Rõõme...

... nii väiksemaid ...
Käesoleva aasta kevad oli meie kandis külm, märg, tuuline ja pikalt vinduv. Ükskõik mida ma kasvama panna ka ei üritanud, kõigi arvestuste järgi oli selleks juba õige aeg ja ehk natuke rohkemgi, ei tärganud neist pea miski. Vaatamata minu poolsele panusele jäigi kevadine unistus suveõisi täis aiast sel aastal vaid unistuseks. Kui olin jõudnud veendumusele, et tõesti miski mullast ei tärka, oli juba hilja hakata ka turult/kaubandusest taimi soetama, pealegi leida sealt just neid konkreetseid taimi, mida hing ihkab, on suht lootusetu. Nii jõudsingi mingil hetkel äratundmisele, et tuuleveskitega võitlemisel puudub igasugune mõte ning edaspidi lasin aiaelul kulgeda vaikselt omasoodu. Kuulates ja vaadates, mis tal mulle öelda on...

Kukekannused viskavad endises headuses meie aia rekordeid. Selle aasta kõrguseks saime 3.20 cm. Puhmad on päris kenasti kosunud ning kokku moodustavad juba vahva sinise müüri. Paraku jäi see rõõm suht üürikeseks, kuna tugev äikesevihm ja tuul tegid omi vägitükke.

Suve esimeses pooles sai omale uue kuue tamme alune hostapeenar. Algne versioon oli nagu õnnetuste magnet – küll tagurdati talle autoga otsa, küll jäi kivimäe likvideerimise käigus traktorile ette, veetrassi paigaldamisel jäi kaevatud kraavile liiga lähedale, mistõttu peale talvist pinnase vajumist pool peenart lihtsalt ära vajus... Renoveerimise käigus sai peenart ka pisut suurendatud ning täiendatud kahe uue asuka võrra. Vasakult alustades: nimetu tegelane Nõmme turult (Soov oli saada suurema ja kirju lehega isendit, mida paraku tol hetkel külastatud aiaäridest leida ei õnnestunud. Turul kohatud tegelane kõnetas mind aga kohe, hüüdes vaikselt: "võta mind, võta mind!"), Deia'lt saadud hosta (aalujate kokukalt aastast 2010), 'Sum and Substance', Deia hosta, uustulnuk Juhanist 'Liberty'. Turu hostaga vastupidiste värvidega. Hetkel tundub küll väga pisine, kuid netist pilte vaadates on lootust, et kasvab päris kobedaks. Renoveerimise lõpetamise tähtaeg oli kukil ning polnud mahti rohkem aiaärisid mööda lipata, kuid päris tühja kohta tuleviku tarbeks ka jätta ei tahtnud.


Tänu viimasele kahele soojale talvele on roniroos 'Flammentanz' väga hästi kosunud, pakkudes sel aastal tõelist õiterohket ilu. Sel kevadel oli taim kohutavalt lehetäisid täis, kuid õnneks sain õigel ajal jaole ja suurem kahju jäi sündimata.
Enne veel, kui 'Flammentanz' lõpetab, alustab õitsemist elulõng (oletatavalt 'Silmakivi') ja üllatusena on sel aastal endale valged tutsud teinud kaks noorukest puishortensia 'Annabelle' põõsast. Aastal 2012 sai neid maja ette sissesõidu tee äärde 4 tk istutatud, kuid mingil põhjusel läksid esimesel talvel neist 2 välja. Eks see majaesine ole praegugi paras peavalu – peale kodukese valmimist sai sinna laotud koorem ostetud mulda, mis pigem, nagu hiljem selgus, oli üks hunnik Mendelejevi tabelit, kui mulla nime vääriv aine. Nüüdseks oleme sinna hoolega komposti peale vedanud ja kastnud ka kanakaka veega – rohi näeb juba päris rohu moodi roheline välja ja põõsakesed on ka ikka kobedamaks läinud. Mõned täiendused on selle majaesisega veel plaanis, kuid laias laastus hakkab juba looma :).


