m rabas, mis hoopis teistsugune, kui Pingu. Siin oli tunduvamalt märjem ning käima pidi suurema ettevaatlikkusega. Mida lähemale aardele "Maaliline", seda pikemaks venisid näod – mitte ühtegi marja! Aga seda peab küll tunnistama, et ääretult maaliline oli seal olla küll, võttis ikka ahhetama ja ohhetama, seda enam, et päike sättis juba minekule ning läbi paksu hallivihmase pilvemassi endale augukese oli rebinud ning taamal madalal metsaviirul säravoranzhi värvitriipu pakkus. Mul oli siiralt kahju, et meie sinna jõudmise ajaks juba nii pimedaks oli läinud ja ma ühtegi pilti teha ei saanud :(. Kellel aga pildistamine südamelähedane on, siis soovitan sinna soojalt "jahile" minna küll. Ikka marjalootuses seadsime oma sammud veel 300m edasi, järgmise aardeni. Aarde leidsime kenasti aga mida polnud, olid marjad.
Järgmiseks sihtpunktiks oli taas u 15 min autosõidu kaugusel olev "Parika Väikejärve" aare. Kuna teada oli, et siin on tegemist avaliku suurema matkarajaga, siis marjadele siin ei panustanudki aga no silmad lahti käia tasus ikka. Kuigi mis neist ikka hoida – suur pime oli juba saabumas. Samas oli väike lootus, et ehk paistavadki taskulambivalgel paremini silma. Aga tutkit! Aardejaht viis meid seekord päris teisele poole järve, väga ilus lõõgastav jalutuskäik oli päeva lõpetuseks. Ja oh seda mõnu, kui jalg ei vajunudki iga sammuga poole sääre võrra maa sisse, kuidagi kummaline oli käia :). Kui eelmise aarde lõpetuseks hakkas see pidev põlvetõste ja maasse vajumine puusadele haiget tegema (no rasked põlvedeni kummikud olid ka juba mitmeid tunde jalas), siis siin käimine oli täieline nauding, kuigi jätkuvalt kummikutes ning jalad ei tahtnud sõna kuulata ja enam maast eriti lahti tulla. Tundsin mõnuga, kuidas need kodus veedetud kuud said nüüd mööda metsi-rabasid iga ihurakuga läbi rassitud! Aardest tagasi autoni saatis meid juba kottpime, igasugustest helidest täiesti vaikne ning tuuletu õhtu.
Nüüd oli vaja veel leida endale koht ööbimiseks, milleks olime valinud Öördi metsaonni. Mitte küll otseselt onni ennast, kuna seal puudub küttekeha aga onni juures muud eluliselt vajalikud atribuudid, nagu väike parkla, lõkkeplats koos puudega jmt. Ööbisime muidugi oma armsas autos. Laagriplatsile jõudsime poole üheksa paiku. Väike tutvus olukorraga ning laagrisse jäämist alustasime voodi ülesehitamisega. Kui see valmis, oli mahti tegeleda kõige muuga. Puudega oli seal paraku natuke nukker olukord, olid kaetud paksu kuivanud mudakihiga, kuid oma funktsiooni nad õnneks siiski täitsid – andsid valgust ja sooja. Grill ja soe õhtusöök sai valmis kella 10ne paiku ning peale seda mats ja maaühendus :). Pea padjal üritasin veel natuke ajakirja lugeda, mis küll kummalisel põhjusel väga järsku lõppes ning peagi leidsin end keset lagedat ja vedelat õõtsikut üksi maadlemas, ämbrike punaste marjadega käe otsas. Kuna olin seal üksi ning ikka üks või teine jalg läbi õõtsuva pinnase sügavale vette tahtis vajuda, oli see minu jaoks nii hirmus, et võpatasin ning keerasin teise külje, misjärel pilditusse unne vajusin, saatjaks mehe, kes üle 3G levi aardelogisid kirja pani, arvutiklahvide klõbin. Öösel ärkasin mitmeid kordi auto katusel tralli löövate vihmapiiskade peale – küll on ikka mõnus, et me päeval seda vihma ei saanud ning kõik ülearune kila-kola sai õhtul ennetavalt onnikesse peitu viidud. Lootsin salamahti, et vihm hommikuks oma trallitamise lõpetab ja kingib meile ka homme ühe toreda päeva. Vastu hommikut ärakasin uuesti, hirmus külm oli, kuid enam ei sadanud. Maadlesin, mis ma maadlesin, pugesin mehele kaissu ja ninapidi magamiskoti sisse, kuid ei, liiga külm oli, võttis hambaid plagistama. Ajasin siis mehe üles, kes sooja sisse pani, unise peaga ju selle peale ei tulnud, et oleks võinud seda ise teha. Kell oli siis pool kuus. Kuna väljas oli veel padu pime, põõnasime mõned tunnid veel edasi.
Autost välja ronides tervitas meid jätkuvalt öine udu, mis öösel kuukumas nii müstiline näis. Hommik oli külma võitu, ent vihmatu ja tuuletu. Öösel oli sooja olnud +3 C ringis. Pakkinud auto kokku, teinud kiirelt kuuma hommikukohvi paari suupistega, asusime taas teele, seekord siis "Öördi" aarde poole.

Kuigi päike oli me saatjaks, saime kraesse märga – puud olid öisest vihmast läbimärjad ja tilkusid krõbinal lehtedesse üksteise võidu. Külm ja rõskus tahtsid kangesti läbi mitme kihi riiete ikkagi kontidesse pugeda, sooja saamiseks tuli hoida tempot. Oma teel ületasime mõned puitlaudadest üle kraavide ehitatud sillakesed, kus nägime huvitavat lahendust libeduse vastu – kogu silla ulatuses oli ümber tõmmatud peenike traatvõrk. Töötas hästi! Jätnud kilomeeetri rassimist selja taha, jõudsime raba servale. Rassinud sealt veel edasi oma 300m, ei saanud aru, kes pagan oli nii palju vammuseid mulle selga toppinud, nahk oli seljas märg ning palavus tahtis tappa :). Aga raba oli võrreldes eilsetega hoopis isemoodi – kuivi mättaid leida oli pea võimatu, kõik oli üks suur märg, kuskil isegi vulises vesi väikese ojakesena rabast järve. Eilne rabas tötsamine oli lapsemäng tänase kõrval. Geopeituse aare oli küll üsna turvalisel kohal kuivemal pinnasel järvekese lähedal mändide vahel, kuid meil oli lisaks sellele ju teine siht veel silme ees. Nägime eemal sarnaseid pinnavorme kui Pingus ning võtsime oma suuna sinna peale. Isegi Märdi, kes muidu üsna uljas, samm muutus tunduvamalt ettevaatlikumaks. Kuidas ma tema taga ka ei vaadanud, samasse auku ma astuda ei tahtnud, seega juhtuski nii, et minu tempo oluliselt aeglasemaks kujunes. Kuigi valisin hoolega kohta, kuhu jalga panna, suutsin ikkagi astuda nö tühja auku :(. Vesi õnneks üle kõrge kummiku serva ei tulnud, kuid ootamatu ehmatus võttis seest olemise nii kõhedaks, et peale veel mõne argliku sammu tegemist ma enam edasi minna ei tihanud. Jäin siis keset lagedat rabavälja seisma ja ootama, kui mees eemal uudistamas käis. Kuid mida polnud, olid ikkagi jõhvikad :). Peagi minu juures tagasi, oli selge, et selles rabas pole meil midagi teha. Pöörasime otsa ringi ning minu suur soov oli siit kahtlasest mülkast taas turvalisele pinnasele saada. Aga looda sa! Mingil põhjusel oli mees nagu väle põder minust juba tükk maad ette jõudnud kui mina ikka veel hoolega omi samme valisin. Ja oh seda päikest, va sindrinahka! Kui minnes paistis ta selja tagant ning kenasti oli tänu langevatele varjudele näha mättatutid, siis nüüd oli päike vastu ja kogu maapind muutus ühtlaseks kollakas-beezhikaks-oranzhiks massiks ja seega polnud mul enam õrna aimugi kuhu omi jalgu panna! Ja vat siis ei saanudki ma enam ei edasi ega tagasi, miski hetkeline hirmukramp tuli. Siis meenus aasta 2005 "Punahundis", kus sattusin täpselt samasugusesse olukorda. Sain sealt välja tookord, saan ka nüüd!
Auto juurde tatsudes pidasime maha edasise sõjaplaani – mõistlikum oli sõita tagasi 50 km Pingusse kui et hakata avastama uusi rabasid ning jääda tühjade kätega. Mõne aja möödudes võimlesime taas tuttavate mätaste vahel, kuid ka siin oli olukord võrreldes eilsega kõvasti muutunud. Kõik oli nii märg ja kaetud ohtra veega, sugugi enam mitte nii kindel pinnas jalge all – öine vihm oli ikka korralikku tööd teinud, kuid siiski ei hullu miskit. Liikunud järve ääres siia-sinna ringi, saime mõne tunni möödudes 10L ämbri täis ja veel tiba pealegi. Neid oli seal erinevates punastes toonides nii palju, et seal võiks võimelda veel praegusenigi... Aga nüüd istun siin oma marjade otsas ja mõtlen, mis ma nendega peale hakkan... nii juhtub, kui linnainime metsa lahti lasta :D...

Kaks kollast kaunitari

2011-07-22T14:02:00.004+03:00

Täpselt nädal tagasi, 15. juulil, lõikasin ära viimase pojengi õie, värvilt kollase. Minu aias on kaks erinevat kollast pojengi, soetatud aastase vahega. Siin siis pisuke kokkuvõte neist kahest kollasest kaunitarist – 'Yellow Crown' ja 'Bartzella' - minu silmade läbi.
1) 'Yellow Crown', 2009. Värvilt erekollane, võiks öelda, et suisa hele neoonkollane. Kroonlehtedel on sisemistes (südamikupoolses) otsas punased väikesed laigukesed, mis sulanduvad mahedalt üle kollaseks. Kaugemalt ei paistagi silma, ent annab õievärvusele sügavuse. Õie kujult on igati oma nime vääriline – õie avanemise algstaadiumis on kroon mis kroon, üha enam avanedes kroon küll avardub, ent siiski säilitab oma krooni kuju. Mõneti jätab see õiele minu meelest raske mulje, isegi avanenuna, kui krooni kuju on veel vaid aimatav, mõjub õis raskena. Minu jaoks selline kontrastne õis – olemuselt raske, värvilt siidjalt kerge.
Käitus ta mul sel aastal kummaliselt – kaks suurt õit kasvasid eelmise aasta vanadelt vartelt ning peitusid taime lehtede vahele. Õied olid küll ilusad, säravad ja suured, kuid madalad ja lehtede vahelt veidi raskesti nähtavad. Õied kestsid umbes nädala ning mõned päevad peale jaanipäeva olid nad läinud juba kaduviku teed. Samal ajal oli end aga uutelt võrsetelt ilmutama hakanud veel üks õis, mis siis avanes eelmistest paar nädalat hiljem. Oli küll üsna pika varre otsas, oleks ulatunud ilusti üle lehepuhmiku, ent õie raskus surus sellegi allapoole lehti, pea vastu maad. Eks vaatab, kuidas ta edaspidi käitub, võimalik, et pean talle uue ja veidi rohkem päikeselisema kasvukoha leidma, hetkel jääb ennelõunasest päikesest vajaka. Taime kõrgus ca 50 cm.

2) 'Bartzella', 2010. Värvilt peaaegu sama, mis eelmainitu, kuid punased laigukesed on veidike suuremad, muutes üldmuljelt erkkollase soojematooniliseks. Erinevalt YC-le, mille kroonlehtede hoiak on pigem (kaardus) sissepoole, moodustades niimoodi krooni kuju, sirutab 'Bartzella' oma kroonlehed väljapoole avali. Kuigi on samuti täidisõieline, ei ole tal nii rikkalikult kroonlehti kui YC-l. Õievarred on pikad ja tugevad, sirutades kõik õied ühtlaselt üle lehtede. Mainitud tegureid arvestades jätab õis õrna ja õhulise mulje, mistõttu mõjub värvilt ka veidi heledamalt.
Käitus väga üllatuslikult – on meie aias üle elanud vaid ühe talve ning juba esimesel suvel rõõmustas meid kuue suure õiega, millest korraga avatud olid viis. Vanadele vartele ei kasvanud midagi, kogu taim tärkas nö uuesti. Enamus õisi olid avanenud 1.-ks juuliks, kokku kestsid õied nädalakese. Kasvutingimused samad, mis YC-l, päikest vast pool tunnikest rohkem. Taime kõrgus ca 80 cm, õie d=18 cm.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et 'Yellow Crown' on oma ilus pigem häbelik erak, 'Bartzella' vastupidiselt temale aga seltskonnas õilmitsev uhke daam :).

Iiriste tulemine

2011-06-30T19:48:00.001+03:00

See juhtus ühel südatalvisel päeval, kui kogu maad kattis veel ühtlane paks kiiskavvalge lumevatt, ent päike taevakaarel end iga päevaga juba ühe kõrgemale ja kõrgemale upitas. Õues polnud siis teha tarka miskit ning ka õhtud olid veel pimedad ja pikad, nii saigi päris palju vaba aega internetiavarustes surfamisele kulutatud. Ja teadagi, kus lõppeb enamus surfamisi, kui hinges on tohutu kevadeigatsus ning vaigistamist vajavad sooja kevadmärja mulla järgi sügelevad näpud...
Hinges oli kummaline ärevusevärin, kui ühel laupäevasel pealelõunal kokkulepitud kellaajaks Tallinnas Viru tänaval asuva kaubanduskeskuse juurde lippasin. "No alguses teeme miskit muud ja siis õhtu edenedes vaatame, kuhu kohvi jooma ja kooki sööma lähme..." kõlasid sõbrantsi salakavala noodiga sõnad kõrvus. Teada oli, et sõbrantsi sünnipäevale tuli sel korral rahvast mitmest erinevast valdkonnast, võrreldes eelmiste aastate nö "oma tsunftiga" kokkusaamistega. "Väga omapärane ja kaval viis oma ühe eluaasta täitumise tähistamiseks..." ja veel mustmiljon mõtet lendles enne kohalejõudmist peas ringi. Teadmatus lisas põnevust... Saabunud külalisi kostitati shampuse ja näksidega ning selles üldises saabumise siginas-saginas leidsin end ühtäkki klaasvitraaži töötoast. Ja nii oligi. Kõikidele jagati kätte töövahendid ning igaüks sai võimaluse meisterdada endale midagi meelepärast. Nagu ikka, ootamatutes olukordades, läheb mul kohanemiseks ikka veidike aega. Üsna raske on nii, et sulle antakse töövahendid ja öeldakse, et tee nüüd midagi. Õnneks olin linnatuurile tulles ühendanud mitu käiku, põigates läbi ka raamatupoest, kus realiseerisin oma eelmise aasta sünnipäevaks saadud kinkekaardid, tänu millele sain õnnelikuks Elle Ahse raamatu "Iiris" omanikuks :). Unistavad mõtted ekslesid ikka ja jälle nende kaunite lillede juurde... Nii ei tulnudki ideed enam kaugelt mägede tagant otsida. Kuigi vitraažikunstnikud soovitasid esimeseks korraks keerulisi asju (kaarega lõiked jmt) mitte teha, ei tahtnud oma otsusest kuidagi taganeda. Nagu arvata oligi, ei saanud ma nende lõigetega ise hakkama, eks see vajab ikka pikemat harjutamist. Õnneks olid kunstnikud tol õhtul aga meie päralt ja aidati kõiki, kes seda vajasid (eks me kõik vajasime :)). Ega see töö nüüd mingi meistriteos ei ole, ent ta jääb mulle alatiseks meenutama seda aega, seda päeva, mil unistus kaunitest iiristest minust võitu sai. Ja kunagi varem pole ma oma elus klaasvitraažiga kokku ka puutunud... Väga huvitav elamus minu jaoks! Ka veel järgnevatel nädalatel olin sellest nii haaratud ja mõtlesin, et kui kunagi peaksin pensionile jääma, siis hakkan sellega kindlasti tõsisemalt tegelema, enne selle jaoks lihtsalt aega ei leidu...
Õhtul sirvisin ja lugesin voodis oma uut raamatut ning hommikul ärgates avasin arvutis kindla mõttega Cayeux lehe. Olin neid õisi seal vahelduva eduga imetlemas käinud juba mitu aastat ja omad favoriidid olid teada. Aga nüüd, kui oli tarvis otsustada, polnudki see sugugi nii lihtne. Tahtnuks ju palju-palju rohkem, kuid tarvis oli siiski säilitada kaine mõistus. Võinuks ju alustuseks proovida meil siin Eestis pakutavatega, kuid uudishimu oli ju suur ning tarvis järgi proovida, mismoodi see kaugelt väljamaalt tellimine siis välja näeb ja kulgeb. Kokkuvõttes väga soe ja vinks-vonks teenindus. Kuna tegemist oli ikkagi veebruarikuu lõpupäevadega, anti mulle teada, et ega nad enne suve tellitud kaupa ei saada ja kas ma olen sellega nõus. Olin eelnevalt end ikka kõigega kurssi viinud ja vastasin, et olen sellest teadlik, kuid suur igatsus kevadest pani lihtsalt varakult tegutsema :).
Üleeile helises telefon. Postimees (naabrimees) andis teada, et mulle olla puha kaugelt väljamaalt pakk saabunud. Olin üllatunud, kuna ootasin seda alles nädala-paari pärast. Nii jäingi oma peenra ettevalmistusega tiba hunnikusse, õnneks oli maa küll kaevatud, kuid muud tsiki-brikid veel tegemata. Avasime koos mehega õhin hinges oma kaugelt saabunud pakki. Poiss piilus enne karbi kaane vahelt sisse ja kommenteeris: "Siin sees on sodi.". Nii me nüüd tasa ja targu seal "sodi" sees siis kaevusime ja otsisime oma pisikesi. Ja polnud nad nii pisikesed ühti, isegi üle mehe näo valgus suur rahulolu, kui neid kõiki nägi – tugevad ja terved!

Panin nad esmalt kohanemiseks jalgupidi pesukaussi vette ning ööseks jätsin tuppa. Päeval palava päikesega neid istutada ka ei tahtnud, jätsin selle pealelõunaks. Selleks ajaks said nad olla veel tund ja tiba peale kaaliumpermanganaadi ja küüslaugu lahu sees, eelnevalt eemaldasin hallitama kippunud kohad. Kuigi mees väitis, et see polnud hallitus, meelerahuks puhastasin nad siiski ära. Kuigi segasin lehtpuutuhka mulla sisse, saputasin ka igaühele tuhka risoomi ja juurikate ümber. Kas see nüüd päris õige tegu oli, aga tundub, et halba see vaevalt teeb. Igatahes uues kasvukohas kohanemiseks andsin neile küll endast parima ning loodan, et nad uue kodu ka kenasti omaks võtavad. See aasta tundub nii pikk aeg oodata, justkui esimese lapse ootus – kas kõik ikka läheb kenasti ja kas ma ikka saan hakkama :). Ja kui saan, siis tulevikus on mul võimalus neid endale ju veel hankida... seniks aga võtame päev (aasta) korraga...
Seekordseks väljavalituteks osutusid:
- Cascade Springs
- Celebration Song
- Ma Pomme
- Princesse C. de Monaco
- Rippling River
- Elegance (anti kauba peale)

Põnglane põllumajandusest

2011-05-11T17:03:00.001+03:00

"Siia paneme porgandid, siia sibulad ja siia heeringad... aa, ei... need punased asjad..."

Fotojaht: Peidus pool

2011-04-29T19:27:00.001+03:00

Edit:
30. aprill 2011 kell 07:00 Võrus, Tamula järvel. Teadaolevalt on see Eesti veespordi ajaloos esimene kord, kui Võhandu maratoni (100 km) minnakse läbima vesijalgrattal (Akwakat). Julgem pool on meile siin hetkel näha, teine pool on veel peidus... Kui edukaks sõit kujuneb, selgub õhtupoole :).

Rohkem peitunuid:

2011-04-28T14:27:00.000+03:00

Fotojaht: Raamitud, raamid

2011-04-22T10:52:00.002+03:00

Tänane jaht on üks nendest, mis oleks jällegi vahele jäänud, kuna polnud parasjagu ühtegi head mõtet. Mingil hetkel tõstsin aga pilgu ja vaatasin toas veidi avarama pilguga ringi ja ennäe – raame suisa mitu, mis aja jooksul end kenasti ühte kaadrisse sättinud.
PS: peegel ei ole mitte must ja pesemata, vaid väga vana ja mingite üraskite poolt nahka pistetud.

Teised raamides:

Aerutajate leotusprogramm "Türi-Tori II kiirlaskumine" 2011

2011-04-20T16:33:00.006+03:00

Laupäev, 16. aprill.
3:30 äratus.
4:15 autol hääled sees ning suund Türi poole võetud.
6:00 jõudsime stardipaika Türi-Allikul, Veskisillal, kust algas "Türi-Tori kiirlaskumine" kogudistantsiga 78 km. Nüüd oli rahulikult paar tundi aega läbi tarvilike tegevuste end eelolevaks päevaks vajalikule lainele häälestada. Kuigi esimesed osavõtjad saabusid hommikuvaikuses koos meiega, läks põhiline möll lahti ikka vahetult enne starti. Inimloomus on ikka kummaline, kuidagi ei taheta näha endast kaugemale, vaid arvatakse, et ah, kui ma 15 min enne starti kohale jõuan on hästi, regan ära, istun paati ja olekski justkui kõik ok. Iseenesest ju olekski, aga kui oma paarkümmend osalist nii mõtleb, siis paratamatult tekivad järjekorrad siia-sinna ning niigi kitsukesel territooriumil tekkisid autodest ummikud, kes soovisid oma veesõiduvahendi stardipaigale võimalikult lähedale transportida. Kuigi loetud minutid enne kaheksat läks olukord pingeliseks, sai start siiski väljakuulutatult kell kaheksa ka avatud.
8:00 start. Vaatamata suurveele on jõgi ühisstardiks liiga kitsas, nii toimuski see elavas järjekorras mõnekümne sekundiliste vahedega. Samal ajal anti Kurgjas start ka lühema distantsi, 47 km, sõitjatele.
8:50 pakkisime oma asjad ja võtsime suuna esimese KP – Jändja – poole. Arvestuslikult oli meil veidi vaba aega, kasutasime seda kaubandusest läbi hüppamiseks toidu manustamise eesmärgil. Hommikul nii vara sooje värskeid saiakesi tahta oli muidugi liig mis liig, hea, et eilseidki sai... Peagi olime Jändjal, ja oh-oh-hoo üllatust! - vool oli ikka maru kiire ning sõit kulges kiiremini kui olime arvestanud, esiots oli juba kontrollpunktist läbi. Ei sest olnud hullu ühti, kuna igas KP-s olid oma ajavõtjad olemas, ajad said fikseeritud, meie tööks oli muundada need elektroonilisele kujule. Siin oli päeva üks põnevamaid kohti – Jändja veskipais. Mõeldamatu läbida kanuudel, kuid süstadele ja RAFT'idele hea adrenaliini allikas. Paisust alla sõitma ei sunnitud kedagi, kes aga läbi varemete oma varandust tassida ei viitsinud, sai väiksema vaeva ja pisukese pugemisega taas vabasse vette. Huvitav statistika kujunes seal paisul välja – täpselt üle ühe alustest läksid kummuli (minu seal oldud aja jooksul). Elevust oli sillal vaatajate seas palju, kuid ma ütleks, et ikka jube abitu tunne oli neid seal vaadata. Nende heaks teha ei saanud me mitte midagi. Hinge kinni hoidma pani üks ühene meeste süst, kus kummuli süst triivis allavoolu, kuid sõitjat näha ei olnud. Aegajalt ilmus aer ja ka peanupp veest välja, kuid mitte mees ise, mingil põhjusel oli tal põlle vabastamine süsta küljest raskendatud ning ta ei saanud kuidagi sealt alt end välja. Viimaks kui see tal õnnestus, saime kergemalt hingata, mees ise oli õnneks rõõsa ja rõõmus, nägu nalja täis :). Asjas rohkem sees olijad rahustasid mind ja teisi, et üldjuhul sõidavad sellistest paisudest alla ikkagi need, kes teavad, et nad sellega hakkama saavad (misiganes olukorraga seal siis) ning antud tüüp oli oma seltskonnale teada-tuntud vägimees. Aga vool oli võimas! Supelda tuli oma paarsada meetrit enne kui oli lootust kaldale pääseda.
Aga ei olnud mahti meil siin pikalt seda põnevust vaadata, kohustused kutsusid. Suundusime edasi järgmise KP – Kurgja – poole. Sõitjad olid nüüdseks juba rohkem laiali hargnenud, peale esiotsa saabumist läks järgmisteni päris pikalt aega, vähemasti need minutid tundusid nii pikad. Ja väga hea, et läks! Jõudnud sillale kohtunike juurde, avastas Märt, et just parasjagu peade kõrguselt, risti üle jõe jookseb tross. Esmalt sai kiirelt kohtunikele antud kätte käsk hoiatada iga meeskonda võimalikust eesseisvast ohust, oli see tross ju märgistamata ning seejärel antud operatiivne info edasi peakorraldajatele. Mis sai edasi, kuidas olukord lahenes, me enam ei näinud, kuna meieni jõudis info, et lühikese distantsi esimene paatkond võib peagi lõpetama hakata. Kuna finish oli ainult meie endi teha, siis ilulemiseks enam aega ei olnud, võtsime otsejoone Torile, jättes külastamata isegi kaks kontrollpunkti – Suurejõe ja Jõesuu. Sealt saime jooksvad andmed läbi taevakanalite sinna vastutama pandud isikutelt.
12:00 Jõudsime finishisse piisavalt aegsasti, ei jäänud üle muud, kui lihtsalt oodata. Ilm oli lõikavalt tuuline, alates stardist ka vihmasajune. Vabatahtlikult autost välja ei kippunudki, seda enam, et lõunane väsimus hakkas kontidesse pugema...
Ärkasin kõikehõlmava plärina peale. Avanud silmad, ei saanud ma aru, kus olen. Mitte midagi ei saanud aru. Veel hetk tagasi olin kuskil, kus oli hästi pehme, mõnus, soe, rahulik, vaikne... Jõllitasin ainitisilmi enda käes olevat plärisevat telefoni – miks ta pläriseb?!, kuidas sundida teda vaikima?! No ei saanud aru... ja muudkui plärises ja plärises... Ka mees oli minu kõrvalt istmelt lahkunud, polnud, kelle käest tarkust nõutada. Veel mõned hetked ja reaalsus hakkas tasapisi unistesse ajurakkudesse kohale jõudma. Hea, et helistaja nii visa oli ning kõnet ei katkestanud :).
Olin maganud paarkümmend minutit, finisheerunud ei olnud veel keegi. Õues väike virgutusvõimlemine, misjärel olin taas valmis täitma omi ülesandeid. Ei läinudki enam kaua, kui 12:30 saabusid esimesed lõpetajad. Ja nii, suuremate ja väiksemate pausidega, kulgeski päev õhtusse, kuniks kella 19 paiku saabusid koos "laibakatega" viimased võistlejad. Aga sellega ei olnud meie töö veel lõppenud. Läksime staapi – Klaara-Mannisse, kuhu kohalik väike mikrobuss võistlejaid sauna, sööma ja puhkama sõidutas – kus toimus andmete kontroll ja korrastus. Lisaks sai kõhtu ka sooja sööki ja jooki :). Möödaminnes toimus muude askelduste kõrval peakorraldajatega ka kiire arutelu teemadel, millised olid korralduses nõrgad kohad ning kas ja kuidas saaks edaspidi paremini.
22:00 kodus.
00:30 kukkusin kotile :). Enne seda väikene kokkuvõte möödunud päevast meiega kaasas olnud abitiimiga.
Päevane õhutemperatuur 5-7 C, vesi 3-5 C.

Esimesed ... tehtud ;)

2011-04-09T23:15:00.003+03:00

Esiteks said tehtud esimesed aiatööd sel aastal: päästsin vabadusse krookused, kes olid jäänud ummuksisse Sabiina kadaka ja langenud tammelehtede alla; kühveldasin õrnalt lume Thunbergi kukerpuu pealt, viimased riismed jätsin veel päikese sulatada, oksi üles painutama ei hakanud, vaesekesega on ikka väga õnnetud lood, esialgu ei õnnestunudki nagu ühtegi tervet oksa leida, oli teine nagu lepaleht lapiti vasta maad surutud ning eriti kurvaks teeb see, et eelmine aasta oli esimene, mil ta juba natuke põõsa nägu hakkas olema; lõikasime mõningaid viljapuid ja ilupõõsaid ning majaesisel ehitusjärgsel songermaal korjasin kokku kõik suuremad (pisemad kuni poole rusika suurused) kivi ja killustiku tükid, tehes ettevalmistusi uute loodavate roosipeenarde jaoks; tegime algust ka sauna piirava sireliheki likvideerimisega. Aias uidates avastasin täna, et olin sügisel oma uue tulbipeenra pea kolmandiku ulatuses lumikellukesi täis tippinud (ei mina sügisel enam aru saanud, kelle või mille sibul see on, kõik läksid eelmisest peenrast väljakaevates omavahel sassi, no ja nii ma siis omast arust nartsisse sinna paningi :)) Homme kühvel kätte ja leiavad endale uue koha! Et ega neid töid nüüd kontimurdvalt palju olnud, ent ometi tööd, millest ka reaalne tulem järgi jääb. Ega rohkemat ei kannatagi veel miskit teha, peab ootama maa tahenemist.

Nagu öeldakse: enne töö, siis lõbu! Pidasime meiegi sellest kinni. Nii saigi tänaseks teiseks oluliseks tegemiseks matkamine :). Lapsele vest selga, endale aerud kätte ning läksime! Vallutama kohalikke põlde ning kraave-jõgesid. Kaugele polnud kanuud vaja tassidagi, õueümbruse põllud olid muutunud ühtlaseks suureks veteväljaks. No kuidas sa ikka jätad nii hea juhuse kasutamata, võtsime looduse väljakutse vastu. Ei ole just igapäevane istuda pea oma koduõuel kanuusse ning teha kodupõldudel üks paras kevadega tutvumise kanuutmatkaring. Väikeste kohanemistega kujunes esimene pool üle põldude üsna sujuvaks. Esimene tõsisem koht tuli, kui juhtisime oma kanuu põllult jõkke, ehk et enam ei olnud tegu mingi tasase veega ning pidi jälgima, et mingi lolli liigutuse tõttu end ümber ei keera. Viimatine sõit jääb ikka päris ammuste aegade taha, ent põhitõed õnneks siiski ei unune. Tuul oli üsna maru, mistõttu pidime pikemast uudistusretkest loobuma, ega see peale talve enese liigutamine nii lihtne olegi. Kui põldudel liueldes sai korra mõeldud jätkata 2 km vastuvoolu kodust eemale maanteesillani, siis jõele jõudes me sellest mõttest loobusime. Ilma tuule ja lapseta oleks võibolla isegi üritanud, ent nüüd kadus too mõte sama ruttu, kui ennist oli ilmunud. Plaanitud mugav tagasisõit mööda jõge allavoolu läks aga vett vedama, kober va maidas oli miskit imelikku me teele ette meisterdanud, mistõttu pidime poolelt koduteelt taas põldude vahele keerama. Liueldes mõnedkümned meetrid taas põllul, näisime tupikusse aetud olevat – vesi oli küll põllul peal, kuid nii madal, et ei olnud kanuuga läbitav. Mõte tuldud teed tagasi minna ei näinud selle tuulega sugugi ahvatlev. Ent mees, kui põline kohalik, teadis piki pajupõõsaid vana kraavi minevat. Lähenesime siis lootusrikkalt sellele. Takerdunud korra-kaks vanasse traataeda, ramminud madalikku, ei jäänudki mul muud üle, kui kanuust välja astuda ning "laevuke" vee all ujuvatest murumätastest turvaliselt üle suunata ning olimegi taas aerutatavas sügavuses ja peagi juba tuttavates vetes. Lõppeks saime kokku üle kahe kilomeetri kevadvetel hullamist. Oi see tunne oli hää! :)

Selline näeb välja siis läbitud teekond:

Tasapisi...

2011-04-06T15:25:00.002+03:00

... tärkab loodus taas uuele elule :). Nii on oma väikesed ninaotsakesed päikese poole sirutanud esimesed krookused, mis teevad väravad valla värvide pillerkaarele, mida aja edenedes aiast üha rohkem leida võib; tiba häbelikud märtsikellukesed ning vaprad nartsissid. Rodo õnnetuke, kes lume poolt nii alistatud olekus mitmeid kuid pidi vastu pidama, on päris korralikult räsida saanud, on mitmeid murdunud oksakesi ning õienuppe. Aga ega looduse tahte vastu saa... tuleb teist natuke turgutada ning loota, et kosub kenasti.

Kas tõesti?!

2011-04-03T20:57:00.002+03:00

... on kevad jõudnud ka meie õuele?!
Silm näeb, kuid meeled ei usu. Veel ei usu. Hommikul oli kõik veel paksu lumekatte all peidus. Kuid sugugi ei mallanud õhtul tulla linna ära ilma, et oleks olukorda veelkord kontrollinud. Ja palun väga, siin nad on - meie aia esimesed õied!

Ka rodo oli oma arglikud esimesed leheotsakesed lume seest läbi võidelnud, õige õnnetukesed ja jõuetud näisid teised, kuid küll nad nüüd kosuma hakkavad. Ülejäänud aias paistavad siin-seal mingid toikaotsad lumest välja, vaatasin ja meenutasin, et mida ma sinna küll istutasin. Aga näe, mitte ei mäleta. Igaljuhul põnev saab see kevad olema! :) Ja väga töökas, sest oi-oi-oi kui palju on see kevad tarvis teha! No tarvis ju otseselt ei olegi, aga tahe on!

Fotojaht: Üks teise sees

2011-04-01T08:55:00.004+03:00

Pilt peegli sees, peegel raami sees :)

Teised sees olijad:

Pühendatud Jõuluvanale

2011-03-29T22:25:00.003+03:00

Tere, kallis Jõuluvana. Pole Sulle enam ammu-ammu kirjutanud, kunagi lapsepõlves viimati. Kuid siis koosnesid need kirjad rohkem nimekirjadest, mida lapsehing jõuluõhtul kingiks saada igatses. Nüüd aga tahaksin Sulle kirjutada, kui imevahva mõte see Sul oli, saata jõulupakiga meile üks väikene puhkus ühes Eestimaa saare spas.
Nüüd on sellest puhkusest möödas paar nädalat ning omadega "pilves olek" on hakanud igapäeva halli rutiiniga kohanema ja sama sammu käima, ehk nüüd suudan asjadest juba kainema pilguga kirjutada.
Puhkuse algus oli paraku erinevate faktorite kokkulangevuse tõttu katastroofiline, kui mitte öelda shokeeriv. Ei hakka sellest siinkohal täpsemalt kirjutama, kuid lõppes see sellega, et tulime saarelt sama targalt taasi, kui hommikul saarele jõudes...
Umbes kuu aega hiljem uuele katsele minnes, saime üllatusena kompensatsiooniks eelmiste üleelamiste eest deluxe toa. Nüüd algas kõik juba hoopis teisiti... tõeliselt puhkuslikult.
Avanud oma kambrikese ukse, nägime oma valduses olevat väikest, ent üliarmast toakest, millesse pealelõunane päike läbi paksude tumekollaste kardinate nii mõnusasti oma kevadisi (tegelikult veel talvelõpu) sooje kiiri pillutas, muutes toa üldise tonaalsuse hubaselt säravaks. Tuppa astudes oleks justkui kuldkollasesse vaikuse-rahu päikesesse endasse uppunud. Meil oli koridori nurgapealne kambrike, mis tegi toa olemuse huvitavaks, ei olnud lihtsalt neli kandilist seina, vaid oli erinevaid joonte liikumisi, mis lisas veidike elu sellesse ruumi.

