laupäev, 23. mai 2009

Rahulolev ja uhke

Põlise nõmmekana on meie pere linnakodu toidulauale oluline osa söögist läbi aegade tulnud Nõmme turult. Kuigi mulle shoppamine absoluutselt ei istu ning valdavalt on see minu jaoks piin, on turgudes ometigi mingi oma võlu – kas on see siis kauplemine vabas õhus või avaram ruumitunnetus ühise eesmärgi nimel ringi sebivate inimestega, ei tea, kuid turul võin meelsasti aega veeta vabalt paar tundi ning seejärel imestada, et kuhu see aeg küll kadus. Seda muidugi iseäranis soojemal ajal, kui müügil on ka küllalt suur valik lilli ja taimi nii aeda kui rõdule. Nii sattusingi lillejahi käigus taas Nõmme turule, mis kapitaalremondi tõttu mõnda aega kauplemiseks suletud oli. Ja üllatusmoment oli minu jaoks võimas, nii positiivne, et väärib isegi ruumi minu blogis :).
Turuväravast sisenedes adusin esimese asjana, et ruumi on tunduvalt rohkem kui varem, ei tekkinud sellist kitsast ja ahistavat tunnet, lahedalt mõnus oli olla. Seejärel tekitasid minus positiivse tunde kõik need uued ja värskelt värvitud kauplemise putkad, nunnud on nad ja see värvivalik meeldib mulle väga, omavahel harmoneeruvad, kuid üksteisest selgelt eristuvad ja rahulikud toonid. See lisab üldisesse kauplemise miljöösse veidi värvi, nii visuaalselt kui emotsionaalset, särstu isegi mitte, kuid seda pole minu meelest sinna vajagi, liigne kirjusus niigi kirevas siginas-saginas muutuks vaid koormavaks ja hakkaks pigem närvidele käima kui ostu-müügi protsessi soodustama. Ja oh seda käimise mõnu, kui ei pea kogu aeg jala väänamise hirmus auke peilides nina maas käima, kogu territooriumi katab kiviparkett, mis ei ole ka lihtsalt halli massina maha laotud vaid mida on erivärviliste kividega mõningate ruutude näol pisut ilmestatud. Mäletan veel kui hädas ma seal lapsevankriga olin, kui suurte aukude-lompide katteks oli maha laotud nii laudplaate kui lihtsalt puulaudu ja siis vankrit lettide vahel püsti hoida üritades edasi liikudes vanamutikeste tigedate pilkude ja pobina poolt pommitatud sain, et mida asja ma üldse ronin selle vankriga sinna, häirides sellega nende vaba kulgu kuiva jalaga läbipääsul, justkui neil oleks ainuõigus turul sisseoste tegemas käia. Ja oh seda õnnetust, kui veel teine lapsevanker sama "koridori" peal vastu tuli... Oi, olid ajad :)... Nüüd võid aga rahumeeli edasi kulgedes pea laiali ja silmad pärani ringi kaeda, ilma et kaasneks mingeid negatiivseid emotsioone. Pigem vastupidi – keset turuplatsi on välikohvik (ilmselt ikka ka sise, kuid mul jäi see fakt kontrollimata) ja selle vahetus läheduses uudse nähtusena purskkaev, mida uudistasid nii suuremad kui väiksemad ning nende nägudes peegeldus elevust. Purskkaevu puhul oleks ise veidi graatsilisemat veemängu näha tahtnud, praegune jätab minu jaoks natuke sellise töntsi mulje, kuid võimalik, et see oleks enim finantsressursse vajanud. Aga ta meeldib mulle ka sellisel kujul, igal juhul parem, kui et üldse mitte.
Ja ühe täiesti omaette ja positiivse emotsiooni saab kui astuda müügiputkadesse sisse – kõigil neil on oma sisekujundus ning erinevad detailid, millega üritatakse olla teistest erinevad. Näiteks Peetri lõheärisse sisse astudes jäid mulle esmalt silma seintel olevad fotod, mis kajastavad eelmise sajandi esimese poole kalurikülade jmt temaatikaga seotud elu(olu). Tutvunud näitusega, nägin ka, et selles müügiputkas on oma nurgake toidu maitsmiseks. Hm, kalaputka ja söögilauad?! Lähimal uurimisel siis selgus, et lisaks värskele kalale on sul võimalus ka kodust lõhesuppi proovida. Kuna leti ees käis paras tunglemine, ei õnnestunud uurida, kas nad ka retsepti jagavad :)... Kõrvalasuvas lihaputkas aga oli üks sein kui koolitahvel, millele kriidiga kirjutatud suurelt firma ajalugu ning millega tegelevad. Üldse on positiivne see, et putkadel on juures firmanimed, tead nüüd, kellega tegu. Ja ega huvitavaid detaile ei leidu mitte ainult putkades sees, vaid toredaid avastusi võib leida ka uste kohalt, kui vaid vaatad :). Vahva nähtus on veel see, et turul on nüüd ka oma tänavad, mõned neist jäid ka silma: Piima, Merihärja, Marmelaadi... Aga ema jutu järgi pidavat seal neid veel olema.
Üks äraütlemata mõnus tunnike möödus seda kõike silmadega ammutades ning selle käigus sain ka vajalikud lilled endale korvi ning tänu kaasas olnud fotokale ka mõned pildid oma pildivaramusse. Ütleks, et inimese tunne tekkis – mind, kui ostjat on märgatud ning selle nimel on vaeva nähtud, et mul oleks hea olla, et ma tunneks ennast vabalt ja rahulolevana. Täna tunnen uhkust, et meil, nõmmekatel, on selline tore koht, kus rahvas koos käib ja kauplemisest mõnu tunneb. Aitäh Sulle, Nõmme Linnaosa Valitsus!
kolmapäev, 13. mai 2009