Nagu 'Flammentanzule', nii on ka noorukesele Köögikatalt saadud (aalujate kokukalt 2012) äädikapuule viimased kaks talve soodsalt mõjunud – on juba päris kobedakese puukese mõõtu. Oi, kuidas ta mulle meeldib! Oli ta juba ammu (kui mul veel aeda polnud) üks mu suuri unistusi... Iga kord, kui teda silman, miski kirjeldamatu kõditab mu hinge...

3-meetri kõrgused väikesed päikesed (IHL'ilt saadud talijorjen aastast 2014(?)) teevad hingele ainult rõõmu – kui neid ei oleks, oleks see osa aiast sel aastal päris nukker, kuna päevalilled ja 90-110 cm kõrguseks kasvama pidanud jorjenid vindusid kevadel pikalt, mistõttu on nende kõrgus tänaseks päevaks alla igasugust arvestust. Nii päevalilled kui jorjenid loovad küll juba õienuppe, kuid kõrgust on viimastel vaid 30 cm, päevalilledel siiski veidi rohkem. Kes teab, kui sooja ja päikest veel jätkub, ehk näeb õisigi...

Vaatamata sellele, et külvatud suvelilledest tärkas 0%, aedoast 20% ning kõrvitsast 3% (milledest kaks viimast pigem ikkagi vinduvad kui kasvavad), oli tänavu hea marja ja luuviljaliste aasta. Vaarikast, mustsõstrast ja kirssidest olen isu enam-vähem täis saanud süüa, jätkus hoidistekski. Seda muidugi ka tänu lastele, kes pistavad marju oma suhu ikka väga pika hambaga... Ja muidugi tomatid! Suurim kobar olla olnud 17 viljaline... see seal puhtalt Märdi hullamise pärusmaa, mina omalt poolt aitan aktiivselt söömisel :). Nii nagu kirsipuudki, nii näivad ka ploomid ja kreegid vilju täis olevat... paraku hetkel ei paista lehtede vahelt pildistamise tarbeks välja, ikka rohelised veel teised.



... kui suuremaid...
Selle loo puhul ma ei teagi päris täpselt, millest alustada... kuid vaiki olla ka ei saa...
Võisin olla umbes 10-ne aastane plikatirts, kui jalutasin maja juures oleval autode parkimisplatsil ja parklasse sõitis auto. Neid liikus tol ajal meie kandis väga vähe, kuna tänav lõppeski paari eramajaga minu tornmajast edasi... ja eks ajad olid ju ka hoopis teised! Aga see auto lõhn, või pigem bensiinihais ja autosalongi lõhn... oi, kuidas need mu meeli kõditasid ja mulle meeldisid! Meie peres autot ei olnud, kuid ma unistasin autoga sõitmisest nii meeletult... tol ajal näis see nii müstiline! Ja siis ma unistasin: "kindlasti ostan ma endale kunagi oma auto ja ma hakkan ise autoga sõitma!"... Üldiselt see unistus, see teadmine, ongi saatnud mind kogu mu elu. Kuid elul olid varuks omad vimkad...
Autokooli lõpetasin ma aastal 2009, kuid ei saanud siis veel minust ei autoga ise sõitjat ega autoomanikku. Selgus, et kapis oli nii mõnigi luukere kaugest minevikust, mis vajas tõsiselt silma vaatamist. Paraku ma tean, mis tunne see on, kui auto sinust üle sõidab, ma tean, mis tähendab autojuhi hooletus... See kõik jättis oma jälje ja tugevama, kui oleks osanud arvata. Seda kõike enam olematuks ei tee, vaid sellega tuligi õppida elama, tuli hirmule silma vaadata, seda teadvustada, seda mõista, see ületada... Üritasin abi leida ka oma ala spetsialistidelt, kuid mõne aja möödudes sai mulle selgeks, et ei keegi muu saa mind aidata, kui vaid MINA ISE. Ma võin küll rääkida ühe ja teise nurga alt ja ikka ja uuesti, kuid siiski ei saa keegi ronida minu pähe ning pöörata seal uut, puhast lehekülge... See leht tuleb endal ikka ise pöörata... ja selle saavutamiseks ma olengi näinud vaeva... Lisaks veel pereelu, masu jmt... nii need aastad läksid... Aasta tagasi tekkis ka tõsisem tagasilöök – äkki see mägi ongi minu jaoks liiga kõrge?! Ent teadmine, et üks minu suurimaid eluunistusi võib jäädagi täitumata, kuna minus endas ei ole piisavalt südikust, ei mahtunud mulle hinge! Järgnes tõsine siseheitluste aeg...
Suve esimeses pooles läksin läbi ajaloo oma viiendale katsele. Sõidupraktikat nii linnas kui maanteel olin saanud vahelduva eduga juba mitmeid aastaid, kuid eelnevad katsed lõppesid ebaõnnega... kuniks nüüd, mil mu kõrvu kostsid teiste sõnade virr-varris need kauni kõlaga sõnad: "...loen eksami sooritatuks...". Need tunded, emotsioonid, mis mind siis valdasid, on siinkohal kirjeldamatud :)... see kõik oleks toimunud justkui paralleeluniversumis...
Olen otsatult tänulik oma kallile kaasale, kellel oli palju kannatust ja usku minusse, kes minus kordagi ei kahelnud ja motiveeris mind, kes pani mind rooli haarama ka siis, kui ma seda ei tahtnud, kes on minu jaoks alati olemas! Samuti olen otsatult tänulik kõigile lähedastele, kes mind sel teel aitasid ja toetasid!
Ja nädalake hiljem tuli minu ellu ka esimene päris minu oma:

Mida tähendab minu jaoks auto ning sellega ise liikumise oskus? Miks see minu jaoks eluunistus on olnud? Mulle meeldib liikuda, näha maailma enda ümber... ju see on sõltumatu vabaduse tunne... minna ja tulla siis, kui hing seda ihkab... Mine tea, äkki kunagi hakkan ka maale kolimise mõtteid tõsisemalt mõlgutama... Kuid siiani, väikeste lastega, kui lähimad bussipeatused on 3 km kaugusel, ei olnud see eriti mõeldav. Jah, on olnud olukordi, kus on naabrimehe abi tarvis läinud, et lapsega linna traumapunkti minna, kuid märksa kindlam tunne on oma elu ja asjadega ikka ise hakkama saada, tülitamata teisi nende tegemistes. Olla sõltumatu.

Sõidueksamipäeva õhtul tegin oma elu esimese iseseisva sõidu – käisin oma lapsi pildistamas, õhtu oli suviselt nii sume ja mooniline :)!

Pilguheit möödunule

Aeg on hakanud kihutama kohutava kiirusega, mistõttu viimasel ajal ei suuda ma temaga enam sugugi sammu pidada. Tuleb teha valikuid, mis on oluline, mis olulisem. Nii ongi blogimaailm minust paraku kaugenema hakanud. Üritan siiski kätt pulsil hoida ja vähemasti teiste põnevaid tegemisi vaadata-lugeda, kuid ise miskit kirja panna (ka kommenteerida) pole olnud mahti... ent salamisi hinges kaasa elan ikka :). Päris alla anda siiski veel ei tahaks...

Järgnevalt üritangi lühidalt kirja panna siis minu jaoks olulisimad sündmused, mis hiljuti lõppenud aastal aset leidsid. Meeldejääv oleks see kokku võtta ühe sõnaga – rändlinnuaasta :). Oleks see siis kokku mugandatud lindudest ja rändamisest. Ehk siis täpsemalt:

Linnud.
Juba paar viimast aastat oleme unistanud oma kanadest – oleks lastel huvitav ja pealegi oma muna laual. Eelnevad aastad on möödunud koduaia korrastamisele, maja ehitamisele, jooksvatele hooldustöödele. Kevadel jõudsin aia koristusega aga nii kaugele, et likvideeritud sai aastaid pinnuks silmas olnud vana ca 25 ruutmeetrine klaaskasvuhoone. Oli jäänud see krundi nurka oma aega ootama, kiired-tähtsamad tööd ikka esmalt. Mädanenud puitsõrestik ja lõpuaastatel klaasi asendanud kile läksid tuleroaks, kuid mul tõusevad veel tänagi ihukarvad püsti, kui meenutan seda miljonite klaasikildude kokku korjamist...