Olles tutvunud oma valdustega ning nendes veidike aega end sisse elanud, suundusime meie puhkuse põhimagneti juurde – spaasse! Vau!!! Astunud spa uksest sisse, lõi mind ikka päris pahviks (mis teha, vähe näinud inimese asi) :). Paraku jääb mul siinkohal sõnadest väheks, et kirjeldada kõike seda, mida haaras silm ning samal ajal tundsid meeled. Kuid mis kõige tähtsam – seal oli väga hea olla! Mina, kui veelembene ja kümblemist armastav, tundsin end seal igal pool hästi. Uudistamist ja avastamist jätkus tükiks ajaks. Esmalt alustasime muidugi suure basseiniga. Oh õudust, vesi tundus mulle nii külm, et ma ei saanudki esimese hooga sinna sisse (no sellist asja pole varem juhtunud), kuigi kohalike kirjade järgi pidi see päris soe olema. Ei jäänudki muud üle kui kõigepealt saunas nahk kuumaks ajada. Esimesena sattus me hoobi alla aurusaun. Aursauna olen küll ka varemalt sattunud, kuid mitte sellisesse. Seda siin sõnadesse panna oleks suht mõttetu, seda peaks jällegi ise tundma-nägema. Kuid ma siiski üritan: ruum oli hästi hämar, kui mitte öelda pime, aurusaunale kohaselt auru täis, endast kaugemale ei näinud, või siiski – lagi oli koonuse kujuline, st nurkadest koondus ruumi keskele kokku nii, et keskmine osa oli üsna hea kaldega madalamal, ning pideva auru mõjul tekkis koonuse tippu tilgakene, mis oli spetsiaalselt valgustatud väikese kohtvalgusega nii, et nägid ainult seda tilka, mitte kaugemale ja siis oli nii põnev vaadata neid pimedas ruumis valguses sätendavaid tilkade tekkimisi-kukkumisi; see toimus sellises aeglases ja rahulikus ajavoos ja võiks öelda, et oli omamoodi hüpnotiseeriva toimega :). Miinuseks selles ruumis oli jahedus, st ise oleks soojemat tahtnud, kuid eks see ole nende avalike saunade "viga", kus palju rahvast ning toimub pidev rahva ümberpaigutumine sauna sisse või saunast välja ehk et kui uks kinni olla ei saa, ega siis seda soojustki sisse tule. (Järgmisel hommikul, kui olime veel spaa ainukesed külalised, oli seda kuuma seal ikka omajagu, saime selle õige elamuse oma naha peal ikka ka kätte. Super!) Peale sauna käik dushi alla ja supsti basseini. Olles mõnda aega basseinis sulistanud, ujuda seal ei saa, vesi vaid rinnuni ning ega seda pikkustki ujumiseks jagu (mõned tõmbed siiski saab teha), polnud see vesi nii külm ühti. No võimalik, et suvel oleks sinna iseenesest kiirem sisse saanud... Avastasime, et mõned ikka hullasid veejugade jmt atraktsioonide all, ent nende lõppedes sealt lahkusid. Me siis läksime ka asja uudistama – ei midagi! Oota ja tiiruta seal läheduses palju tahad, ikka ei midagi! Ahhaa, kas sa näe! Vee all seina sees olid vastavad lülitid, millega siis endale meelepärane atraktsioon õigel ajal käima panna. Ja nii me nad kõik seal järjepanu siis läbi proovisime. Üheks uudseks ja põnevamaks saab vast pidada megajõuga veejuga, mis horisontaalselt seina seest välja purskus, kinni hoidmiseks oli spetsiaalne käepide, pikemalt paigale jäädes kloppis kõhu ikka päris korralikult läbi, ja kui siis lahti lasid, paiskas juga su mitu meetrit eemale.
Proovisime ära ka kuumavee basseini ja mullibasseini, esimeses on hea olla kas koos pisikeste lastega või siis nautida mõnda hääd külma kokteili, mullikas jäi aga tiba lahjaks, mull oleks võinud veidi võimsam olla, olen saanud paremaid elamusi.
Bassus sulistades jäi silma üks plika, kes pidevalt ühe miniatuurse kose – seina sisse oli ehitatud kaks kõrvuti "boxides" väikest koske, kus siis vesi umbes paari meetri kõrguselt alla langes – all istus. Kuigi visuaalselt ei tundunudki see nii kütkestav, oli huvi ikka kõik pakutav läbi proovida. Hetkel, mil kosed vabad ja sealt mööda jalutama juhtusin, pistsin sõrmeotsad basseinikesse, kuhu kosk langes. Uhh, jummel tänatud, et ma kohe suures agaruses sinna istuli ei potsatanud – see vesi oli jääkülm!!! Samas sekundis mõtlesin, et mis valemiga see plika siin nii kaua istus?! Järgmisel hetkel saabus tõde – kõrvaolevast kosest tuli soe vesi :), no sinna ma siis ennast ka mõnulema sättisin. See oli selline tore koht, et kui selja vastu seina toetasid, jäid ise joa taha, ainult jalad paistsid välja, mis otsapidi basseinis ja nii ma siis oma mehe jaoks mõneks ajaks ära kadusingi. Nii vahva oli langeva vee tagant vaadata, kuidas sind otsitakse ja otsitakse aga üles ei leita :). Kui sellel joal turja peale langeda lasta, oli sel mõnus masseeriv efekt.
Vahepeal käisime veel saunu uudistamas – klassikalises soome saunas polnud paraku mitte midagi teha. Mina, kes ma armastan ikka korralikku käredat leili, oli sooja temperatuur alla igasugust arvestust, olnuks lihtsalt mõttetu ajaraisk istuda leiges ruumis. Toredateks sauna juurde kuuluvateks elementideks olid aga jääkülma veega pisike bassein sauna ukse taga, puhuks kui ikka korralik leil peaks saunas sees olema, et siis hää jääuku hüpata või siis hoopis köiest tõmmates endale basseini kõrval olevast toobrist kogu toobritäis korraga pähe tõmmata. Vastukaaluks soome saunale pakkus uudseid elamusi soolasaun, kus oli päris mõnus lõõgastuda erinevat värvi vahelduvate tulede saatel, tagumiku alla jäänud soolagraanuleid oli mõistlik kas ignoreerida või need siis lihtsalt sealt ära nokkida :).
Selleks korraks saigi meie avastusretk läbi, sest mind olid ees ootamas uued üllatused. Lisaks olemasolevale kingitusele otsustasin teha selle enda joaks veel veidi erilisemaks ja meeldejäävamaks, nii tegingi ühe lisaväljamineku ning võtsin endale India peamassaaži "Champi" seansi. Jõudnud oma kambrikeses piisavalt puhata ja end uuele lainele lülituda, läksin tagasi spaasse (seal asuvad ka kõik massaažitoad) umbes kümmekond minutit ettenähtus varem (nii näeb ette spaa etikett). Istudes pingil, vaadates mõnulevat rahvast ning mõlgutades mõtteid senikogematust eelseisvast massaažist, sain korraga suure üllatuse osaliseks, kui ühtäkki seisis minu kõrval tumedat verd meesterahvas ja tundis huvi, kas olen "champisse". Mingil seletamatul moel olin alateadvuses naismassööri oodanud, ilmselt seetõttu, et siiani on mul kokkupuude ainult naismassööridega. Saanud esimesest kohmetuset üle, leidsin end peagi massaažilaualt, kaetuna soojade (kui mitte öelda kuumade!; need võeti spetsiaalsest kapikesest) tekkidega, üliõdusas ruumis. Kuigi ruum oli peaaegu pime, sulgesin parema lõõgastuse eesmärgil silmad, vaikne rahulik muusika meeli paitamas, üritasin end kõigest ümbritsevast välja lülitada ning usaldada end täielikult massööri kätesse. See aga polnud sugugi nii lihtne kui arvasin. Ilmselt tegin ka ise väikese vea, nimelt juba mitmeid tunde krõpitses pea valutada, kuid mitte nii hullusti, et oleks tabletti krõbistanud. Kasulik olnuks seda siiski teha, sest pinge peas hoidis nüüd meeled erksad, lõõgastumise asemel keerles peas mustmiljon mõtet... Ent vaatamata sellele oli massaaž ülimeeldiv, läbi muditud sai õlgade piirkond, kael, pea ja isegi nägu. Protseduuri ennast siin jällegi lähemalt kirjeldada ei oskagi, 45 minuti sisse mahtus ikka päris palju ja mitmekesist, kuid see kõik toimus nii sujuvalt, hoolivalt ja võiks öelda ühtlaselt voogavalt, ma olin ikka päris hämmingus, kuidas see kolmveerand tundi ikka nii ruttu läbi sai :). Mingil hetkel sattusin vist veidi rohkem pingesse ja hakkasin tavapärasest veidi rohkem neelatama, mispeale tundis massöör ülirahulikul ja tasasel häälel kohe muret, et ega mul ometi halb ei hakanud ja kas kõik on ikka hästi. Olin selleks hetkeks juba parajalt "tüma" ning suutsin vastata ainult kas "ei" või "jah", samal ajal ise mõtteis imestades kuidas sellise massaaži peale on võimalik üldse halb hakata?! Aga eks inimesed ole erinevad... See oli tõega minu elu üks parimaid massaaže, mida üldse kogenud olen. Siinkohal minu siirad tänud massöör Igor'ile!
Peale massaaži pakuti veel tassike teed, mille ma spaas rahvast vaadates rahulikult ära mekkisin. Nüüdseks oli spaa omandanud hoopis teise miljöö. Kell oli piisavalt palju, väiksemad lapsed ilmselt magma viidud, suurem mass rahvast tõenäoliselt õhtustamas. Kuigi veemõnusid nautivat rahvast ikka jagus, tundus õhkkond kuidagi rahulik. Väljas oli päevane valgus andnud ruumi ööpimedusele ja sellega ka spaale musta teki peale tõmmanud, hämar sisevalgus mängis interjööri välja nüüd hoopis teisiti kui päevavalgus. Basseini kohal suurel ekraanil näidati rohelist troopilist loodust, lähivõtted taimedest, jäi mulje justkui oleks ise pisike putukas selle roheluse vahel, see mõjus võimsalt, müstiliselt. Ning selle lähedusse jääv ülisuur akvaarium toetas koosmängus ekraaniga tunnet, et oled osake loodusest, oled selle sees... troopilise, märja looduse sees... Kuigi vesi ja ümbritsev oli nii kutsuv ning aega ka veel olnuks, ei tahtnud ma peale tassikest sooja teed muud, kui vaid voodisse pehme teki sisse pugeda. Hea, et ma sinna ikka jõudsin, olin jäänud magama hetkel, mil pea patja puutus :).
Tunnike hiljem ärkasin nõudliku moblahelina peale. No kuidagi ei tahtnud meeled reaalsusesse naasta, kuid peagi külla saabuvad "geokolleegid", kes täiesti juhuslikult samuti saarele sattunud olid, sundisid mind end korda seadma. Oi see oli valus – pea lõhkus otsas kui meeletu! Ei jäänudki üle muud kui üks valge kettake hinge alla panna ning veel tunnike peale toibumist läksime üheskoos vanalinna õhtustama. Tagasi oma kambrikesse jõudsime kella ühe paiku öösel.
Lisaks eelnevatele vähem või rohkem meeldivatele elamustele, algas ka uus päev väga nauditavalt. Nimelt, peale varahommikusi kümblusi-saunu, hommikusöögiga hotelli restoranis. Jällegi hetked, mis mind pahviks lõid – keldrikorrusel tahutud ehedate paekiviseintega, puittaladega laes, väikesed sopilised avatud kambrikesed. No mina ei tea, mis pöörane armastus see mul selle paekivi ja puidu vastu on, aga ma tõesti tunnen ennast sellistes ruumides ülimõnusalt, õdusalt, mugavalt. Ja sellises ruumis veel kostitada ennast hea ja paremaga, täieline nauding! Siin-seal (aknaorvades, müürijuppidel jmt) oli paesele pinnale laiali pillutatud punaste rooside kuivatatud kroonlehti, laual vaasides aga elujõulised sügavpunased roosid. See kooslus oli minu meelest midagi erilist, midagi just minu hingele – see armastatud, nurgeline paekivi, hall... koos ühe õrneima õiega, roosiga, punasega... need kivised nukid üheskoos paljude pehmete, ümarate kroonlehtedega... See oli veel üheks rosinaks meie "puhkusesaia" sees :).
Ja nii jõudiski meie pisike puhkus peagi lõpule. Kogemused, mille võrra rikkamana sealt tagasi tulime: ükskõik kui raske meie igapäeva elu ka ei oleks, tasub nii palju säästa, et lubada endale mõnikord üks väikene puhkus, kasvõi 1-2 päeva, kodust eemal ning lubada endale seda väikest luksust lasta end hellitada (olgu selleks siis spa, söök, massaaž või hoopis miskit muud), leida see võimalus ja aeg ainult iseendale. Kuigi esmapilgul võivad väljaminekud suured näida, tuleb see kõik sulle mitmekordselt tagasi. Elu tundub peale seda kordi värvilisem ning hulga rohkem on jõudu minna edasi... rõõmsamana, värskemana :).
Pisipuhkus Saaremaa Grand Rose Spa's on vaieldamatult siiani minu elu parim ja elamusterohkeim puhkus. See on koht minule... romantikutele... tahan sinna kindlasti tagasi! :)
Suured-suured tänud Sulle, Jõuluvana, selle imelise puhkuse eest!

Fotojaht: Nahast

2011-03-19T20:26:00.001+02:00

Mina alustan nahast...

Kudumuslik koogel-moogel

2011-02-24T17:26:00.006+02:00

Pea kuu aega tagasi leidsin oma postkastist kirja, milles anti teada põnglase lasteaias korraldatavast Eesti Vabariigi sünnipäeva peost, mille teemaks oli seekord "Tantsupidu" ning seoses sellega sisaldas kiri ka mõningaid soovitusi vastavalt riietumiseks: "... Tantsupeo riietus võiks olla võimalusel rahvuslik või rahvuslikke elemente sisaldav (rahvariide vöö viigipükstel või teksadel, sõlg pluusil või kleidil, linasest kangast riided, rahvuslike mustritega kampsunid, vestid, sokid, sukad, põlvikud, lipuvärvides riietus jne)...".
Ja nagu ikka, minu oma koduses varasalves ei leidunud mitte midagi pasliku. Nii ei jäänudki muud üle kui asuda tegutsema. Aga mida teha?! Millest alustada?! Väga meeldis mõte teha poisile linasest kangast riided, kuid nii kiiresti ja ilma vastavate lõigeteta minust õmblejat ei ole ja pealegi ei tulnud silma ette ka midagi konkreetset, mille kohta oleks käinud "kõll", et vot just seda ma tahangi! (Oleks ma täna vaadatud filmi "Malev" vaid varem näinud! Uru kandis just sellist ürpi nagu mulle osaliselt vaimusilma ette kangastus ent konkreetset kuju ei võtnud...) Nii jõudiski mõttelõng kudumise, kui kõige käepärasema ja teostatavama juurde. Hetkega rändasid mõtted Muhu mustrite juurde, mida mul paraku ka kodus ei leidu, ent armas googel ikka avitab. Peale mõningast surfamist õnnestus Isetegija.ee-st leida paar Muhu mustrit, mida silmitsedes sai selgeks, et täies mahus mustrilist vesti ma oma napi vaba ajaga valmis teha ei jõua. Kuid eks ütle meile kõigile tuntud sõnadki, et "kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool, aga tee ise!". Ja sedaviisi see koogel-moogel mõte siis välja areneski, teha lipuvärvides Muhu mustri elementidega vest. Oli vaja vaid muretseda vastavad töövahendid – varraste "kollektsioon" on aja jooksul päris ammendavaks kasvanud, lõngale tuli aga jahti pidada. Õnneks sain need esimesest ja ainsast poest, mida külastasin. Peale poisilt mõõtude võtmist lõin julgelt vardad lõngasse, justkui noa vorsti sisse, pikemalt kaalumata lõigatava viilu paksuse üle. Kuigi poolikut tööd ikka aegajalt poisi peal mõõtsin, sai teine üsna napp, järgmise aasta pidu enam tõenäoliselt välja ei vea. Kuna vesti lõpetasin peo eelneval õhtul, siis polnud aega enam ümber tegema ka hakata... Oluline on, et tänavune pidu sai peetud! :)
Palju õnne, armas Eesti!

Isetegijast leitud muster oli üsna viletsakese kvaliteediga, seepärast mudisin ta paremini "söödavaks", mine tea, millal jälle vaja võib minna.

10 - vähe või palju?

2011-02-18T18:12:00.003+02:00

Eks see ole suhteline nagu kõik siin maamunal. Aga kui arvestada, et Eesti geopeitus sai alguse niipea kui see avalikult võimalikuks osutus ning aegade edenedes selle "hulluse"pisiku kätte üha rohkem isikud nakatus ja et selle esimese 10-ne sisse mahub palju tähtsaid otsuseid ning vabatahtlike ennastsalgavat arendustööd selle mängu paremaks, inimsõbralikumaks ja kaasaegsemaks muutmisel, tähendab see 10 päris palju ja on Eesti geopeituse ajaloos väga olulise tähtsusega. Nii võib öelda, et tänaseks päevaks on välja kujunenud meil oma geopeituse kultuur, mis küll veel lapsekingades, ent kindlalt omal rajal.
Pühapäeval, 13. veebruaril, leidis aset Soomaa Rahvuspargi külastuskeskuses Tõramaal pidulik vabaõhuüritus - "Eesti gepeitus 10". Kuigi plaan oli paika pandud varemalt, nagu ikka sündmusaarete puhul, ei heidutanud kimbutama tulnud käre pakane 80-t kohale saabunud pidulist. Kokku tuldi igast Eestimaa nurgast, üheskoos kuulati ära pääliku kõne, elati kaasa tublimatele, kes nimetamisväärse panuse omalt poolt antud mängule on andnud, tutvuti geonäitusega ning veeretati muidu muljeid ja juttu.
-17 C pakane aga ei lasknud mul kaua õues olla, maksimaalselt 30 minutit (nii kaua kestis kõne) ja siis kähku autosse varbaid soojendama. Ürituse ametlik osa algas kell 13, aga kui logiraamatu ajutised omanikud, pidime kohal olema tunnike varem, sest logiraamat oli avatud kella 12-16-ni ning meie püha kohus oli see õigeks ajaks kohale toimetada. Nagu arvata võib, talvel paksu lumega Soomaal eriti piknike ei peeta – seega oli meil lume kühveldamisega seal parasjagu tegemist et nahk soe hoida ent ka see ei päästnud lõputult. Lume teisaldamisega ühele poole saanud, jäi üle lõkke ääres üles-alla hüpata, kuid külm, mis varvastesse juba pugenud, sealt enam ära tulla ei tahtnud. Nii pagesingi paarkümmend minutit enne ametlikku osa autosse sooja. Tea, kas ma ei saanud oma jalgu selle ajaga piisavalt soojaks või oli asi mitteliikumises, aga tagumine pool pääliku kõnest oli juba paras piin, kuid ära minna ka ei saanud, tarvis oi üle anda Aasta Aarde rändkarikas. Ja nagu sellest veel vähe oleks, nii kui olin karika uue peremehe kätesse ulatanud, vajusin ühe jalaga kuni istmikuni lumme. Õnneks lumme, mitte vette, kuid tähendas see, et jalga välja tõmmates korjasin oma vaid pahkluuni ulatuva madala saapa tihkelt lund täis. Vaatamata selle tühjaks rookimisele oli siis kiire suund autosse, kust ma paraku enam välja ei saanudki (mis teha, kehva vereringe asi). Nii jäigi muljete vahetamine sel korral küll kasinaks, ent ometi sai sel toredal üritusel pakaselises päikesesäras osaletud.
Põnglasel oli seal madistamist oma jagu, ruumi ju palju ning liikumine piiranguteta. Enim köitis ta tähelepanu siiski pepukaga kraavipervelt alla laskmine. Külma üle laps ei kurtnud, kuid emmega koos oli ikka vaja autosse peitu tulla, et sealt siis paari hetke pärast jälle välja kippuda. Üks igati tore talvepäev oli, koju sõites näitas autokraad kohati -21 C.

Fotojaht: Nõu

2011-02-18T15:15:00.001+02:00

Seekord siis pildipurgis nõu, ilma milleta olnuks vanal hallil ajal ikka väga rakse hakkama saada ning mis jätkuvalt paljudes majapidamistes ka tänapäeval eluliselt tähtsat rolli mängib. Esimisel pildil igapäevaülesannete puhkehetkel, teisel möödunud aegade mälestuseks.

Teiste väärt nõu leiad siit:

Ei Monika ei Scarlett...

2011-01-31T10:30:00.002+02:00

vaid täiesti nimetu ja tähtsusetu tormihakatis, mis laupäeva õhtupoole oma võimu näitama hakkas, mätsis meid pühapäevaks päris kenakesti kinni. Hommikul silmi lahti lüües siras toaseintelt vastu ere päike, terve tuba oli päikest ja valgust täis! See oli nii-niiiiiii mõnus, ei olnud mingit voodis uimerdamist vaid sai krapsti jalad alla. Aknast välja vaadates see krapsakus nagu kadus – õhtune lumesadu oli küll lakanud, kuid kõik oli vihisevat-vuhisevat valget täis, nähtavus aegajalt täiesti olematu. Hm, ja ma pidin kindlasti õhtuks veel linna saama. Joonud rahulikult ära hommikukohvi ja nautinud tubaseid eredaid ja sooje päikeselaike, võtsime südame rindu ja läksime siis terve perega uurima, kas on üldse lootust kuhugi pääseda. Saanud õue piiridest välja, kukkus "karp" sõna otseses mõttes lahti – eile läks siit kuskilt veel jalgrada autoni, aga kus kohast, seda polnud võimalik enam tuvastada. Vähe sellest, oli väike tormipoiss meisterdanud me teele ka salakavala tõkkejooksuraja, vaalude paksus, mis tarvis ületada, oli kaugelt üle põlve ning tasasena näiv lumeväli kätkes endas tihket koorikut, millele astudes ikka krõps ja jõnks läbi vajusime. Alloleval pildil, kus poiss vaalu taga, seisab ta püsti, mitte ei kükita :). See "krõps ja jõnks" ja nabani lumme oli poisile nii raske, et sujuvalt läks ta üle käpuli roomamisele, mis muideks oli temasugusele väga efektiivne moodus edasi liikumiseks. Meid see vaevalt aidanud oleks, ei hakanud mitte proovimagi :). Jõudnud viimaks autoni ja saanud tee peale, hindas mees seda põlvekõrgust massi ja pakkus kahekesi tehes "tunnike" (ja nii oligi). Oma lume viskame ära, see pole probleem, küll aga tegi murelikuks sõiduteelt vastu vaatav olukord, selline "päev pärast homset" tunne tekkis, kõik tundus selline ühtlane valge väli. Teeotsast Lagedi poole, pool kilomeetrit eemal, oli üks jeep lumme kinni jäänud või õigemini tagumist otsapidi teelt maha libisenud ja sellega kogu ülejäänud liikluse sellel lõigul kinni pannud. Mõned üksikud autod tulid teiselt, Jüri, poolt ning keerasid siis sama targalt tagasi. Kuid oli ka autosid, kes meieni üldse ei pääsenud ehk siis madalapõhjalisematel nagu meie, polnud sinna teele asja. Jäi vaid oodata tuule vaibumist ja loota, et ehk päeva peale mõni sahk ikka läbi käib. Õhtu aga näitas, et see oli loll lootus. Siis kui päike endale kollase-oranshi-punasekirju teki peale tõmbas ja tudule sättis, andsime meie labidatele valu. Selleks ajaks oli müstilisel kombel asendunud jeep rekkaga, kes täpselt sama õnnetus kohas ja sama õnnetus olukorras vihast urises. Meie õnneks olid mõned autod meist ikka mööda sõitnud ja sellega jäljed teele teinud, oli vaja vaid filigraanselt hooviteest välja pöörata ning kohe õigesse jälge sattuda, ning pääsenud me olimegi :).
Talve alguses, esimeste lumedega, sai ikka autoga hoovi sõidetud, eks alguses lootuses, et no ehk seda lund enam rohkem nii palju korraga ei tule ning mõned korrad lihtsalt harjumusest. Kui me juba aga ei-tea-mitmendat korda seda 80 meetrit lumest lahti tõstsime, sai mõõt korralikult täis ning auto sai endale püsiva koha sõidutee ääres, kuid sedagi 10-15 meetrit eemal, kuna ühe korra sahk mattis ta kenakese kuhja alla (no ei oska ju kõiki asju esimese korraga ette näha :)) ning pealegi on seal ka kallak. Eks siis sai usinasti ikka käimise raja (labida laiuse) jagu teekest korras hoitud, kui aga ka see visalt ja järjepidevalt minema pühiti, viskas see mehele "kopa ette" (no me lapsega argipäeviti ju linnas) ning teeke asendus aja jooksul "kassirajakesega", mis siis tänaseks päevaks on asendunud jalajälgedega sügavas lumes.
Tegelikult väga ilus talv on olnud, palju ilusat ja valget lund, täpselt nii, nagu mina talve oma lapsepõlvest mäletan. Ei nurise, kõik näib nii puhas ja valge. Mõned vanad puud on vaid aiast maha murdnud, kuid seegi on pigem meie rõõmuks, sest kevadine hooldusraie on taas selle aasta aiaplaanidesse kirjutatud. Ent vaatamata sellele ma tunnen, et nüüd võiks juba aidata küll, keeraks ette uue lehekülje, kus on palju eredat päikest ja üha rohetavam murututt! :)
Samas, kaugel see kevad enam on – täna sirab taas kena päike, hommikuti last aeda viies on juba peaaegu valge (nädalakese pärast ongi juba valge) ja täna lõõritasid metsa all linnud. Paraku olen ma paras linnuvõhik, kuid seda võin öelda, et varesed ja tihased need ei olnud :). Ikka kenasti vidistasid... sedasi rõõmsalt ja kevadiselt. Ehk et pimeduse ja vaikuse periood on läbi!

Lumehelbeke tasa tasa

2010-12-17T00:29:00.000+02:00

Kunagi, ükspäev, mitmeid päevi tagasi, potsatas mu elektroonilisse postkasti vahva kiri põnglase kasvatajalt. Sisuks juba tuttav "tegelane" lasteaia akendelt. Tol hetkel oli palju tegemisi ja kiire kukil (nagu üldse viimasel ajal kipub olema) ning panin postkasti sama targalt kinni tagasi. Või õigemini, nüüd juba teadmisega, et kui tekib selline lahe moment, on mul õpetus tagataskust kiirelt võtta. Nii saingi nädalavahetusel natuke mahti tungida ühe isendi "hingeellu", et kui keeruline see siis ikkagi on... Mõnus nikerdamine oli, tormaka argielu väike väljalülitus. Mulle see helbeke väga meeldib, midagi minu maitsele. Palju pole vajagi, piisab vähesest loomaks hoopist teist miljööd ja meeleolu. Antud helbeke on tehtud A4 paberist, väiksemaid ei ole veel katsetanud, kuid lähipäevil on plaanis :). Kuna päris aknale ära ei mahtunud, riputasime niidiga akna lähedusse lakke, nüüd nii vahvalt keerleb tasa-tasa ja elab vaikselt õhu liikumise käes.
Aknast välja vaadates sain lohutust – räästast alla vajuv lumi ja pikad peened jääpurikad asendavad edukalt pitskardinaid, mille heegeldamiseni ma veel kuidagi jõudnud ei ole, ent nüüd tulid nad mulle ise koju kätte ja ronisid veel akna ette ka! :)

Fotojaht: Mäng

2010-11-27T00:58:00.004+02:00

Üks levinumaid ja igapäevasemaid mänge, mida me sageli enda ümber ei märkagi, on mäng hindadega. Piima ja leiba vajame igapäevaselt, nii pistamegi need endale ostukorvi pööramata hindadele suuremat tähelepanu, neid on ju nagunii vaja! Küll aga jälgime hindu rohkem, kui on tegemist nö mitte esmatarbekaupadega või kui meil juhtub olema piisavalt vaba aega, et lubada endale üks shopingutuur vastavalt eelnevalt paika pandud hinnaskaalale. Ise ei kuulu kategooriasse „shoppaja“, vaatan, et eluks vajaliku kätte saab ning teen lettide vahelt võimalikult kiirelt minekut. No kohe kuidagi ei kannata kammida mööda poode vaatamaks, kust saab odavamalt, paremat, mõnusamini jne jne. Aga kui letil on kaks sarnast kaubaartiklit, üks soodushinnaga ja teine mitte, siis valin ikka esimese, mõttetult ei pilla.
Ei mäletagi, millal viimati raamatupoodi külastasin. Kui aga saabub sügis ja talv, mil õhtud on pikad ja aias asjatada enam ei saa, tekib mul kange kihk midagi mõnusat lugeda, peale argiaskeldusi, oma voodis, sooja teki all. Mõned näpatud hetked iseendale... loob kuidagi talviselt õdusa turvatunde... Eriti mõnus on veel, kui akna taga on lumetuisk ja torm kolistab aknaklaasides... laps nohiseb oma kaisukate seltsis magada ja mina seiklen trükimustade tähtede vahel... Aga see on juba hoopis teine teema :).
Nii saabuski täna peale hommikukohvi joomist selgus, et ma vajan paari head raamatut. Ja mis siin ikka pikalt mõelda – lõin oma arvuti lahti ja tutvusin pakutava valikuga. Oi, ma tahtsin sealt nii palju raamatuid! Küll aga teeb elu omad korrektuurid. Ostukorvi libises raamat, mille olin otsustanud nii või teisiti endale soetada. Seda suurem oli aga rõõm ihaldatust, kui selgus, et see suisa suure soodukaga saadav on.
Kuid kas ei ole seegi vaid mäng tarbijatele? Vaatan neid hindu ja tunnen rõõmu. Kuid ma ju ei tea, kas see raamat ka tegelikkuses enne nii palju maksis... On see ehk vaid mäng tarbija mõjutamiseks „Näe, ma maksin enne nii palju, nüüd on mu hind selline, osta mind!“ Ning tavainimene langebki selle lõksu ja poe käive muudkui tõuseb. Nii nagu seda on Mammuti- või Hullude- või ... misiganes ostupäevadega. Aga see töötab! Nagu see, et hinnad lõppevad valdavas enamuses kõik ...9 või ...9.90-ga.

Iga müsteerium laheneb kord

2010-11-10T00:40:00.003+02:00

Umbes paar aastat tagasi, kui põnglane oli kahe aastane või nii, kinkis sõbrants talle väikese kaisukaru. Selline hästi nunnu, parajalt väikene, pehme, karvane, soe, rahuliku karvatooniga beezhikas – minu meelest iga lapse kaisukaru unelm, keda on mõnus kaissu võtta. Aga ikka praakis poiss ta teiste "kaisukate" seast välja, lihtsalt puksis voodi jalutsisse või hoopistükkis voodist välja. Selle paari aasta jooksul on esinenud vaid mõned üksikud korrad, kui poiss on igatsevalt tema järele küsinud, juhul, kui mõmmit parasjagu voodis ei juhtu olema. Ja nii, mõned päevad tagasi, teatas poiss mulle jälle resoluutselt, et tema ei taha mõmmit oma voodisse. Pärisin siis nõutuna aru, et miks ometi, ta on ju nii armas karuke?! "Ei, ei ole. Vaata, tal on kurjad silmad. Tal on karvad silmade peal."

Kui kevad veel ei paista

2010-10-20T00:03:00.002+03:00

Olen omadega jõudnud perioodi, kus nädalavahetusteks saabub täielik arvutiallergia ning nädala sees on nii hirmkiire kogu aeg, et arvutis oma asjade jaoks aega lihtsalt ei jätku, sellest ka minu vähene blogimine viimasel ajal. Poleks uskunud, et mind üldse kunagi arvuti suhtes vastumeelsus tabab, kuid nädalavahetuste vabadel päevadel eelistan pigem aias võtta veel viimast või tegeleda lihtsalt majapidamistöödega, jube hea lõõgastus muide.
Sel nädalavahetusel jõudsin siis oma põllumajandusega nii kaugele, et võin ka rahuliku südamega talvele vastu minna. Peenrasse jäi veel kasvama vaid roheline sibul (hiline istutus) ja käharpetersell, paar külmakraadi ei tee neile midagi ja nii hea on ikka peenrast seda rohelist võtmas käia.
Eelmisel nädalal sai üles porgand, saak on üldiselt hea, kuid kohati oli jäänud liiga tihedalt kasvama, seega leidus ka pisemaid pabulaid, selliseid ca 3 cm. Kui varemalt oleks need otse komposti rännanud, siis seekord noppisin nad kõik üles, käsi lihtsalt ei tõuse raskel ajal sööki ära viskama. Nii ma neid siis puhastan ja pistan karbiga sügavkülma, talvel hea võtta, kas supi sisse panna või niisama näksida. Eks ta ju hullusti ajamahukas nokitsemine ole, kuid ega nendega ju kiiret pole. Huvitav on see, et peenras oli kaks eri sorti, millest üks kasvas siis kenasti, teine oli aga alla igasugust arvestust. Mehe mäletamist mööda oli too nigelam eelmise aasta (vist) valimiskampaania ajal rahvale saadetud porgandiseeme, mis mingil põhjusel eelmisel kevadel maha panemata jäi. Kuna seeme ise koju kätte tuli, ei hakanud teda ju ometi ära viskama. Tea, kas oli see nüüd pikast ooteperioodist või valedest vaadetest, aga igatahes väga kiduks ta jäi... vat sulle siis valijameeste porgandit!
Samuti võtsin eelmisel nädalal üles ka daaliajuurikad, kerge külm oli neist üle käinud ning vaatamata veel otsas olevatele õiemoodi moodustistele aia ehteks nad enam küll ei olnud. Oh sa juttas – kui ma hargi maasse lõin, tuli sealt suur juuremugulate pesa välja. Ju eelmistel aastatel on ikka samamoodi olnud, kuid kuidagi pahviks lõi hetkeks – paned kevadel ühe mugulajupi mulda ja sügiseks on kahe peo suurune juurikas lillel all. Heh, kuidas ma neid nüüd säilitan siis ja mis nendega edasi teha? Kas nad võib laiali lammutada või mis? Või lammutatakse kevadel ja kas selline üks juurikamugul ikka läheb kasvama? Kas mul nende säilitamine üldse õnnestub, pole teada. Oleme end küll uude (poolikusse) Kodukesse sisse sättinud, kuid eeskotta tuleb talvel tõenäoliselt miinuskraad sisse ja toas on neil jälle liiga soe. Üks võimalus on üritada nad linnakeldrisse tuua. Eks näis... aga ma vähemasti üritan :). Hoiaks kevadel mõned kroonid jälle kokku.
Gladioolisibulad võtsin üles pühapäeval. 70-nest mahapandud sibulast päris paljud ei õitsenud ning säilitamisele kuuluvad umbes 50, vahepealne arv on siis kas lihtsalt ära kadunud (ei läinudki kasvama) või olid sibulad nii äpukesed, et praakisin nad lihtsalt välja. Nende säilitamine on mul varemalt õnnestunud ja nende pärast ma ei põe eriti. Daaliajuurikatega aga positiivne kogemus puudub. Tänavune suvi gladioole eriti ei soosinud, kippusid nad välja venima ja lamanduma. Õitsemine jäi kuidagi hilja peale, peamiselt sügisvihmade ajale, nii sai kauneid, vihmast väntsutamata õisi, suht vähe näha. Kevadel jäi neile ka toestusvõrk peale panemata, lootsin, et saab ilma hakkama. Tänavune oli aga heaks õppetunniks, et gladiool vajab siiski toestamist ning kuna nad mul (esialgu) ühes peenras koos on, siis on kasulik neile toestusvõrk peale panna, näeb peenar kenam välja ja ka lilled peaksid olema sirgemad. Vaatamata sellele, et tänavune peenar nägi välja nagu laialipillutatud Pisa tornide väljak, meeldivad need lilled mulle väga. Lihtsalt oskused nende kasvatamises vajavad veel lihvimist.
Aiamaalt peenrast kaevasin välja ka kõik saialilletaimed (neid oli päris palju) ja viisin nad lõkkeplatsile (põletamine tuleb kunagi hiljem). Kevadel lugesin maalehest artiklit, kus kirjas, et saialill köögiviljaaias on igati kasulik, takistavat oma juureeritisega mullas elavate kahjurite, nematoodide levikut. Mõtlesin siis katsetada, ega ta olukorda hullemaks ikka tee, pealegi ilus särav oranz aias lisab erksust ja soojusesära. Kuigi ma oma aias pole saialille varemalt kasvatanud, on ta täiesti nunnu suvelill, igatahes võitis ta mu südame, selline lihtne ja armsake. Kasvasid nad kenasti ja õitsesid vägevalt, kuid sellest kunagi hiljem. Suvel hakkas aga ühe pojengi pärast mure, mis mind pikaks ajaks arvuti taha naelutas. Nii sattusin lugema karme sõnu, et saialill pidavat olema hea viiruste kandja ning ei ole sugugi hea istutada teda viirushaigustele vastuvõtlike taimede (ka pojengid) lähedusse. Ehmatasin kohe päris ära, kuid teha polnud enam miskit, st ei raatsinud seda õite merd peenrast ka igaks juhuks välja rookida. Mul pojengide ja saialillede vahe kümmekond meetrit, mitte rohkem. Nüüd ongi mure, kas tegin pojengidele äkki liiga? Ja jätkuvalt juurdlen omaette teema üle, et kui lähedal on lähedal... Kas julgen järgmine aasta saialille sama koha peale panna või mitte...
Ja meie ilmaennustavad tammed on ka nii vahvad, olgugi, et see lehtede riisumine üks igati tüütu ja rakke pihku toov tegevus on. Üks tammedest on raagus nagu kojamehe luud – nii kui viimased lehed temalt langevad, on teada, et saabub esimene lumi. Ja nii oligi. Valget pudi langes laupäeval taevast alla, kui ma rehaga vehkides jõu ja ilunumbreid tegin. Põnglane oli siiralt õnnelik ja elevil - nüüd saab kelgutama! Aga nii palju teda meie kandis siiski ei tulnud. Veel. Teine tamm on aga jätkuvalt täislehtes, küll pruunis kuues, kuid siiski üleni kuues, nagu nii olekski loomulik. Kohaliku ilmaennustuse järgi ei tule püsivat lund veel niipea. Kui ka tema oma mantli seljast heidab, võib enda vaimu püsilumelainele valmis sättida. Vähemasti nii on paarkümmend aastat need asjad siin käinud vaatamata riiklikele ilmaprognoosidele.
Selle suve/sügise viimastest õitest õnnestus pildid klõpsida eelmisel nädalavahetusel, kui kogu õu alles kerges tammelehe garneeringus oli, kuid kõik needsamad õied leidsin ka sel nädalavahetusel veel aiast. Seega on nad hooaja lõpetuseks siin igati omal kohal :) Viimane pole küll õis, tema on leidlaps (kukehari) pojengipeenrast, kelle kivimäkke ümber kolisin ning talle oma aias kasvamiseks loa andsin. Kenasti on ta selle paari kuuga kosunud.

Pisipiigale

2010-09-17T12:57:00.005+03:00

Kui sain teada, et lisaks kahele olemasolevale ootab sõbrants ka kolmandat, lõi mul kohe peas tuluke särisema – ahhaa, nüüd hea põhjus jälle miskit nikerdada. Tahtmine midagi teha oli suur, kuid konkreetseid ideid-mõtteid mitte ühtegi. Nii istusingi tunde arvutis ja guugeldasin, päevad läksid, kuniks jõudsin endas selgusele, et seekord eelistan õmblusmasinale kudumisvardaid. See oli juba sammuke edasi. Paraku on minu kodus leiduv käsitööalane kirjandus kõik sügavast nõuka ajast ning sealt endale midagi meelepärast leida on ikka päris paras katsumus. Vabad hetked veetsin jätkuvalt kõige suurema sõbra, Google, seltsis. Silma jäi päris palju ja huvitavaid tekikesi, kuid osadel ei olnud tegemise õpetust ja paljudel, mis esmapilgul ohhoo-efekti tekitasid, oli juures see "miski", mis mind häiris ja nii ma nad välja praakisin. Kuniks avastasin, et minu surfamised lõppesid ikka ühe ja sama tekikese imetlemisega, boonusena juures korralik õpetus.
Kui olin mustri välja valinud, jäi muretseda veel materjal. Kuigi vaekauss kaldus rohkem piiga poole, ei saanud selles sugugi kindel olla enne, kui pisike sündinud on. Nii üritasin värvivalikus olla suhteliselt neutraalne ja eks need lõplikud värvid kujunesid ka vastavalt pakutule. Teada oli, et tahtsin 100% villast lõnga ja võimalikult peenikest. Guugeldamise tulemusena ja oma isiklikele kogemustele tuginedes eelistasin Novita lõnga. Aga üllatus-üllatus, kaubanduses minu soovitut ei leidunudki. Võimalus olnuks tellida neti teel, kuid mulle ei meeldi põrsast kotis osta – esiteks ei anna arvuti õiget värvitooni edasi ja mina pean ikka näha ja katsuda saama, kas mu väljavalitu mulle ka tegelikkuses sobib. Netist leidsin infot, et õnneks on Novital ka oma pood Tallinnas Laki tänaval ja nii ma uljalt oma sammud siis sinna seadsin. Äärmiselt tore koht, väga soe teenindus ning suur kaubavalik. Kuigi lahtioleku ajad on ukse peal, ei tasu ukse kinni olemise korral kohe minema tormata, uksekellast on abi. Esmapilgul võttis valik silme eest kirjuks, ent samas oleks värvispekter võinud ikka märksa suurem olla. Aga leidnud sealt endale meelepärase, võis töö alata!
Nagu ikka projektidega, mille tähtaeg on veel kaugel-kaugel, kipuvad need venima, kuniks avastad, et oih, mul on nüüd kiire. Eks oma roll oli siin suvisel opil ka, tänu millele näputöö paariks nädalaks seisma jäi. Kui septembri alguspäevadel katsikukutse postkasti potsatas, olin mina omadega alles väga poole peal. Mõned päevad enne tähtsat päeva jäi meie poiss aga haigeks ning sellega oli katsikule minekule kriips peale tõmmatud. See andis mulle lisaaega oma töö kiirelt lõpule viia ning nädalake hiljem, piiga vennakese sünnipäeval, võtsime ka katsikukingi ühes.
Pisipiiga kannab nime Gerta. Palju õnne Sulle ja lenda kõrgelt, Pääsupiiga!

(Pildistatav pole alusele just kõige paremini saanud, jääb mulje, et on kiivas. Tegelikult ei ole, kenasti ühtlane on, lihtsalt alumise katte triipudega tekib taoline (d)efekt.)
* * *
Tekike sai mõõtudega ca 70 x 90 cm.
Üks ruuduke on mõõtudega ca 22 x 22 cm.
Kasutasin lõnga Novita Bambino, vardaid nr 3.
Tokis on lõnga ca 50 g, ca 190 m.
Ühest tokist saab 2 ja pool ruutu; kuna ei tahtnud oma töösse ülearuseid sõlmi, siis nö poolikuid lappe tegema ei hakanud, seega lõnga kulu veidi suurem. Eks saab lapsele sokke-salle vmt teha, ega kaotsi ei lähe midagi :). Ehk minul kulus 7 tokki lõnga (3+3+1).
Mustril kudusin pitsiosast pool (rida 39 k.a.), kuna neid auke tundus muidu kole palju saavat :).