Iga jamps lõpeb kord

... ütles rebane, kui talt nahka võeti. Ehk et nädalavahetusel jõudsime lõpule ühe suure ja vastiku tööga – teisaldasime lugematu arv aiakärutäisi kütteks mõeldud puuklotse ühest kohast teise. Sai neid tellitud kahel aastal ning lastud panna hoovi suurte elupuude taha, kust nad nö jalgu ei jäänud. Talvel võtsime aga elupuud maha ja et enam naadiaasal elama ei peaks, asusime elupuude ümbrust niidetavaks muruplatsiks hooldama. Aga oh üllatus-üllatus, seal olid ju need kütteklotsid. Üldiselt olid need mulle juba eelmistel aastatel pinnuks silmas, kuid siis oli muid olulisi tegemisi rohkem ja pealegi suured varjavad elupuud, tänu millele silm ikka kinni pigistatud sai. Klotse jagus 7 m2 -le ja osad neist olid selle kolme aastaga juba kenakesti maa sisse vajunud. Esmalt sai mururehaga lahtine sodi (elupuude oksarisu jmt) pealt tõmmatud, alguses üritasin neid korjata käsitsi, maa sisse vajunud klotsid koukisin välja võilille eemaldamise konksuga, kuid peale mitmendat kärutäit olid sõrmeotsad valusad (küüned, mitte et nad mul pikad oleks, kuid sõrmeotstega midagi järjepanu kraapida teeb küüned nö hellaks) ning samamoodi jätkata polnud eriti mõeldav. Tuli olla innovatiivsem. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem :). Hea koosluse leidsin raudrehast ja lumelabidast – raudrehaga kraapisin klotsid lumelabidale ja labidaga tõstsin kärusse. Kohati tuli reha aga kasutada kõblana, et maasse vajunud klotsid kätte saada ja see süsteem toimis edukalt. 3-4 kärutäit oli ühe korra limiit, siis tuli teha paus, sest liigne kilplase tunne hakkas võimust võtma. Ja nii jaguski seda tööd mitmeks päevaks nii söögi alla kui söögi peale ja mõned kärutäied veel enne magama minekutki, kuniks plats sai tühjaks :). Nüüd on lauda taga päris korralik kuhjake, nagu pildilt näha, vähemasti tuul käib läbi ja saab seda sodi veel küttekski kasutada. Seejärel saabus aeg, kus nõutu näoga mööda aeda ringi käisin ja ei osanudki nagu midagi tarka teha, kuigi tegemist ju oleks mitmesugust, aga küll kannatas üks asi edasi lükata, teise jaoks polnud nagu tuju jne jne... kuniks eile hommikul, kui kõik veel hoovis märg oli, ainukese tulemusliku tööna nägin veel allesjäänud elupuuokste ja muu tekkinud puuprahi põletamist. Eks ta natuke selline riskiga tegemine oli, sest tuul, mis viimasel ajal nii mõnuga ja vahetpidamata lõõtsub, oli suunaga vanade hoonete peale. Kuna aga tuule rammu näis vähem, kui eelmistel päevadel, sai tuli läidetud... ja enne mina selle äärest ei lahkunud, kui kõik sai tehtud. Vat jonniga tegin – kas saab ükskord platsi puhtaks või ei. Sai! :)
Hullule tööle vahelduseks sain natuke mahti oma aeda ka uusi asunikke soetada. Üks neist minu ammune suur unistus – ploomipuud: "Emma Lepermann" ja saagikuse suurendamiseks talle seltsiks "Ave". Oleme seda plaani juba paar aastat pidanud, kuid nüüd said sordid ometi konkreetselt välja valitud ja aeda istutatud, jääb üle vaid loota, et nad ilusti vastu peavad, kasvavad ja kosuvad ning tulevikus ka korralikku saaki annavad.