Motiveeris ja indu andis teadmine, et üks koht saab jälle paremaks, ilusamaks. Kuid selgus, et ka kasulikumaks :).
Kui 14. aprillil lillepeenardes toimetasin, avastasin ikka siit-sealt lehtede alt hunniku tigusid, vaatamata sellele, et neid pidevalt eelmisel suvel oma väikeste näpukestega kokku olin korjanud ja kuuma kangesse soolvette pistnud. No ei ole ma nende suhtes kuidagi nii armuline, et lihtsalt ämbriga metsa alla teisaldada... Möödaminnes sai siis Märdile ka mainitud, korja neid tigusid või mitte, tolku ei miskit, kahju teevad ikka palju. Meil on siin üsna niiskevõitu maa, umbrohi lopsakas ning tigude hordid hoomamatud. Märt lasi mõtliku näoga aias silmadel ringi käia: "Kuule, mis arvad, kui läheks tooks need kanad kohe täna ära... vana kasvuhoone koht on juba peaaegu korras, siia saab neid juba lasta küll, pealegi tulevad nad alguses oma väikesele suletud territooriumile." Ei olnud pikka mõtlemist, toimus kiire info sebimine interneti ja telefoni vahendusel. Selgus, et tibumüügi auto tuleb küll täna meie kanti, kuid kõik on nö tellimuskaup ja üle ei jää midagi. Järgnes väike arutelu ja kuna meil palgatööd parasjagu teha ei olnud, lõime keset tööpäeva auto mootori nurruma, lapsed autosse ning põrutasime Väike-Maarja poole. Nii saabusid meile esimesed 10 Hy-Line pruuni kana. Esialgne varjualune sai neile tehtud vanast polükarbonaadist kasvuhoonest, mille tänu uue kilekasvuhoone kerkimisele, aiamaalt kanade territooriumile teisaldasime.
Kui juba kanad, siis saagu ka kukk! Vähemasti mina nii väga tahtsin! Nii tõimegi
04. mail meile naabrimehelt uhkes sulerüüs braama kuke. Oi, ta oli justkui kirss tordil seal kanakarja keskel, nii uhke! Ja kui ta esimest korda kires, valdas mind kummaline äratundmisrõõm, et just nii see peabki olema, see oli heli, millest olin ammu puudust tundnud (lapsepõlves sai ikka maal oldud ning külakuke kiremine oli üks helisid, mis saatis meid päevast päeva)!



Paraku pidin ise aga samal õhtul lastega linna minema. Kui Märt linnast koju tagasi jõudis, selgus, et kukke ei kuskil. Ka järgmisel hommikul mitte... See oli müstiline – kanad aias kõik alles, kukke mitte. Iga hetkega muutus meel kurvemaks, et kas siis tõesti nii lühikeseks ajaks mul seda iludust oligi ja mure hinges, kus ta küll ometi olla võib, ikkagi ju uus kodu, võõras koht. Kolmandal päeval läks Märt taas kanadele süüa viima ja keset aeda, ennäe imet, käib uhkel sammul kukk! Meie oma kukk! Peale seda ta enam kanade eest peitu ei pugenud, kuid aiast sisse-välja käis omatahtsi täpselt siis, kui tema seda heaks arvas. Nii sai ta omale nime – Nipi, ehk siis lühend Nipernaadist :). Paraku õpetas ta suve jooksul ka kanad aiast välja käima ja meie sellesuvine "mittevaba kanapidamine" kukkus haledalt läbi.
Tänaseks päevaks on meil:
- 26 Hy-Line kana (+16 kana 24. nov.)
- 1 Braama kukk (kes hilisemal analüüsil on siiski osutunud Braama, Araucana ja veel kellegi seguks... kuid see polegi nii tähtis, peaasi, et ta ilus on! :))
- 5 Pekingi parti (04. okt.)
- 1 Sussex kukk (28. nov.)
- 1 Leghorn kukk (30. nov.)
- 1 hõbedane Braama kukk (20. dets.). Kingiti meile jõuludeks, sai nimeks kukeke-Pets (ehk siis kinkija, minu venna, järgi :)). On ka väga uhke sulestiku ja hoiakuga lind, püksid jalas kuni "varba" otsteni. Võrreldes teistega kogult väga suur, peaagu Karolini suurune :).
Niipalju siis plaanist "võtame esialgu suveks, on lastel, mida vaadata ja endal ka tore... boonusena omad munad"...