Mustri leidsin siit:
Kootud tekike

Põnglane ja sõnad

2010-09-16T09:19:00.002+03:00

Meie perel on saanud väikeseks traditsiooniks käia igal aastal, septembri keskel, üle lahe põhjanaabrite juures geopeitumas. Sel on oma väike ajalugu, miks just siis, kuid ma leian, et see ei olegi nii tähtis kui see, et see on võrratult ilus aeg võrratult kaunis looduses. Geopeitus mulle selle pärast meeldibki, et on võimalus sattuda paikadesse, kuhu niisama ei oskaks ise eales sattuda, üldjuhul tahetakse teistele mängijatele näidata ikka vähe teistmoodi ja põnevaid kohti. Alati on meil ka ilmaga vedanud. Kui ühel aastal lahkusimegi Tallinnast padusajus, siis üle lahe läks olemine juba helgemaks ning peale lõunat saatis meie edasist üritust soe päike, ühel aastal oli jälle suisa 20 kraadi päevasooja. Ööseti läheb muidugi külmaks, telkimine on tugevatele. Aegade edenedes on ürituse mastaabid aga kasvanud ning nüüdseks on juba paar aastat organiseeritud soovijatele öömaja. Lisaks kauni looduse nautimisele on ju põnev kohtuda naaberriikide (üritus on avatud kõigile) 'kolleegidega' ja veeta nendega koos üks tore õhtu erinevate kogemuste ja muljete saatel.
Ja alati oleme käinud seal koos põnglasega, esimesel aastal oli ta kõigest kahe kuu vanune :). Nii olengi hakanud põnglasele tasapisi rääkima, et varsti lähme Soome ja sinna saab minna üle suure mere sõites laevaga. Poiss mõtles teemale kaasa ja tundis muret, kuidas me laeva peale saame. Eks ikka sõidame issi autoga ja täpsustasin, et kõige pealt sõidame autoga sadamasse ja sealt saame siis laeva peale minna. Poiss sattus hetkeks segadusse, mõtles hetke ja küsis: "Sadamasse? Kas seal hakkab sadama?"
Saan poisi segadusest täiesti aru, jäi meil ju eelmine aasta seoses kodukese ehitamisega käimata, ning viimasel käigul oli ta ju kõigest kahe aastane. Ja sel suvel pole meil õnnestunud kodumaistel vetel isegi mitte praamiga sõita, üks igati mere ja laevakauge aasta on olnud ning niisama argipäeviti pole nagu laevaga ja sadamaga seonduvaid teemasid jutuks tulnud.
Nüüd ootab poiss põnevusega, millal sadamasse saab minna ja oma silmaga näha, mis põnev koht see selline on :).

Nädal tagasi...

2010-09-05T23:40:00.003+03:00

... laupäeval, 28. augustil, kogunesid Sipsikud Rocca-al-Mare kooli juurde parklasse, kust võeti ennelõunal kell 11 ette ühine teekond Stroomi randa. Rühma lapsi kogunes kokku 13 ning lisaks veel mõned sõiduhuvilised õed-vennad. Kuigi ka vanematel ei olnud ratta selga istumine keelatud, eelitasid nad valdavas enamuses siiski jalgsi liikuda, niisamuti mina ise. Sõiduoskused olid lastel väga erinevad, üllatusega nägin, et paaril lapsel abirattaid ei olnudki. Ju nemad olid saanud siis kõvasti trenni teha :). Põnglane aga, muidu nii püsimatu, kiire ja rahmeldav, eelistas kulgeda vaikselt, tasa ja targu. Tragimad olid juba pikalt eest ära, kui tema alles õppis lubatavuse ja vabaduse piire kompama ning kerge tagant utsitamine kippus hoopis nutuvõru suu ümber tooma, kui pisikesele indu andma. Peale esimest sedasorti katset pidasin targemaks last rohkem mitte torkida, oluline oli, et ta suudaks aru saada, mis ja kui palju on lubatud ning oleks võimeline ikka ise, iseseisvalt koos teiste lastega liikuma. Samas polnud ta aga sugugi kõige viimane. Poisi pelglikkus oli kinni väheses eelnevas sõidukogemuses ning saadud kogemuski oli ju tulnud piiratud tingimustes, vähese liiklusega autosõiduteel, kus hetkekski ei tohtinud autode suhtes valvsust kaotada, ent samal ajal tuli tegeleda nii uudse asjaga, nagu iseseisev väntamine. Nii ei saanudki ta nüüd kohe asjale pihta, et selle tee peal liiklevad ainult jalgratturid ja jalakäijad ning et eemal sõiduteel paistvad autod ei pääse kuidagi temani. Jälgima pidi, et ei sõidaks teistele ise otsa ning ei kalduks tee keskteljest vasakule poole. Eks see kõik oli tema jaoks uus ja nii teistmoodi, vaja oli vaid veidi aega harjumiseks. Umbes esimese kilomeetri läbimisega sai vabanetud ka esialgsest pingest ning võis aru saada, et laps lustib täie mõnuga. Ja mida aeg edasi läks, seda kiiremini hakkas pedaal käima :). Esiotsa kiired sõitjad tegid paar kogunemise pausi ka, oodati, kui rahulikumad sõitjad kõik järgi jõudsid ning jätkati taas jälle üheskoos. Enamus teed suutsin nii käies kui joostes lapse lähedal püsida, mine tea, millal tal abi vaja, kuid veel enne kui Stroomi rand paistma hakkas, oli poiss kaugele ette vändanud. Vanemaid jagus kogu distantsile, ratastega olid eesotsas ja rahulikumad tagapool. Kui ka juhtus mõni väike apsakas, siis kõik hoidsid kõigil silma peal ja abi oli alati kohe olemas.
Sihtpunkti jõudmiseks olime läbinud tiba rohkem kui kolm kilomeetrit. Arvasin, et poiss on sellest sõidust nii läbi, et tötsab kohe murule istuma. Aga kus sa sellega! Kiirelt pargiti ratas murule ning tormati turnipuudele ronima, isegi kiivrit polnud mahti peast võtta. Ja küll nad siis rahmeldasid seal üheskoos, väsimatult... lõputult... Vahepeal pidasime ikka kaasa võetud toidumoonaga pisikese pikniku ka, vähemasti oli mahti kustutada suur janu, ent söögipoolisest võeti paar ampsu ning emme pidi siis ülejäänu sööma. Nojah, kellel seal ikka mahti süüa on kui nii põnevad atribuudid piiramatult käes ja veel värskes õhus pealegi. Söök on küll see kõige viimane asi, mille peale meie põnglane mõtleb. Samas oli neid, kes end toidu ääres väga mõnusasti tundsid. Kohe rõõm oli vaadata, et mõni laps ikka sööb ka! :)
Tagasiteele startisime kõik koos. Mõnedele oli auto sinnasamasse vastu tulnud, mõni pööras poole tee pealt ära, kuid enamus läks tagasi stardikohta. Tagasiteel nägin oma last esimesel paarisajal meetril, jookse või ära jookse. Nüüdseks oli sõit selge ja enesekindlus põues, emmest-issist polnud sooja ega külma, peaasi, et vändata saaks ja mida kiiremini, seda parem. Lõppeks tagasi auto juures, oli lapsi, kes sõitnuks aga veel ja veel, mõni neist isegi uuesti otsa ringi keeras ning uuele ringile läks. Ju vanematele vastu. Ja ega põnglanegi nii väga autosse kippunud. Mida aga ei saanud sugugi minu kohta öelda... Oli see peale operatsiooni mul ju esimene nii pikk käimine (6 km!), pealegi veel tempoga. Pehmelt öeldes olin ma autoni jõudes ikka päris surnud, jalad kanged all kui puupakud... Ent vaatamata sellele oli see üks ütlemata tore üritus sel suvelõpu rõõmsa päikese all. Tuult oli mõõdukalt ning ilm spordi tegemiseks parajalt soe.

Paar päeva varem saime oma auto remondimeeste käest tagasi ning nüüd oli tarvis siis testsõitu teha, mistõttu suundusime edasi väikesele rännutuurile. Suunaga Thela poole, kust läksime ära tooma poisi plehkupannud mütsi, põikasime läbi ka Treppojalt. Oleme sealt küll palju kordi mööda sõitnud, kuid joastikku ennast pole mul õnnestunud varemalt vaatamas käia. Väga põnev koht tundub, kui oleks vaid rohkem aega ja võimalusi fotokaga sinna sattumiseks. Koht, kuhu kunagi tahaks kindlasti tagasi...
Thela juures kasutasime pererahva lahkust ning heitsime pilgu peale ka kohalikule kullakaevandusele, no mida muud sel kopajuhil sealt nii sügavalt ikka otsida oli :). Esmapilgul üsna ehmatama panev vaatepilt annab fantaasiale aga hea lennu ning tulevikus saab sellest kohast kindlasti midagi väga ilusat ja vahvat. Ootan põnevusega :). Auto poole jalutades kuulsin end mehele ütlevat: "Kui meie endale kunagi aiatiigi teeme, siis palun ärme nii suurt tee".

Kas selline siis ongi pühapäeva hommik?!

2010-09-05T11:05:00.002+03:00

Opijärgne rahulik taastumine hakkab möödanikuks saama ning igapäevaelu vaikselt oma normaalsetesse aktiivsetesse rööbastesse libisema. Nii ongi arginädal möödunud sellise kiirusega, et pole leidnud isegi kümmekonda minutit päevas, et heita pilk peale, mis blogimaailmas toimub või siis pole mul enam aimugi, mida tähendab sõna "TV". Nii otsustasingi eile õhtul juhtme seinast välja võtta ja lihtsalt puhata ehk siis sättisin end kella üheteistkümne paiku õhtul filmi vaatama. Mõnus oli sooja pleedi all diivanil lösutada (linnas on kivimajas praegu niiiii külm, prrr) ja filmi "Toscana päikese all" vaadata. Film just päris minu maitse järgi ei olnud, kuid aja mahavõtmiseks sobis eile küll imehästi. Nii saingi voodisse peale poolt kahte öösel.
Hommikul kella kaheksa paiku ärkas põnglane, voodist välja ronides kommenteeris: "ma ei taha rohkem magada" ning läks teise tuppa mängima. Ühe silmaga piilusin, et ta end korralikult riidesse pani (tal ikka veel suvi südames ja tahab poolpaljalt ringi lasta), seejärel keerasin teise külje ning pea vajus mõnusasti pehmesse patja. Paar minutit hiljem kostus väljas kõva mürin ja kolin. Unise peaga arvasin akna alt mingi suure kastiauto vmt masina mööda sõitvat. Kui see kolin aga sugugi ei vaibunud ning hoopis üha aktiivsemaks ja jubedamaks läks, jõudis mulle kohale – need on need tee-ehitajad! Mida asja?! Pühapäeva hommikul kell kaheksa?! Ma saan aru, et reedel sadas ja laupäevalgi oli kõik veel märg... aga pühapäeva hommikul kell kaheksa?! Mõistetav oleks olnud, kui nad oleks toimetama hakanud kell üheksa või veel parem kell kümme, kui ka hommikukohvi oleks joodud olnud. Aga niimoodi jõhkralt ja une pealt... ei jäänudki muud, kui jubeda kolina saatel urisedes voodist välja ronida.
Ja üleüldse – juba kevadel oli teada, et meie tänavat hakatakse ümber ehitama (veetorude paigaldus, kergliiklustee lisamine, uue teekatte panemine). Paar aastat tagasi sai valmis pool teed, nüüd jõudis järg ülejäänud poole kätte ehk siis selle osa kätte, mis meie majast mööda läheb. Suvi otsa ei liigutatud lillegi ja nädal enne kooli algust tõmmati tee üles nii, et isegi elanikele ei ole tagatud autode juurdepääs koduni. Mõnikord olen siin ikka mõelnud, et kui meie majas või lähimajades kellelgi kiirabi oleks vaja... siis oleks kanderaamiga paarisaja meetri pikkune jooks üle kuumaastiku... Minu jaoks on täiesti mõistusevastane, milleks oli vaja ära oodata kooli algus, mil kõik puhkama sõitnud inimesed ka tagasi linna naasevad ja linn taas rahvarohke on? Suvel, kui rahvastikutihedus linnas hõredam, ei liigutatud aga lillegi?!

Üllatajad ja üllatused aias

2010-08-22T18:45:00.013+03:00

1. Üheks tublimaks üllatajaks on meie nooruke ploomipuu "Ave", kes suve hakul veel nii õnnetuke välja nägi, et olulist elulootust ei julgenud temast enam oodata. Aeg aga läks, suvi edenes ning põdurake kogus tublisti jõudu. Nüüd, suve lõpuks, on ta endale tekitanud kenakese võra juurdekasvu, kogupikkuses 75 cm. Üheks puukese põdemise põhjuseks oli talvel tema kallal maiustanud kitseke, kuid mis vaevas lehepungi avamise faasis, on mulle siiani mõistatuseks. Tõenäoliselt mingi putukaline. Lehed hakkasid edenema siis, kui ise lehti natuke laiali painutasin ning sõrmega neid puhastada püüdsin, just hirmus, et mingi putukas on sinna miskit jama teinud. Mine võta nüüd kinni, kas oli sellest abi või mitte, aga peale seda hakkas puukene edenema. Kirjutan siin ja mõtlen nüüd, et kas peaks teda järgmine kevad äkki millegagi pritsima? Või ehk hoopis nüüd sügisel? Aga millega?
Enne karmi sügist, vast paari nädala jooksul praegusest, on plaan ta aia piirilt, suurte puude varjust, kolida eemale, nii kümmekond meetrit aeda sissepoole. Seal peaks tal olema rohkem vabadust ja hingamisruumi. Ja kindlasti peab talle talveks veel midagi kitsede kaitseks välja mõtlema, niisamuti teisele noorukesele ploomipuule. 3-meetri kõrgust aedpiiret ju ümber ei pane, ehk varjukangast vmt materjalist kotike pähe tõmmata?
2. Teine üllataja on kevadel mehe poolt mulle niisama saabuva kevade puhul kingitud minipotiroos "Pearl Kordana". Tuli ta minu juurde veel siis, kui paks lumi oli maas ja maa külmunud. Hiljem, kevade saabudes, oli aga muid olulisi aiatöid ohtrasti ja nii ta mõneks ajaks ununes. Kui ta juba õitsenud oli ja lehed massiliselt kollaseks hakkasid minema, läks taimekese päästmise eesmärgil aeda istutamisega juba kiireks. Nagu ikka, kaevasin augu, vedasin põhja komposti ja siis kaasalausutud hääde sõnade saatel taimeke mulda. Aja edenedes aga... muutus lilleke nukramaks ja vaevatumaks. Nädalake peale istutamist panin talle ka roosidele mõeldud suve jooksul mulda imenduvaid väetisegraanuleid. Ei näinud ta sellegi üle rõõmustavat. Nii ei jäänudki minul muud üle kui vaadata ja oodata, kas võitleb end taas elule. Kui aga neljast oksakesest ka kolmas läbi kuivas ja ma selle ära lõikasin, otsustasin – saagu, mis saab, aga enne järgmist suve ma teda ka välja kaevama ei hakka, eks uus kevad annab arutust. Nüüd, nädala jagu päevi tagasi avastasin, et see ainuke ellujäänud oksake lisaks tublile kosumisele ja roheliseks muutumisele, on ka kolm arglikku õiekest külge tekitanud. Hip-hip hurraa, ta on tubli! Nüüd jääb üle loota, et ta ka saabuva talve kenasti üle elab ja järgmisel aastal juba ilusaid ja tugevaid õisi näitab.
3. Mõni päev tagasi pojengipeenart korrastades avastasin pildil oleva tegelase. Leidsin ma ta IHL'i käest saadud peedipunase alt. Ja see on täielik üllatus, kuna pojengi istutasin ma oma aeda 2008 august ning rohinud olen ma teda ju pidevalt. Mul ei ole õrna aimugi, millega võiks tegu olla. No tundub, et umbrohi ta siiski ei ole, kuid igaks juhuks tõstsin ta kuni selguse saabumiseni ajutiselt potti. Oskab IHL ehk kommenteerida, kas võib see olla kuidagi tema aiast pärit, et oli lihtsalt need paar aastakest seal pojengi all mulla sees peidus? Või on ta nüüd siis üllatuskülaline ei-tea-kust? Paraku ei oska sellesse tundmatusse kuidagi suhtuda... Tekkinud mõtted pole ka guugeldamisel abi toonud. Igasugune abi tuvastamisel on teretulnud :).
4.Ühel juulikuu päeval tuli mehele sõber külla. Meest ei olnud sõbra saabumise hetkel kodus, pidi ootamatult tööasjadega seoses linna sõitma. Nii me siis jutlesime omavahel, lapsel ka hea meel, et onu külla tuli, sai kõik olulised maailmaasjad talle ära rääkida. Korraga, nii muuseas, ulatas saabunud külaline mulle rohelise ümbriku, et mul olla üks tähtis päev olnud. Nojaa, oli tõesti. Eile oli. Roheline ümbrik oli väga tuttav, paar päeva varem olin sõbrannadelt saanud samasuguseid tükki kaks. Olin äsjasest liigutusest nii üllatunud, et võttis hetkeks suisa sõnatuks. "Kust ta teadis?!" mõtlesin ise palavikuliselt sealjuures. Sõbrantsid olid eelnevalt uurinud, et mis oleks meelepärane. Enam ammu ei ole meil kombeks teha üllatuskingitusi, kuna inimeste maitsed on niivõrd erinevad, et lihtsalt kinkimise pärast midagi kinkida pole mingit mõtet, soov on ligimesele ikka ju heameelt teha. Ja minu puiklevad sõnad, et tegemist on ennekõike põnglasele suunatud üritusega (on meil ju ühel ajal see tähtis päev), ei kanna juba ammu vilja. Niisiis, mis võiks olla ühele hingele veel parem, kui tema armastatud hobi tarbeks saadud abivahendid – kinkekaardid – millede eest saab soetada ihaldatud taimi-lilli või hoopiski vastava valdkonna alast kirjandust? Eelnevad kaks sarnast ümbrikku olid ülimalt suuremeelsed. Ihaldatud lillest jäi aga siiski oluline osa puudu ning see pani mind hoolega kaaluma, kuidas neid kõige mõistlikum realiseerida oleks. Endal tol hetkel hobi tarbeks vabu vahendeid ei olnud, kaalusin isegi võimalust oodata kevadeni, siis veel piisavalt aega nende realiseerimiseks. Saadud kolmas ümbrik lõi mu aga õnnest täiesti pahviks! Soetades enda ihaldatu, jääks mul abivahendeid isegi üle! Peas keerles mustmiljon mõtet, üks kiirem kui teine. Keerles veel mitu päeva peale seda, kui mehe sõber oli lahkunud... Juba kevadel, enne lume sulamist, mõtlesin välja, kuidas võiks kujundada majaesise (tee poolt vaadatuna). Tähendanuks see üsna paljude taimede soetamist, milleks mul nüüd ju ometi võimalus oli! Hinges kripeldas aga edasi see üks ja ainus. Seda enam, et ehitustööd ei ole kulgenud sugugi nii, nagu me lootsime. Võitlesin ma endaga, mis ma võitlesin, aga kindlale otsusele ükspäev jõudsin. Seejärel oli suur tuhin sees, et lähme ja toome nüüd ruttu ära! Mõned päevad hiljem, Hansaplantist muid tarvilikke asju soetades, käisime ka oma 'kullakest' vaatamas. Oli teine letil täiesti olemas, kuid hetkeline rutt ei tekitanud seda õiget ühtekuuluvustunnet, nii ta meist sinna poodi edasi jäi. Ja siis... ühel juulikuu lõpupäeval tundsime, et voh!, nüüd on sel kaunitaril aeg koju tulla. See oli kohe selline eriline tunne, et leiad spetsiaalselt aega ainult temale, mitte ei soeta teda koos teiste ostudega, nagu toidupoes lisaks saiale-leivale libistad korvi ka munad... Ja nii tuligi meile pojeng "Bartzella", mis möödunud nädalal nõuetekohaselt täidetud tingimustega endale oma pesa leidis. Aitäh, mu kallid sõbrad, tänu teile sai ühest unistusest reaalsus! :)

Oli kord...

2010-08-15T22:52:00.006+03:00

Nii algavad paljud muinasjutud. Eelmisel nädalavahetusel õnnestus minulgi, koos perega, siseneda ühte neist - muinasjutuaeda, kus kõiki külalisi tervitasid paljud erinevad tegelased, kes lopsakate taimede vahelt piiludes, kes puu otsast sulle teraselt silma vaadates, kes vee peal liueldes. Igal sammul oli aed täis üllatusi nii taimede-lillede kui sõbralikult koos tegutsevate 'aiavaimude' näol, olen veendunud, et mõned neist jäid mul isegi kahe silma vahele, sellised pisemad ja häbelikumad... Aga tore oli seal olla, kõigi nende tegelastega üheskoos. Lisaks veel paras ports ühise aiakiiksuga tegelasi, kelledest kui võluväel seal aias lisaks bloginimedele ka reaalsed tegelased said. Tõeliselt vahva oli teie kõigiga seal tutvuda, siirad tänud Thelale ja Lepatriinule, tänu kellele see teoks sai ning teile kõigile, kes te sinna imelisse aeda sisenesite ja selle muinasjutu seal elama panite :)!

Lisaks positiivsetele emotsioonidele jäävad seda kokkusaamist meenutama ennast meiega kaasa nihverdanud taimelapsed – Tiinalt saadud punaselehine enelas (Diabolo?) ja punaseõieline astilbe, Deialt tumepunaseõieline nelk ja suur hostapuhmas ning muinasjutuaia loojate Thela ja Lepatriinu poolt puhta soojakollaseõieline päevaliilia (Aten?) ja Lepatriinu sõnutsi kohustuslik ungari sinise-kollaseõieline iiris. Tänaseks päevaks on nad kõik leidnud meie aias endale oma koha. Hetkeks, mil lugesin Mare blogist, et oleks võinud temagi hosta tarvis soovi avaldada, olin mina juba valmis saanud sellise uue peenraüllitisega tammepuu all.

Oleks ma seda hinges teadnud, oleksin pool (ehk ühe puhma) sellest ära andnud ja nö oma poole veelkord pooleks teinud, oleks mul sellest jagunud piisavalt, saadud hostale seltsiks muretsetud hosta 'Sum and Substance' on ju ka alles väikseke. Ei ole me teineteisest ju nii kaugel ühti, et sellest mingit probleemi võiks olla. Kuna aga katsetasin peenrameetodit a la Muhedik, siis enam ei tahaks seda peenart praegu kuidagi lammutama hakata :(. Samas on mul plaanis kolida ümber oma hosta 'June', kes küll ei ole eriti suur, kuid natuke jagada annaks sealt juba küll.
Kokkuvõtvalt, mis siis on selliste kokkusaamiste plussid ja miinused? Silmast-silma kokkusaamised on absoluutselt asendamatud puht inimlikust aspektist – pelgalt pikslimustast helendaval arvutiekraanil kujuneb vaimusilmas küll mingi tegelaskuju, kuid see on vaid mikroosake tegelikkusest. On see tegelikkus siis nii oluline? Kindlasti mitte, kuid minu meelest on see tore ja rikastav, kui saad kirja pandud mõtetele-sõnadele juurde lisada reaalse isiku. Kui oleks tegemist AA-klubiga (Anonüümsed Aiahoolikud), siis oleks muidugi teine lugu :).
Samuti on kokkusaamised asendamatud saamaks taimedest, mida oma aias ei ole, reaalset pilti. Raamatust või internetist võib otsida ja vaadata neid pilte sadu, kuid see kõik jääb tegelikkusest ikka väga kaugele, eriti veel siis, kui mõne taimega eelnevalt kokkupuude üldse puudub. Näiteks oli minul kogu aeg arvamine, et päevakübar (siilikübar) on oma olemuselt selline karikakra mõõtu. Kuid oh üllatus-üllatus, ta on ikka märksa suurem. No Thela aias pidi ta veel eriti võimas olema. Aga üheainsama hetkega minu arvamus sellest lillest muutus, positiivsemas suunas. Nüüd tahaks seda endagi aeda :). Või siis näiteks see imeliselt kollase õiega päevaliilia – päevaliiliad ei ole minu aias asjatamise aastate jooksul kuulunud minu favoriitide hulka, olen leppinud nende kõige tavalisematega, mida pea igast aiast leida võib ning mis olid siin enne mind, kuid endale uusi soetada pole mõtteski olnud. Ega siis kõik taimed ei saagi ju ühtmoodi meeldida, see on täiesti loomulik mu meelest. Nüüd aga olin esimesest pilgust sellest kollasest nii lummatud, et võttis sisemusest kohe kripeldama ja kuidagi ei saanud lahkuda sealt ilma, et oleks endalegi väikese tutsaka palunud. Olen selle sordi pilte nüüd netis palju vaadanud ja no ei teki seda emotsiooni, mis vahetult taime ennast vaadates. Pilt küll kannab edasi informatsiooni, et see lill on ntx kollane, kuid taime enda olemus jääb ikkagi ainult vahetusse tegelikkusesse.
Eelmainitu on vaid mõtteline osa kokkusaamiste positiivsema külje pealt, lisaks veel kõiksugu erinevad aiakujundusdetailid ja muud kavalused aia kujundamisel, taimede kasvatamisel. Negatiivsema külje pealt tooks välja ehk selle, et kõik toredad üritused saavad liiga ruttu otsa. Isegi kui me oleks saanud jääda ööbima ja veel pühapäevalgi koos ringi tuuritada, oleks see ikkagi üks moment liiga järsku otsa saanud. Aga eks ta ole, head asja korraga palju ei saa, muidu ta ei olekski ju enam hea :).
Veelkord kõigile suured tänud koosveedetud toreda aja eest, jagajatele minu aia uute asukate eest ning loodan, et võõrustajad andestavad väikese Nodsupoisi pisikesed põrsatembud :).

PS: Ehk parandatakse homme "ahvide" poolt puruks näritud kaabel ka ära, selle MINTpulgaga on levi nagu kuuvarjutus – kord on ja kord ei ole, valdav enamus ajast ei ole. Siis saab ehk jälle inimese moodi sõna sekka öelda, pooled 'kommid' on läinud praegu lihtsalt musta auku ja ma olen loobunud.

Glimbisubb ilutulestikuga

2010-07-31T23:40:00.002+03:00

Kui normaalsetel inimestel kulgeb reisitrass mööda teada tuntud punkte pidi (Tallinn-Haapsalu-Virtsu jne), siis geopeiturite rännuteekond sisaldab geopeituse aarete nimesid. Kui öelda, et otsisime "Mööduja, peatu"-"Surfiparadiisi"-"Ood rõõmule"-"Kabli"-"Närska mägi"-"Vaatleja 5"-"Konuvere", siis omasugustele hulludele on kohe aru saada, et ahah, tuuritasite Läänemaal, sealt edasi Läti piiri äärde, läbi Viljandi põikasite Soomaale ja sealt siis mööda trassi tagasi Põhja-Eestisse.
Üldiselt enne reisile asumist paneme ikka mingi kondikava paika, kuid kui soov on rõhuda rohkem seiklemisele, siis teeme jooksvalt vastavalt vajadusele korrektuure. Seekord oli kindel siht – väikeste vahepõigetega külastada võimalikult palju randu ja supluskohti, mida liivasemad, seda parem ning kindlasti oli vaja jõuda laagrisse piisavalt aegsasti, et enne pimedat ikka telgi ja elamise püsti saaks.
Meie tuuri esimene aare - "Mööduja, peatu" - oli paras pähkel. Mitte et leidmine raske oleks olnud, vaid tegemist oli metsavendade kunagise punkri asukohaga, millised teadagi asuvad paksus metsas ja pole eriti ligipääsetavad. Õnneks viis paarisaja meetri kaugusele sõidetav metsateeke, mille keskel küll autos istudes rohi kaugelt üle pea ulatus, kuid vaatamata sellele oli autoga läbitav. Seejärel jätsime lapse autosse ja sukeldusime kõrvuni pika rohu sisse, kus üllatus-üllatus!, mõne aja möödudes päris suur rajakene välja kasvas, mille ääres vastavad sildikesed meid kenasti kohale juhatasid. Teinud aardega vajalikud toimingud, jätsime sääsed metsa omaette pinisema ning jätkasime oma teekonda. Taas 1,5 km autoninaga rohu raiumist ja aukudes hüplemist. Talvel, lumega, olnuks see üks paras jalgsimatk.
Jalgsi või mitte, aga olles 15 km eemal, järgmise aarde juures, avastasime auto poole minnes, et selle silmnägu kuidagi kahtlaselt lage on. Number oli puudu! Kuigi ühest varasemast ajast on paberist ja teibist "abinumber" autos olemas, tähendas see siiski meie reisile plaanimatud lisa 30 km nii distantsilt kui ajaliselt. Vaikselt küll lootsime, et leiame selle kuskilt poole tee pealt üles, aga kus sa sellega, eks ta seal metsavahel kõrges rohus lebas. Üritades ümbritsevasse keskkonda sisse sulanduda, oli teine kavalalt tagumise poole peale keeranud, ei jäänud ta ometi meie valvsale silmale märkamatuks.
Oma rannatuuri avapaugu tegime Topu sadamas. Plaan oli sealt vaid läbi sõita, kuid telefonikõne Märdile tähendas plaaniväliste tööülesannete täitmist (mis puhkus see selline on?!) ja meile põnglasega, et mitte segada tähtsate toimingute tegemist, priiust mere ääres. Rand on seal kiviklibune, mistõttu mina vette ei kippunud. Lapsega oli vähe lihtsam. Läksime esmalt niisama kaema, et kuidas vesi on kah... katsusime varbaga ja sulistasime-mulistasime jalgupidi rannavees, kuid siis arvas poja, et on vaja ikka üleni vette minna. Nii saigi lapse riided asetatud rannakividele ja möll vees võis alata! Purjelaudureid jälgides jäi mulje, et ei oleks endalgi vaja kaugele sumada, üsna lähedalt tundus ujutavaks minevat. Kuid noh... ei olnud see rand, mida hing ihkas. Kui tundus, et poja on juba piisavalt kaua rannaveega tutvust teinud, tõmbasime riided märjale ihule (rätik jäi ju autosse :P) ja auto juurde naastes oli ka iss oma tööasjad valmis saanud.

Peale mõningaid kõrvalepõikeid jõudsime kella kuue paiku õhtul Pärnu supelranda. Parkimishinnad seal piirkonnas on päris soolased (50 eek/h), mis on ka mõistetav, sest kuidagi peab neid randa kippuvaid horde ju ohjama. No korra aastas võib endale seda luksust ju lubada, pealegi hakkas päev otsa saama ja meil polnud veel aimugi, kuhu me ööbima jääme, seega polnud ülearust aega raisata. Vedas, saime parkimiskoha rannahoone kõrvale, täpselt jalgraja otsa, kust oligi mõttes randa minna. Ja oh seda rõõmu, parkimine kehtis vaid kella seitsmeni õhtul.
Plikatirtsuna sai seal rannas käidud lugematu arv kordi, enamus lapsepõlve suvesid möödusid kõik Pärnus. Nüüd sedasama rada minnes oli tunne, justkui astunuks tagasi lapsepõlve – jäätiseputkad paremal, mõnikord vanaema andis taskuraha ja sai seda suus sulavat koorest maiust nimega jäätis sealt endale lubada; eespool vasakul rannahoone seen, mille otsas ikka sai kõrgemat vaadet kaemas käidud; ning taamal ees liival ikka needsamad kiiged, milledel vennaga lugematu arv kordi sai kiigutud. Ainult et palju kenamaks on nüüd kõik ümberringi tehtud. Aga nagu ikka, käib hea ja halb käsikäes ning päris palju liikus sealkandis uduse silmavaatega omadega ei-tea-kus viibivat kaadrit, kes "sa ära mölise, kui mina sinuga mölisen" stiilis maailma asju üritasid arutada. Silma jäi ka naisterahvaid, kelledele näkku vaadates saab kohe aru, mis tema igapäevasesse joogikaarti kuulub ja kes agarasti rannas olevaid prügikaste pahupidi pöörasid, et sealt oma plekk või plastik kätte saada. Kurb. Võimalik, et neid oli ka tol ajal, kuid ei mäleta, et nad niimoodi silma oleks hakanud.
Rahvast oli vaatamata õhtusele ajale rannas palju, kuulda oli nii kodumaiseid kui võõrkeeli. Kuna võtsime endaga randa kaasa rohkem kui rätiku, siis kogu pere korraga vette hullama minna ei saanud. Kõigepealt käis iss koos pojaga end jahutamas, seejärel mina lapsega, siis uuesti iss pojaga ja kõige lõpuks jälle meie põnglasega kahekesi. Kokkuvõtlikult viibis laps veest väljas nii palju kui vanemad kohti vahetasid :). Viimane kord hullasime ja mõnulesime ikka südamest. Poiss mulistas oma mulistamisi, küll pea vee all, küll peal ja mina hulpisin soojas soolases vees "justkui glimp subbi sees" tabasin end mõttelt, liiga tüma oli see olemine, et olla klimp. Õhusooja oli ligi 30 C, vesi niisamuti. Aga mulle meeldis! :) See oli see kuuma suve fiiling, piiritu veteavarus ja pehme rannaliiv jalge all, mida lapsepõlvest mäletasin ja nii väga igatsesin! Olin taas see väike plika, kes kogu maailma unustavalt seal vees tundide viisi võis hullata! Toonane plika, täna, oma lapsega... kummaline kooslus. Üritasin asja võtta siiski mõistusega, kuid issi juurde naastes selgus, et olime vees pea terve tunni. Mis iseenesest ei olegi nii üle mõistuse, kui aeg poleks meid takka sundinud. Kokku olime rannas viibinud kaks tundi, kell tiksus juba üle kaheksa. Kiirelt autole hääled sisse ja edasi!

Kuid oh ei! Kõigil kõhud korisesid, eks päevase kuumaga oli see söömine nagu ta oli, kuid kord päevas peaks ikka sooja sööki ka saama, kui mitte ise, siis laps kindlasti. Nii tuligi teha veel põige kaubandusse, kust lisaks muule tarvilikule ka kiirelt sooja söögi kätte sai. Eks see kõik võttis aega omajagu, kuid toitumisprotsessi sai läbi viia õnneks autos ja sõidu pealt.
Mööda rannikut telkimiskoha poole sõites saabus hetk, mil päike meile hüvastijätuks veel viimase ehakumas lehvituse saatis ja kadunud ta oligi. Iga minutiga päevavalgus aina hääbus, kuniks metsade vahel kiskus juba päris hämaraks. Esimese hooga ei leidnud mälu järgi telkimiskohta üles, õnneks RMK infopunkt avitas. Veel viimased 7 km ja peaksimegi olema 'kodus'. Põmm, värav kinni ja autoga edasi ei saagi! RMK telkimisplatsid on ju üldjuhul ikka tasuta. Läksime siis valvuri käest uurima, et milles asi. Veel 3 km edasi pidi olema ka tasuta telkimise ala, kuid praegusel ajal polevat lootustki sinna kohta saada, seda enam, et meie jäime omadega nii hilja peale. Isegi tasuline ala oli vaatamata nädalasisestele päevadele pooltäis. Põrsast kotis otsma ei pidanud, võisime jalgsi sisse minna ja endale sobiva koha välja valida. Ausalt öeldes ega seal neid meelepäraseid kohti enam valida ei olnud, siiski õnnestus tagumistest soppidest paraja suurusega koht leida, kuhu oma kahetoaline püsti lüüa. Selgus, et 50 eek per autoga iga sissesõit ei olegi kes teab mis kallis, kasutada olid korralik lõkkekoht, kemmergud metsas ja olemas oli isegi väikene pesemisvõimalustega poekompleks-kohvik, kust minusugune kohvisõltlane omale hommikuse kohvilaksu kätte sai. Asi, millest puudust tundsin, oli laste ronipuu(d) – üldjuhul minnakse puhkama ikka koos lastega, kuid lastele mingeid mängimise võimalusi pole. Ei oleks ju raske teha 'kirik keset küla' puidust mingid turnipuud, et ka lapsed saaksid omaette toimetada. Et kuivõrd RMK teeb niigi istumiskohti jmt, ei ole ju palju tahetud paar puud ka lastele, kõik ei lähe metsa ainult sööma ja jõmisema. Seda enam, et tegemist on tasulise alaga ning rüüstetegur oluliselt väiksem kui mujal. Ma ei jorise, aga minu meelest oleks see üks mõte, mille üle võiks mõelda, pakkumaks veelgi paremaid puhkamisvõimalusi.
Saime telgi autost välja võetud kui taevas tõmbus üha süngemaks ja ähvardavamaks. Enam polnud vahet, mis aega näitasid kella numbrilaual osutid, kõik oli mattunud pimedusse. Paar hetke veel ja kostuma hakkasid kõuekärgatused ning silma jäid esimesed valgussähvatused. Need olid need plaanimatud minutid autonumbrit taga ajades, ootamatuid tööülesandeid täites, rannas mõnuledes ning Pärnust lahkudes söögipausi tehes. Algas võidujooks ajaga, kas saame enne vihma kodu püsti või mitte. Kui välimine kate oli kindlalt kinnitatud, sai asjad kärmelt lageda taeva alt kas tagasi autosse või telki tõstetud. Õhk oli paks ja lämbe, seega igasugune kiirustamine võttis naha märjaks ja võhmale. Vaatamata jubedatele kõmakatele pea kohal, oli saabunud sadu vaikne ja hõre. Vihmasajus sai viimaks kogu elamine valmis ning pea padjale saanud laps vajus oma kaisukaru seltsis pea kohe sügavasse unne, ei seganud teda kõuekõmin ega vihmakrabin.
Peale seda viimast õhtuspurti võtsime mehega mõneks hetkeks aja maha – auto päraluuk lahti ning istusime selle all autos, jalad üle ääre rippumas. Ümberringi kõik krabises ja pladises, kuid meid see ei seganud, me olime kuival. Ja niisama lihtsalt istusimegi, pilk suunatud taevasse männiokste vahele ja vaatasime seda meeletut tulede mängu. Kogu selle aja sähvisid taevas tuled, lakkamatult. Ja sama lakkamatult kogu aeg muudkui kõmises ja kõmises. Äike oli kord lähemal kord kaugemal ja oli hetki, kui ühise "ai!"-karjatuse saatel olime sunnitud silmi sulgema, sest niivõrd valus oli see valgus silmadele. See lõi ikka mõneks hetkeks silmist pimedaks. Ühel hetkel tundus, et see möll hakkab vaikselt järgi andma, kui korraga lõi vägeva laksu vasakut kätt mere kohal, muidu oli kogu trall käinud paremat kätt maismaal. Ja selle asemel, et järgi anda, tegutses ta edasi hoopis kahel rindel, nii vasakul kui paremal. Põnev oli see looduse vaatemäng koos 'muusikaga', justkui keegi oleks kogu aeg, poolteist tundi järjest!, hiigelsuure lülitiga mänginud, klõpsinud valgust sisse-välja-sisse-välja. Omamoodi ikka väga vahva oli – naaberlaudkond, kelle poolt pimeduses vaid hääled kostusid, muutusid valgussähvatuste saatel sekundiks visuaalselt nähtavateks tegelasteks, justkui kummitusteater :). Olles poolteist tundi selle loodusemängu meelevallas, muutus see südaöö paiku väsitavaks, nii tahtnuks hoida silmi ka rahulikult, ilma plõksimata lahti. Võimalus olnuks muidugi telki 'kotile' minna, kuid mina juba naljalt magama ei jää, kui ümberringi sähvib ja paugub. Uude päevanumbrisse astumisega hakkas õnneks saabuma ka vaikus ja rahu. Kogu see möll vajus viimaks ära Haapsalu poole. Oletame, et kell 23:45 tehtud alloleval pildil (pilt kajastab UTC aega) need kollased laigud kujutavad äikest, vot siuke pidev möll käis laial rindel.