Iluaianduse poole pealt leidsid Suures Kivihunnikus, mida mees tulevikus igihalja rohelise mättana näha soovib, endale elupaiga järgmised tegelased: kirju kadakas "Blue Carpet" (2 tk), kirju kadakas "Blue Star", harilik pukspuu ja veidikese värvi lisamiseks Fortunei kikkapuu "Emerald'n Gold" ja harilik põõsasmaran "Goldstar". Olin välja vaadanud veel kaks põõsasmarana sorti, kuid hetkel ajutiselt töötu rahakott pistis selle peale haledasti kiunuma. Ma siis halastasin talle.
Lisaks on maha saanud porgand ja redis, milledest viimane end juba usinasti päikese poole sirutab, maiustamiseks tibake kartulit, kaevatud on kogu aiamaa ning kui mina tulega möllasin, tegi mees korda ka kasvuhoone – pesi ning haris maa. Nii kena sai, et koli või ise sisse :). Kiiremas korras oleks nüüd vaja maha panna tippsibul, till, petersell, lehtsalat ja veidi hiljem siis aeduba, hernes ja porru, kasvuhoonesse tomat. Tomatiaimed tuleb paraku turult või Hansaplantist tuua, kuna ise ettekasvatatud taimed läksid kõik mingil põhjusel välja – idanesid kõik seemned ilusti, kasvasid u 2-3 cm ja kogu moos. Kahtlustame, et muld võis olla tomatile ebasobiv, porru kasvab samadel tingimustel küll nii et mühiseb. Ja ega ei olegi plaanis midagi rohkemat kasvatada... ahjaa, ikka lilli muidugi ka :)! Eile avastasin, et Savisaarelt sügisel tellitud liilia "Vostotsnaja Skazka" on oma argliku ninakese mullast välja pistnud... ja murtud süda hakkab kohe-kohe õitsema... Põnev on see lindude kõrvulukustava vidistamise, aina rohetavama muruvaiba ning hiirekõrvul puude-põõsastega kevadine aeg - kogu aeg on miskit uut oodata ;). Ja selle kõrval kahvatuvad ka kõige vastikumad ja nürimana näivad aiatööd.
Oleme nüüd välja teeninud ühe pisukese puhkuse – Lõuna-Eesti, here we come! :)
teisipäev, 5. mai 2009

Jehhuuu, nad tulid!

Et siis sellised väikesed uued tegelased on mul aknalaual – datlipalmid. Kunagi talvel ostis mu teinepool maiustamiseks kuivatatud datleid, Prisma puu- ja juurvilja osakonnast kui ma ei eksi. Olen toidu suhtes jube konservatiiv ja ise ei oleks ma neid ilmselt kunagi ostnud, mehel oli ikka tükk tegemist, et mind vähemasti ühte maitsma saada. Möödus mitmeid päevi enne, kui ühe ära sõin. Näe, ellu jäin! :) Vabatahtlikult ma neid ise maiustamiseks vaevalt et ostan, kuid kui koju kätte tuuakse, võin mõne neist nüüd ära näkitseda küll. Seemned sai ära kuivatatud ja alles jäetud. Mees suskas endale juba talvel 6-7 tk potti, mis kõik tõusid u viimase kuu jooksul, mina panin enda omad potti märtsi alguses ja eile kui potti vaatasin oli üllatus suur. Potti sai 5 seemet, saab näha, kas teised ka järgi tulevad... Aga leian, et juba 2 on hea tulemus :).