Järgneb reisijutt...

Algus vol. 2

Alles see oli, kui jätsin oma pisikese poisipõnni raske südamega lasteaeda kasvatajate hoolde. Ei osanud ta siis veel ju õieti rääkidagi, nii et kõik temast aru saaksid ja teda mõistaksid. Kui rasked olid need esimesed päevad aias nii emale kui väikesele lapsele endale. Aeg näis lõputu... enne kui jõudis kätte lapsele järgi minemise tund. Ja nii see aeg läks, päeva järel päev. Karastusin mina, karastus laps, kuni põnn kasvas suuremaks :D...

Hommikuvaikuses...

... kell 4:30.

Vihmast vaevatud jaan

Kuigi on teada tuntud tõde, et jaanilaupäeval sajab, oli tänavune küll igasuguste ootuste vastane. On olnud vihmaseid päevi, kuid õhtuks ikka ilusaks läinud või vastupidi, on päeval päike taevas siranud ning õhtuks taevakraanid valla keeranud, aga et oleks sadanud jaanilaupäeva varahommikust kuni 24 tundi jutti nii padusadu kui seenekat vaheldumisi, mina küll ei mäleta. Kuna aga jaanilaupäeviti on meil pere suur, sai hilisõhtul siiski lõke süüdatud ning väljas grillitud. Tõsi küll, lõkkevalgust jagus vaid paariks tunniks, ent ta oli siiski täiesti olemas soojendamaks me meeli ja loomaks meeleolu. Vaatamata kõikehõlmavale märjale oli üheskoos tore, vapramad pidasid vastu kella viieni hommikul. Ei raatsi ju suve valgeimat aega lihtsalt maha magada. Seekord oli siis selline jaan.

Saabunud nuhtlused

Tänasest hakkas meil õitsema võilill ning üliaktiivset tegevust alustasid verejanuliste sääskede hordid.
Üldiselt mulle võilill kevadeti väga meeldib, kui kõik lööb eredalt rohetama, on need kollased tupsud nagu väikesed päikesed murus, mis panevad kõik kuidagi eriliselt särama. Mulle toovad nad alati kevadeti naeratuse hinge. Aga seda muidugi igal pool mujal, mitte koduaias :).

Õppind mehed, head riistad.