Hommikul ärkasime, kui poiss meid kaheksa paiku maast lahti lõi. Vastukaaluks eilsele võtsime rahulikult ja mõnuga, viimaseks sihtpunktiks oli oma kodu ja sinna võib laekuda või keset ööd, sest oma voodi leiab ikka üles, kasvõi kinnisilmi :). Nii kuivatasimegi paar tundi telki ja käisime kogu perega proovimas Lemme ranna võlusid, mis eilsele hilisele saabumisajale kättesaamatuks jäid. No 'võlud' on natuke palju öeldud, hirmus kivine on see rand seal, kuid vesi oli jätkuvalt palav kui supp, isegi hommikul. Millegi pärast on kivine merepõhi mulle lapsest saadik vastik olnud, suisa jälk, kui jalg puutub vastu neid suuri sammaldunud kive. Ja ma ei saa sinna midagi parata, võin ju mõistuse häälega ennast veenda, et need on kõigest sammaldunud kivid, kuid ikka käib vastikuse ja kõheduse värin üle selja. Võimalik, et praegu pelgasin neid ka topelt, kuna need kivid on ju libedad ning kuidagi pole veel tahtmist teha seljaga mõnda soovimatut valet nõksu. Nii me siis hullasime seal kolmekesi vees, minul hambad ristis ning kaldale pagemise mõtted peas. Aga nüüd oli üks mis kindel, ma pidin saama ka Kabli randa, kuna olin kuulnud sellest vaid head räägitavat ning ei suutnud uskuda, et taolise kivise ranna kohta võiks keegi miskit head öelda, seega pidi seal olema parem.

Kui telklaager kokku pakitud, oli meil Kablisse õnneks aarde asja kah, sai kaks kärbest ühe hoobiga. Mees sai Lemmes oma ujumisvajadused rahuldatud, mida aga ei saanud öelda minu ega põnglase kohta. Ja tõepoolest, seal on mõnus! Jäi mulje, et seal on kõik kivid nii rannast kui veest kokku korjatud ja kuhjatud kaldale piirdeks, rand on mõnus liivane, niisamuti merepõhi ujutavas ulatuses (kaugemalt ma lihtsalt ei tea :)). Olid üksikud suured kivid, kuid üldjuhul olid nad näha ja ei seganud kuidagi vetemõnude nautimist. Tänu eilsele Pärnu ranna kogemusele üritasime olla tiba distsiplineeritumad ja mitte nii ennastunustavalt hullata, seda enam, et üks meist sugugi vette ei kippunud. Kohustuslikud saltod, hüpped ja pea vee all olekud tehtud, kahlasime viimaks kaldale, hinges hüvastijätt lõunamaa randadega.
Läbi paari aardepeatuse jõudsime omadega Viljandisse, kus mängurada viis meid Närska mäele, millest avanes hunnitu vaade Viljandi linnale. Seda pilti polnud minu silmad veel näinud, võimas! Lisaks võrratule vaatele imestasime järjekordselt geopeiturite leidlikkuse ja loovuse üle. Palju ei puudunud, et see aare oleks meil avastamatuks jäänud. Peale logi kirja panekut jäi üle aga tunnustavalt vilet lasta.

Aardest aardeni viis me tee, kuniks õhtu hakul jõudsime Soomaale. Esmalt nautisime aarde Vaatleja VI poolt pakutud maalilisi vaateid Tõramaa puisniidule. Täielik eraldatus muust maailmast ja loodusega üks olemine. Kui tahe üksi olla ja elu üle järele mõelda, siis soovitan soojalt. Sealt viis tee meid edasi Vaatleja V juurde, mis asub eelmisest linnulennult 5 km kaugusel. Sealkandis olen varemalt käinud kordi mitmeid ning teada oli, et seal asub üks maailma mõnusamaid supluskohti – rabajärveke. Eks ta ole ikka romantiline ka, kui minna sinna päikeseloojangu paiku, nagu meil õnnestus. Siidiselt pehme vesi siidiste taevatoonide taustal, kui kaob päevakuumus ning külm vaikus laotub üle maa. Kontrastiks külmale õhtutuulele oli rabavesi justkui suplsuvannis, nii soe ja pehme, midagi hoopis teistmoodi. Ja see põhjatu sügavus... kui seal 'püsti seista' ja jalgadega siputada, siis on tunda, kuidas põhjast tulevad karged ja külmad kihid alt üles. Selles väikses järvekeses tunnen mina end ülimalt hästi ja võiksin vabalt viibida seal tunde ja tunde... Aga kodu, meie oma kodu, ootas meid.

Viimase põike tegime veel kella poole üheteistkümne ajal Konuvere silla juures. Sealt oli koju veel poolteist tundi autosõitu. Taas trassil, jätkas väike reisisell oma rännakuid juba kaugel-kaugel unedemaal. Ei ole kerge olla geopeiturite laps :). Aga oh kui palju sai suvepäikese all vetes hullatud! Seda ei juhtu ju iga päev ;).

27.-28. juuli rändamise kohta näeb rohkem pilte siit.

Jahisaak

2010-07-26T16:18:00.004+03:00

Mõnikord lihtsalt on nii, et pidevast kodus olemisest saab mõõt täis ja siis lihtsalt peab minema... kuhugi. Kuhugi, kus on palju rahvast ja melu, sigimist ja sagimist, oleks tunnet, et elu käib. Või siis vastupidi - mõnusast turvalisest kodust lihtsalt eemale, loodusesse, metsade sügavusse. Eile õnnestus saada mõlemat :).
Kuigi paljude asjaolude kokkulangevuse tõttu on meil hetkel selle va krabisevaga kehvakesed lood, otsustasime siiski kaema minna, mida huvitavat pakutakse Jäneda talupäevadel. Ega alati ei pea ju tingimata midagi ostma, võib ju ka niisama uudistada, mine tea, mida huvitavat või põnevat seal silma jääda võib. Jõudsime kohale kolm tundi enne sulgemist, see andis meile parkimispileti poole hinnaga, kuid sissepääs tuli lunastada veel täies mahus. Nii mõnedki kaubitsejad pakkisid oma asju kokku ja osad olid juba ka lahkunud, ent laadamelu oli siiski täies hoos. Rahvast liikus suurte massidena, kohati oli tegemist, et laps kaotsi ei läheks. Aga ohh kuidas see külg külje kõrval olemise tunne mulle eile meeldis! Viimaks, kui kogu territoorium oli läbi jalutatud ja see inimmass väsitavaks hakkas muutuma, sai ka laps oma lõbustuse kätte. Juba territooriumile sisenedes peilis tema terav silm välja, kus batuut+liumägi asuvad ning terve laadaplatsil ringi jalutamise aja tehti emmele-issile selgeks, et sinna peab ka minema ja mida rutem, seda parem :). Sel ajal, kui põnglane seal möllas, nii et juuksed ka pärast tilkusid, vaatasime meie mehega hoopis ühte teist põnevat atraktsiooni - benjikummidega batuudihüppeid. Vot sinna oleks küll ise kargama tahtnud minna! Mees pelgab kõrgust ja seega sellistesse kohtadesse ei kipu. Nii vahva oli vaadata, kuidas üks pisike poiss, vanust vast kaks aastat, sinna kummitraksidesse topiti ja batuudile saadeti. Ta pisike oli ju nii kerge ja hüpped nõrgad, et need kummid ei saanud oma funktsiooni täita, kuid atraktsioonitööline oli noor poiss ja igati abivalmis, tema siis mängis juhtpuldiga (tõmbas kummid pingule ja lasi lõdvaks), niimoodi et pisike viimaks ikka täiesti kõrgele lendas. Kütkestav oli vaadata, kuidas nii pisike tegelane iseseisvalt sellist õhulendu nautis, nägu naerul ja mitte poolt piuksugi ei teinud :)!
Kõikidest laatadest, kus ma viimastel aastatel käinud olen, meeldib Jäneda mulle kõige enam, seal kohe on selline mõnus miljöö ja hea olemine. Võimalik, et oma rolli mängis siin ka ilm. Ja päris tühjade kätega me laadalt siiski ei lahkunud, ostukotti poetasime känaka ehedat maasuitsusinki.
Jänedalt suunaga koju põikasime läbi ka metsast, eesmärgiga teha seeneluuret. Mina olin häälestatud küllaltki negatiivselt aga mees on see kange seenemetsa kippuja. No ja mis saab minul olla ilusas metsas jalutamise vastu?! Esimeses kohas, kus auto peatasime, saime vaid veidi aega ringi liikuda, kui vallatud kollased seenemikud meid endi juurde kutsusid. Mees sai ühe korraliku suure peotäie, mina teisest kohast teist samapalju. Siis tatsasime, mis me tatsasime, rohkem seeni leida ei õnnestunud. Sõitsime siis autoga edasi, kuid mida polnud, olid seened. Järgmises kohas läks meil aga sama edukalt, kui esimeses peatuspaigas ning neljas, ehk viimane, oli samuti tulemusteta. Üldkokkuvõttes on metsaalune siiski liiga kuiv. Oma saagist saime õhtuks kogu perele ühe korraliku kukeseenekastme! Oi küll oli hää!
Esimesel pildil on mingi tundmatu seeneline, kuid ta oli nii vahva seenekobarkellukas, et lihtsalt pidin ta jäädvustama. Sellest metsast seekord kukekaid ei saanud, eelnevatel aastatel on neid seal aga olnud, lisaks igasuguseid muid söögiseeni.

37

2010-07-25T09:48:00.000+03:00

Ei päevagi rohkem ega vähem, kui kokkuõmmeldud "kaltsunukust" sai jälle inimene. Viimaks ometi on aeg ronida vitriini tagant välja ja hakata elama täiel rinnal (esialgu siiski mõõdukalt, spordiga peab veel kaks kuud ootama). Hoidke alt, Liivarannad, here I come!!! :)

Minu aia kaunitarid

2010-07-20T12:15:00.002+03:00

Oma pildid üritan tavaliselt püüda kas hommiku- või õhtupäikeses, sest päevane päike on teadagi pildi "surm". Kuid vaatamata parimatele püüdlustele see alati ei õnnestu ja nii tulebki mõni pilt paratamatult võtta kas päris ilma päikesevalguseta või hoopis terava päikesega päevavalguses, on ju seegi pilt parem, kui üldse mitte midagi. Kõrvuti olevatel piltidel on hästi näha, kuidas värvid valguses erinevalt mängivad. Ja paraku kõiki värve ei õnnestugi pildikasti niimoodi püüda, nagu silm seda reaalselt näeb. Nüüd kõigest lähemalt:

1. 'Sahara' (2009). Minu praegune favoriit, seda tänu oma väga erilisele värvimängule - avanedes on õis intensiivne kollane roosaks toonitud servadega, vananedes kollane hääbub kreemvalgeks ning roosad servad muutuvad üha erksamaks. Ühel õhtul aias jalutades olin suisa hämmingus, õhtuhämaruses särasid nad vastu nagu roosa neoon (pildile seda püüda ei õnnestunud). "Tõeline Sahara päike" mõtlesin sel hetkel endamisi, kuigi pole seda kunagi ise näinud :). Meeldib ka see, et närbuma hakkavad õied ei pudise, saad seda värvide ilu jälgida täpselt nii kaua, kui ise soovid.

2. 'Tequila' (2009). Mahedad kollakasoranzhid õied, välimised kroonlehed roosa varjundiga. Meeldib väga nende õite kuju, sellised graatsilised ja õrnad. Plussiks on veel, et ei poeta vanu ja pea värvituks muutunud õisi maha. Kuigi vanad õied muutuvad koledamaks, ei kiirusta ma nende maha lõikamisega, eemalt vaadates on peenar õie- ja värvirikkam. Eemaldan juba pruunistuma hakkavaid õisi või enne seda siis, kui on oodata külalisi, et taimed oleks ikka esinduslikud :).

3. 'Goldelse' (2009). Ei ole meil omavahel klappi. Vaatasin oma eelmise aasta blogikannet - õied jäid nägemata, kuna vihm tegi enne avanemist neile liiga ning uut õitsemist enne sügist peale ei tulnud. Tänavu sattusin paar päeva olema linnas just siis, kui ta kõik oma õied (korraga?) avas ning minu saabudes olid nad juba selles teises staadiumis, kus nende loomupärane värv ja ilu olid juba tuhmunud. Mulle tundub, et ta on oma olemuselt vist üldse kiiresti äraõitsev, teised roosid tunduvad kauem vastu pidavat. Või oli see nüüd see karm kuumus, mis talle ei meeldinud? Sarnaselt eelmistele muutub vananedes ka roosakaks-kreemikaks ning hoiab vanu õisi pikalt küljes.

4. 'Montana' (2009). Tema oli nö kauba peale seltskonnas 'Sahara' ja 'Goldelse' (eelmise aasta Hansaplanti kampaania "Kaks ostad, kolm saad"; mees kinkis sünnipäevaks). Kuna mul oli eelmine aasta täieline kollase-oranzhi vaimustus, siis olin hetke isegi tema üle tiba pettunud - ikkagi punane ju! Kuigi veel tänagi meeldivad mulle kollased ja oranzhid toonid väga, on see tugev vaimustus järgi andma hakanud ning neid roose peenras koos vaadates tunnen ta üle siirast rõõmu, lisab muidu natuke üheülbaliseks muutuvasse peenrasse aktsenti. Minu meelest sobib teiste sekka hästi nii oma värvilt kui õie kujult. On väga tubli ja rikkalik õitseja, miinuseks närbuma hakkavate õite maha poetamine. Kui õigel ajal jaole ei saa, on peenar ja tuulega ka teised roosid punaseid "ebemeid" täis.

5. Nimetu miniroosa (2007). Ei kujuta ette, millal ükskord jõuame oma tegemistega nii kaugele, et saaks hakata rajama aeda peenraid nende alalistele kohtadele, praegu on ehitusest tingitult kõik ikka veel ajutine. Nii olengi roosid pannud kõik (va veel üks õnnetuke erak "Zwergkönig" kunagises saunaotsa tootsipeenras) ühte kohta kokku. Sai temagi eelmisel aastal sealt saunaotsast ära toodud, ilmselt on seal roosidele ikkagi päikest vähe ning kippus kiratsema. Sel aastal tänutäheks aga õitseb nii rikkalikult, sellist õite rohkust polegi tema puhul enne näinud. On minu roosidest see kõige esimene!

Hakkab saama

2010-07-18T10:37:00.001+03:00

Esimese punapõse saab kasvukast varsti saia peale lõigata. Tomatihooaja alguses on parim maius lihtsalt võisai tomatiga, natuke soola ja pipart peale saputatud. Järgneb keedumunasai ning hiljem läheb seda tomatit, kui teda juba ohtralt võtta on, igale poole ja lihtsalt niisama, õuna eest, kah.
Kuigi avamaa kurgid õitsevad rikkalikult ja taimed on tugevad, poetab ta ometi hulga kurgihakatisi peale õite langemist maha. Aga tõenäoliselt on kurjajuur üks suvealguse öökülm, mis siit salamahti kiirelt üle lehvis, kuid ometi oma pahateo korda saata jõudis. Neid karvaseid nuntsakaid paistab seal siiski õnneks olevat, jääb üle vaid loota, et taimed neid rohkem maha ei pilluta. See oleks nüüd küll suur tagasilöök, kui ühtegi kurki ei saaks, vaim värskele soolakurgile ja talvistele hoidistele on juba paar nädalat ootusvalmis. Esimene tegu värsket soolakurki on küll nahka pandud, kuid seda kaubandusest toodud kurkidega. Tahaks ju ikka oma :).

Suvi - rõõmude aeg :)

2010-07-14T22:25:00.004+03:00

"Ohoo, jalgratas" kõlasid läbi pühapäevahommikuse lakkamatu pääsukeste vidina esimesed unised sosinal lausutud sõnad. Sellele järgnes lugematu kord "emme!" hõikeid, kuniks emme poolt kostis mingi unine mõmin. "Kes see tõi jalgratta?" päris põnglane aru. "Päkapikud tõid" võis läbi unise mõmina aru saada. Paar hetke hiljem järgnes vähe ergum parandus: "sünnipäevapäkapikud tõid"... Kui emmele juba pilt silme ette hakkas tulema, järgnes uus täiendus: "emme ja issi tõid" :). Kuid lapse pea oli juba lootusetult sassi aetud... Kribinal-krabinal ronis poiss voodist välja ja lippas ka kõikidele teistele kaaskondsetele kuuma uudist teatama. Kuna teised lapsed telgis alles põõnasid, mindi esmalt vanaema ja vanaisa juurde, kus esimesele teatati, et jõuluvana tõi talle jalgratta, hetk hiljem teatati vanaisale, et päkapikud tõid ning hiljem, kui teised lapsed ka juba ärganud olid, teatati neile, et selles kambas olid nii jõuluvana, päkapikud kui emme ja issi :).

Aga muidu on mõõõnus suvi, nii kuum, nii kuum. Just selline, nagu üks suvi olema peab. Selle kuumuse vastu on meil õnneks ka rohtu – jõkke! Nii sai enne külaliste tulekut kui ka koos külalistega end jõevees jahutatud. Kui esimestel kordadel poiss pelgas vette minna, siis peale ujumisrõnga väljavahetamist kätiste vastu, ei saa põnglast enam veest välja. Mina aga seisan kaldal kui Kurvake-Uu ja vaatan, kuidas teised mõnulevad ning julgustan poissi. Vahepeal teen tutvust ka uudishimulike partidega, kes uudistavad, et kes nende pärusmaale hullama on tulnud. Viimastel päevadel olen ikka ise ka põlvini vette läinud, käed küünarnukkideni siidisesse jahedusse pistnud (hetkel jões 24 C) ning imiteerinud ujumist. Mõjub igatahes väga värskendavalt :)!

Õhtul, kui tants ja trall lõppenud oli ning sõiduteel liiklus pea olematu, käisime põnglase sõiduoskusi testimas. Kuigi saatjaskond oli suur, õnnestus poisil siiski teeperve taimestikuga lähitutvust tegemas käia. Õnneks oli huvi väntamisest suurem kui maaühendusest saadud matsakas ning sõit jätkus algses põnevuses. Kuigi ratas on gramm suur (meelega sai ostetud nö varuga, et ei peaks järgmine aasta uut soetama hakkama, ikkagi üsna kallis lõbu), saab poiss sellega kenasti hakkama. Loodan, et sügiseks on sõit niipalju selge, et saame lasteaeda sõitma hakata. Ilmselt peab kombineerima ratas+buss, sest osa teid on nii kohutavad ja puudulikud, et väikelaps rattaga augulisel teel autode vahel laveerimas pole see kõige targem tegu. Jalgsi oleme seda teed käinud, kuid rattaga saaks ju kiirem. Eks see sügisel näha ole...

Oh seda õhtust rõõmu, kui ei pidanudki kella järgi voodisse pugema (paar korda aastas ikka lubame lapsele päeva "tiksu kaua jaksad") vaid sai toreda päeva lõpetuseks kogu perega värskes õhus jälgida jalgpalli finaali Holland vs Hispaania. Kui ma nüüd oleks kellegagi kihlvedu sõlminud, oleks mul päris hästi läinud. See oli rohkem selline alateadlik eelistus, et hispaanlased on kuumaverelisemad ja kärmemad, jalgpalli alastest teadmistest pole mul õrna aimugi :). Aga hulka põnevam on kaasa elada, kui enda jaoks mingi eelistus tehtud on.

Kuna haav seljal ei taha ega taha kuidagi kinni kasvada ning elamistingimused pooleliolevas majas muutusid iga päevaga üha talumatumaks, kinkis kallis mees koos ämma-äiaga olulise päeva puhul mulle vot sellise riistapuu:

Oooeh, nii-mõnus-nii-mõnus :). Nüüd saan rahuliku südamega inimlikes tingimustes oma haava tuulutada ning loota, et ehk jätkub seda suve veel mullegi, et saaks kasvõi korragi Pärnu rannas ära käia ja lapsega lainetes hullata. Jões on ju ka vahva sulistada, aga vot rannas, seal on hoopis teistmoodi... suvefiiling.

Aasta olulisim projekt 100% õnnestunud!

2010-07-07T10:49:00.002+03:00

Enne veel, kui lumi oli jõudnud sulada, sattusime maale minnes mehega üha sagedamini Rohelisse Kaubamajja – eks vist käisime kevadest unistamas :) ja alati sattus ka miskit meelepärast ostukorvi. Ja niiviisi seal lettide vahel jalutades ja lillede sibulaid-mugulaid uudistades tekkiski meil kaval mõte, minul oli alguses asjast küll veidi teine nägemus, kuid kahepeale kokku sai lõpptulemus päris hea. Märksõnaks sel projektil oli "ajatamine".
20.03. panime mulda 4 daalia "Wittem" mugulat.
17.04. olid kõigil ninad mullast väljas.
Ja siis nemad muudkui mühisesid toas kasvada. Tol hetkel me õnneks ise seal veel sees ei elanud, nii saime hoida madalamat temperatuuri. Päikesevalgusest jäi neile paraku väheseks, viskasid aga kõrgust, ent toekusest jäi vajaka. Õue valguse kätte ei kannatanud ka viia, ei läinud see ilm kevadel kohe kuidagi soojaks. Mai keskpaiku, kui ilmad juba talutavad olid, tassis mees neid kui kassipoegi – hommikul õue tuule- ja päikesevarju, õhtul tagasi tuppa. Kevade edenedes, kui otsest öökülmaohtu enam polnud, asendus öine tuba terrassiga ning järgmise sammuna tegime neile maja seina äärde päikesevarju juba püsiva kasvukoha, tuli vaid jälgida, et neil piisavalt juua oleks. Samaaegselt kui neid õueeluga harjutama sai hakatud, lisasime kõigile ka väetist. Ise ei julgenud keemikut mängima hakata ja vastavalt Hansaplanti soovitusele suskasime mulda vajalikud väetisepulgad. Peale "toidu" lisamist ja värsket õhku taimed kosusid silmnähtavalt iga päevaga, muutudes üha lopsakamaks, rohelisemaks ja tugevamaks. Nüüd jäi üle vaid loota õite õigeaegsele avanemisele...
Poolteist nädalat enne õiget aega avanesid esimesed õied ning päev enne tähtsat päeva – 03. juulil, mil ämm ja äi pidasid kumbki oma 70.-ndat juubelit ja 45.-ndat pulma-aastapäeva (originaalis on kõik kuupäevad ikka eriaegadel) – olid kõik taimed ilusti esimestes õites! See oli osa meie kingitusest neile, alguses mõeldud catering-teenuse poolt renditud peotelgi kaunistamiseks, hiljem nende meele järgi kas aeda maha panemiseks või potiga mõnda muusse meelepärasesse kohta asetamiseks. Tookord seal poes näisid need õied pildi peal nii kaunid, ei saanud kuidagi katsetamata jätta! Ja minu meelest on nad tõesti väga armsakesed – kroonlehtede välimised tipud on kergelt lillakad, sisemised otsad aga kollakad, ent eemalt on üldmulje valge mis valge. Väga pidulik õis!
Kallile ämmale ja äiale jätkuvat õnne ja tugevat tervist! :)

Keeksitegu :)

2010-07-04T19:06:00.003+03:00

Saiahuvilised peavad nüüd paraku pettuma, alljärgnev kajastab siiski lehmakeeksitegu. Vaatasime kogu perega selle nädala alguses, ühel kuumal suvepäeval, kuidas roheline kollase triibuga asjapulk meie heinamaal lehmade tarvis minevat heina kokku sahistas, selle oma suurde järelveetavasse kõhtu peitis ja seejärel peale mõningast mõttepausi oma kõhust juba valmis keeksi väljutas. Minu silmad polnud sellist vahvat keeksitegu enne näinud, täitsa põnev oli kohe! Isegi üks toonekurg tuli asja uudistama ja oli hirmjulge, vahepeal vaatasin, et nüüd jääb täpselt traktori rataste alla, kuid siis ilmus ikka täies kõrguses teiselt poolt masinat välja. Traktorijuhi nahas poleks küll olla tahtnud – päike lõõskas, õhk oli kuumusest paks ja lisaks veel see heinatolm! Aga mine sa hullu tea, äkki on tänapäevased asjapulgad ka konditsioneeriga? Igatahes selline mõnus suvine vaatemäng nii lapsele kui endalegi! :)

Natuke valgest ja natuke kollasest

2010-07-01T16:35:00.005+03:00

Varemalt mulle valged õied aias ei meeldinud, vähemasti ei soetanud ma endale teadlikult ühtegi valgete õitega taime. Minu nägemuses oli, et õitsev aed peab olema võimalikult värviline ja rõõmus. Ega ma seda aeda siin eriti kapitaalselt pole üles ehitada veel saanud, ikka tasa ja targu, kuniks eelmise suve lõpuks jõudsin äratundmisele, et valged õied aias on hädavajalikud. Aed, kus üks värv ajab teist taga, on minu maitse jaoks natuke liiga raskekoeline ning siin tulevadki appi valged õied, kes oma heleduses lisavad värvide sekka kergust ja õhulisust. Valge on veel ka selle pärast väga eriline, et ta ei pea tingimata puhas säravvalge olema, vaid väga kaunid on ka kergelt kreemikad või muu õrna varjundiga toonid.
Alljärgnevalt siis minu aia esimene valgete õitega lill, kelle eelmisel sügisel tuttavatelt sain. Ta on hästi eriliste õitega – mõnedel keskmistel kroonlehtedel on imepeenike, kohati veidi laialivalgunud, tumeroosa serv. Lõhnab ta ka õrnalt ja meeldivalt, need nö vanad taluaia roosad lõhnavad kordades tugevamini. Nime sellel pojengil kahjuks ei tea.
Teisel pildil on õis tiba liiga kreemikas, kuna on pildistatud loojuva päikese kumas.

Teine eelmise aasta uustulnuk pojengide seas on "Yellow Crown". Vahetult enne talve tulekut muldas mutt ta küll üles, kuid kahju sellest õnneks ei tekkinud. Talve elas kenasti üle, igaks juhuks natuke katsin ka teda, ikkagi esimene talv oli tal ju meie aias. Kui lumi sulas, ärkas ta kenasti elule ning rõõmustas meid sel aastal ühe õiega. Pikalt-pikalt punnitas ta oma kollast nupukest, ent veel enne selle avanemist pidin ma lahkuma... Minu saabumise ajaks oli ta end pea täielikult avanud. Õis kestis umbes nädala jagu, kuid päris avali lahti end ajada ei jaksanudki, käega kogemata õrnalt pihta minnes pudenes õis laiali. Siiras hea meel, et sain ta õiekese esimesel aastal ikka ära näha ja veenduda, et on tõesti kollane, ilus särav erekollane! Nüüd ootan juba pikkisilmi, mida põnevat järgmine aasta võib tuua...

Hetkel olen ma nii sügavalt ühe uue, YC-le sarnase, õie lummuses, kuid paraku jääb see praegu minust paremaid aegu ootama – pojeng "Bartzella". Käisin teda Hansaplantis juba kaemas, käsi sügeles hirmsasti tegema seda ühtainust liigutust "mina küll ei tea, kuidas see taim minu korvi sai!", kuid peale karmi ja kiiret enesevõitlust haaras teine käsi "patusest" käest kinni, surus selle maha ja kordagi tagasi vaatamata eemaldusin kiirel sammul letist...

Esimesed katsejänesed testitud

2010-06-29T18:30:00.001+03:00

Täna võtsime üles esimesed kaks pesa katsejäneseid ehk kartuleid, mis said kevadel toas ettekasvatatud. Värske varajane kartul, pealegi veel oma kasvatatud, on ikka äraütlemata maitsev küll! Aiast värsket tilli peale, kõrvale rohelise sibula ja tilli salat hapukoorega ja mmm... oi kui hää! :)
Meie tegemisi aias ja terrassil käivad ergutamas sellised vahvad tegelased. Meie kassloomad üritav küll kordamööda neile jahti pidada, kuid õnneks on pääsukesed kiiremad.

Ühel vihmasel päeval...

2010-06-26T11:27:00.008+03:00

... kui suur sadu oli lakanud ning ümberringi oli kõik läbi-läbi märg, haaras emme mind oma hambusse ja me asusime pikale teekonnale. Ta hüppas ja turnis, ma nii kartsin, olin kuskil kõrgel-kõrgel, vahepeal väsis ta ära ja ta pani mind maha, see oli nii märg ja mätsane. Siis kõlkusin jälle pikka aega emme hammaste vahel, me rännakut vaikuses lõhestas üks helehäälne kriiskamine: "Appi, Karlota on nii suure roti püüdnud ja nüüd tassib seda meie maja poole! Võeh, Märt, mine vaata, mis ta seal teeb, mina ei julge!" Veel enne viimast hüpet asetas emme mind kõvale kivile, hindas olukorda, haaras mu uuesti hambusse ja tegi otsustava hüppe. "Hee, see on ju pisike titakiisu!" kõlas jämedam hääl. Selle peale lippas ruttu kohale ka heledam hääl ja heledama ja jämedama häältesumina saatel pandi meile kiiruga terrassi nurka midagi kuiva ja pehmet, seepeale hääled kaugenesid. See koht oli hoopis teistsugune kui meie vana kodu, kuid seal oli päris mõnus olla. Emme muudkui lakkus mind, olin nagu üks väike sopapall, väntsutas ja lakkus, ja siis kogu operatsioon jälle otsast peale! Viimaks, kui emme oli mu karvad juba päris kohevile saanud, sain piiikalt ja mõnuga tissi ka! Mmm, mida sa hing veel tahad – kuiv, soe, pehme, kõht täis ja emme rahustav kaiss veel pealekauba! Mõõõnus... Aga siis kargas emme järsku püsti ja läks ära. Ta jättis mu üksi! Nutsin ja kisasin kuis jaksasin, kuid emmet ei kuskil! Vahepeal rahunesin mõneks hetkeks maha, kuid kui taas rohu sees pehmete käppade sahinaid kuulsin, hakkasin uuesti kisama, mine tea, muidu emme äkki ei leia mind üles. Emme tõi mulle seltsiks mu õekese, ta tegi temaga täpselt sedasama, mida oli minuga teinud. See võttis nii kaua aega... Kui uuesti silmad avasin, olid ülejäänud kaks õde veel mulle seltsiks toodud ja siis ma taipasin! - emme kolis meid vanast kodust, mille ta oma nooruse rumaluses ja kogenematuses oli vanasse kasvuhoonevaremetesse klaasikildude vahele lageda taeva alla teinud, uude, turvalisemasse koju. Kõige viimasena tõi ta Borka Juuniori – huvitav, kas selle pärast, et ta on poiss või selle pärast, et ta on punane? Viimaks oli kogu pere taas õnnelikult koos, küll me siis ronisime võidu üle üksteise, kes saab ennem tissi! Seejärel muudkui magasime ja magasime...
Aga nüüd me oleme juba parajad krutskivennad, päterdame mööda terrassi ringi ja tahaks ju veel kaugemalegi minna, aga no need jalad, need ei taha veel hästi kanda... Vahepeal mängisime ühte hästi vahvat mängu ka, siis ma saingi teada, et maailm on palju suurem ja laiem, kui pelgalt meie pesapaik. Mõned päevad tagasi nihverdasin ennast vaikselt pesast välja, siis tegin paar väikest pehmet kukerpalli ning kogu mu pere oli kõrgustes minu kohal. Alguses ehmatasin ära ja hüüdsin emmet appi, kuid emme tissitas muudkui teisi õdesid-vendi ja ei teinud minust üldse välja... Seejärel tuli jämedama häälega tüüp, tahtis mind oma kätte võtta, aga ma olin nii kaugel, et ta ei ulatanud! Hetk hiljem lükkas ta minu oma emme mulle järele! Emme haaras mu hambusse ja tassis suurte käteni, käed tõstsid mu tagasi pessa. See oli nii vahva! Kutsusin teised ka seda mängu mängima aga heleda ja jämeda häälega tüüpidele see vist ei meeldinud, nüüd on mingid lauad siia ette pandud ja me ei saagi seda mängu rohkem mängida.
Me oleme juba kolmenädalased, varsti õpime ise alustassilt piima limpsima ja oi kuidas tahaks seda imelist maailma üha rohkem avastada! Seepärast me nüüd otsimegi igaüks endale uut kodu, meid on lihtsalt liiga palju, et me kõik saaksime siia jääda, kus me hetkel oleme. Kui Sa leiad, et just mina võiksin olla Sinu uus pereliige, siis anna sellest palun julgesti märku selle blogikande kommentaarides! Tänan! :)

Katkise aiahooliku unenägu

2010-06-23T10:46:00.001+03:00

Olin vanadel, lagunenud ja võssakasvanud maakividest rehi vundamendi varemetel. Kätte olin saanud mootorsae, sellise väiksemat sorti, kollase korpusega ja silme ees oli selge siht – lähen endale uut aeda rajama! Mitte nendesse varemetesse, aga kuhugi kaugemale võssa. Sain astuda paar sammu soovitud suunas, kui tuli Keegi ja lihtsalt võttis minult selle sae ära, temal lähevat seda rohkem tarvis kui minul, pealegi ei tohtivat mina ju praegu raskusi tõsta ega muid füüsilisi vigureid teha. Mis see Tema asi on! Paar hetke hiljem leidsin endi käte vahelt suuremat sorti raudlabida ja ma olin väga häpi, tühja sest saest, labidaga saab ju ka! Ja siis sai unenägu otsa ja ma ei teagi nüüd, kas ma sain siis endale uue aia või mitte...

Mulle see tegelikult nii meeldib, kui ajul (alateadvusel) tekib magades asjadest oma versioon. Haiglast lahkudes luges arst sõnad peale, et paar kuud ei maksa kummardamisest unistadagi ja selleks suveks tuleb igasugused aiatööd oma aias unustada. Ju see jäi siis hinge häirima ja alateadvusele tundus igati aktsepteeritav, et kui ma rajan päris uue aia, siis seal tohib! :)

Ta liigub siiski

2010-06-22T22:13:00.003+03:00

Mitu päeva olen veeretanud oma uimaseid mõtteid teemal, kas teha see postitus või mitte. Kuna nimetet hoone (Tallinna Kiirabihaigla) on erinevatel ajahetkedel ja erinevatel põhjusetel mänginud minu lühikeses elus olulist rolli, otsustasin siiski paar rida kirja panna. Hinges tahaks küll loota, et ma enam kunagi sinna sattuma ei peaks, aga juhul kui... siis on tulevikus äkki päris huvitav võrrelda.
Hoone oma ehituselt on, võiks öelda, 8-kujuline, nö kaks tiiba. Kui mind kolmapäeval (16.06.) oma korrusele viidi, nägin liftist väljudes, et ühe tiiva uksel ilutses suur silt 'remont'. Tol hetkel remondihääli kõrvu küll ei kostnud, ilmselt olin nende kuulmiseks ise liiga närvis. Järgnevatel päevadel lõhkusid ja laamendasid remondimehed küll nii mis hirmus, sihuke tunne oli, et ronivad läbi seina palatisse kah. Aga iseenesest ju tervitatav nähtus, ometi midagi liigub! Veidi vähem kui kümmekond aastat tagasi oli seis küll sama, kui kõige sügavamal nõuka ajal.
Hiljem oma voodis lamaskledes avastasin, et meie tiivas oli remont ilmselt juba tehtud, laed olid säravvalged, seinad puhtad õrnatoonilised (no nõuka ajal olid need värvid kõik siuksed tuhmid ja hallisegused), palatiti erinevad värvid, akendel kateteks rulood, mitte need vanad jubedused, mis päikest üldse ei varjanud. Minu mäletamist mööda olid vanasti akendel ka aknalauad, kuid neid ei suutnud ma küll kuskil tuvastada, ei palatites ega koridorides. Võta siis kinni, kas olid või ei olnud...
Elektrisüsteem oli korralikult välja ehitatud, iga voodi päises, seina peal, asjalik lamp, mis endale piisavalt valgust pakkus ent samas ei häirinud teisi. Voodi kohal kaks pistikupesa, millest ühes oli voodisüsteemijuhe (oi kui mõnus voodi, muudkui sõida üles-alla kui tahad, tõsta pead või tõsta jalgu ja eks ma kasutasin siis ka kõiki pakutavaid võimalusi, vastavalt vajadusele muidugi :)), teine auk oli vaba, sinna sain pista läpakajuhtme (või midagi muud meelepärast) ning nende kahe kõrval oli veel kolmaski, ühe auguga, milles pikk valge juhe, pihupärane lüliti otsas – 'karju' appi kui tahad (sõna otseses mõttes)!
Täiesti uudse asjana oli kapitaalselt ümberehitatud liftiplokk, see personali ja haigete transpordi osa, külastajate ja iseliikujate osani pole veel jõutud, vahest ehk niipalju, et pooled liftid on uued ja allesjäänud nõukaaegsed liftid on suletud, kuid põrandad-seinad-laed on remontimata. Ja praegu sain ka aru, mis mind selles uues osas painas – liftide vaheline koridor oli nüüd suur nagu hall, st ära oli kaotatud kahte tiiba ühendavate koridoride välisseina poolsed otsad, polnud enam koridoriaknaid ega sidumistube nende kõrval, selle arvelt oli juurde pandud kaks lifti. Tundsin selle osa vaevu ära tänu koridorile, kus asusid arstide kabinetid. Mäletan lapsepõlvest seda aukartlikku tunnet, kui ikka seal koridoriotsas sai istutud ning arstid muudkui käisid sisse-välja, patsientidele sinna niisama asja ei olnud, jalutamiseks olid teised koridorid. Kauged mälestused äratas ellu arstide koridoris olev vana seinakell, see olnuks justkui eile kui seda viimati vaatasin – ristküliku kujuline, tumepruunist läikivast spoonist, peal alumiiniumist hõbedased rooma numbrid ja seierid. Aeg oli küll juba ammu seisma jäänud, ent kell ja mälestused rippusid seinal vapralt edasi.
Teine ohhoo-efekt saabus ühtede teiste liftidega, millised avastasin ühest väikesest kõrvalkoridorist, mida minu varasemates mälestustes ei ole – need olid söögiliftid! Nüüd polnud enam kogu sööklatki, sinna olid tehtud paar arstikabinetti. Ei taha nagu uskuda, et ainult neurokirurgias sööklat pole, paljud patsiendid käivad ju ise oma jala peal ja on võimelised sööklas viibima, ju see vast kogu majas nii on. Söök toodi meile suurtes kandikusuurustes termokarpides (ehk on neil ka mingi spetsnimetus, ei tea) igaühe voodi juurde, kaas käis pealt ära ja erinevate anumate jaoks olid seal vastavad pesad. Omamoodi päris mugav värk ma ütleks. Toidukvaliteedi üle ei hakka siin diskuteerima, selge on see, et kodutoit on alati parem, kuid otseselt nuriseda ei olnud nagu millegi üle. Eks ma olen toidu suhtes üsna leplik ka, peaasi, et ei ole mingi võõrapärane delikatessiröögatus (teod, austrid vmt). Oma seal viibitud aja jooksul ei õnnestunud mul kordagi kohata siniseid või plekilisi kartuleid, kõik olid ilusad ja kollased. Mine tea, kus need kasvatatud ja millega selliseks aetud olid, aga vähemasti oli ilus süüa :). Kuigi joogijogurt või kohupiimakreem kuulus igapäevasesse menüüsse, hakkasin mina seal piimast puudust tundma, toidu kõrvale pakuti ikka kas teed (pakis) või 2in1 kohvi, suhkur oli eraldi pakendis. Mina olen harjunud küllalt kanget kohvi jooma ja suure kruusi peale jäi see natuke lahjaks, kuid teisalt ega ma seal kohvikus olnud. Kohvik oli all fuajeekorrusel, kus tassi eest küsiti suht hingehinda – küllalt väike, ent maitsev tass 20 EEK. Aga tassike päevas rahuldas mu vajadusi õnneks täiesti :).
Korrusel oli osaliselt, palatite- ja uues liftiplokis, välja vahetatud ka põrand. Tänapäeva materjalid on ikka kummalised küll, oleks olnud nagu valatud mass, kuid kuna seintel oli sama materjal, siis ilmselt ta ikka midagi linoleumi laadset oli. Erinevate tükkide liitekoht oli täidetud sarnast tooni silikooni taolise materjaliga. Oli, mis ta oli, aga väga ilus puhas ja ühtlane tulemus oli – rahulik, samasuguse träpsulise mustriga, erinevat värvi erilaiusega triibud. Ja sealsamas kõrval olid need ürgvanad suuremustrilised, beezhitoonilised, linoleumpõrandad, hea kontrast uue ja vana vahel.
Personal oli valdavas osas (va arstid-kirurgid) venekeelne, varemalt kuulis eesti keelt ikka märksa rohkem. Aegajalt tabas mind tunne, et ma polegi üldse Tallinnas...
Illustreerimiseks pilte pole panna, kuna ei pidanud paslikuks seal fotokaga ringi vehkida, kuigi iseenesest oleks ju natuke võinud :). Too fragment linnapildist on siis vaade minu palati aknast, kui mu kallis pere mind külastamas käis. Palat juhtus ka tol hetkel tühi olema ja sain akna ristseliti avada, vaatamata sellele on tänu pikale distantsile pilt tiba hall. Järgmisel õhtul oleks võimsa pildi saanud – õhtupäike kuldas need tornid kõik oma säraga üle! Tundus uskumatuna, et üks linnapilt võib õhkamapanevalt kaunis olla! :)

Talvekahjud ehk murelapsed 2010

2010-06-14T23:36:00.004+03:00

Rõõmsalt saan hõisata, et päris välja pole ükski kasvandik läinud, kuid möödunud talv tõi endaga kaasa paar murelast. Kaod ei ole küll suured, kuid arvestades taimede vähesusega minu aias (aja edenedes saab neid loodetavasti kordades rohkem olema), on nad siiski märkimist väärt, aiapäeviku seisukohalt kindlasti.
Üllatusena olid kevadeks kadunud mõlemad kuslapuud, võrratute õitega nii väänduv "Serotina" kui Heckrotti, mis eelmisel aastal päris uhkelt kasvada ja õitseda vohasid. Kevadel 'surnud' taimede välja võtmisega ei kiirustanud, kui aga ühelt järjekordselt Rohelise Kaubamaja retkelt naasime minu ammuigatsetud lõhnava kuslapuuga (mälestus minu lapsepõlve suvekodust, see aroom!), otsustasime ajutisel ruumipuudusel panna selle ühe 'kadunukese' asemele. Ja siis me avastasimegi, et päris maapinnalt ajavad mõlemad uusi pungakesi, kõrgemal pool aga jätkuvalt elumärke polnud. No tühja sest, peaasi, et eluvaim sees! Hiljem, kui taimekesed juba tiba kosunud olid, said kõik pealsed kuni elusate pungadeni maha lõigatud. Üks õhtu tulime mehega aga mõlemad mõttele, et ehk ei olegi talv see kõige kurjajuur – kuslapuudele oli pandud kaarredel, mille alt sai ise läbi jalutada justkui väravast, üks taim ronis ühelt poolt ja teine talle teiselt poolt vastu. Redel kasvas suve jooksul ilusti nö kokku ja oli väga kena. Aga vot toosama redel, see sindrinahk on ju metallist. Olemegi hetkel arvamusel, et ju pakasepoisid käsikäes tolle metalliga need pealsed ära kõrvetasid, ei taha nagu uskuda, et nad kaotavadki end järgmiseks kevadeks kuni maapinnani, eriti kui arvestada veel asjaolu, et nad ei ole lageda välja peal, vaid tuulte eest kaitstud. Puidust raam on teadagi kordades ilusam ja loomulikum, kuid nii hea oli ju poest võtta valmis produkt, mis pealegi igikestev näis. Igikestvusest oli aga kevadeks saanud raske lumemassi tagajärel väändunud ja kõver asjapulk, natuke jõu ja ilu numbreid, sai selle enam-vähem paika jälle. Arvestades aga taimede heaolu oleks ilmselt mõistlik neile siiski midagi puidust nikerdada... Pildil olev "Serotina" kosub päris kenasti, kuid Heckrotti polnud pildikasti püüda suurt mõtet – on vaid kaks nukrat väädikest 3-4 lehega, mis kummalisel kombel mutanteeruvad tammelehe taolisteks. Esialgu lasen tal ikka olla, eks aeg näita, mis edasi toimuma hakkab.

Kolmas õnnetuke on Fortunei kikkapuu "Emerald'n gold", millest talv umbes pool endale võttis ja seetõttu ikka üsna rääbakas välja näeb. Kõik kuivanud oksad lõikasin ära kuni elujõuliste lehtedeni. Ei teagi kohe mis temaga teha, oodata järgmist kevadet ning lõigata siis ühtlaselt tagasi või peaks ehk kohe lõikama? Või on juba hilja?
Kõige suuremaks murelapseks pean aga ploomipuud "Ave", kelle kits talvel märgatavalt lühemaks näksis ning tõenäoliselt tuttsaba teda altpoolt koorida aitas. Olime puukese juba maha kandnud, kuid kuna ta asub aia äärealal, siis lasime tal seal lihtsalt olla, midagi asemele panna praegu nagunii ei ole. Kevade edenedes tekkisid temalegi rohelised paisekesed, mis aga mitte kuidagi lehtedeks muunduda ei taha. Tema kõrval olev "Emma Leperman" kasvab, mis mühiseb. Vaatasin toda ülemist punga nüüd hoolega, peale sääse ja ämblikuvõrgu moodi mõne harva niidikese ei suutnud silm seal midagi tuvastada. Ühel roosil, mis kaugel eemal asub, oli küll mingi mähkur, kes lehte lahti harutades mulle rõemsalt näkku irvitas, aga vot ploomipuul ei näinud mitte kedagi. Nädalake peale seda uurimist ja sõrmega veidi punga lahti ajamist on ta nüüd ise end veidi suuremaks punnitanud, kuid kõik need lehed tunduvad sellised pealtpoolt poolikud. Ja alumised paar punga ei taha üldse edeneda. Osadel noortel kuuskedel oli külm nüüd hiljuti kallal käinud. Kas ka temal? Aga miks siis mitte tema kõrval oleval puul? Ise kahtlustan pigem ikka mingit pahalast. Nõutuks teeb see, et oleks nagu elus, aga samas ei ole ka. Tahaks teda aidata, aga ei tea kuidas...

Sipsikud seiklesid suvesse

2010-06-03T12:02:00.004+03:00

Laupäeval, 29. mai hommikul kell 11 kogunesid Sipsikud läbi vihmasaju Nõmme Seiklusparki. Meil põnglasega polnud kaugele minna, seega saime uksest välja astuda suht viimasel minutil. Ja oh seda rõõmu – vihma enam ei sadanudki! Kõik oli küll läbi-läbi märg, puude all saime ikka päris korraliku dushi ning vaatamata põnglasele jalga pandud botastele olid need värsked lombid ju nii ligitõmbavad. No kummikutega poleks ju pooltki nii põnev olnud! Et siis enne veel, kui kõik kohal olid, oli poiss juba korralikult ilmaoludega tutvunud ning end ümbritsevasse miljöösse sisse elanud :).
Kohale saabusid vaevalt pooled rühma lapsed, ju hommikune vihm see kurjajuur oli. Kui seltskond koos, andsid vanemad lapse eest vastutamise allkirja ja 50-ne raha eest per põnglane sai "ronimistraksid". Seiklus võis alata! Ei see seganud kedagi, et puudelt krae vahele tilkus või et rada märg ja libe oli, põnevust oli hulga rohkem! Koos laste elevuse ja naerul nägudega julges ka päike end üha rohkem ilmutada, peletades vihmapilved selleks päevaks sootuks. Mina ei tea, kuidas teistega, kuid põnevust ei jagunud mitte ainult lapsele, vaid ka mulle endale :). Igatahes esimene ring ronimist sai kuidagi väga ootamatult läbi. Juhendaja ütles, et ei sest ole midagi, ronigu palju aga jaksavad. Seepeale nägin veel vaid poisi välkuvaid kandasid. Kuna see värk ikka päris käpas veel ei olnud, läksin lapsele abiks. Kolmas ring aga käidi juba peaaegu iseseisvalt. Ja ennäe imet, isegi meie poisil on kuskil piirid, rohkem enam ei tahetudki! Nüüd oli vaja hoopis sööma minna. Hommikul polnud ju mahti söömisega tegeleda, elevus oli seiklusparki minemisest ja eesootavast piknikust nii suur. Nüüd oli paras aega põske pista kooki, kustutada janu ning krõbistada natuke vitamiine (porgandit, greipi jmt). Hommikul vara küpsetasin värske rabarberi-maasikakoogi, mis vaatamata veel kahele rabarberikoogile ja muffinitele täielikult nahka pisteti. Puhas rõõm! :). Aga ei olnud nüüdki meie poisil püsivust oma kõhu eest hoolt kanda, Nõmme kevadpäevade raames toimunud BBQ võistlusel "Üle Nõmme lihameister" olid lastele tasuta kasutada batuut, elektriautod ja sumo. Peale mõningat batuudil karglemist avastati autod, vot need olid ägedad! Suure surmaga pooleks saime lapse vahepeal autost maha, tahtjaid oli ju teisigi, kuigi üllatuslikult vaid mõned üksikud. Eks aeg hakkas ka juba lõunaunne tiksuma ning sel väikesel väntsutatud kehal võis seal autos päris mõnus olla. Nii saimegi lapse teisel ehk viimasel korral kätte suure nutu ja jonniga, misjärel tuli konkreetne suund kodu poole. Mitte ainult meil, vaid kõigil Sipsikutel. Nii lõppeski üks imevahva Sipsikute seikluspäev. Ja veel enne kui Kutsumaale jõudsime, oli poiss vajunud sügavasse unne... Tegelikult toimus see umbes esimese viie minuti jooksul peale autosse istumist :).

Rohkem seiklevate Sipsikute pilte näeb siit.
Üldse on lasteaias praegu toredad ajad, ikkagi suvi ju! Esmaspäeval oli lastel grillipäev, kus siis igal rühmal oli toodud oma grill ning lapsed küpsetasid vorste ja kes teab, mis head paremat veel. See oli nii põnev ja teismoodi lasteaia tegemine, et muljeid jätkus terveks õhtuks :). Eile, kolmapäeval, toimus suur perepäev koos laada, kohviku ja kontsertidega. Kohvikusse teevad lapsevanemad ise söögipoolist, olgu need võileivad, küpsetatud pitsa, kook või muud krõbinad (meie perelt läks jälle üks rabarberikook). Laat toimub märgusõna all "vanale asjale uus kodu", kus saab siis müütada peaaegu kõike, millest oma laps välja on kasvanud. Peamiselt mänguasjad-raamatud, kuid on ka riideid ja natuke muud nänni. Kõik kraam on müügil mõistagi sümboolse hinnaga. Kogu perepäevalt saadud tulu läheb lasteaia hüvanguks lastele õppevahendite ostmiseks. Väga vahva üritus oli! Tänu päikesele ja kuivale toimus laat õues, mis lõi ka sellise mõnusa laadamelu meeleolu, eelmisel aastal oli sajune ning kogu üritus toimus kitsukestes ruumides, mis jättis sellise õnnetukese ürituse mulje. Kuid õilsa eesmärgi nimel oli laat ka eelmisel aastal küllalt edukas. Lihtsalt tahtsin öelda, et kahe aasta ja ühe ürituse peale niivõrd erinevad tingimused ja emotsioonid, kuid hea tahtmise korral leitakse see päikesekiir ikka üles.

Pisut aiaskulptuuridest

2010-05-24T14:07:00.002+03:00

Aiaskulptuurid on selline loomevaldkond, kus piire nagu õieti polegi, peaasi, et oleks ilmastikule vastupidavast materjalist ning sobituks hästi ümbritsevasse aiamiljöösse. Ja otseloomulikult peab see skulptuur ennekõike iseendale meeldima, ta on osake sinu aiast ja ka osake sinust endast. Ei saa ju rahuliku südamega oma aia ilu nautida, kui on tunne justkui hingaks keegi sulle pidevalt kuklasse. Endale isiklikult meeldivad suured puidust skulptuurid, kuid pigem hästi viimistletud kui rohmakalt tahutud. Oleneb muidugi ka skulptuurist endast. Korralik viimistlus on näiteks loomakujukeste jmt puhul oluline, kuna siis pääseb eksponeeritav paremini mõjule, aga kui ma pean hakkama mõtlema ja oletama, on ta nüüd kass või jänes, siis meel ei puhka tema peal, vaid pigem mõjub vastupidiselt. Abstraktsus on muidugi teine teema. Oma aia ülesehitamisega veel selle tundeni jõudnud ei ole, et voilaa, vot selle koha peal peaks nüüd olema üks puuskulptuur. Aga mõtetes vaikselt midagi mõlgub küll, mul ei oleks selle vastu mitte kõige vähematki, kui igal hommikul tervitaks mind üks muhe nimekaim :).
Aga tundub, et mitte ainult mina ei unista ühest aiaskulptuurist. Linnast saabudes ootas meid ees esimesel pildil olev tegelane. Taiese autor on Kelli, meie berna. Nodsu asemel leidis tema meelepärasema olevat tekitada juurde veel üks kudsu. Vähemasti mulle meenutab ta lamasklevat pikakarvalist hurta, mees arvas selle aga hoopis spanjeli olevat. On ta siis, kes ta on, aga tundub, et väikesed neljajalgsed tegelased tunnevad end tema seltsis väga hästi :).

Selgituseks: Tegelikult oli see üks suur pahandus. Et peniloom kasside toitu nahka ei pistaks, on nende söögikauss terrassi peal. Kui meid kodus pole, kasutab ta võimalust kasside kausis ikkagi noolimas käia, kui muud pole, saab vähemasti lakkudagi ning söögikausi teisaldada. Eelmise peitiski niimoodi ära, et olime sunnitud kassidele uue tooma. No nii. Ja siis töö käigus oli mees pannud sinna lähedusse ka makrofleksi püstoli koos avatud ballooniga. Oi ma kujutan selle vaese loomakese reaktsiooni ette, kui see balloon seal elama hakkas, peale seda, kui ta omaenese keharaskusega seda natuke masseerinud oli! :)

Kartul õitseb!

2010-05-19T11:49:00.007+03:00

Mai esimesel täisnädalal sai õue kolitud tuppa kasvama pandud kartul, mis toas juba nii vägevaks läks, et ei jaksanud end enam püsti hoida. Seitsmest katsealusest ühele tubased tingimused ei meeldinud, ning tema elukene jäi üsna lühikeseks, õue ta ei jõudnudki. Samas ärksamad tunnevad välistest tingimustest ainult rõõmu, selle väljendamiseks otsustasid juba õitsema hakata :). Nüüd jääb üle vaid loota, et seda maikuukülma ikka väga käredat ei tule, kartulit loori sisse ei topi ju...

Nii kui ilmad nüüd soojaks läksid, kolis mees oma kodukontoriga (linnakontoris on ümberkorraldused ja töötab ajutiselt kodus) uue maja terrassile. Mis nii viga tööd teha! :) Ja ega siis pilk kogu aeg arvutis kinni ole, vahepeal on vaja silmadele asu ka anda. Niimoodi silmadel aias-hoovis rännata lastes mees avastaski, et näe, kasvukas on keskpäeva paiku veel lausvarjus. Eelmine suvi oli teadagi pidevalt vihmane ja märg, suve lõpupoole hakkas kasvuka asukaid piinama mädanik. Võta nüüd kinni, mis see kurjajuur oli, aga kui keskpäevaks ikka veel päikest ei paista, ei ole see öises niiskuses pikalt vindumine sugugi taimede heaolule kasuks. Aga ega meil eelmine aasta veel ei olnudki muud kohta, praegusel uuel asukohal haigutas aasta tagasi samal ajal veel suur-suur auk (kunagine maja vundamendi auk, mis alles suvel ehitustööde käigus kinni sai lükatud). Nii oligi nüüd esimese tööna nädalavahetusel kasvuka ümberkolimine. Laupäeva hommikul kell 9 oli nurgakivi juba paigas :). Mässas mees, mis ta mässas, õhtuks oli kasvukas uues kohas, mulda täis veetud ja taimedki sisse pandud. Hetkel meenutab kõrgele vundamendile pandud viilkatusega väike läbipaistev karbike mulle küll rohkem kohalikku kirikut, kui kasvukat. Kasvuka kõrge alus on tingitud asjaolust, et selle ümbruses olev pinnas kuulub kõik veel täitmisele, vähemalt alumiste kivide ulatuses ning tiba pealegi, ja eks ta siis selle arvestusega tuli teha. Sel aastal me selleni aga paraku veel ei jõua. Eks ta meil selline pisikene ole, kuid esialgu meile sellest piisab.

Üleüldse on pildile jäänud see aiaosa, mis alles kuulub korrastamisele, kuid enne veel kui omadega sinnani jõuame, on kuhjaga muid olulisemaid ja kiiremaid töid. Too vana kasvuhooneräbal oli algselt klaasist ja selle kokkukorjamine ja ära vedamine on üks suuremat sorti ettevõtmine. Eemaldamist vajavad veel pildi vasakusse ossa jäävad vanad puud ja muu sinna tekkinud võsa. Ning tulevikuvisioonis on veel aiamaa kolimine teistpidiseks ja ühtlasi ka suuremaks. Eks iga asi omal ajal :).

* * *
Eile külastasin siis kauaoodatud neurokirurgi, mille tulemusena ma nüüd juuni keskel lähen ja madistan oma nimmelüli lateraalprolapsi kallal natuke "nugaga". Seniks aga nuusutan kuu aega lilli ja vaatan liblikaid ehk teisisõnu katsun hakkama saada võimalikult paljude vajalike aia- ja ehitustöödega ning samaaegselt koguda ka võimalikult palju positiivseid emotsioone, et oleks, millega need haiglapäevad läbi vedada. Igasugune töö tegemine kuu aja jooksul peale opi keelati ära, eks ma siis istun-laman-jalutan kui kuningakass ja vibutan mehe nina all piitsa :).

Õue? Õue!

2010-05-14T14:34:00.007+03:00

Nagu ikka ja alati, tuli kevad ka sel aastal ootamatult :). Paar lämmit päeva, tibake kõuemürinat koos sooja vihma ja päikesega on ümbruse maalinud nii rohe-roheliseks, nüüdseks isegi siin päälinnas. Paar päeva tagasi oli meie koduteel juba murugi niidetud, kevadise rohu lõhn kõditas nii mõnusasti ninas, mitmeid kordi vedasin pikalt kopsud seda kauaoodatud kevade ja suvelõhna täis, nii-mõnus-nii-mõnus! Ja need võililleväljad – oi, see on midagi meeletut, kuidas need mulle kevadeti meeldivad, nii erksad kolla-rohelised, optimistlikud, säravad... hinges võtab kohe hõiskama! Ja poja on ka nii kalli, iga päev korjab mulle kimbukese võililli, nii aeda minnes kui aiast tulles. Koduteel ikka: "Emme oota, ma korjan sulle lilli!" Ja nii me siis tuleme, lilledega käsikäes! :)

Ei mallanud mina rohkem oodata, istutasin täna oma "karusselli"-begooniad ka rõdukasti ära. Õnneks tundub, et see pea alaspidi elule tulek neid ei muserdanud, vahest ehk on praeguseks veidi väiksemad, kui võiks olla. Aga minu arvates näevad nad igati kobedad välja ja ehk on uus kodu neile ka meelepärane. Saama hakkavad nad ainult pealelõunast päikest ning kindlasti on seal tuulisem, kui mõned korrused allpool. Eks ta olegi selline esimene katseaasta, kas ja kuidas nad siin rõdul edenevad. Ja tundub, et värvide osas saab veel üllatusi olema – vasakult teine ja neljas peaksid olema kollased, kuid minu begooniavõhiku silm ütleb, et need nüüd küll ühtmoodi taimed ei ole :).

Taimede-lillede lasteaed tahab ka hirmsasti välja saada. Vasakul olevad porrud võiks juba välja viia, teine samapalju sai juba maha loori alla, kuid lilli (kuningakepp, keskpäevalilled, suvi-leeklill) ei julge veel õue ära panna. Kui peaks tulema veel see maikuupakane, on kõik mu lilled läind... Eks ma pean selle porrualuse täna ikka maale viima, siin toas nad ei jaksa enam olla, hakkavad pikali murduma ning eks ma siis samal alusel olevad kuningakepid jätan veel nädalakeseks tuppa. Teisel alusel olevatel kekspäevalilledel näpistasin enamustel otsad maha, selle nädalakese-kaks peaks nad veel vastu pidama. Suvi-leeklill tundub omadega nagu pidama jäänud olevat, ilmselt tahab ikka ka looduslikumatesse tingimustesse. Aga ei, ei saa veel! Kõige parempoolsemates topsikutes on eelmistest mõni nädal hiljem külvatud mätashari (esimene külv läks aia taha), mis tundub, ei taha kuidagi minu poolt pakutavates tingimustes edeneda ning eespool reas olev leeksalvei, mis valmistab küll rõõmu. Eks ma tiba hilja peale jäin nendega, kuid õue saamisega läeb ka veel veidi aega ju. Elame, näeme :).

Pege-Jaan :)

2010-05-14T13:36:00.002+03:00

Põnglane on viimasel ajal omaette üht viisijuppi ümisenud ja sõnu sinna juurde. Hommikul, kui lasteaeda minekule sättisime, toppisin talle parasjagu botaseid jalga, kui jälle: "Hei-hei, Pege-Jaan(?!), hakkame nüüd mängima...", lisaks veel natuke näpuotsaga arusaadavaid ja ka tõlkimatuid sõnu. Olen ikka uurinud, et kas tõesti Pege-Jaan ja kus sa selle laulu õppisid? Jah, Pege-Jaan ja lasteaias üks tüdruk pidavat seda laulma. No hea küll, ju neil seal aias siis on selline Pege-Jaan ja eks meil neid Jaaniga laule ole ju rohkemgi... aga no näed, ei andnud mulle see täna hommikul rahu, nii kummitas... Kuni viimaks plahvatas – põngerjad! :) Armas google avitas ja tegu peaks olema siis Tweenie-põngerjate tunnusmusaga. See on see "telefoni mäng", keegi kuulis, sõnad-viis jäi meelde, ikka tuleb aeg-ajalt laulu tahtmine peale, kuuleb teine, ei häälda veel kõiki sõnu korralikult ja nii see "pall" veerema läheb...
No nii või teisiti, sain need sõnad nüüd kätte ja katsun need ka lapsele korralikult selgeks teha :). Veel parem oleks muidugi, kui saaks koos muusikaga (eesti keelsete sõnadega), kuid praeguse kiire guugeldamisega ei leidnud küll midagi :(.

Kui ma suureks saan...

2010-05-03T18:29:00.003+03:00

... saab minust MINA!
(Vot nii, vähemasti üks asi on meil paigas :). Sellise avalduse oli põnglane täna kasvatajale teinud.)

Shokis ja sõnatu

2010-04-30T07:38:00.003+03:00

Mõned nädalad vähem kui aasta tagasi, tundsin siirast rõõmu. Täna aga kõne all olev hoone oli siis veel tellingutes, seega seda tookord pildile ei jäädvustanud. Plaan oli teha seda kunagi hiljem, kui ta juba valmis ja kena on... Hinges ei tulnud selle peale, et võiksin hiljaks jääda...
Nõmme linnaosavanem Rainer Vakra ütles täpselt sama, mis olid esimesed mõtted minul, kui seda uudist kuulsin, ei hakka teda siinkohal üle kordama... Hinges on sügav kurbus :'( ...
Ja ma olen enam kui veendunud, et see "asi ei ole puhas"...

Aeg, kuhu nõnda kiirelt tõttad sa?

2010-04-28T21:37:00.005+03:00

Nii kui kevad kätte jõudis, tunduvad päevad järjest lühemaks jäävat, kuigi tegelikult on ju päikesevalget aega hoopiski rohkem. Lihtsalt energiat ja tegemisi on niivõrd palju, et kuidagi ei taha õhtule jääda, kui päevavalgus kaob. Õnneks kannab emake loodus ise issanda kirju loomaaia eest hoolt ja nii ei jäägi muud üle, kui ikka ööseti vaguralt kotile ronida.
Aga kuhu see aeg siis ikkagi kaob? Valdav osa läheb uue kodukese hüvanguks – kui talvel vastu kevadet jäi ehitus seisma, siis nüüdseks on järg sealmaal, et saan teha siseviimistlustöid, mis esialgu seisnevad siis seinte lihvimises ja kaitsevahendiga möglamises. Kuna paljud palgid olid ehituse ajal kokkupuutes maaga, siis lisaks ohtrale kuivanud teos...tale leidub lihtsalt tumedamaid (mullaseid?) laike ja ehituse käigus tekkinud tehnilisi plekke-kriipse. Ja et asi ikka elamiskõlbulikult kena välja näeks, siis tuleb kõik see kole maha lihvida. Mees õnneks ostis kergema taldlihvuri ka, naesterahvale paras ülespidi upitada, raskemaga on jõudlus muidugi tiba kiirem, sellega saab siis altpoolt ja sügavamaid plekke nühkida. Ja no kaua sa seal kinnises ruumis peene puutolmu sees siis ikka olla jaksad?! Ega pole ju raatsinud respiraatorit kah osta, lapse vanad sukkpüksid ajavad hädaga asja ära – hargivahe paned nina peale, head pikad sääred tõmbad kukla pealt risti, seejärel tood nad tagasi ette, seod lõua alt kinni ning ülemine osa katab siis neid auke, kust tolm võib organismi sattuda ja ongi vaesemehe respiraator valmis :). Aga vaatamata sellele tahaks vahepeal ikka selget silmavaadet ja sõõmu värsket õhku ka saada! Ja siin tulebki mängu – aed! Kopsude jm õhuliikumiskanalite puhastamiseks parim on aktiivne mururehaga vehkimine ehk riisumine, mille vähesuse üle meie aias õnneks kurta ei saa, eriti veel kui rehitseda kokku kuivanud puulehti marutuuliste ilmadega, nagu ta siin viimastel nädalatel on olnud. Kui see juba mõttetuna näima hakkab, on võimalik valida veel okste tassimise – võtsime talvel maja ümbert mitmeid vanu suuri õunapuid ja kuivanud kuuski maha ning need tuleb nüüd vedida majast eemale ohutusse kaugusse (talvel paksu lume tõttu jäi see tegevus lõpule viimata) lõkkes põletamiseks – ja nüüd juba ka maakaevamise vahel... No ja siis oleks vaja veel maja eest kokku kraapida mitu ruutmeetrit killustikku (et vabastada plats roosidele) ning teisaldada see teistesse vajalikesse kohtadesse... jne jne jne :). Aa, ja 35 uut kuusetitat leidis ka möödunud nädalavahetusel koha meie aia piiril. Vaprat kasvamist neile uues kodus!

Aed iseenesest pakub õnneks vaid rõõmu, kui välja arvata ohtrad mutimullahunnikud ning mügride(?) poolt segi keeratud ja käigustatud maa. Kõikidel roosidel, pojengidel (isegi eelmise aasta uustulnukal Yellow Crownil!) ja sügisel minu aeda kolinud elulõngal on eluvaim sees! Muret tegi IHL'i peedipunane, kuna mutt oli seda ikka ohtrasti mullanud, kes teab, kui palju juurte vahelt, kuid ka temal on kenasti ninakesed mullast väljas. Tema tundub meil üldse selline natuke õnnetuke olema – küll käis Borka-kass seal eelmine aasta asjal, küll muldab mutt... Ainukesena ei ilmuta elumärke hosta, kuid temaga peaks veel tiba aega olema. Ja hostadega seoses tekkis mul üks mõte – meil on hoovi peal kõrvuti (~ 6m vahega) kaks suurt tamme. Mõtlesin, et tõstaks tüvede ümber olevat pinnast, no nii umbes 20 cm, ja paneks sinna hostad? Huvitav, kas nad tahaksid seal kasvada ja mida tammed sellest arvaksid, kui tüve ümber selline "võru" teha? Või on tammede ümbrus liiga toitainevaene? Ja kuidas nad seal talvituksid, kui on muust maapinnast kõrgemale tõstetud?
Tänavuse talvekahjude hulka saab arvata ühe ploomipuu (eelmisel kevadel istutatud), kelle kits madalamaks tasandas, kui mitte öelda et köndistas, ning altpoolt ilmselt jänes koort mekkis. Vitsake on iseenesest veel mullas püsti, saab näha, kas tekitab ka pungad peale. Raskele lumekoormale ei suutnud aga vastu pidada kukerpuu, kelle üks põhiharu pooleks murdus, kuid vaatamata sellele tundub neis okstes elu sees olevat ja ka oksad ilusti püstised, mitte murdununa sorakil vastu maad. Peaks ta igaks juhuks ikka millegagi kinni siduma.

Siis sai vahepeal, 15.-17. aprill, käidud Lõuna-Eestis – ikka kevadisel suurüritusel Võhandu maratonil. Võrreldes eelmise aasta rahe- ja lumetuisu ning ohtrate vihmavalingutega vingetes tuuleiilides oli tänavune ilm lausa paradiislik, päike paistis hommikust õhtuni mõõdukas tuules, sooja kuni kümne kraadi ringis. Tänu mainitud karmidele tingimustele katkes eelmine aasta me sõit umbes 40-ndal kilomeetril, kui järjekordsel üle paisu tassimise pausil paarimehel vilu tuul läbi riiete märja naha vahele puges ning salamahti seljalihase krampi tõmbas. Peale tunniajalist krambist ja sellele järgnenud valust vabanemise ootamist olime siiski sunnitud alla andma. Kramp ja valu küll taandusid, kuid lihas polnud enam töövõimeline. Mina jaksanuks veel, kuid kanuuga ju üksi ei lähe. Paraku ei antud mul nüüdki õnne enda vastupidavust proovile panna – 7 kuud oma selja- ja jalavaludega arstide juures jooksmist andis viimaks, paar nädalat enne maratoni, ka konkreetse diagnoosi, nüüd istun kui tulistel sütel ja ootan oma saatust, põnglase keeli kas "nugaga" või "nugata". Neuroloog ütles, et "nugaga", kuid eks lõpliku otsuse langetab ikka neurokirurg. Jäänud on veel kolm nädalat ootamist. Minugi poolest olgu või "nugaga", peaasi et saaks sest jamast ükskord ometi lahti ning oma eluga normaalselt edasi minna... Oma panuse sain aga anda korraldajate ridades vajalike töödega abistamises ning oma tiimile saateautoks (varustamine kuivade riiete ja söögi-joogiga) olemises ja kaasaelamises. Reedel jagus meil mehe ja oma abilistega tööd poole ööni, mistõttu magamiseks pakutud Võru Spordikooli vahetasime sujuvalt staabibussi vastu, milles usin töö käis. Uskumatu kui kuldsete kätega mehi ikka leidub! Bussi teisele korrusele oli ehitatud lai voodi ning ohtralt laiu pehmeid istepinke, mis piki bussi külge kulgesid, pikali heitmiseks pikkust kui palju. Kella kahe paiku öösel sai end horisontaali visatud, et kell viis taas jalad alla ajada. Kaks tundi enne starti möödus kiirelt kirjus siginas-saginas. Sõitjaid oli palju, võrreldes eelmise nelja aastaga rekordarv – 316 (I-sel aastal vaid 23). Põnevat vaatemängu ja kaasaelamisi jagus varajastest hommikutundidest kuni õhtupimeduseni välja. Meie tiim lõpetas kell 19:21, sõiduajaga 12:21. Siis enam pikka ilulemist ei olnud, esimesel võimalusel võtsime suuna Haudamäe poole, kus meie käsutusse oli Meelva järve ääres antud saunamaja. Kähku sai tehtud kerise alla tuli, et kevadisel külmal veel väntsutatud kondid üles soojendada :). Vapramad tiksusid üleval poole hommikuni, teised leidsid peagi tee kotile, mina nende hulgas. Uus hommik tervitas meid marutuulega, võiks öelda isegi tormiga, järve ümber olev männimets oli vahetpidamata lookas ning hinge kinni hoides vaatasime, kas mõni ka ära murdub. Isekeskis kujutasime ette, kui eelmisel päeval oleks selline ilm olnud... ja tänasime mõttes ilmataati! :)

AAA - algaja aedniku apsakad

2010-04-12T23:07:00.003+03:00

Kui kaks nädalat hakkas täis saama hetkest, mil mees begoonia mugulad mulda pani, kuid iga päev järjepanu mulle pottidest ikka muutumatu tühjus vastu vaatas, hiilis mure salamahti hinge. Midagi oleks võinud selle aja peale ikka juba ju näha olla! Viimases kärsituses kraapisin sõrmega õrnalt mulda pealt ära ja kui mullamuti tunne juba peale tulema hakkas, siis loobusin ning ajasin sama targalt mulla peale tagasi.
Eile kui mees taas uute begooniate ja mullaga mässas, kostsid mu kõrvu sõnad: "Heh, ma panin eelmised vist valetpidi mulda...". No mina asjatasin tookord oma tegemistega ja mul polnud õrna aimugi, mida ta nende mugulatega korda saatis. Aga peale eilset avaldus võtsin siis täna kätte ja ettevaatlikult eemaldasin mugulad mullast. Kui olin esimese kätte saanud, olin ikka täiesti nõutu küll. Pesin mugula veel õrna veejoa all puhtaks, ehk saabub selgus. Aga ei midagi. Mugul – ühelt poolt muhkus, teiselt poolt lohkus ja kumba pidi tema nüüd seal mullas siis peaks käima?! Tormasin siis interneti manu, kuid vot seda infot, mida minul vaja, ma leida ei suutnud! Kuid õnneks nii palju sain targemaks, et ettekasvatatavad mugulad pannakse potti mullapinnaga tasa. No mina oma jaod sain kätte küll poti põhjast, nii 5 cm sügavuselt. Ja seda sain ka teada, et umbes 5 cm sügavusse mulda pannakse kasvavad taimed, kui viid nad juba õue kasvama – aeda, terrassile vmt. Seepeale kostis mees, et: "nii oli pakil näidatud (mugul 5 cm sügavusele)". Ja kui nüüd kuldselt aus olla, siis seda ümbrist praegu näppude vahel veeretades vaatab mulle, kui algajale ja teemaga mitte kursis olijale, sealt tõesti paras "hiina keel" vastu... Aga ikkagi, et siis kumba pidi? Selgus saabus, kui olin ka järgmise mugula mullast välja võtnud – vaprakese elutahe oli nii suur, et kasvatas juba põhja alla vääte :). Ja minu üllatuseks tegid seda ka kõik ülejäänud neli! Et siis 6-st 1 näib hetkel küll elujõuetu, kuid ma ei andnud veel alla, pistsin ta õiget pidi potti ning ei toppinud pimedasse paksu mullateki alla, vaid ikka valgusele lähemale.
Ja et me tulevikus enam teist korda sama reha otsa ei astuks, siis kasvavat mugulat vaadates kangastus silme ette pilt linnupesast munadega. Ja nii see mugul sinna mulda tuleb pannagi – ikka munad pesas!

No ei ole normaalne!

2010-04-10T10:53:00.005+03:00

See on ammu teada-tuntud tõde, et geopeiturid ei ole päris normaalne rahvas :). Kooskõlastatult Caroga on järjekordne ehe näide selle tõestamiseks koos pildiliste ja heliliste illustratsioonidega nähtav (08. aprillil oli õhusooja oma tugev 5 kraadi):
http://www.geopeitus.ee/aare/1331#72010
Jutus mainitud akadeemia 100m võsajooks:
http://www.youtube.com/watch?v=Yd88GoSmHeg

Ma tunnen siirast heameelt õuel lebava kanuu üle, kuid aardeni jõudmiseks tähendab see oma taluõuelt (no jõest ikka) 8 km vastuvoolu aerudele valu andmist, mis minust paraku teatud põhjustel paremaid aegu ootama jääb. Aga kevad on selline kummaine aeg, mine tea, mis kiiks veel kallale võib tulla :).

Kaevunõid

2010-04-06T13:21:00.003+03:00

Kuigi oma talu kaevus on vesi maapinnaga tasa (sellist pilti pole minu silmad selle kuue kevadega veel näinud), lihtsalt kummardu ja võta, pole rasket ämbrit sügavustest vaja üles vedida, otsustasime külastada kaevu, mis vee soovijatele ise kätte annab. Sellise imepärase teoga saab hakkama Harjumaal, Kose vallas, Rahkvälja maastikukaitsealal, Tuhala karstialal, Sulu talu õuel asuv üks Eesti loodusimedest – Tuhala Nõiakaev – mis kevadiste suurvete aegu vett üle ääre ajama hakkab, kohati suisa nii pahinal, et kaevule moodustub peale väikene veepadjakene.
Minu esimesed mälestused sellest kaevust ulatuvad aega, kui käisin algkoolis (millises klassis täpsemalt, ei mäleta) ning tegime kogu klassiga sinna väljasõidu. Minu mälestustes puudub pilt, kas kaev ka siis vett välja ajas, aga igavesti porine ja märg oli see ümbrus küll, enim köitsid meeli ja talletusid mällu fantaasiapildid nõidadest kui müstilistest olenditest, keda salamahti seal kohata lootsin. Paraku jäid aga nõiad nägemata ning ilmselt tänu sellele pisukesele pettumusele ei tundunud ka see kaev toona millegi erilisena, kaev nagu kaev ikka. Linnalapsena näis see koht mulle väga üksiku ja eraldatuna.

Järgmine kord Nõiakaevu külastada avanes alles paarkümmend aastat hiljem – lapsepõlve mälestustekillud haakusid vaid väga ähmaselt selle pildiga, mis reaalsuses tegelikult silme ees oli. Ent kaev oli ometi alles! Tundus kummaline näha ühe kaevu läheduses suuri rahvamasse, kes kõik pildistasid ja sebisid siia-sinna (lapsepõlves oli ainult meie oma klass, ei kedagi teist). Kaev oma vetetulvaga köitis tähelepanu, tundus uskumatu, et mõni kaev võiks ka niipidi töötada. Uudistasime, lugesime infot ja imetlesime seda vetemängu seal päris põhjalikult. Nüüd sain ka aru, miks ma plikatirtsuna neid nõidu ei näinud :).
Eilne vaatepilt (umbes kaheksa aastat hiljem) ei erinenud eelmisest karvavõrdki. Rahvast õnneks, ilmselt tänu tööpäevale, väga murdu ei olnudki. Täiskasvanute vahel sebisid suuremad ja väiksemad lapsed, kes üksteise võidu, korraga ja kordamööda, oma kummiku kõrgust ja vastupidavust mõõtmas käisid. Kaamera taga tuli kolmas silm hoida pidevalt valvel, et päris pisikesi mängutuhinas vette ei tõugataks (sain veel viimasel hetkel poisil kratist kinni).
Kes teab, millised mälestused sellest kaevulkäimisest minu kolme ja poole aastasele pojale jäävad. Täna hommikul joosti aga esimese asjana kasvatajale eilseid elamusi rääkima, isegi igapäevane akna pealt lehva-lehva lahkuvale emmele jäeti päevakorrast välja.
Eile Tuhala poole sõites ikka rääkisin lapsele, et kuhu me lähme ja mida me seal näeme. Vestlesime nähtust ka koha peal. Pärast kodu poole vurades küsisin lapselt, et kus me siis täna käisime, mis sa nägid? Laps oli nii õhinas ja vastas: "... see oli Kaevunõid!"

Hip-hip hurraa!

2010-04-01T23:13:00.001+03:00

Ometi kord jõudis kevad ka meie õuele! Kuigi õuepealne näeb välja kui üks suur sopamülgas põhjatuna näivate lompide ja urgitsetud äravoolukanalikestega, pakub ümbritsev iga hetkega rohkem rõõmu. Rododendron, millel hommikul ainult ülemised lehekesed arglikult lume alt piilusid, üllatas pealelõunal meid oma täielikus hiilguses, kena ja rohelisena. Sama vapralt oli lumevangistusest pagenud ka sauna otsas olev sabiina kadakas, mille asukoht talvel tuvastamatu oli. Mõned nädalad tagasi sai sinna platsi peale tuhka visatud, mistõttu teine hetkel nüüd üsna rääbakas välja näeb, nii samuti tema ümbrus. Kuna koer oli tallunud sinna oma igapäevase talvise raja, siis muist alumisi oksi oli nö jää sisse trambitud, vabastasin need viimasedki oksad poisi lumelabida abiga sundolukorrast ja üllatus-üllatus – nende vastu maad litsutud okste all olid krookused uljalt väikesed ninaotsakesed maast välja pistnud ning veidi eemal, kus õhku rohkem, õitsesid pisikesed lumikellukesed, kõik puha kadaka okste all peidus. Tea, kas on kadakas nüüd lume poolt nii laiaks litsutud või ongi ta omi piire ületanud, kuid neid krookuseid istutades seda ohtu küll ei olnud, et see kadakas neile mingitki moodi häda võiks teha. Ilmselt pean teda suvel hoolega korrale kutsuma. Aga vahva oli vaadata, kuidas need pisikesed krookused mõne tunniga pikkust juurde viskasid ja kobedamaks muutusid, justkui oleks suurest taagast lahti saanud. Ja kadaka taga, päris sauna seina ääres, lähevad lumikellukad kohe-kohe lahti, lisaks on veel näha tulpe-nartsisse-märtsikellukaid seltsiks tulemas. Ka pikast floksipeenrast oli jupp välja sulanud ning uued tegelased ronivad juba usinasti mullast välja. Lumeroos ja pojengid on endiselt nii paksu lume all, et nende asukohta ma veel ei tuvastanud. Roosidele toeks pandud keppide järgi sain roosid tuvastatud ning kühveldasin neilt lund vähemaks, päris shokki siiski teha ei julgenud. Eks ikka iga asi omal ajal.

Saunaotsas väljasulanud peenrajupil ja selle ümbruses riisusin kokku lehed, tühjad teokestad, võitlesin takjate ja humalatega ning tagatipuks paigaldasime mehega jupi aeda, et peniloom ei jätkaks oma sisseharjunud igapäevast rada üle minu lillepeenra. Vähemasti üks punkt on täidetud minu selleaastasest plaanimata aiaplaanist :).

Taimed seemnest saagini 2010

2010-03-28T12:35:00.009+03:00

Ära tõin!

2010-03-28T12:12:00.019+03:00

Kui pea ei jaga, siis teevad seda jalad. Paslikum oleks muidugi öelda – autorattad. Eelmine nädal Rohelises Kaubamajas käies jäi mul osa ihaldatut saamata, eile siis selgus, et omast tähelepanematusest. Aga no pole imestada ka, silme eest võtab ikka kirjuks küll – seemned, sibulad, mugulad, juurikad, väikesed taimed, suured taimed jne, üks uhkem kui teine, muudkui vaata ja naudi ning pea enesega siseheitlust. Pole siis ime, et sedasi enesega klaperjahti pidades midagi kahe silma vahele jääb.
Kahe laupäeva peale saak kokku (ainut lilled):

Madal daalia (Wittem) potti ajatamiseks. Õisi oleks vaja ühe "projekti" tarbeks juuli I-ses pooles, eks näis, kas õnnestub.
Pelargoonid (Diabolo): 3-4 lehekesega väikesed taimed. Pole teda enne kasvatanud, kuna mäletan lapsepõlvest, et tädi, kelle juures oma pooled suved veetsin, kasvatas teda aknalaual. Aegajalt lõi ninna taime spetsiifiline lõhn, mis ei ole sugugi ebameeldiv, kuid tundus kuidagi vastuoluline, et üks lill võib nii tugevalt-eriliselt lõhnata. Kuni praeguseni pole tema järele ka vajadust tundnud. Nüüd aga, kui on ette näha, et minu sellesuvine lilleaiandus piirdub suures osas potindusega (plaanis on uue maja ümbert maapind tasandada ja tuua peale lisa mulda, seega pool krunti on esialgu kasutusest väljas), leidsin ta hädavajaliku, kui ilusate erksate õitega, tugeva ja pikalt õitseva lille.
Begooniad (Sunray, pendula yellow): nagu mu ema ütles, pööras mu mees ta poes eile uude usku – nimelt on ema rõdukastis siiani keskpäevalilli (ema lemmikud) kasvatanud, kuid nüüd langes valik uuele soovitatule. Värvid valisime ühiselt, peaks olema selline soe ja ergas valik :). Eks siis suve jooksul selgu, kuidas õnnestub. Murelikuks teeb see, et meil on pealelõunane (pigem õhtupoolne) päike, äkki jääb sellest väheks. No näed, eile poes ei tulnud selle peale, silm nägi ainult neid kauneid õisi ja meel seda, et nii kangesti tahaks ju endale kaa!
Saialill (Flame beauty): kuigi võiks öelda, et nad on lihtsad ja kaunid lilled, pealegi veel ravimtaimed, pole minu aias nende jaoks siiani ruumi leidunud. Kuskilt netiavarustest lugesin nad aga head kahjuripeletajad olevat, kui nad näiteks peenarde äärde istutada. Mõtlesin siis sel aastal katsetada, lisaks saab ka "kapsamaa" veidi lõbusamaks.
Mungalilled (Orange, King Teodore): nendele on minu aias oma kindel koht – sauna otsas suurele rauast rattale ronima. Eelmisel aastal oli mingi segu, tärkasid valdavalt sellised luitunud-plassid kollased ja oranžid õied, lisaks suutis berna terve suve neil otsas trampida, lõppkokkuvõttes oli väga trööstitu see pilt. Seekordne valik siis selline tumedam, too tumepunane oli minu jaoks midagi uut, ei mäleta seda varem ihaldanud olevat. Nüüd jääb veel üle berna pareerimine (ilmselt väikese aiajupi näol), mille tulemusena näen vaimusilmas juba päris kena tulemust :).
Kosmos: nägin seda eelmisel aastal oma kodutänavas ühes aias õitsemas. Oli väga pilkupüüdvalt õrn, rikkalikult ja kaua õitsev lill. Sügisel, kui ümbritsev üha trööstitumaks muutus, jätkasid nemad vapralt õitsemist. Tänu tollele aiale sündiski minu otsus ka enda aias neid õisi näha, varemalt ei teadnud selle lille olemasolust aga midagi. Lisaks pildil olevale pakile on veel üks pakk valgeid õisi servast lillakasroosa kandiga.
Kõrge mätashari (Kimono): suvel autoga mööda Eestimaad ringi sõites on siin-seal mõnes aias silma jäänud, peamiselt just oranžid, ning ka netis olevatel piltidel näib see lill minu jaoks väga eriline, ta lihtsalt ise tahtis minu aeda tulla! Mina lihtsalt andsin talle nüüd selle võimaluse, paraku oli saadaval ainult värvide mix, kuigi oleks eelistanud just pigem oranže toone. Ja netipiltide järgi tundub mulle, et kõrget mätasharja on vist ka mitmeid erinevaid sorte, osad tihedama, osad hõredama õisikuga. No näis, kas ta üldse minu aias kasvada tahab. Juhul, kui kasvab edukalt, siis sooviks ikka toda tihedamat-kobedamat; tänavu suvel siis on, mida võtta oli.
Kuningakepp: taas nähtud ühes aias, õigemini aia ees värava kõrval, mis jääb maalesõidu tee peale. Ka õhtuhämaruses olid õied avali lahti, suisa kiiskas oma erkkollase õiemerega silma, imetlesin neid ikka sügiskülmadeni välja. Suve lõpuks oli see lill võitnud kindlalt koha minu aias. Antud aasta valikust olid nüüd tema ja kõrge mätashari kaks kindlat favoriiti, mida endale tingimata saama pidin.
Suvi-leeklill (African sunset): ostsin mingi meeltesegaduse ajel. Suures floksipeenras, mis õitseb suve lõpupoole, on erinevad roosad-lillakad toonid, siis siin köitis mind see puhas säravpunane värv ning pikk õitseperiood. Alles kodus avastasin hämmeldunult, et taime kõrguseks lubatakse kõigest 10-15 cm. Järelikult lähevad ka potti ning potiga tõenäoliselt kivimäe otsa.
Kindlasti tuleb muist lilli veel kevade edenedes taimedena kaubandusest.
KoduKauniks aianduse foorumis on algatatud teema iiriste ühistellimuseks. Pean endaga taas rasket siseheitlust – hinnad on minu jaoks ikka väga soolased, kuid imetledes oma väljavalituks langenud kaunitare, ei tundugi need rahanumbrid need kõige olulisemad, õieilu kaalub kõik üles. Varemalt pole neid tellinud (ihaldanud aga küll), kuna oli teada, et aed ja selle kujundus-paigutus muutub seoses ehitusega. Nüüd aga, kui aed paika saab, tahaks neid väga oma aeda. Et ega iirised esimestel aastatel vist väga oma õitega ei hiilga, aja edenedes saab taim vägevamaks ning ka õisi rohkem? Selles mõttes oleks praegu jällegi nagu õige aeg neid muretseda.
Et oleks selgem ülevaade, koostasin tänavuaastastest taimedest tabeli, mida siis aja edenedes täiendan. Kiirelt kätte saamiseks panin selle eraldi teema alla – käsi mullas: seemnest saagini.

Aiandushooaeg 2010 on alanud!

2010-03-18T23:25:00.004+02:00

Õigemini algas juba kaks nädalat tagasi (06.03.), kui mulda sai pandud esimesed kaks kartulit. See küll rohkem mehe katselabor, igatseb nii väga juba jaanipäeva paiku oma kasvatatud kartuliga maiustada. Lund teisaldama ega kirkaga maad lõhkuma ei hakanud, ikka tuppa ja pottidesse panime :). Pottidena kasutasime 5-liitrisi veenõusid, millel pealmine osa ära lõigatud. Kui saabub aeg taimed aiamulda panna, saab taime vigastamata mullapallilt ümbrise eemaldada. Kas see läbipaistev plastikust anum ka taimedele hea on, eks seda näitab siis aeg, aga tänaseks on neil ninaotsad juba mullast väljas. Teine sats kartuleid leidis oma tee mulda üleeile (16.03.).

Täna külvasin porrulaugu ning keskpäevalille. Leidsin riiulist pooliku lilleseemnepaki, mis pärit aastast 2007, aga kuna igatsus kevade ja suve järele on nii meeletult suur, otsustasin seemned siiski mulda poetada, ehk ikka võtavad vedu. Uue katsetusena külvasin karpi ka lihavõttemuru, mille seemnepakk justkui iseenesest mulle poes näppude külge haakus. Loodan, et sellega liiga hiljaks pole jäänud. No ei jõua pühadeks, jõuab veidi hiljem, on silmale ihtsalt ilus vaadata, kui maa veel ümberringi valge-hall.

Homme on plaan minna Rohelisse Kaubamajja (Punktist A punkti B kulgemisel jääb tee peale) ja soetada sealt endale veel lilleseemneid-juurikaid; millised väljavalituks osutuvad, selgub juba koha peal. Mõni aeg tagasi mehega poes käies ei suutnud me kumbki kiusatusele vastu panna ja pistsime ostukorvi paki gladioolisibulaid, kui mees hetkeks selja pööras, kasutasin juhust ja libistasin vaikselt esimesele seltsiks veel teisegi kotikese. Nüüd on mul kokku 70 gladioolisibulat:). Kui nad pooltki nii ilusad on, kui paki peal näidatud, siis oh seda rõõmu! Kuid üldiselt nendesse mix-pakkidesse kipub paraku ka kõike muud sattuma.

Tomati-, kurgi- jm ettekasvatamist vajavad taimed toome kevadel kaubandusest, nagu eelmine aasta ilmekalt näitas, on pakutavad tingimused nende jaoks liiga nigelad. Vaid kõrvits (lisaks porrule) talub aknalauakliimat, kuid temaga peab veel tiba ootama.

Lõpetuseks tutvustan oma värskeimat uustulnukat, mille mees kartulipanekutuhina aegu paari nädala eest, kevad südames, mulle kinkis. Lihtsalt niisama :). Alguses oli ta mul nimetu, kuid leidnud ümbrispaberilt firma nime, tuvastasin sõber google abil ta olevat – Pearl Kordana. Nimi nimeks, aga armsake on ta, õrn ja särav kui üks tõeline pärl.

Aeg maha

2010-03-17T13:58:00.010+02:00

Ümberringi kõik säras ja sillerdas, varakevadine päike pillutas oma eredaid kiiri kui laupäeva ennelõunal autosse istusime ja suuna ida poole võtsime. Umbes paar kuud tagasi potsatas e-postkasti pakkumine "kaks ühe hinnaga", järgnes natukene teema üle mõtisklemist, misjärel leidsime hea mõtte olevat hetkeks elu virr-varri karussellilt maha astuda leidmaks mõned hetked iseendile teistmoodi olemises ja teises keskkonnas. Mõnikord on seda lihtsalt vaja. Ja põnglane igatses juba ammu vanaisaema (ehk siis vanaisa ja vanaema; täisversioon oli poisile pikk öelda, kui ta alles rääkima õppis ja nii ta mugandaski selle endale suupärasemaks ning nii ongi see talle nüüd külge jäänud) juurde, eks lapski vajab vaheldust. Ja ega kevade saabudes enam puhkamiseks mahti ole, siis ootavad riburada järjekorras nii aiatööd kui ehitamine.
Mida ida poole edasi, seda pilvisemaks ja hallimaks kiskus ilm, kuid vaatamata mõnedele sajupahvakutele oli ta siiski meile armuline ning vahetult enne Narva-Jõesuusse jõudmist lasti päike taas vabadusse. Küll jao pärast ja pelglikult pilvede vahel peitust mängides, kuid ta oli siiski olemas!
Suur oli me üllatus kui oma numbritoa ukse avasime. Olime läinud ilma igasuguste eelarvamusteta, kuid nii paljukest (või vähest) kui me kuskil majutust kasutanud oleme, on toad siiski küllalt minimaalsed mahutamaks hädavajalikku. Nüüd leidsime eest aga suure esiku, kuhu meile oli kaetud väike lauake puuviljavaagna, pudeli veini ja küünaldega, kaks kuldset(!) tooli teine teiselpool lauda. No need toolid olid küll midagi seninägematut, ikka päris tükiks ajaks võttis ahhetama ja ohhetama. Mitte et need nüüd nii koledad oleks olnud, aga lihtsalt... kuidagi kole võõras tundus, kasutada interjööris kuldset ja veel küllalt suurel pinnal. Istumiseks olid nad aga päris mugavad. Vasakult poolt läks siis tuppa, milles oli suur voodi, öökapikesed, tv ja ennäe imet – tuhatoos! ning loomulikult ka rõdu, kus seda va suitsu siis pahvimas käia; eesolevast uksest sai aga, üllatus-üllatus – sauna! Vau, vot see oli tõeline rõõm! Paketile "Romantika Põhjamaade Rivieras" broneeringut tehes ei olnud sellest poolt piuksugi kuskil juttu. Seda suurem oli nüüd me heameel. Saun oli aus ja hea, elektrikeristega küll, kuid mõnusalt käreda kuuma võttis sisse, puudust tundsin vaid korralikust vihaga nüpeldamisest. Pikisilmi unistan päevast, mil meil saab oma ehe maasaun olema... lähima viie aasta plaanis seda veel paraku pole.

Teinud oma pesapaigaga tutvust, käisime linna peal kondamas kohaliku kaubanduse toetamise eesmärgil. Peale seda maiustasime hea-paremaga, mis meile oli pakutud ja mida endile ise pakkusime :). Veel enne õhtusööki tõmbasime joped üll, jalutasime mereranda, õigem oleks küll öelda otsatu jäävälja manu ja vaatasime kuidas tulekeeli pilduv kera pilvedega võideldes üha madalamale vajus. Kas kuldkollane leegitsus oli nüüd hallusega võideldes kaotanud oma erksuse võlu või tegi sunniviisiline lahkumine ta meele tusatujuseks, kes teab, kuid hetkeks pildus ta meile oma suisa saatanlike pilke. Kohalikud nautisid laste ja tšaiga seda värvide mängu, kui aga tšai otsa sai, hakkas neil kodu poole kiire. Selle peale keegi seltskonnast leidis, et tšaid veel on, mispeale too, kes sellest puudust tundis, rõhutas, et see "õige tšai" on siiski otsa saanud... Ja nii asutatigi end ülemeeliku naerulagina saatel ühes lastega minekule.
Järgmisel hommikul käisime enne söömist ujumas (kes see täis kõhuga ikka mulistama läheb, kui punu vastupandamatu jõuga, justkui magnetiga, põhja poole tõmbab), mõnusalt sai vere käima. Üllataval kombel oli bassein aga inimvaba, peale meid vaid paar veelembest isendit, kuigi hotell oli üsna rohkelt rahvast täis. Kui nüüd meenutada, siis söögisaali uksest möödudes oli ruum puupüsti rahvast täis, nii et me pagesime sealt suure kaarega basseini poole. Mõõtnud basseini pikkust ja sügavust (hea turvaline bassein, kordagi ei lähe pea vee alla :P) mitmeid kordi, tõmbasime veerand tunnikest hinge, misjärel oli meilgi aeg "akusid" laadima minna. Rahvamassid olid selle aja peale õnneks ümber paigutunud, nüüd oli söögisaalis enda mugavalt tundmiseks piisavalt õhku ja vaba ruumi. Hommikusöök nagu ikka – soe puder, muna-vorstilised-juustulised, kala asendasid kalapulgad, jogurt-krõbinad, võileivad, kohvi-tee. Eilne õhtusöök oli sarnaselt hommikusöögile buffet-lauas ning oma olemuselt selline väga kodune, ei midagi peenutsevat, ent samas maitsev. Oli lihahautis köögiviljadega, ikka tõeliselt lihane toit, mitte ei pidanud liha tikutulega taga ajama. Olen igapäevase toidu suhtes vähenõudlik (igasugused merekarbid-teod, kalamarjad, vetikad jmt võiks minugi poolest olemata olla), minule igal juhul maitses ja kõhu sain ka korralikult täis. Peale hommikusööki võtsime veel viimast Kleopatra piimavannis. Mmm... mõõõnus. Ma võiksin vist lõpmatuseni igasugustes erinevates vannides kümmelda ja veeparkides hullamas käia, vesi on raudselt minu elu üks olulisi komponente, ilma milleta ma kuidagi ei saa. Olgu siinkohal öeldud, et ujuda ma ei oska ja sügavat vett kardan ka, justkui iseenesest kaob kätest-jalgadest ramm kui vesi üle pea ulatub. Lapsepõlves oli unistuseks saada heaks ujujaks, milleks mul isegi võimalusi oleks olnud, kuid elu on erinevatel põhjustel läinud paraku teisiti... Aga too piimavann, tolle oleks pidanud võtma ikka õhtusel ajal, oleks olnud kordi romantilisem – hämar ruum, mahe küünlavalgus ning valgusekuma vanni põhjast. Nüüd läks see valguseefekt kaduma. Kuid mis parata, eelmisel õhtul oli askeldamist piisavalt, ega me sinna rallit sõitma läinud, ikka mõnuga, mõnuga peab puhkama.
Üldkokkuvõttes jäin selle pisipuhkusega väga rahule, eks parandada ja parendada annaks seal nii mõndagi, kuid need puudused kompenseeris täielikult ülimeeldiv teenindus, mida siinkandis kohtab väga harva. Alati oli naeratus ja lahke sõna suul.
Peale keskpäeva istusime taas autos, väikese jõnksuga Narvast ja Toilast läbi, ootas meid ees kodutee, mis pakkus vaheldumisi nii arglikke päikesekiiri kui ka tõsist lumetuisku, milles nähtavus vaid mõnikümmend meetrit. Narvas külastasime Rootsi lõvi, kelle selja tagant avanes hea vaade Narva Hermanni ja Jaanilinna linnusele. Hea meel oli talvest ja raagus puudest, lopsaka rohelusega oleks pool vaadet peidus olnud.

Valaste on koht, kust tasub sinna kanti sattudes alati läbi põigata, iga kord pakub ta erinevat vaatemängu. Lummavat pitsilist jäämassiivi seekord imetlemiseks välja riputatud ei olnud, küll aga oli seal pesakond mägironijaid, kes üksteise võidu jäämäe tippe vallutasid, üks graatsilisemalt ja nobedamalt kui teine. Kaasaelamist jagus tükiks ajaks :).

In memoriam, Laudakatus

2010-02-28T22:27:00.006+02:00

27. veebruari varahommikul, kella 3-4 vahel, lahkus me hulgast kohutava ragina ja "maavärina" saatel oma 77.eksis-teerimise aastal meie lauda katus. Nagu oma ühes varasemas blogikandes mainisin, on laut ehitatud maasikate kasvatamisest-müümisest saadud rahadega – ehk tänaseks siis maasikad otsas ja laut ka läinud. Õnneks loomi meie laudas pole juba kümmekond aastat, kuid lauda lakapealses on meie pooleli oleva uue maja pikad lauad. Pole veel julenud neid vaatama minna... nagunii neid kuhugi mujale panna ei ole :(. Katuse pealmine kiht sai kuskil 70.-ndate algupoolel vahetatud, kuid sarikad on ikka sünnist saati. Ilmselt piisaski vaid ühest-kahest väsinud sarikast, et kogu ülejäänud katus endaga kaasa tõmmata... Enese alalhoiuinstinkt hoidis meid kõrgustesse pürgimast ning ausalt öelda puht füüsiliselt selle lumega seal "hektarilisel" väljal võidelda poleks ka suutnud. Eks meil kõigil siin ilmas ole oma aeg minna, endmaks teed uuematele-noorematele...

Ooo body, my body...

2010-02-27T02:01:00.006+02:00

Nii, nüüd on see ilmaime siis ka nähtud. Või õigemini kaks imet. Nimelt pole mul siiamaani olnud asja Solarise keskusesse, kuid täna sai seal ära käidud. Kuulnud olin selle kohta vastakaid arvamusi – paljudele meeldib, paljudele mitte. Nagu ikka, inimesed on ju erinevad. Kuna pidin seal pea tunnikese aega sirgeks lööma, siis oli rahulikult aega selle kompleksiga tutvuda. Jama oli ainult selles, et olin kohal hommikul kell 9, kuid enamus kauplemise kohti avati alles kell 10. No õnneks ma 'poodelda' ei tahtnudki. Aga ei mina oska miskit halba kosta, kaubanduskeskus nagu kaubanduskeskus ikka, need kino ja kontserdiruumid jäävad justkui nurga taha, nii et 'shoplemine' ei sega kultuurielamusi ja vastupidi. Kuid kaldun arvama, et meeldivad elamused on tingitud pigem varajasest ajast ja inimmassi puudumisest. Kui seal on rahvast palju, siis võib tõesti kitsaks kätte minna. Ma olen ju selline pool maakas, kellel peab lai aura ümber olema, kohe kuidagi ei kannata külg-külje kõrval tõuklemist. Nüüd aga sai rahulikult käsipuule toetuda ning pilgul ülevalt alla rännata lastes omasoodu kulgevas ajavoos omi mõtteid mõlgutada. Armas väike vetemäng oli seal trepi juures, ühes pisikeses basseinikeses lummavad kirkavärvilised tulukesed, ja selle sama käsipuu kõrguselt vesi kerge sulinaga mööda klaasseina alla voolamas. Väga rahustav ma ütleks. Ja läheduses ohtralt (nagu mujal fuajeeski) lopsakat rohelust. Paraku küll tehislikku ja võltsi, millel loodusega mitte midagi ühist pole :(. Ja nii ma seal siis seisin ja mõtlesin, et maailm on ikka üks kummaline paik – lopsaka looduse rüpes oleme me kasvanud, mugavuse nimel aga põgenenud selle eest kõrgete müüride vahele avaratesse ruumidesse, kus peale meie ei ole keegi teine ega miski muu võimeline kasvama ning seda sisemist tungi looduse järele kompenseerime looduse matkimisega, tehislikku looduse loomisega... Üsna hirmutav, kui tuleviku inimesed enam ehedat loodust oma kätega katsuda ei saagi, ega selle olemasolust enam midagi ei mäleta...

Lisaks looduse vormimisele oma näo järgi, on täiesti hämmastav, millised on tänapäeva võimalused eksponeerida tõelist inimkeha tema eheduses kõige pisemate detailideni välja ehk järgnevalt siis minu elamused näituselt "Bodies revealed (Inimkeha saladused)". Alguses, kui seda näitust üldse välja reklaamima hakati, oli kogu meie pere veendunud, et sinna me küll ei lähe, no mida me neist 'laipadest' ikka vaatame. Tea, kas on mu sõbrantsid-tuttavad ka kõik nõrganärvilised, aga näitusele minemisest ei olnud keegi huvitatud, pigem võdistati kõhedustundes õlgu. Ja nii see teema soiku jäi... kuniks üks päev jõudis taas reklaami vahendusel kõrvu, et antud näituse aeg hakkab siinmail ümber saama. Ja mu otsus oli kindel – ma pean seal ära käima! Kui pakutavad teemad koha peal ka sügavuti süvenema ja uurima ei tõmba, siis enese harimise mõttes see käik mööda külgi maha ka ei jookse... 2009. a. Suveseiklusel olin Tartu anatoomikumis poolikuid koeri juba näinud ja nüüd teadsin, mida enam-vähem oodata on, kuid eks vaim oli ka enamaks valmis. Näitus oli oma ülesehituselt leebe – eks skeletti oleme me oma elus kõik näinud, kui mitte vahetult, siis mõne pildi peal ikka. Näitusesaali astudes oli selline tuttav tunne, äratundmisrõõm :)... ja vaikselt hakkas see inimene seal siis lahti rulluma, ikka detailsemalt ja sügavamalt... Võtsin endale ka audiogiidi, esmakordne kogemus minu elus, igati lahe ja vajalik riist. Uudistamist, lugemist, kuulamist jätkus enam, kui arvasin. Üks hetk tõi mind järsu eemaletõmbumisega reaalsusesse tagasi, olin ühte eksponaati oma uudishimus vist liiga lähedalt uudistama asunud, sest mingi 'smell' sundis mind kiirelt eemalduma. Ilmselt oli see mingi aine, millega seda keha töödeldud oli, kuid hetkeks sõitis juhe kokku – oli ju tegemist kunagise inimesega, tema praeguste maiste jäänustega ning see keha lõhnas! See tunne, mõte, oli õnneks vaid hetkeks, kuid edaspidi üritasin vältida taolise olukorra kordumist. Ja teine situatsioon, millega mu meeled tõrkusid leppimast, oli torso, millel oli rindkere pooles ulatuses säilitatud nahka. No eks seda oli teistelgi eksponaatidel, kuid see õla- ja seljapealne nahk oli selline tugevam, aukudega ja puha, nagu nahk ikka... kuid kergelt kollakas, justkui oleks joodiga üle tõmmatud... Et mingil põhjusel oli see minu jaoks õõvastav... inimene, keda ammu enam olemas ei ole, on osa temast siiski tõetruult otse minu silme all... nagu osake temast oleks reaalselt, elavalt, koos minuga... Need ülejäänud luud, lihased jne ei tekitanudki eemaletõukavaid emotsioone, ju siis alateadvus kujutas endale ette, et see ei ole reaalne, justkui plastikust vmt. Või siis noh... liha söögilauale ostame ju iga nädal...
Enim hämmastunud sellel näitusel olin sellest, mismoodi oldi eksponeeritud veresoonkonda ja närve, see on minu jaoks täielik müstika, kuidas midagi sellist üldse võimaik teha on! Mitte et ma kõike muud taipaks ja teaks ning ülejäänu vähem hämmastama panev oleks, aga no need veresoonte rägastikud olid kohati nii imepeenikesed, nagu suured punaseniidipussakad klaasi all... kuid see kõik oli ju tegelikult tõetruult ehtne. Hämmastav, lihtsalt hämmastav.
Ja siis muidugi kõik need siseelundid, soolestik jmt, kõigest põhjalik ülevaade, millistel organitel mis haigused kuidas väljenduvad jne, jne. Kui hakkasin lõpusirgele jõudma, avastasin, et minu aeg oli märkamatult täis tiksunud. Ees ootas kella peale kokkusaamine, mida tühistada ega edasi lükata polnud võimalik ning viimane lõpp, nö kompaktne ringvaade jäigi tiba poolikuks, silmadega lasin veel olemasolevatest eksponaatidest üle, kuid lugemiseks-kuulamiseks aega enam ei olnud. Tund ja 15 min läks ootamatult ruttu, umbes 30 min oleks veel asja ette läinud. Leian, et piletiraha 150 eeku läks õigesse auku, kahetseda ei ole küll midagi. Uusi elamusi ja teadmisi on nüüd rohkem kui enne, kuid kas ma täna öösel ka rahulikult magada saan, on iseküsimus...

Geovastel

2010-02-14T23:07:00.003+02:00

Laupäeva hommik varajane. Äratus kell 04:30. Kui kuldselt aus olla, siis tegelikult juba 03:30, kuna üks "naljahammas" otsustas siis uksekella helistada. Kui mulle läbi une kohale jõudis, mis pinin see on, vandusin tulist kurja ja lubasin "kutsumata külalist" sisse mitte lasta. Ometi leidsin end hetk hiljem keset esikut külmetamas ja omaette mõtlemas, et kes see küll olla võiks. Veel enne, kui käe fonotelefonini jõudsin sirutada, pinin lakkas. Et mitte kogu peret üles ajada, jäin viivuks veel valvesse, ehk üritab uuesti. Korra puges muregi hinge, ehk on siiski keegi tuttav, kes sisselaskmist vajab. Edasi jäi kõik aga vaikseks ja taas sooja voodisse pugedes kuulsin õuest üsna purjuste mehepoegade naerurõkatuste saatel ülemeelikut jutuvada, mis mõne hetke möödudes majast eemaldusid. Aga sellest varahommikusest dushist oli uuesti magama jäämiseks närv juba liialt püsti. Nii vähkresingi veel tunnikese elumõtteid mõlgutades ja tänavalaterna valguse laigus tapeeti imetledes...
Kui mees äratuskella helina peale üles ärkas, ei olnudki selleks hetkeks enam indu minna nabani hommikusse lumme rassima, nagu selleks eelmisel õhtul kange kihk oli. Variant oli jätta esimene pool meie eesolevast seikluspäevast ära ning võtta osa ainult ühisüritusest, saanuks paar tunnikest veel magada. Aga ilmselge oli, et und ei tule enam kummalgi. Arutlenud veel läbi, kui palju ja millised varuriided-jalatsid on mõistlik kaasa võtta, ajasime end püsti ja panime teevee tulele. Ega seda ei juhtu ju iga päev, et saame ilma poisita vabalt kondama minna. Esialgsete plaanide kohaselt pidi ikka põnglane ka meiega ühes tulema, kuid räme köha ja nohu panid selle teema ise paika. Vahelduseks üks päev vanaemaga on ka päris vahva :).
Pool kuus istusime autos ja vurasime Viljandi poole. Nii hea oli sõita, vaid mõned üksikud autod. Peale Vaidat, kui tänavavalgustus otsa sai, rauges ka minu kui mitteroolikeeraja tähelepanu ning pidevast vastuseisust hoolimata vajusid silmad kinni. Korra virgusin Mäos, seal vist oli rohkem keerutamist ja ebastabiilsemat sõidukiirust, see sundis silmi avama ning järgmine kord tuli pilt ette Viljandis, kus ta aga ära kadus, sellest pole õrna aimugi :). Ja ennäe imet, Viljandisse jõudes oli suur valge juba väljas! Nüüd polnud ümbruse jälgimiseks silmi pingutada enam vaja ning paar hetke püsisid nad isegi lahti. Mõningate raskete silmavolksutuste järel tuli ka vaim virgeks ajada, olime jõudnud oma tänasesse esimesse sihtpunkti – parklasse, kust tuli jalge alla võtta väike rännak (~600 m) Mädajärve aardeni. Nagu nimigi ütleb, olid meie ootused eelseisva retke suhtes mitte just kõige positiivsemalt häälestatud, olime harjutanud end mõttega kõige jubedamast stsenaariumist, mille kohaselt mõni meist kõriauguni põhjatusse mutta võib vajuda. Kaudsetest allikatest oli teada, et retkelisi, kes hommikul sama tee tahtsid jalge alla võtta, pidi rohkemgi tulema, kuid võta näpust, peale meie polnud näha kedagi. Ei jäänud ootama ka, kuna konkreetselt polnud miskit kokku lepitud. Jõudnud metsaveerde, tuvastasime sealt jäljeraja – see oli vana ja lund täis tuisanud. Aga olgu jäljerada kui vana tahes, on see ikkagi kindlam, kui hakata tundmatul maastikul ise teerajajaks. Ja meie rõõmuks läks see täpselt sinna, kuhu vaja, kuigi vahepeal tegi arusaamatuid jänesehaake. Veel enne kui metsatukka sukeldusime, imetlesime läbi raagus puude seda kauget madalal asetsevat välu, milleni pidime jõudma. Silmaga langust mõõtest ei saanud pooltki seda aimu, kui jalaga katsudes ehk et siis peale paari sammu kohevasse lumevaipa kadus maa justkui olematusse, esimesed hetked olid ikka üsna üllatavad. Lähedaolevatest puudest kinni haarates sai tuntud heameelt selle üle, et me liikusime ju allapoole, kui kuidagi muudmoodi ei saa, siis lase või käed-jalad lahti ja üks moment oled ikka all... sel hetkel ju ei mõelnud, et tagasi peab ka tulema :). Jõudnud taas kindlale pinnale pressisime viimasest oksarägastikust läbi, pidades võitlust saamaks tagasi nii oma mütsi kui prille, leidsime end seninägematu vaatepildi eest – vasakule ja paremale jäi otsatu-otsatu hundinuiamets, ettepoole vast pool kilomeetrit! Ja kuhugi sinna poole peale me pidime minema... Supermega! Midagi sellist ei ole minu silmad oma elus veel näinud. Ja nii jätkasime pea olematu raja jälitamist põlvini lumes kesk hundinuiametsa, mis üle me peade kõrgus. Kummastav oli seal olla. Seniavastamata salamaailm... nii ebareaalne tundus see kõik. Ilm oli sombune, peenikest valget pihu langes tumedate toekate nuiade vahele... tuuletu... ja krõbisev... Aarde leidmine raskusi ei valmistanud, sellisesse kohta ei olegi mõtet ega saagi väga raskesti maskeeritud asja teha. Peale 20 min lumes sumpamist kirjutasime kell 08:25 nimed logiraamatusse ja asusime taas imelisele teekonnale, alateadvuses siiski kummitamas mõte, et tegelikult kõndisime ju põhjatu muda peal... Aga õnneks läks!

Peale edukat Mädajärve rännakut jäi piisavalt vaba aega veel mõne lähedalasuva aarde otsimiseks, kuid nagu talveti ikka, ei pruugi paljud lume tõttu leitavad olla, nii pidime meiegi nüüd paaril korral alla andma. Samas oli ka näha, et muist kohti suvel märksa atraktiivsemad on, kui praegu, seega motivatsioon samu kohti uuesti külastada on täiesti olemas :).
Geovastel 2010 pidi aset leidma kell 12:00-15:00 Lõhavere linnamäel, kuid meil kui ühtedel organisaatoritel oli paslik veidi varem platsis olla, et süüdata lõkketuli ning kontrollida koha korrasolek. Jõudsime kohale 10:40, pidasime seda lõkke läitmiseks veel liiga varaseks, oleks see ju mõttetu puude kulutamine ning peale mõningast olukorraga tutvumist suundusime paksu metsa – seal ootas meid 4-punkti multiaare "Metsavaimud". Võrratu, lihtsalt võrratu oli sumada paksus tundmatus metsas põlvini kohevas lumes totaalvaikuses. Täieline nauding! Paraku olid ka siin jäljed ees, kuid mitte enam lumme kaduvad, vaid päris värsked. Selge, siin on täna juba keegi käinud! Suutsime tuvastada kahed jäljed, suuremad ja väiksemad ning veel kolmandadki – ühe jala räätsajäljed. Päris kummaline vaatepilt oli, kahju et sel hetkel fotokat ühes polnud. Kuid vaatamata olemasolevatele jälgedele jagus meilegi otsimispõnevust, polnud ju täpselt teada, millega tegu. Kui aga esimene metsavaim leitud, teadsime, mis suunas silmi edaspidi lahti hoida. Siiras rõõm on, et meie mängijate ridades on geokrahv, kes oma salajases geolaboris ihu ja hingega vahvaid aardeid, tegelasi ja huvitavaid mõttekäike "välja treib". Jõudnud lahkete metsavaimude juhatusel etteantud kohta, olime paari viivu vältel tiba nõutud. Siis hakkasid tekkima mitmesugused erinevad mõtted, millest üks meid ka edukalt kohale viis. Hiljem, kui uurisime peitja käest, et kas meie mõte ka vett pidas, selgus et tegu oli looduse väikese vimkaga, nimelt selles kohas ei suuda geps lugeda adekvaatselt infot, vaid loobib koordinaati siia-sinna. Peitja muidugi ei teadnud ka ise sellest ennem, kui nüüd arvukate otsijate käest kuuldes. Õnneks jääb antud viga vaid mõne meetri piiresse ning ei kahanda kuidagi antud aarde väärtust.

Paksust metsast saime välja kell 11:30, nüüd oli paras aeg läita lõke ning hakata vastlalisi ootama. Esimesed usinad olid kohal väljakuulutatud aja esimestel minutitel, põhiosa rahvast laekus aga kella ühe paiku. Seltskond oli kirju nagu ikka – päris pisikestest kuni eakateni välja. Sujuvalt jagus rahvas kaheks – Mäepealne tiim, kes siis vastlasõitu teha julgesid ning Mäealuste tiim, kes valjuhäälselt sõitjatele kaasa elasid. Valdav osa ajast kuulusin mina Mäealuste tiimi. Mis teha, aastate tagune pime hüpekas kõrgel mäel ja viieks killuks sõidetud küünarliiges on jätnud oma jälje... Kuid ega siis sisemine jonn ei lubanud ilma ühegi sõiduta mäelt lahkuda. Õnneks on geopeituse pere üks suur vahva pere, kus teineteisele jalga taha ei panda, ikka hüva nõu ja jõuga appi tullakse, kus vaja. Nii sain minagi tänu Katrinile endale suure prügikoti, oma säravpunase kelgu jätsin valgesse lumme lebama ning järgmisel hetkel leidsin end juba mäest üles rühkimas. No ja siis läks veel oma paarkümmend minutit enne, kui ma sealt mäest alla sain. Eks siingi oli sõbra toetavat õlga vaja. Vaatamata esialgsele plaanile istuda koti peale ja siis alla lasta, pidasin ohutumaks ronida koti sisse :). Kui valdav osa allajõudnutest olid üleni valged kui jääkarud, kaasa arvatud lund täis nina- ja kõrvaaugud, siis kotis sõit sujus väga turvaliselt ja "kuivalt". See andis indu veel teist kordagi mäkke ronida, kuid nüüd enam nii ladusalt ei läinud. Tea, kas hoidsin jalgu liiga vastu maad, oleks pidanud rohkem seljale toetuma, või ei tulnud päris sissesõidetud rajas aga igal juhul sain ennastki jääkaruks – kui viimaks hoog rauges ja seisma jäin, oli paras ergutusmoment, paks kiht valget mätsivat ollust näos oli ikka päris jäine. Sellega said siis minu vastlasõidud sellel üritusel sõidetud. Oli ka neid kellel läks veidi õnnetumalt, enne finishit kelk alt libises ning suure raksakaga kelgu seljatoe randi peal maandusid. Ära läksid kõik küll omal jalal ja tervete kontidega, kuid haigeid selgasid annab nüüd mõnda aega turgutada.
Vahepeal, kui kõik asjaosalised juba kohale saabunud olid, sai täidetud ka selle ürituse põhieesmärk – pidulikult anti geokrahvile üle geopeituse rändkarikas eelmise aasta parima aarde eest (täpsemini kahe eelneva aasta parimate aarete eest; varasematel aastatel konkursi veel ei korraldatud). Võitja ise loodab, et kolmandaks saab kellegi teise nimi. Seepeale läks pealtvaatajates lahti kahin - kas ta tõesti plaanib geolabori sulgeda?! Aga ei, loobumisvõitu ta ei pidavat pakkuma. See on rõõm :).

Kell 15:00 sulgesime sündmusaarete logiraamatu ning aardekirstu selle ümber. Tore oli tõdeda, et ka naaberriigi rahvas lubatult kohale tuli, küll veidi hilja, kuid siiski. Olime järjepanu väljas ringi trampinud 4 ja pool tundi ning väljaspool välja reklaamitud kellaaega ei tihanud enam õues viibida. Viimasel hetkel sai tehtud veel kiire "kaubavahetus" lätlastega ning seejärel autole tuurid sisse löödud. Kulus kilomeetreid enne kui soe naha vahele jõudma hakkas. Koos soojaga saabus muidugi ka... autonarkolepsia :).

Talvemõnud

2010-01-18T19:46:00.004+02:00

Uhh, mulle kohe nii hirmsasti meeldib see talv, lihtsalt võrratu, võrratu, võrratu! Võimalik, et kui ma püsivalt maal elaks ja ise rooli peaks keerama, laulaks ma teist laulu, kuid ühistransporti kasutava linnakodanikuna ahmin ma jätkuvalt silmade ja kopsudega igat sõõmu, mida see vapustav talv meile praegu pakub. Vaatamata mõningatele käredatele päevadele on õhutemperatuur siiski piisavalt soe ja laseb seda talveilu rahulikult nautida. Puudest on vaid kahju, nemad ei ole harjunud kandma sellist ilu raskust, eriti veel järjepanu nii pikalt ning metsa alt leiab praegu hulgaliselt mahalangenud suuri oksi. Loodame, et need kaod looduses piirduvadki vaid okstega, mitte puude endiga. Teisalt, eks loodus tee ise omi korrektuure nii, nagu ta arvab selle parasjagu parem olevat.

Aga et seda talve ikka täiel rinnal nautida, lükkasin juba paar nädalat tagasi suuskadelt tolmukorra maha ning vahelduva eduga olen nende lumel libisevust ka proovinud – libisevad küll, kui vaid endal võhma jätkuks :). Töötuna on mul hetkel vähemalt see hea eelis, et saan suusad endale alla panna täpselt siis, kui tahan, kuid olenemata ka ennelõunasest ajast on radadel liikvel juba parajad suusatajatehordid, silmad-kõrvad tuleb kogu aeg lahti hoida. Eelmine kord oli päris kole vaatepilt, kui mees tuhinal kõrgest mäest alla tuli, mäe all on kohe pööre nö nurga taha ja siis selle allatuleva raja (radu on kõrvuti kaks) peal ukerdasid mingid teismelised, kellel tol hetkel oli seal nalja ja jutuvada nabani, kuniks see laskuja neile siis täie matakaga selga sõitis. Ometi on rajal hoiatusmärgid, et kõik oleks nagu kõigile arusaadav või nii, aga eks seltskonnas kipub see tähelepanu hajuma. Õnneks tundus, et kõik osalised, kaasaarvatud suusad, jäid siiski terveks. Ehk oli see vähemasti teatud seltskonnale nüüd õpetuseks, et sellistes rahvarohketes kohtades oleks kasulik endast ka veidike kaugemale näha. Ja üpriski häirivad on olukorrad, kui suur bussitäis koolilapsi on korraga suusatama toodud – väiksematega pole probleemi, nendel on põnev ja nad on aktiivsed ning kipuvad omavahel pigem võidu sõitma, kuid siukesed teismelised kogunevad gruppidesse (5-7 isendit) ja siis mokalaada saatel jalutatakse suuskadel neile ettenähtud kilomeetrid maha, sealjuures mõtlemata kas nad taksitavad teisi liiklejaid või mitte. Kui sa ikka paraja tempoga tuled ning eesolev suuskade-keppide-inimeste tropp ei kavatse end veidikenegi tagant tulijate läbilaskmiseks ümber paigutuda, siis on ikka tükk tegemist, et sellest rägastikust ohutult läbi pääseda.
Aga ega siis suusatamine pole talve nautimiseks ainuke võimalus. Sipsikud leidsid, et hiiglama tore on ühel ilusal talvisel puhkepäeval kõik koos kokku saada ja kelgutada! Eks sipsikud ole taolisi ühisüritusi ennegi teinud, kuid tavaliselt on meie perel juba eelnevalt selleks ajaks teised plaanid olnud. Seekord aga vedas! Ilm oli super. Kohale tulid küll ainult pooled sipsikud, kuid kelguseltskonnaks jagus neid piisavalt. Kokku saime pühapäeva ennelõunal kell 11 Harku metsa kõrval oleva korvpalliplatsi juures, kus tavaliselt algab rabajooks. Sealt siis võtsime ühiselt suuna Harku metsa ning pea kolmesaja meetri pärast vallutasime üksteise võidu kelgumägesid. Ja ei saanud sealgi ilma kokkupõrgeteta. Selline salakaval mägi oli – saatsid lapse kelguga ilusti otsejoones mäest alla ja siis vahetult enne languse lõppu keeras kelk ära vasakule. Ja niimoodi keeras, et ei osanud sealt ülevalt seda pöördenurka arvestada ka. Ja pisikesed tegelased ju ei oska veel ise oma kelku juhtida. Paratamatult juhtus, et üks või teine jäi ette. Üldjuhul nägijate poolt sai siis allolevate tähelepanu äratamiseks parajat kisa tehtud, kuid juhtus ka, et mõnel ootamatult selja tagant jalad alt ära sõideti. Lapsed aga, kes juhtusid ilma täiskasvanuta seal alla olema, nemad ei saanud sellest kisast muidugi midagi aru, igaühel oli pea omamoodi laiali otsas, nii põnev oli ju! Seda põnevust ja lusti jagus vanematelegi, nii et küll sai. Uhh, ikka vahva on see kelgutamine! Kohe mõnus on mõelda, et vastlapäev on veel ees :). Rassimist ja müttamist jagus pisikestele tunniks ja tiba kauemaks, siis hakkasid nad üksteise võidu väsima ja ega lõunaune aeg hakkas ka kätte jõudma. Kui viimasel ajal seda päevast und enam eriti magada ei taheta, siis peale sellist müttamist polnud uinumisega mingeid probleeme :).

Adieu 2009, tere tulemast 2010!

2010-01-05T17:33:00.003+02:00

Möödunud aasta kohta võib kokkuvõtvalt öelda, et oli raske aasta. Raskused hakkasid tekkima juba kevade poole, kui tööd iga kuuga ikka vähemaks ja vähemaks jäi. Eks esialgu tundus see isegi ju päris mõnus – kes meist ei tahaks olla suvel iseenda peremees ja nautida seda vähest sooja, mida põhjamaine kliima meile pakub, täiel rinnal. Igal pool räägiti aga masust ja muudest hirmsatest tegelastest, kes järjepanu ikka visamalt ja visamalt kuklasse hingama hakkasid, kuid kellest ma sugugi välja teha ei tahtnud. Iga päev ikka lootes, et peale suve peaksid asjad taas liikuma hakkama, vähemasti nii on see varasematel aastatel olnud. Kuid kured läksid, kurjad ilmad saabusid. Mida aga ei saabunud, olid kliendid ja koos nendega ka töö... kuniks viimaks detsembris sai tunnistatud endale karmi fakti, et olen tööst ilma ning varudki tagataskust otsa saanud, kuid elu peab ju ometigi edasi minema. Ja alates detsembrist kuulun ka mina ametlikult gruppi "töötu". Lisaks tööst ilma jäämisele oli alates septembrist kuni detsembri teise pooleni ka tervis käest ära, mis ei võimaldanudki aktiivselt uut tööd otsida. Tundus kuidagi väga jabur, et kutsutakse tööintervjuule, oletame, et pakutakse isegi tööd ja kui ma siis esimesel päeval juba kiunuma hakkan, et vabandage aga ma ei saa oma seljavalude tõttu kauem kui 10-15 minutit järjepanu istuda või püsti seista, et kas teil diivanit ka on, mul oleks vaja vahepeal pikali visata :). Prioriteediks nr 1 oli tervis – kui see on korras, siis on piisavalt energiat ja motivatsiooni võidelda ka kõige muuga. Siinkohal ei hakka üles loetlema millisel lugematul hulgal ma igasugust sodi suu kaudu või süstla abil organismi manustasin ning milliseid analüüse tegin. Täna tunnen vaid siirast rõõmu, et saan taas inimese kombel liikuda ja tegutseda!
Eelmised kaks tegurit tõid endaga aga kaasa vastumeelsed muutused minu elus, et ehk üht-teist mida olin vaikselt mõtetes mõlgutanud ja plaaninud, lendasid nüüd heleda laksuga vastu taevast. Frustreeriv ja meelehärmi tekitav on see siiani. Kuid eks elu koosnebki ju valikutest, lihtsalt tundub äärmiselt ebaõiglane, kui need valikud tehakse ära minu eest. Kogu selle mudru ja supi keskel võitlesin novembris stressiga. Kui enamikes blogides, mida lugema juhtusin, kiruti seda pimedat, halli ja sombust eesti ilma, et kui kole, rõhuv ja vastik see on, siis mina seda õnneks ei näinud. Minu jaoks oli iga päev ilus ja hea, kui mul parasjagu valusid ei olnud ja ma normaalselt toimetada sain. Rasketest hetkedest vedasin end läbi mõttega, et nii nagu aktsiaturgudelgi, nii peab ka igapäevaelus peale langust tulema ju tõus. Endale tundub ja siiralt jätkuvalt loodan, et sellest kõige madalamast põhjast olen tänaseks läbi käinud ning nüüd jätkan vaid ülespoole rühkimist.
Pühade aegu, nagu ikka, ollakse perega, külastatakse sugulasi ning meil on traditsiooniks saanud vahetada aastat kuskil koos sõpradega. Sel aastal pidime taas minema Emajõe suursohu, täielikku eraldatusesse metsiku looduse rüppe, kus viibisime viimati 2006/2007 vahetusel. Ootasin seda pühadeaegset perioodi väga, viinuks see ju kõik eelnevad halvad mõtted vägisi eemale, sugulaste ja sõpradega koos askeldades on ju hoopis teised tegemised-olemised. Jõulupühade nädala esmaspäeval jäi poiss lasteaiast aga tuulerõugetega koju. Vat nii palju sulle siis teistega koos olemist! Samal päeval saime ka teate, et majutust pakkuvas majapidamises olid saunatorud lõhki külmunud ja nende külmakraadidega väikeste lastega ja ilma eheda maasaunata oleks meil seal päris nukker olemine olnud. Tagantjärele mõeldes poleks me neid lumemasse arvestades ilmselt sinna ligigi pääsenud.
Lisaks eelpoolmainitule jäi antud aastasse veel mitmeid olulise tähtsusega ebaõnnestumisi, milledest muist "võlgu" loodan siiski tulevikus kustutada. Õnnestumiste kontole ei oska esimese hooga kirja panna aga mitte ühtegi rida... Et mida see must aasta mulle siis õpetas? Kindlasti seda, et ei tohi kaotada optimismi ning väga suur roll meie elus on meie lähedastel, vahe piisab ka ainult teadmisest, et nad lihtsalt olemas on. Plaane teha on tore, see on kui unistamine läbi reaalsuse, kuid kui see reaalsus ühtäkki muutub, võivad unistused tolmuks kokku variseda ning see on kordades hullem, kui üldse mitte planeerida-unistada. Seega saabuvasse aastasse astun sammhaaval ning elan üks päev korraga, tegemata mingeid plaane, isegi aiaplaane mitte... lihtsalt vaatan, mida elul mulle pakkuda on, ilma igasugu ootusteta.
* * *
Tänu poisi põdemisele "väga kergel kujul" saime arstilt rohelise kaardi vahetada aastat kellega koos vaid soovime. Kuna paika pandud plaan A läks loodusõnnetuse tõttu vett vedama, kuid meil selleks tarbeks kulutused plaanitud, siis niisama koju nelja seina vahele istuma jääda ka ei tahtnud. Õnneks on olemas selline vahva mäng nagu geopeitus, kus palju toredat rahvast ja just nagu meile mõeldult oli organiseeritud sündmusaare Head uut 2010!
Meie pühaks missiooniks jäi sündmusaarete logiraamatu toimetamine koos sinna juurde kuuluva aardekirstuga sündmuspaigale. Kui 30.-nda õhtul koduhoovi pöörasime, oli päevane lumesadu teinud korralikku tööd ning tee kenakesti täis tuisanud ja nii juhtuski, et esimese hooga me koju ei jõudnudki. Ega teisegagi, kuna geneka rihm otsustas oma elupäevad lõpetada. Nii palju siis meie pühast missioonist! Õnneks leidus seiklejahingeline vaba autoga sugulane, kes meid siis hädast välja aitas. Nii lõimegi 31.-sel autole tuurid sisse, et vaikselt mööda teele jäävaid aardeid kella 20-21 paiku Viiratsisse jõuda. Kui uurisime paar päeva varem kohalikelt mängijatelt, et kus oleks veel lootust väikese lapsega normaalse hinna eest öömaja saada, arvasid küsitavad, et nende juures on kõikse parem koht ja ilma igasugu tasuta veel pealegi! :) Plaanitud ajaks jõudsime kenasti kohale, kus meid ootas lahke pererahvas ja soe aastalõpu pidusöök. Kui kell tiksus aasta viimast tundi, seadsime kaheksakesi laternate ja tõrvikute valgel sammud sündmusaarde kokkusaamispaigale Viljandi järve ääres. Muinasjutuline oli see vaatepilt – justkui väikesed päkapikud läksid pimeduses riburada elavate tulukeste valgel üle lumiste mägede ja küngaste. Kui me loetud minutid pool kaksteist läbi kogunemispaika jõudsime, olid lisaks korraldajatele saabunud veel mõned osalised, lumes põles grillalusel väike lõke ning lauda valgustasid küünlad, kui kohustuslikud sündmusest osavõtu elemendid. Meie perel asendasid küünlaid väikesed tõrvikud, mis sinnasamasse laua kõrvale lumme suskasime. Usinad korraldajad olid lähedusse peitnud ka kaks aaret, mille otsimiseks meil veel enne uue aasta saabumist napid minutid jäid. Pidasin olulisemaks ikkagi lapsega rakettide laskmise ajaks mäe otsas olla, kus seda värvidemängu kõige parem jälgida oleks. Meeskonnatöö sujus õnneks hästi ning vormistasime kiired leiud – esimene neist oli pisikese, oma kätega meisterdatud, puust kirstukese täis mänguasju suure kuuse varjavate okste all ning teine tolle läheduses kui tavaline mahalangenud puuoks, mis seest tühjaks õõnestatud ja kuuse tüve najale toetuma pandud. Seejärel lippasime kerges sörkjooksus tagasi mäe otsa, mis nüüdseks pungil rahvast täis, nii omasid kui võõraid, ning tähtsaks hetkeks saime ootusärevad positsioonid sisse võetud. Ja kus siis algas värviliste tulukeste möll! Nii kaua kui nad tulid eemalt, üle järve ja ilma eriliste paukudeta, oli päris põnev, kui aga paugud järjest agressiivsemaks läksid ning üha lähemale tulid, hakkas väikemees hirmsasti kartma ning jooksis sellest möllust eemale. Võtsin ta siis turvaliselt oma sülle ning vaatasime seda vahvat vaatemängu veidi eemalt, kust see enam hirmus ei tundunud, jäi vaid puhas põnevus ja rõõm. Olles jaganud pere keskel uusaastatervitusi, jätkus nende vahetamine ühiselt. See oli tõeliselt vahva! Kui kärtsud-mürtsud vaibunud, järgnes ürituse teine osa, ehk et need, kes kohale tulla ei saanud, olid saatnud postkaardid ning nüüd toimus nende valjuhäälne lugemine osalistele. Selgus, et see oli päris ränk ja vaevaline, kuna pakasepoisse oli ikka üsna mitu tükki ning eks sa katsu kinnastega ümbrike ja kaarte avada. Vaatamata siniseks tõmbunud ja kohmetunud kätele sai ka see osa edukalt läbi viidud. Siinkohal suured tänud vapratele korraldajatele, kes antud aastavahetuse eriliseks ja meeldejäävaks tegid! Seejärel saabus üsna kiire lõpp ning me võtsime pea kilomeetrise kodutee taas jalge alla. Lihtsalt imeline oli see väike rännak! Jõudnud külakoju tagasi, saime uksest sisse astuda, kui pereema ulatas kaks õueküünalt – ühe oma tütre tarbeks, kes veel issiga õues jutles ning teise meile – et paneksime need maja ees kivil põlema, neil pidi selline uusaastatraditsioon olema. Pereema oli noorema pojaga ürituselt veidi varem ära tulnud ning 12-korterilise maja ees põles juba kaks küünalt, viisime siis kaks veel juurde. Oli umbes rinna kõrgune, tiba madalam, kivi ukse ees, kaetud valge koheva lumevaibaga ning neli põlevat õueküünalt seal sees, mis enda ümber kollakaid tantsisklevaid varje heitsid. See vaatepilt on minu jaoks üks armsamaid ja südantsoojendavamaid, mis veel kauaks-kauaks meelde jääb... Lahkele pererahvale abikäe ulatamise ning unustamatute elamuste eest suured tänud kogu meie pere poolt!
PS. Paraku ei õnnestunud mul selles aastavahetuse saginas teha mitte ühtegi pilti, jäägu seda sündmust siis meenutama alanud aasta esimesel-teisel päeval tehtud pildid nii Viljandis kui oma armsas kodukandis.
Kõikidele, kes minu blogisse lugema on sattunud, soovin aga imelist uut aastat!

Laps ja tänapäev

2009-11-14T22:33:00.001+02:00

Lugesin õhtul oma pea kolme ja poole aastasele pojale unejutuks raamatut. Selline umbes A4 formaadis, tiba väiksem, õhuke raamat. Tavaliselt loen jutu ära ja annan siis raamatu lapsele. Poiss vaatab pilte ja üritab selle järgi jutustada, mis talle minu lugemisest meelde jäi või siis lihtsalt mida ta pildil näeb. Korraga keerab raamatu endale risti ette, painutab ülespoole jäänud osa kaalutletud liigutustega tahapoole ja jääb enda ette põrnitsema. Mõistmata lapse tegevust ärgitan teda ikka raamatut lõpuni "lugema" kui poiss resoluutselt teatab: "Oota, ma vaatan intermenti!"

Fotojaht: Sõna

2009-11-14T08:36:00.005+02:00

Rohkem sõnu ei lisaks – sõna on pildil :)

Siit näed teiste sõnu:

Fotojaht: Masin

2009-10-30T21:07:00.005+02:00

Astudes väikese sammukese tagasi, on seekordseks jäädvustuseks minu lemmik (m)asi(n). Kuidas ja millal ta oma auväärse koha meie suures raamaturiiulis leidis, ma täpselt ei teagi aga oma müstilise salapäraga on ta minu pilku püüdnud juba paljude aastate tagant. Oma lapsepõlvest ma teda aga ei mäleta ning kahtlen, kas ta tänasel päeval enam olemas olekski, kui me vennaga sellega usinasti mänginud oleksime. Küll aga mängis sellega minu vanaisa, kelle sünnidaatumid veel üle-eelmise sajandi lõppu ulatuvad. Seega võin julgelt arvata, et nimetet masinal on oma 100-aastat väärikat ajalugu. Mine tea, ehk rohkemgi? Paraku ei antud meile vanaisaga aega koos olla ja küsida ei ole enam kelleltki... Küll aga paneb see 16 cm pikkune pisike masin südame põnevusest põksuma, kui mõelda aegadele, mil sellega mängisid väikese poisi käed eelmise sajandi alguses ning kujutada endale ette, milline oli seda mänguõhinas poissi ümbritsev elu-olu toona ning samal ajal vaadata, kuidas seda habrast, ent samas nii vastupidavat, masinat hoiab käes kolme aastane poisipõnn aastal 2009, mil võlumaailmaks on televiisor ja arvuti, kust kõik põnev tuleb läbi elektriliste kanalite...
Auruvedur 575 mehhaanika on iseenesest väga lihtne – tõmmates suurt ja rasket rullikut sõrmega tahapoole, paneb üle tagumiste rataste ulatuv telg masina liikuma ettepoole. Masin, mis masin ja puha ilma tehisliku jõuallikata! :)

Teised masinistid leiad siit:

Sügissajutrip

2009-10-19T21:27:00.005+03:00

Laupäeva hilishommikul, kui maad valitses üleüldine suur märg ja pidev vihmasadu, otsustasime perega üle pika aja teha ühe väikese geotripi. Meie seiklejatehinged janunesid juba mõnda aega ühe korraliku sõidu järele, kuid elu- ja olukorrad seda lihtsalt ei võimaldanud. Varsti olen pea paar kuud maadelnud oma sabakasvatusvalude käes, mis viimaks päädisid sellega, et ei saanud enam ei istuda ega astuda. Kui hirm lapsega sõiduteed ületada juba liig suureks läks, kartes "surnud" jalgade või äkiliste valusööstude tõttu jalgu alt kaotada, võtsin end viimaks kokku ja külastasin tohtrihärrasid. No ei torma ju kohe iga asjaga arsti juurde, ikka ootad ja loodad, et läheb ise üle... Tänaseks olen valudest enam-vähem lahti saanud ning isegi liikuvus hakkab normaliseeruma, kuid teatav kangus annab seljas veel tunda. Eks kõige pealt saab selle tablakakuuriga ühele poole ja siis näeb, mis edasi...
Ühesõnaga, see ilm, mis soojast toast läbi akna vaadates nii rõve ja eemaletõukav tundus, meid ei heidutanud. Pigem oli see just kui väljakutse – tule ja naudi sügist oma täies hiilguses! Ammu polnud endas tundnud sellist väljaelamist vajavat energiat, et nui neljaks, aga ma pean. Ei ole ju olemas halba ilma, on vaid ebasobiv riietus. Nii saigi seljakotti topitud paar komplekti kuivi riideid lapse jaoks ja endale paar varujalatseid. Elu on näidanud, et pane sa last kodus lõuna aeg magama millal tahad, autos jääb ta magama ikka kella 12 paiku, olenemata sellest, millal ta hommikul ärganud on. Seda fakti arvestades võtsime sujuvalt suuna oma tripi kõige kaugemasse punkti ning hakkasime siis mööda aardeid tagasi kulgema. Aga nagu igasuguste plaanidega, kasvõi kõige pisematega, lendavad need ikka vastu taevast :). Kell 12:10 oli poiss magusas unes, soojus autos ja ühtlane surin kõrvus olid teinud oma töö. Umbes 15 min hiljem olime sunnitud tegema peatuse, mis oleks ehk isegi "valutult" õnnestunud, kuid keset vaikust helises siis muidugi ka telefon! No teadagi, ühel väikesel tegelasel olid seepeale silmad suured kui tõllarattad ja kuna see sügav uni tukuti ära, siis polnud enam seda lootustki, et keegi veel unne suikuda võiks. Ega sest ju midagi hullu olnudki, lihtsalt pikk ülesõit muutub lastele tüütavaks ja ikka tahaks ju välja ja jooksma.
Esimene pikem aardepeatus oli meil Rakkes, kus peitjad juhatasid meid vanadesse lubjapõletusahjudesse. Autost vaid paarikümne meetri kaugusel, kuid varemetel ettevaatlik turnimine ja ehitise uurimine võttis oma aja. Kui tavaliselt kiputakse varemeid, mis natukenegi peavarju pakuvad, ära lagastatama, siis antud lubjatööstuse vanad varemed olid küll igati normaalsed väikese lapsega uudistamiseks. Võimalik, et siin mängis rolli auguline katus, mis tegelikult külma ja märja eest kaitset ei paku. Uudistanud veidi ringi, tabasin end peagi teatud rakursi alt, justkui oleks ma väike hiireke, kes on end suurde augulisse Šveitsi juustu sisse söönud. Igatahes väga koomiline tunne oli :).

Põhja-Eesti vihmasadu oli enne Rakket sujuvalt asendunud lumelörtsiga, mis kokkupuutes maaga siiski alguses üsna kiirelt kadus, kuid mida enam lõuna poole, seda püsivamaks see muutus. Rakkes oli juba korralik kiht sulpi maas, mis tegi edasise sõidu suvekummidega üsna mõtlikuks. Peale väikest aru pidamist jõudsime järeldusele, et kuna me juba nii kaugel oleme, võime ju veel natuke kaugemale minna. Vahepealsest telefonikõnest emaga saime teada, et vihmasadu pealinnas oli lakanud juba paar tundi tagasi, kuid meie taevast alla tulev lumelörts ainult progresseerus, nähtavus oli kohati alla saja meetri ning väiksematel teedel, kus tavaoludes lubatud piirkiirus on 90 km/h, venisime meie tempoga 50-60 km/h.
Järgmiseks, ja ka kõige kaugemaks, peatuseks oli meil Emumägi. Oleme sealkandis käinud palju kordi, kas siis vaatetornis võimast vaadet imetlemas või lihtsalt läbisõidul olnud, kuid tolle aarde asupaika polnud veel sattunud. See oli vaatetornist vaid teisel pool sõiduteed, kuid kui sul sinna asja pole, siis ei oska sinna sattudagi. Puhkamiseks igati vahva koht! Meie sinna jõudes sadas ikka veel paksu valget lörtsi ning kogu maa ja ilm oli valge. Poisil põnevust ja elevust kui palju! Üleval mäeharjal tuli vaid lapsel silma peal hoida, et ta kogemata sealt lumega alla ei libiseks, sest nii põnev on ju just selle kõige ohtlikuma koha peal oma uudistusretke läbi viia.

Edasi jätkus me teekond kohati nii sürreaalsena näivate olude-olemiste – paksud valged lumemütsid kõrgetel tumerohelistel kuuskedel tekitasid enneolematult varajase mõnusa jõulumeeleolu, mis lõhkes kui suur ümmargune mull, kui silma jäid veel rohelised lehtpuud-põõsad, millele lisasid aktsenti võimsad erkkollased leinakased... ja need kõik kaetud raske valge ollusega. Enam ei mäletagi täpselt kus, aga kuskil sõitsime läbi üsna pika lehiseallee. Ühe maja lähedal, tee ääres, saagis mees mootorsaega puid ja ma veel imestasin, et küll nüüd leidis sobiva ilma endale puude tegemiseks. Peagi selgus aga tõde – terve allee ulatuses oli siin-seal suuri langenud oksi tee peal, eakad lehised polnud sellele lörtsiraskusele suutnud vastu seista.
Järgmiseks külastasime Vinni-Pajusti tammikut, sealt edasi Rakverre ning Haljalast läbi Kopraraja matkarajale. Üllatus-üllatus, viimasest korrast, umbes aasta tagasi, on Koprarada ümber kujundatud. Kui varemalt kulges matkarada nö kahe raja keskelt, siis nüüd on see keskmine osa ära kaotatud ja vasak ja parem pool ühendatud üheks suureks ringiks. Eks ta niimoodi ole loogilisem muidugi, kuid kuidagi võõrana mõjus mulle see turistile puitpiiretega "ette nämmutatud" matkarada. Oma plussi minu silmis said need piirded kirja tänu sellele, et mul oli nüüd koht, kuhu pimenevas õhtus pildi tegemiseks oma fotokas toetada :). Aga nii või teisiti on see üks ütlemata lahe matkarada, kuhu tasub minna igal aastaajal! Ja siia kuulub ka ehe näide sellest, et väikeste lastega rännates on vahetusriided kohustuslikud – nimelt suutis unine väikemees, kel äsja poolteist tundi und selja taga, astuda kuhugi puuroika alla või lihtsalt mättasse nii, et kummik jalast tuli ning ühe soojaga ainult sokkis mööda märgi mättaid tatsas. Seepeale tuli unine südantlõhestav hädakisa, kuna ta väikemees ei saanud ju esimese hooga üldse aru, mis juhtunud oli :). Aga see väikene vahejuhtum ei takistanud meil nautimast üht väikest metsaretke saabuvas pimeduses. Ahjaa, siinmail polnud lumelörtsist enam jälgegi, vaid ainult tühipaljas vihm.
Järgmiseks peatusime palju kordi külastatud Esku kabeli juures. Aga see vist ongi nii, et kus juba midagi on, sinna tuleb aga juurde, olgu ta siis lihtsalt mingi seikluse küsimus, seotud geopeitusega või lihtsalt külastamist vääriv koht. Siin meil nii libedalt ei läinud, kui tänaste eelmiste punktidega. Hämarast õhtust sai otsimismissiooni käigus pilkane pimedus. Õnneks on kabeli läheduses tänavavalgustus ning kabelil endal liikumisanduritega lambid. Ometi sai poiss jälle südamerahus ringi joosta ja salamisi, kui emme-issi oma asjadega ametis olid, mõnuga porilompidesse hüpata. Oi kui põnev see oli, iga päev ju ei saa!

Seejärel võtsime suuna paksude metsade vahele Õhkulastud ausamba aardele. Meie vana ja tubli neljarattaline kipub suure märjaga pirtsutama ja turtsuma, kuid üldjuhul oleme temaga siiski ühise keele leidnud. Nüüd aga, olles seal paksude metsade vahel, otsustas genekas üks hetk meiega enam mitte koostööd teha. Nii jäingi mina ettevaatuse mõttes töötava mootoriga poisiga autosse, kui iss märga metsa sukeldus. Ragistanud ja vehkinud seal taskulambi valgusvihuga umbes viisteist minutit, tuli sealt sama targalt tagasi. Et siis esimene aare, mida me sel retkel ei leidnud. Kell oli tiksunud juba kaheksa läbi, kahtlaselt käituv auto ja pidev märg olid need tegurid, mis panid meid loobuma järgmistest sihtmärkidest ning enesegi sisetunne ütles – aitab tänaseks küll! Sellega siis lõppes meie väike geotrip. Koju jõudsime õnneks viperusteta :)

Fotojaht: Öö

2009-09-12T00:52:00.005+03:00

Möödunud talvel oli mul põhjust teha üks Tallinna vanalinna öine tuur, kuid paraku sai pildikasti neid öiseid hetki püütud vähe. Teisalt aga ei suuda ka suur hulk pilte anda edasi kõiki neid elamusi ja emotsioone, mida pakub öine inimtühi vanalinn, mis päevasel ajal pulbitseb elust ja on täis tihedat siginat-saginat. Minu jaoks oli see tõeliselt müstiline öö... Vanalinn omas muutumises hilistest õhtutundidest, mil inimtihedus tänavatel iga hetkega üha hõredamaks muutus, kuniks hääbus sootuks varahommikuni, kui trollibussid linna öövaikusest taas äratama hakkasid.

Fotojaht: Puust

2009-08-30T11:30:00.007+03:00

Väga hea ja laialdast materjali pakkuv teema - on ju puu üks enim vormitavaid ja tugevamaid materjale, mida loodus meile pakub. Puust saab ehitada sajandeid kestvaid hooneid või hoopiski vormida väikesi helmeid, rääkimata kõigest muust, mis nende kahe vahele mahub. Alljärgnevalt minu tagasihoidlik valik kodusest varasalvest:

Hirmukool emale ja lapsele :)

2009-08-28T15:13:00.004+03:00

Võidu vihmasabinatega, mis meie õnneks ei olnud eriti püsivad ning mille tagajärjed tuul ja päike peagi kuivatas, paigaldasime kolme kätepaari ühisel jõul lükka-tõmba tehnikas katust, kuniks ühel vähe kuivemal õhtul sai paika viimane detail. Tunne oli hea, kuid täielikust rahulolust siiski veel kaugel, nüüd oli vaja kiiresti, enne uusi vihmasid, peale saada ka katusekate. Välimised ehk alumised katuseservad sai paigaldatud redeli pealt, kuid siis ei olnud enam pääsu, tuli järgneda mehele katusele. Tööga oli ju kiire ja ei saanud leppida faktiga, et ma kardan. Eks see esimene kord katusele saada, seal olla ja ka tööd teha ning tervena katuselt alla saada oli paras peatükk hirmukoolist. See on jah ikka midagi müstilist, mida kasvavad eluaastanumbrid inimesega teevad – suur osa minu lapsepõlvest möödus koduümbruse kuurikatustel, millistelt oli põnev üksteise võidu liiva sisse kaugushüppeid teha (oli lapsi, kes sinna kunagi ei roninud, kuid elasid hüppajatele innukalt kaasa), põnev oli turnida ka poolikutel ehitustel ning pea kõik ronitavad puud said vallutatud, ikka mida kõrgemale seda põnevam. Aga nüüd... nüüd ei saanud 1,5-kordse maja katusele ilma, et esimese hooga poleks hirmule alla andnud. Võdistasin siis sealsamas redeli peal natuke põlvi ja pidasin endaga ühe korraliku siseheitluse maha – ma olen noor, täiselujõus, käed-jalad liiguvad ja mis krt see nüüd siis tähendab, et ei saa katusele! Ei mahtunud mulle pähe, et peaksin pealt vaatama kuidas ainult mees teeb tööd, kui sama töö on ka mulle kontimööda. Veel paar natukest... veel viimane tõuge... ja ma ei libisenudki alla, ma olin katusel! Papinaelad ja haamer olid väikese seljakotiga seljas, nüüd oli vaja veel tööpositsioon sisse võta ja see, kuidas ma katuselt alla saan, polnudki sel hetkel üldse oluline, ega ma ei kavatsenudki sealt enne pimeda saabumist alla tulla :). Viltusel pinnal püsimine ja seal katusekatte paika ajamine ning kinnilöömine vajas muidugi veidike harjumist, iga viimane kui lihas oli valvel. Aja möödudes töövõtted muutusid sujuvamaks-kiiremaks ja ka samm kindlamaks, ega selle ukerdamisega ju kaugele jõua. Hiljem oli endale ka naljakas, et mida asja ma seal nii hirmsasti kartsin? Aga kui sa ikka aastaid oled ainult mööda maad käinud, vallutanud mõned kindlapinnalised ja turvatud vaatetornid, siis ronimine kaldega katusele oli nüüdseks tundmatu maa, lapsepõlve "vägiteod" on küll meeles, kuid sellega kaasnenud emotsioonid on ajaga läinud oma teed.

Paar päeva hiljem - teisipäeva, 25. augusti, hilisõhtul - sai kinni löödud viimane plaat katusekatet! Koduke oli endale pähe saanud algselt plaanitud rohelise asemel pruunikarvalise mütsi. Miskipärast viimasel hetkel tundus, et looduslikule rohelisele lisaks veel "tehislik" roheline ei ole parim lahendus, pruun tundub aga selline soe looduslik ja ei karju eriti silma. Nüüd võib enesega rahul olla, kindel katus on pea kohal ja saame jätkata sisetöödega olenemata ilmast, vaid puidukaitsevahendiga võõpamine vajab veel kuiva ilma.
Järgmise õhtupooliku kuulutasime tööst vabaks ja kuna viimasel ajal kipub menüüs makaron võimust võtma, premeerisime end olulise etapi lõpetamise puhul kosutava grilliõhtuga. Ja nagu kõikidel eelnevatelgi päevadel-õhtutel ei puudunud nüüdki põnglase hädakisa. Üldiselt on ta õppinud nüüd ise konnade ja kilpkonnadega (millegi pärast meeldib talle kilpkonn rohkem öelda, põhjus peitub ilmselt ühes liivavormis) hakkama saama, kuid nüüd hämaras oli ju tarvis suuremat sõjakisa teha. Üks pisike konna oli kodukese juurde ära eksinud ja üritas järjepanu mööda terrassialusposti üles hüpata. Tõin siis plehku pannud põnglase meie juurde tagasi, hoidsin teda süles, et näidata talle turvalisest ja ohtust kaugusest, et konnalonnil on omad tegemised ja ta pole põrmugi hirmus, konna on sõber. Aga nii kui ma jõudsin väiksele kargajale lähemale kui kaks meetrit hakkas poiss süles üle kere värisema ning täiesti paanikas tahtis sülest põgeneda. Sain aru, et näitlikust veenmismeetodist ei tule midagi välja. Eemaldusin siis poisiga kaugusesse, kus ta end rahulikult tundis ning lasin tal oma asjadega tegeleda. Nüüd jääb üle vaid loota, et ees ootav pikk talveperiood oma töö teeb ja poiss kevadeks konnahirmu unustab...
Täit silmailu pakub väga nunnu õiega minu hetkel ainuke õites roos Zwergkönig. Kas pole imekaunis? :)

Mis mahub ühte kuusse?

2009-08-17T16:27:00.004+03:00

Kindlasti palju rohkem kui nüüd järgnevalt siia kirja saab, kuid endale olulise püüan siiski mustadesse pikslitesse talletada, pikkadel ja pimedatel talveõhtutel kuuma kakaotassi taga hää meenutada, mida kõike vallatu suvepäikese all tehtud. Ja et mingi selgus oleks, siis üritan järjestada toimunu kronoloogiliselt vastavalt oma teemadele.

Ajakulgur
Mõned päevad peale viimast sissekannet lisandus nii minu kui poisi elutee kontole üks aastake. Ise võiks veel silma kinni pigistada ja vaikselt igapäeva elu edasi nohistada, kuid väikesele lapsele on see ju nii tähtis päev. Nii saigi tehtud ühine aiagrill, kus koos olid nii suured kui väikesed. Kutsutud külaliste hulgast ei puudunud ka Vihmamutid ja nagu eelmistelgi kordadel, õigustasid nad ka sel korral oma nime, õnneks küll märksa leebemal moel. Hommik oli paljutõotav, kuid keskpäevaks tõmbas taeva kurjakuulutavalt tumedatupsuliseks ning vahelduva eduga saime taevast märga kuni kella kolmeni, väljakuulutatud kella neljaks oli kõik igatahes kenakesti läbimärg. Siinkohal tuleb aga Vihmamuttidele tänu avaldada meeldiva koostöö eest, et nad selle triki enne pidu ära tegid ning rahval mitte märjaks saada ei lasknud. Kes ja kuidas täpselt neile selle nimetuse andis, kes seda enam mäletab, ju see ühise lõõpimise käigus kujunes – tegemist siis minu kahe kursaõega, kelle külaskäikudest 95%-il kordadest sajab rohkemal või vähemal määral vihma. Hm, huvitav, kuidas oleks lood nende külla kutsumisega põuasel suvel...
Seejärel saabus töönädal, mille õhtutel sai ühistööna organiseeritud ja paika sätitud sünnipäevasündmus geopeituritele - Geoakadeemia 2009. Siinkohal pikemalt detailidesse ei lasku, kel huvi, saavad toimunust ettekujutuse eeloleval lingil klõpsates. Minu meelest üks äraütlemata vahva üritus kukkus välja, saades veelkord kinnitust, et taolised ühisüritused on vajalikud. Ekraani vahendusel hoiad küll enam-vähem kõigel toimunul silma peal, kuid reaalsete tegelastega silmast-silma kohtumine annab ikka hoopis teise tulemuse :). Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida... Kirjutama ajendas mind hoopis üks teine seik. Nimelt... Mütates õhtuhämaruses georajal "geoaardeid" otsida, leidis üks seltskond metsast nahast rahakoti. Kui korralikud kodanikud kunagi, võtsid nad selle endaga ühes, ehk on meie oma seltskonnast kellelgi taskust välja pudenenud. Öise lõkke ääres istunutest keegi seda aga enda omaks ei tunnistanud ning nii pandi see märg rahakott minigrip kotti ja palgile oma õiget omanikku ootama. Kuna aga ka hommikul keegi seda endale ei tahtnud, võeti märg rahakott minigrip kilekotist taas välja ning laotati see ning selle sisu palgile päikesepaistele kuivama. Ja nii hakkas lahti hargnema hüljatud rahakoti saladus... Rahakotis raha loomulikult ei olnud, kuid oli piisavalt dokumente ühe vene meesterahva nimele. Olemasolevate andmetega püüdsime esmalt omanikku ise kätte saada, kuid kui teavitati, et antud number pole enam kasutusel, ei jäänud muud üle kui politseisse teatada. Pühapäevahommik varane, podiseti meile vastu, et tooksime selle ise lähima kohaliku konstaabli kätte – seda loomulikult esimesel tööpäeval siis. Millegi pärast meile ei andnud see asi aga asu, nii suutsidki agaramad välja guugeldada, et nimetet kodanik juba maikuust saadik teadmata kadunuks on tunnistatud. Taas kõne 110-ile, misjärel ka politsei juba märksa elavamat huvi asja vastu ilmutama hakkas ning pool tunnikest hiljem juba järelejäänud pidulistele külla tuli :). Asjaosalistelt ehk rahakoti leidnutelt võeti kirjalik seletus, mindi ühiselt metsa ja tõmmati valge sinisekirjaline lint sündmuspaigale ümber. Minul võttis igal juhul seest õõnsaks, metsa minna enam ei tihanud. Aga kus sa siis saad – sündmus läbi, tuleb oma sodi ikka ise kokku ka korjata, kõik need potsikud ja nätsikud, sildid ja lindid, erinevaid elemente ligi 100 ühikut. Õnneks kolmekesi oli julgem (ja ka 3x kiirem), kuid kogu tegemist saatis külm õhk kuklas, et äkki... Metsast välja saanuna oli juba parem tunne, ent kaugeltki mitte veel rahulik.
Esmaspäeval käisid politseinikud. Metalliotsija ja koeraga. Viimasel olla pühapäeval püha puhkepäev olnud. Kammiti mets läbi, no sealt sündmuspaiga lähistelt. Kas nad sealt midagi leidsid või mitte, seda meile enam ei avalikustatud. Saabus teisipäev. Tulid politseinikud. Viie autoga, 20 asjapulka lasti metsa lahti. Mitu tundi kostis üle jõe metsast hüüdeid, hõikeid ja oksaraginat, kuniks paduvihm nad metsast välja ajas. Nagu karta oligi, polnud näha, et keegi midagi rasket kandnud oleks. Või pigem loota? Ei, ikka karta, sest nüüd on justkui otsad ikka lahtised. Oleks sealt "midagi" leitud, oleks lool justkui konkreetne joon all ja asi ants... nüüd aga... taban end ikka mõttelt, et äkki... Ja rohkem pole sinikuubesid siinmail enam nähtud.
Kuna ilma pööras pühapäeva õhtul püsivalt sajule, läksime päevaks ära linna manu, vaja ikka ju linnaasjadel ka silm peal hoida. Korteriukse lukust lahti keeranud, ei saanud esimese hooga arugi, et jalgupidi vette astusin, varbad olid läbi vihma tulemisest juba ju märjaks saanud. Kui aga paljajalu esikus ringi päterdasin ning olukord aina märjemaks näis minevat, jõudis mu hallidesse ajukurdudesse kohale, et oh mis rõõm – kogu esik on kaetud ühtlase veekihiga! Ehk olen mõne akna lahti unustanud ja paduvihm on lihtsalt sisse sadanud, oli esimene mõte, mis peast läbi käis. Kuna aga esik on igasugustest akendest kõige kaugemal asetsev ruum, tunnistasin selle mõtte jaburaks. Ju ma tahtsin alateadlikult eirata fakti, et minu peal on veel kuus korrust (ise asun kolmandal; mõned aastad tagasi kaheksandalt korruselt uputus kaela saada polnud mingi probleem). Vaadanud karmile reaalsusele näkku, sai sooviks maja peale seletust nõutama minna, olin omadega juba ukse taga, kui häirekellad killadi-kolladi tööle hakkasid. Aeg oli õhtuselt juba liig hiline, et teisi oma murega tülitama minna. Ja mis see enam aidanud oleks?! Olen isegi paar korda alumisi üle ujutanud (enne san.ruumide kap.remonti kui pesumasina väljavoolutoru vanni tõstmata ununes) ning minusse on suhtutud väga mõistvalt, nii pigistasingi seekord ka ise silmad kinni. Aga uputus pidi ikka vägev olema, tuvastasime, et vesi oli tulnud vannitoast mööda püstikutorusid, sealt siis üle uksepaku ja kogu esiku üle ujutanud. Meil maja eriprojektiga (mitte tüüpiline nõukaaegne paneelikas) ning esik suur kui elutuba. Kogu esiku põrand oli meil kaetud vaibaga, mille vanaema oma 20 aastat tagasi mingitest tehasejääkidest ise kokku õmbles. Ja sellest vaibast on mul nüüd kõige rohkem kahju, see läheb prügimäele, kuna uputus polnud mitte sama päeva oma ning koppand hais oli juba juures ning toda vaipa puhastada on võimatu, kuna teatud lagunemise tunnused olid tal juba enne seda. Järgmisel päeval tuvastasin, et esiku poolse köögiseina värv ka kobrutab, ja mitte vähe. Mõned aastad tagasi sai seal korralik remont tehtud, eks nüüd peab siis jälle remondi peale mõtlema hakkama :S. Ja sel hetkel omandas see uputus minu jaoks veel suuremad mõõtmed – kõigepealt on vannituba, siis suur esik ja vannitoa vastas teisel pool esikut on alles köök ning kui köögist ka vesi alla valgus, no siis pidi seda vett ikka hullumoodi olema ju... Kogu selle loo juures jäi mul arusaamatuks, miks ühistust keegi mulle ei helistanud, mu andmed on ometi kõik ju avalikud. Et nagu kergelt marru ajab selline suhtumine, et mis otseselt oma tagumenti ei torgi, on savi... Võimalik, et käidigi ukse taga koputamas, aga kui uks suletuks jäi, on sellisteks puhkudeks sidevahendina mobiil ju ka olemas (nii, sain nüüd natuke torisetud :)).

Rändamised
Peale pingelisi elamusi oli paras aeg end igapäeva möllust välja lülitada - põnglase nihverdasin maale vanavanemate hoolde ning kolmapäeva pealelõunal võtsime mehega suuna Jõgeva- ja Tartumaale, viie päevasele seiklemise tuurile Igamehe Suveseiklus 2009. Esmakordselt oli meie tiimis ka kolmas liige ning takkajärgi on hea tõdeda, et me klappisime omavahel hästi ja sama tiim on valmis jätkama ka järgmistel aastatel :). Üritusest endast ma seekord detailsemalt kirjutama ei hakka, see läheks juba eelmiste aastate kirjutiste kordamiseks, kuid omad ehedad elamused olid nüüdki, millest mõne siia meenutuseks ka kirja panen.
Vaieldamatult enim ja erinevaid emotsioone kuulus seiklusele nr 8205 (hiljem on legendidega võimalik tutvuda ka aadressil www.suveseiklus.ee), kus rajameister oli organiseerinud seiklejatele sissepääsu EMÜ Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi Zoomeedikumi. Lõõpisime omaette, et rajameister Tauno, tänu kellele sai meile eelmisel aastal osaks kuulsusetu lehmaralli, ei saanud ka sel aastal läbi ilma lehmadeta. Olgu või surnud, peaaasi, et on lehm :D. Nii ma kerge kõhedustundega sealt meedikumi uksest sisse astusin, nii kui välisukse lahti tõmbasin, tervitas meid koridoris säravvalge koer, või siis pigem see luine osa, mis temast veel järele oli jäänud. Algus oli paljutõotav :). Veel mõned sammud piki koridori edasi, astusime sisse ruumi uksest, mis tihedalt täis kõikvõimalikke skelette ja luid, mis kõik meie tähelepanu nõudsid, kuniks õige vastus leitud. Ega sealt ju midagi tarka teada ei tahetud aga eks need küsimused-vastused olegi ju lihtsalt kontrolliks, et sa õiges kohas oled käinud. No ja siis muidugi see isiklik uudishimu veel sinna juurde eksole :). Nii leidsingi end peale õige vastuse teele läkitamist klaasvitriinide juurest, mille all sabaotsast ninaotsani poolikud koerad "tudusid". Vot see oli õõvastav vaatepilt aga samas ei tormanud kohe silmaklapid peas välisukse poole ka. Need olid mumifitseerunud koerad, kelledele oli siis erinevat värvi kipsiseguga olulisemad arterid ära märgitud, no need olid siis preparaadid loomaarstidele ja teistele asjahuvilistele. Kogu meie tegemisi jälgis muidugi meedikumi töötaja valvas pilk ja hariv jutt. Lehmade puhul nägime ära, mismoodi on mõjunud nende luustiku ehitusele lehmade teaduslik aretustöö saamaks ühe piimalehma kohta rohkem piima. Lihtsustatult on see toonud endaga kaasa lehma suuremad maod (neid on tal vist kokku tükki neli), mis siis on tinginud omakorda suurema-toekama luustiku arengu, et nad seda seeditavat massi maos kanda jaksaks. Võrreldes nõukaaegsete lehmadega on praegused ikka kordades suuremad, kuid noh, eks tõug on ka tänapäeval vähe teine. Aga hea oli vaadata neid suuruse erinevusi. Iseenesest peaks ju kõik ilus ja tore olema, suuremad lehmad, rohkem saaki, kuid justnimelt toosama aretustöö on endaga kaasa toonud nähtuse, et vähemalt 10% lehmadest ei suuda tänu toekamale kondikavale ise poegimisega hakkama saada ja antud protsent pidi olema juba üsna suur hulk, mis on muutunud tänapäeval oluliseks probleemiks, millega zoomeedikud aktiivselt tegelevad.
Aga mitte ainult lehmadest ei tahtnud ma rääkida :)... Olime oma uudistamisretke lõpetamas ja ukse poole suundumas, kui silma jäi üks "omade" seast. Too olla keegi meesterahvas, kelle saamislugu ma enam ei mäletagi, aga tolle minu avastuse peale näidati, et mehele on ikka naine ka seltsiks, viimane oli küll pelglikult kappide vahele nurka pugenud, kuid eks tal oli selleks põhjust. Nimelt oli tegemist esimese EVaegse prepareerija Tiiuga, kes kogu oma elu oli prepareerimisega tegelenud ning üksiku inimesena peale oma surma enda maise jäänuse meedikumile annetanud. Nõuka ajal aga olla tumedat verd tudengipoisid ta pea pihta pannud ning sellega üritanud endale ühes õppeaines arvestust välja kaubelda. Paraku ei saanud aga väljapressimisest asja ning vaese Tiiukese pea rändab sellest ajast saadik jummel ise teab kus... Igatahes too pea, mis Tiiu küljes praegu seisab, ei pidavat mitte Tiiu oma olema. Vot selline lugu siis... tee tööd, näe vaeva... ja jää peast ilma...
Et igati külastamisväärne koht see meedikumi muuseum (tegemist siis pigem õppeotstarbelise kollektsiooni, mitte kõigile avatud muuseumiga), mille eesmärgiks on koguda kõikide eestis elutsevate loomade skeletid. Kujutage nüüd endale ette hiire skeletti! Aga mina olen näinud :). Küll see prepareerija pidi ikka külma närviga olema, kes selle kokku pani! Lisaks eestimaisele kaubale võib sealt leida ka vahetuskaubana saadud võõrnähtusi – ntx rippus seina peal saagrai saag, oli ikka jube küll, tänasin omaette õnne, et meie vetes taolisi ei ole.
Üks märkimisväärselt põnevamaid kohti oli ka Tartu lähistel asuv Eesti Lennundusmuuseum, kuhu kadus meil märkamatult palju aega. Iseenesest oleks seal uudistamist kordi kauemaks jätkunud, kuid eks seiklemata seiklused ootasid oma, kuid nüüd on seal vähemasti ära käidud, eksponaatidest on olemas pilt silme ees ning kui huvi on, saab sinna igal ajal tagasi minna. Tõenäoliselt pakub see meesisenditele rohkem huvi, kuna neid oli sealt väravast kõige raskem välja saada :). Meie käest taheti aga teada ühe hävitaja küljes olevale lõhkepeale kirjutatud koodi. Ja ega siis ei olnud ju öeldud, kas tegemist on suure masina või tubases miljöös oleva väikese eksponaadiga, mistõttu me kogu selle territooriumi ikka läbi trampisime. Huvilistel on võimalus ka hävitajatel redelist üles ronida ja kaeda kokpiti ning on isegi mõned vene reisilennukid, milles võimalus kujutleda end reisija rolli. Minul jäi seekord reisimata aga hävitaja juhtimiskabiini kiikasin küll. Üldiselt ma mingeid foobiaid ei põe, kuid piloodi rollis olla poleks küll tahtunud, seal klaaskupli all polnud ju grammigi rohkem ruumi, kui vaid sõrmedega nuppude-kangide liigutamiseks.
Nii nagu ühes korralikus seiklusürituses ikka, ei puudunud seegi kord omad negatiivsed elamused :). Seikluses 8108 pidime paksust metsast leidma üles omapärase kuuse, milleni jõudmine kätkes endas nii puugivõsa läbimist kui üle sopakraavi hüppamist. Seikluse legendis oli ka hoiatav lause, et madalapõhjalise autoga ei pruugi metsa trügida, võib õnnetult lõppeda. Nii jätsimegi oma truu "veohobuse" pea kilomeetri kaugusele objektist ning pidevale autosõidule vahelduseks oli üks metsamatk sirutuseks parim. Peagi hakkas metsaõhk omandama ebameeldivat lehka, kuniks muutus sootuks hingamatuks, lihtsalt niivõrd jälk oli see. Meenusid lapsepõlves metsast leitud poolikud lehmakorjused ja ma olin absoluutselt veendunud, et tegemist oli taas raipehaisuga. Veel kümmekond meetrit edasi jäi meist vasakut kätt metsaservale piisavalt suur lomp kollakas roosakat kidisevat kobrutavat ollust ja ega siis ei saanud ju pimesi mööda teed edasi ka joosta, seiklejal on vaja ikka Sherlokit ka mängida, mine tea, mille tähtsa tunnistajaks me seekord võisime sattuda. Lähim vaatlus andis tulemuseks suure autokasti täie riknenud kala, ju keegi polnud suutnud oma kaupa siis realiseerida ja leidis ebaseadusliku viisi kaubast vabanemiseks parima olevat. Et vist MASU tagajärg? Peale olluse tuvastamist andsime jalgadele valu, ikka otsitava objekti suunas. Saime vantsida pika maa, kui ennäe imet, mets autosid täis :). Viimane paarsada meetrit oli isegi jeepidele läbimatu, kraavipervel mööda metsasihti läks kitsuke rada läbi ülepea kasvanud võsa-rohu. Tundsime heameelt, et me polnud esimesed otsijad, nüüdseks oli märgatav rada juba sisse tallatud. Ennegi mööda metsi ragistatud, midagi kõhedat selles polnud, kuniks jõudsime kohani, kust oli vajalik üle kraavi hüpata. Eks ole ennegi üle kraavide hüpatud... Kuid tollel olid need kaldad kuidagi järsu võitu ning jalgadele sobivat kohta oli raske leida ja eks aeg sundis ka takka. Haarasin siis hüppe pealt teiselt kaldalt nii kindlana taeva poole sirutuvast põõsaoksast kinni... kuniks järgmisel hetkel tundsin end justkui aegluubis (tegelikult käis see kähku) selili kraavi matsatavat. Ja assa juttas kus käis palju mõtteid selle mõne sekundi jooksul peast läbi – sain aru, et oksast haaramine oli vale otsus ning vihane abituse tunne tabas mind, ma ei tahtnud mitte mingi valemiga sinna sopa sisse selili heita ju! Aga selle ära hoidmiseks ei saanud teha mitte kõige vähematki, tuli lihtsalt allaandlikult saatusega leppida, käed-jalad tühja õhku rapsimas. Ja oi urr, see tegi tusaseks. Mul õnnestus olla kõikide nende seiklejate seast ainuke, kes end täies pikkuses kraavi suutis heita :). Eks ta vahepalaks oli päris ergutav. Tea, kas see oli nüüd minu ebaõnnestumisest või millestki muust, aga too Eesti suurimat tuuleluuda kandev kuusk näis mulle küll üsna nukra nuustakana, vaimusilmas kujutasin ette ikka midagi uhkemat. Vastuse edukalt kätte saanud, asusime tagasiteele. Autode kogunemiskohas vahetasime teiste seiklejatega vastastikku muljeid, tänu autoga metsa sõitmisele ei teadnud nemad sellest kidisevast ollusest midagi. Me siis sõbralikult soovitasime elamuse mõttes neil ikka "kalarestoranist" ka läbi astuda :).
Eelpool mainitu on vaid osake kõigest toimunust-nähtust, huvitavaid külastamist vajavaid kohti oli veel mitmeid, näiteks RMK keskuse hoone, mis rajatud 14. sajandil ehitatud ning 16. sajandi lõpus Liivi sõjas hävinud linnuse varemetele, kus klaaspõranda all võib näha sealtsamast väljakaevamiste käigus leitud inimluid jm tollest ajast pärinevat. Olime geopeituse käigus toda paika välitingimustes varemgi külastanud, kuid tänu suveseiklusele oli meil nüüd põhjust uudistada seda hoonet ka seest poolt, siiani polnud aimugi, et seal midagi taolist olla võiks. Veel üks hoopis isemoodi põnev koht oli Õletuba Laiusel, kus eksponeeritud kõikvõimalikud erinevates õletehnikates tehtud nikerdised – kübarad, kotid, seinakaunistused, ehted jmt. Siis oli veel uudse nähtusena üks rajameistritest katsetanud uut legendistiili, mis kujutas endast faktidega läbi pikitud pikka "muinasjuttu", mida arvutist guugeldada polnud võimalik, vaid sa pidid ise suutma eraldada terad sõkaldest. Ja vaieldamatult said need legendid meie lemmikuteks! Üllatusena kuulsime hiljem, et oli palju tiime, kes sellele hämule polnud pihta saanudki. Igas suveseikluses on omad rosinad ja lisaks põnevatele külastatud kohtadele jäävad need legendid aastal 2009 meie rosinateks! :) Kokkuvõtteks: 4 unetundi per 60 seiklustundi (vabatahtlikkuse alusel), kuhjaga igasuguseid põnevaid ja harivaid kohti ning sekka ka piisav annus ajuraginat on need tegurid, mis pikisilmi juba järgmist suveseiklust ootama panevad! :)

Aed
Tähtsal päeval, kui mees töölt naases, kutsus ta mu kavala näoga õue. "Tohoh, mis imevigur see nüüd siis on, mida tuppa tuua ei saa" ekslesid mõtted oma rada, kui tema järel õue astusin. Auto kapotile oli üksteise kõrvale asetatud kolm roosi – kollaste, äärtest kergelt roosakate õitega põõsasroos "Sahara", erkpunaste õitega peenraroos "Montana" ja teine peenraroos "Goldelse". Nii ilusa kingituse üle olin sõnatu ja hämmingus. Tänu käimasolevale ehitusele ja seoses sellega kogu aia ümberkujunemisega otsustasime, et sel aastal ühtegi taime juurde ei muretse, nagunii pole praegu teada ühtegi kindlat kohta, kuhu midagi panna. Ainukene kindel koht oli ühele igihaljale rododendronile, mida kevadest saati endale muretseda üritasime, kuid normaalse hinnaga seda kuskilt ei saanud (jah, Hansaplantis oli, kuid juba suured taimed, oma 800-900 EEK tk, mis on ilmselgelt meile liiga kallis). Aga kuna mees on mul selline roosilembene, siis ei saanud ta aiandist mitte käed taskus välja marssida. Ja nii ma saingi siis täiesti ettekavatsematult rooside omanikuks, enne paari aastat polnud mul plaanis neid soetada ega nendega tõsisemalt tegemist teha. Jah, kaks mini potiroosi on mul juba varasemast ajast, kuid need on rohkem nö isemajandamise peal olnud. Eks ta ole, kus juba on, sinna tuleb juurde! :) "Sahara" ja "Montana" olid võiks öelda, et täies õites, kuid "Goldelse" oli veel nuppus ja neid õienuppe oli palju. Paraku ma seda õieilu aga eriti nautida ei saanud, vahepealne sajuperiood peksis õied maha ning nii palju päikest enam peale ei tulnud, et taimed oleks kosuda saanud. Jõudnud suvesikluselt tagasi, oli ehitamisega nii palju asja, et lõikasin roosidel need inetud õied ära ning nii nad omaette kasvama jäidki, kuniks ühel päeval jälle vähe rohkem mahti aias uudistamiseks leidsin. Ja oh õudust! Kõik taimed olid muutunud roostepunaseplekiliseks! Mõned ajad tagasi märkasin küll, et on mõned üksikud plekid, aga ei mina osanud arvata, et see midagi koledat võiks olla, pigem panin selle vihmaste ilmade ja istutusjärgse kohanemise arvele. Otsisin siis kiirelt netist, millega võiks tegu olla, ja millest sel puhul abi oleks. Asjakohastest foorumitest lugesin välja, et tegemist võib olla tahmlaiksusega, mis võib roosidele isegi saatuslikuks saada ja et abi saab sellisest vahendist nagu Score. Mees aga ei julgenud roose kohe tundmatu kemikaaliga ründama hakata ning nii helistasingi veel Hansaplanti, kuna nimetatud isendid olid nende kasvandikud. Sealt öeldi mulle aga, et tegemist on hahkhallitusega ning selle vastu aitab Score. Mille laigud need nüüd siis täpselt on, ma ei teagi, aga Scorega ma nad üle pritsisin ja nüüd, nädala jagu hiljem tundub, et edasilevikut tõesti ei toimu. Aga tänu tollele haigusnähtusele ei õnnestunudki mul näha "Goldelse" õisi, sest need kärbusid otsas enne, kui avaneda jõudsid. Koheselt, kui teada sain, millega tegu, eemaldasin kõik haiguskolded, vaid väheste laikudega lehed jäid alles. "Sahara" on niipalju kosunud, et ajab uusi tugevaid võrseid, kuid vaevalt, et sel aastal enam uusi õisi teha jaksab. Ka ülejäänud kaks ilmutavad elujõulisuse märke, kuid õied jäävad ilmselt järgmisesse suvesse.
Siinkohal kirjutaksin natukene ka oma kahest mini potiroosist, millest eelmisel aastal kingitud tumepunane "Zwergkönig" kasvab väga jõudsalt ja kaunite õitega, on sellise väikese 70 cm kõrguse põõsakese olemisega. Paar aastat vanem ja nimetu roosa potiroos oli eelmisel aastal sarnaselt vägev, kuid sel aastal, vaatamata edukale talve üleelamisele, kõrgust üle 20 cm ei visanudki. Paar õit tegi ka otsa, kuid üldiselt on väga räsitud ja niru olemisega. Kartuses, et ta eelolevat talve üle ei ela, istutasin ta nüüd sauna otsast päikeselisele kasvukohale uute rooside juurde. Tea, kas oli see nüüd viga või mitte, aga igaks juhuks uhtusin juured vanast mullast puhtaks ka. Vaatamata "Zwergkönigi" praegusele vägevusele tuleks ka tema järgmisel aastal paremasse kohta ümber kolida, senini aga hoian pöialt.

"Roosiõnnetusega" samaaegselt avastasin aiast totaalse tigudeuputuse, millist minu silmad veel näinud ei olnud. Sauna otsas olevast "Tootsipeenrast" pistsid nad viimse leheni nahka sinise karpaadi kelluka. Eriti suur kaotus see minu jaoks ei olnud, kuid see oli ehe näide sellest, mis võib köögivilja aias juhtuda, kui seda tigudemassi ei ohja. Iga vaba minuti majapalkide tassimise vahel pühendasin tigude soolvette korjamiseks. Esimese korraga sain pool kümneliitrist ämbritäit. Suisa nauding oli seda sisinat kuulata, kui tigu soolvette sulpsas, vähemasti süda oli rahul, et too isend enam minu aeda rünnata ei saa. Algul nokkisin neid ikka tibi kombel kojast võttes ükshaaval ämbrisse, kuid peagi sai selgeks, et selle tempoga ei jõua ma kuhugi. Seejärel korjasin kui marju põõsalt, lihtsalt kogusin hunniku pihku ning siis peotäis ämbrisse. Korjanud niimoodi järjest ära lugematu arv isendeid, oli igasugune limataluvus ületanud kõik minu piirid, rääkimata sellest, et sõrmed enam korralikult ei paindunud, hakkas see ollus ka psüühiliselt mulle vastu. Siis oli mõistlik paus teha :). Võitlesin nädalapäevad, mis ma võitlesin, aga kontrolli alla sain olukorra. Aegajalt tuli ka naiselik härdus peale, et mõne titateo elutee nii lühikeseks pidi jääma, kuid ega siis mina selles süüdi olnud, et nende vanemad nii rumalad olid ja nad vales kohas ilmale tõid. Sai siis mehega ka tõsist plaani peetud järgmine aasta pardid võtta, kuid see teema vajab veel tõsist mõtlemist. Pardid peaksid olema vabapidamisel väljaspool köögiviljaaeda, kuid mis siis ülejäänud aiast järgi jääb... Samas, kui on loota päikeselisele palavale suvele, peaks see tigudemass looduslikult ise hääbuma. Aga see on jälle selline etteennustamatu asi...
Üldiselt võib köögiviljaaias kasvatatuga rahule jääda, porgand on ilusam kui iial enne, võimalik et õnnestus hea sort või tunnevad siis heameelt kevadel lisatud liivast. Samuti pole mul olnud nii vägevat porrut, kui tänavu. Kui varasematel aastatel külvasin porru seemne kõik ühte karpi ning tärganud ja juba toekad taimed eraldasin otse peenrasse, siis sel aastal tegin selle triki, et külvasin nad otse eraldi külvipottidesse ning seega ümberistutamisel ei häirinud neid kuidagi. Samuti sai ka nende kasvukohale liiva lisatud. Ja nüüd kohe-kohe hakkab saama minu lemmik saadust – aeduba. Justnimelt toosama uba sundiski mind neid tigusid korjama, kuna neid ube olen oodanud pikisilmi terve suve ning va väikesed libedad tõhud jõudsid juba kolmandiku lehti ja õisi peenekoeliselt pitsiliseks õgida või hoopis täiega nahka pista. Tip-top korralikud on ka salat, sibulad, till, hernes ja kurgid, rahuldavalt kasvavad kasvukas ka tomatid, annaks nüüd vaid piisavalt veel päikest ja sooja, et nad kõik värviliseks minna jõuaksid. Paprika on muidugi paras pettumus, kaun taime kohta pole just päris see saak, mida me sealt saada lootsime. Kartuliga, nagu kuuldavasti ka paljudel teistel, läks meil paraku kehvasti. Polnud jõudnud teised veel õieti õitsemagi hakata kui lehemädanik võimust võttis ja kõik pealsed hävitas. Lohutuseks on, et kasvatasime ainult maiustamise jagu, mitte talvevaru. Aga üldiselt pean plaani järgmisel aastal ka midagi uut mulda pista – lillkapsast, kaalikat, rooskapsast või ehk hoopis midagi muud põnevat. Kasvuruum on üsna piiratud ja esialgu pole nagu plaanis oluliselt juurde ka kaevata. Eks seda näe... kevadel :).

Põnglane
Olime üks õhtu kogu perega ehitustöödega ametis, väljas oli juba üsna pime ning kell tiksunud üheteistkümne ligi, kui poiss metsalise kombel huilgama pani ning ummisjalu metsa poole punuma pistis. Tahtsin temaga juba pragama hakata, oli teine mul päev otsa tahtlikult lollusi teinud ja jorisenud, kui sain aru, et poiss paanikas ja tõsise murega on. Läksin siis lapsele järgi ja läbi erutuse ning pisarate suutis poiss mulle selgeks teha sõnad "jala peale". Esimese hooga ei suutnud aru saada, et kes-kus-mis, ja siis ämm või äi mainis sõna "konn". Ja nii oligi – suur kärnkonn oli üha tumenevas hämaruses poisile patsti jala peale hüpanud, poiss muidugi paljajalu rihmikutes. Sündmuspaigalt leidsin siis peasüüdlase üles ka ja no oli ikka purakas, terve peopesa suurune! Eks see oli lapse teadliku elu jooksul esimene taoline juhtum ja on ju ikka kole küll, kui keegi külm libedik sulle järsku plärtsaki jala peale maandub. Sai siis poisile peost konna näidatud ja selgitatud, et too on sõber, teda ei pea mitte kartma. Püksisääre külge klammerdunult ja ohutut distantsi hoides vaatas ta umbusklikult väikest tegelast ning meie selgituste peale tegi nõusolevalt "mmhm-mmhm".
Tegin mina üks päev toas poisile lõunasööki, poiss asjatas õues omi tegemisi, kui kuulsin aknast poisi nutujoru. Iga pisema kräuksu peale ma kohale ei torma, eks see ole ju kuulda, kas asi on tõsine või mitte, laps peab õppima endaga ise hakkama saama. Keerutasin mina siis rahulikult leemekulpi edasi, kui mõne hetke möödudes registreerisin ära, et kisa tuleb ikka samast kohast ning sugugi ei vaibu. Kuulatasin veel natuke aega, veendusin pliidile podisema jääva ohutuses ning ruttasin siis lapse juurde. Seisis poiss siis naaldunult kaevu kõrval, käed minu poole sirutatud ning koos pisaratega nõuti järeleandmatult sülle. Turvalises emme süles selgus siis põhjus – see oli üks meie aia loendamatutest konnalonnidest, kes pahaaimamatult poisi läheduses oma akrobaatilisi hüppeid tegi! :)
Ja lisaks konna-kollidele on meil veel dinosaurused. Varakevadel, kui poiss esimest korda dinosaurustest juttu tegema hakkas ning mina visuaalselt sellele ühtegi loogilist seletust ei leidnud, mängisin lapsega kaasa. Olen kuulnud, et paljud üksikud lapsed mõtlevad endale oma sõbrad ja mängukaaslased. Aja jooksul said dinosaurused taha ka reaalsed tegelased – kärbsed :). Ju need varemalt siis enne eest ära jõudsid lennata, kui laps nendele käega viibata. Suvel neid aga rohkem ringi sebis, ja nii need sõnad, viiped ja tegelased ühel hetkel ühtisid. Kust on tulnud sõna dinosaurus, ei tea ma siiani. Kahtlustasime vanemat poolvenda-õde, kuid nad väidavad täie tõsidusega, et nemad pole öelnud. Muidugi üks kahtlus on lasteaed, kus enne jaanipäeva viimati käisime. Kuid kõige tõenäolisemaks pean hoopiski telereklaami, kuna neid vaatab poiss alati suu ammuli, ei ta näe ei kuule siis ümbritsevat ega midagi. Ja minu mäletamist mööda käib juba kevadest saadik see dinosauruste reklaam, too teatraalne suur vaatemäng Rocca al mare suurhallis. Ja ju on poiss lihtsalt kaks asja omavahel kokku pannud. No on kuidas on, aga sõitsime meie siis ükspäev tihedas liikluses maanteel, kui poiss taga turvatoolis paanikanoodiga kisas "dinosaurus tuli, palm tuli!". No parm on kole tõesti, selle kisa järgi oleks võinud arvata, et mine tea, äkki on hoopis herilane või mõni muu vastik tegelane, kes päris valusasti haiget võib teha. Hakkasin siis instinktiivselt kiiresti lapse juures "korda majja" lööma, kui selgus... väike lepatriinu oli lapse käsivarrel maandunud. Aga kui muud mutukad ja putukad sõidu ajal paaniliselt ringi sebivad, siis lepatriinu jalutas rahulikult mööda käsivart ringi. Ju see siis väikesele inimesehakatisele vastuvõetamatult hirmus tundus :).

Koduke
Rooside saabumisele järgneval hommikul, kui polnud jõudnud veel unemaailmast reaalsusesse naasta, kostust õuest suurte masinate mürinat. Rutuga õue lipates leidsime eest kolm suurt betoonimasinat, millest esimene oli too londiga, kes asja paika löristab ning ülejäänud kaks veomasinad, milledes vajalik betoonimass kohale toodi. Ilm oli ilus, soe ja päikeseline, ideaalne betoonvundamendi valamiseks :). Puudu oli aga osa töömehi-naisi, kes siiski ka lähima tunni jooksul kohale jõudsid. Korraga oli kogu õu rahvast täis, ei saanudki aru, miks neid nii palju pidi olema. Aga siis selgus, et olid ka ülemused ja mingid muud tähtsad asjapulgad, kes jälgisid, et asi ikka oma õigele kohale saaks. Paar tundi betooniga plögistamist eelmisel nädalal töömeeste poolt paigaldatud raketistesse ja oligi vundament valmis! Mingit nurgakivi või "varandust" me betoonisse ei valanud, küll aga jäädvustasid kõik väiksemad ja suuremad pereliikmed oma käe jäljed ja kirja said numbrid 14.07.2009. Kodukese alusvundamendi äsjavalmimine oli perekonna suursündmus, mida oli oodatud juba üle 15 aasta. Kindel alus sai paika ning kõik ülejäänu oli juba endi kätetöö, et koduke püsti saaks.
Järgmisel päeval asusime juba kilesse pakitud majapakkide kallale, vedanud kõrvalkrundilt kohale alusraami, sai see paari päeva jooksul mitme kihi puidukaitsevahendiga üle võõbatud. Kuna vundament vajas kaks nädalat kuivamiseks, siis tõsisemaid ehitustöid enne suveseikluse algust teha ei saanudki, küll aga said selles vahemikus valmis laotud terrassi alused servapostid, mis maja kokkupanemiseks hädavajalikud. Saabunud suveseikluselt, alustasime esmaspäeval, 27. juulil, kodukese kokku panemist.
Esimese päeva õhtuks sai alusraam püsivalt oma kohale paigaldatud ja kuna iga detail oli ilmastikust olenevalt juba igaüks ise suunas kõveraks tõmbunud, sai peale toodud paar kihti ristpalke. Olukord oli üsna nukker ning valmistusime järgmisel päeval neid suurte kruvidega betooni sisse sirgeks laskma. Kui mees aga järgmisel õhtul töölt saabus, oli alusraam meie üllatuseks ennast ise jonksu ajanud. Nii saimegi täistuuridel majapalke laduma hakata, õhtuks oli paigale saanud 5 esimest ringi. Palke paika vedasime mehega kahekesi, st mõlemad kandsid eraldi palke selles kaalus, mis veel käimist võimaldas, pika seina palgid tuli vedada kahekesi ja ei saa salata, isegi siis olid need rasked. Õnneks ei olnud neid palju ning ka äia kätepaarist oli vahepeal abi. Päeval, kui mees igapäevast leiba teenis, mängisin mina usinasti Kalevipoega. Kasu oli sellest nii palju, et hilisõhtuks (põnglase konnaõhtu) saime paika veel 8 ringi. Paar kihti lisaks, saavutasime kõrguse, kus töö enam nii libedalt edasi ei läinud, kuna palke tuli upitama hakata endast kõrgemale. Töönädala lõpus aitasid tööd edasi viia sõprade abistavad käed. Siis aga saabus hetk, mil töösse tuli väike paus, sõbrad läksid pesamunade ja jalgratastega saartele puhkust nautima.
Ja nii, ühistegemise käigus, möödus kaks nädalat, kuniks 09. augustil kell 19:12, kui viimane sarikas oma kohale kinnitatud, sai koduke endale ka tammepärja :).

Saabus katuse panemise aeg. Ilma lubas lähipäevil aga vihmast ja selge oli, et kahekesi me paari õhtuga seda katust peale ei pane. Abiks tulid teised ja kolmandadki sõbrad, kuid sama tempokalt kui meie, jõudis kohale ka kiuslik vihmaperiood, mis töö katkestama sundis. Valgematel ja helgematel vihmavabadel momentidel oleme katust küll edasi ehitanud, kuid lõpuni on veel jupp maad minna. Aga no mida sa hing teed, kui valget vett taevast alla kallab?! Peaks ta nüüd ometi nii palju kuiva, kui meil ka vaba aeg juhtub olema, et katuse peale saaks, siis saaks juba uksed-aknad ette, ning saaks hakata põrandaid ja lagesid tegema, paigaldama välisseinte soojustust ja selle peale siseseinu. Loomulikult tuleb kogu koduke ka puidukaitsevahendiga üle võõbata, kuid selleks on jällegi kuiva ilma vaja. Hetkel küll tundub, et ilmataadil on meiega mingid õelad plaanid...

Sa pühha Moooses!

2009-07-09T00:46:00.003+03:00

Eile kui põnglane vanavanemate juures asjatas, oli tal selle aastase uudse nähtuse – värskelt pakitud heinarulli – otsa kindlasti tarvis ronida ja kuna endal jõud üle ei käinud, pidi vanaisa aitama. Parasjagu põnglast rulli otsa upitades tundusid vanaisale silmanurgast ta kohe-kohe õitsema hakkavad kartulid kuidagi olematult madalad. Nii seadiski ta oma kiired sammud kartulamaa poole ja vastu vaatas talle siis selline pilt nagu esimeselt fotolt nähtub. Peenar pole küll suur, kuid ikkagi hoolega oma eakate kätega kasvatatud, nii sügisese maiustamise jagu. Lähimal uurimisel jõudsime siis tulemuseni, et ju see emis oli, kes oma pesamunadele toiduhankimise nippe õpetas ja igavesed pirtsud ka veel, kõik vanad kartulid olid alles!

Tundsin ämmale-äiale nende suure kaotuse puhul südamest kaasa, olin suures hämmingus ning asjatasin veel oma aias tarvilikke toiminguid teha. Õhtul kui mees töölt koju tuli, oli mille üle arutleda. „Kartul kartuliks aga su pojengid?!” juhtis mees mõtted hoopis uude suunda. Selle peale ma polnud mitte tulnudki! Kõigest oma viiskümmend meetrit on pojengide ja tolle õnnetu kartulamaa vahe ning pojengidel on ju tõepoolest sellised head mahlased juurikud all. Ja ma just eile jõudsin maha istutada oma aia värskeima uustulnuka – pojengi „Yellow Crown”, kellest ma juba mõnda aega läbi helendava arvutiekraani unistanud olin ning peagi saabuva vähe ümmargusema tähtpäeva selleks igati hea põhjuse leidsin olevat, et ta koos muu vajalikuga Hansaplantist ühes võtta. Ega see nüüd masu ajal just mõistlik samm ei olnud, kuid meile kõigile on aegajalt väikene preemia ju lubatud ;). Ja tema saaminegi oli omamoodi kummaline või vähemasti meeldejäävate emotsioonidega seotud – olime vajalikud asjad kõik korvi pannud, kui võtsin südame rindu ja mõtlesin, et lähen vaatan sinna pojengide sekka, kas on teda üldse lootust saada. Kõik letid olid täis punaseid-roosasid-valgeid pojenge, ühte sorti palju ühikuid, ning leti küljes siis vastavad sildid, millega tegu. Ja ma ei uskunud seda, mida mu silmad nägid, hakkasin siis potte ükshaaval läbi vaatama, et ehk on ikka teiste vahele sattunud ning vastav silt lettidel lihtsalt puudub ja teisel letil ei saanudki veel õieti otsima hakatagi, kui kollaste siltidega potid silma jäid. Vaid ainult kolm tükki, kaks neist ikka päris õnnetukesed. Kui ei oleks toda kolmandat olnud, siis ilmselt oleks tol päeval minust see investeering tegemata jäänud. Tükil ajal ei ole millegi üle nii siiralt rõõmustanud! Ja nüüd ma istun siin linnas, üritan asjalikult tööd teha, ise samal ajal kui praepannil – minu pojengid ja va vastikud põrssad! Ülejäänud pojengid küll numbrilises mõttes nii väärtuslikud ei ole, kuid nad kõik on minu jaoks oma looga lilled ja see on juba hoopis teistmoodi väärtus.