Kevade tulemisega saabus meie õuele ka hommikuvalgus. Nimelt oli meil krundi ida-lõuna piiril olevas puudesalus üks ilmatuma suur pappel, mis juba mitmeid aastaid pinnuks silmas. Aeg-ajalt, isegi tuulevaikse ilmaga, kukkus tema otsast ikka mõni suur oks alla. No ja lapsed, nemad ju ronivad mänguhoos ikka igale poole ja ei taha mitte mõeldagi, et mõni neist just täpselt oksa langemise aeg samas kohas juhtuks olema. Lisaks veel see, et oli vanale saunale väga lähedal ning tema ligidusest jooksis elektriühendus ämma-äia krundile.
Varasemate aastatega sai selgeks, et meie oma hammas sellele jurakale peale ei hakka. Aga nagu öeldakse, iga asi omal ajal ja nii saabuski nüüd sobiv võimalus see probleem konkreetselt käsile võtta. Sai tellitud õppind mehed heade riistadega, kes selle probleemi lahendamise oma südameasjaks võtsid. Kahel päeval, 19.-20. märts, tehti tõisist tööd. See oli meestele paras väljakutse – antud puu läbimõõt inimese kõrguselt oli umbes meeter, kaks meest vaevalt ulatasid sellest ümbert kinni võtma. Selgus, et nende praktikas puudub kogemus taoliste isenditega aga mehed ei vandunud alla vaid võtsid väljakutse vastu. Selleks, et toda paplit maha saada, tuli enne selle langetamiseks ruumi teha ehk lisaks paplile võeti maha veel: 2 suurt kuuske ja 1 mänd, sellised 70++ aastased, 1 suur 3-haruline pärn ja veidi eemalt 1 keskmise suurusega pappel. Pärn vajas kasside kaasabil kõrgustes personaalsemat lähenemist, kuna tolle oksad olid segamini põimunud langetatava suure papli okstega ning need vajasid enne langetamist eelnevat eemaldamist, ülejäänud puud olid maapinnalt lihtmeetodiga langetatavad.
Esimene päev kuluski meestel langetamise ruumi rajamiseks. Kassidega üritati vallutada ka paplit ennast – kuna jalad ümber puu ei ulatunud, siis kassidega liiguti nö jalad ühel pool, heideti köis ja vinnati end edasi. Kogu see ronimise protsess esimeste oksteni, mis asusid ca 8m kõrgusel maapinnast, võttis aega poole tunni tuuris. Peale kahe alumise väiksema oksa eemaldamist selgus kurb tõsiasi, et oksatüükad jäid ette ning kassidega olles köit edasi heita ning ülespoole ronida oli võimatu. Sellega loeti siis esimene tööpäev lõppenuks, kuna jäänud oligi vaid papli enda langetamine. Aga mida sa langetad, kui ihaldatud kõrgustesse kuidagi ei saa.
Teisel päeval tuldi tagasi juba asjalikuma – alpinisti varustusega. Nüüd läks ronimine võrreldes eilsega suisa libedalt. Et puu raskus oleks langemise suunas õieti, eemaldati paplilt esmalt kõik põhjapoolsed oksad (langetamissuund lõunasse). Seejärel seoti üles puu otsa suur köis, mida kaks meest (üks neist Märt) maapinnal tõmbasid-juhtisid ja kolmas mees siis samal ajal saagis. Meeskonnatöö sujus kenasti ja pappel prantsatas suure kolina ja mürinaga täpselt sinna, kuhu plaanitud. Veel viimases hädas püüdis ta oma paari suurema oksaga kinni haarata kõrvalolevast väikesest paplist, mistõttu viimane päris õnnetult nüüd okstest paljaks jäi. Kuna aga ka see pappel on eemaldatavate puude listis, siis seda lihtsam meil nüüd on.
Kulus aega, mis neil kulus, aga õppind mehed ja head riistad tõid oodatud tulemuse. Lisaks said mehed ka kogemuse võrra rikkamaks :).

Allpool siis ka väike võrdlus, mis vilja kannab tehtud töö. Nüüd jääb meil endil veel eemaldada pildil suurimana paistev kuusk ning sellest paremale jäävad ülejäänud isendid, mis iganes need seal siis ei ole (välja arvatud esiplaanil olev suur tamm). Eesmärk on teha see nö vanast risust puhtaks, koristada metsaalune ning istuda peale uued noored kuused. Seda kõike nüüd see kevad ilmselt enam ei jõua aga eks aeg näitab. Eks neid suuri puid veidi kahju langetada ole, kuid fakt on, et need üksikuks jäänud isendid ei pea seal niimoodi tormide käes kaua vastu ning mingit silmailulist väärtust nad ka ei paku, rääkimata tuuletõkkest või millestki muust. Eks aegajalt peab ikka "välimust" uuendama, selline see elu kord juba on.

Esimene muru niidetud! :)

Igatsusest kevade järele ja et ka põnglasel põnevam oleks, olen viimastel aastatel kevade tuppa meelitamiseks külvanud lihavõteteks natuke muru. Üks väike ereroheline murumätas keset kevadist hallust on ju nii armas! Esimene külv sai selline natuke õnnetuke – vastavalt juhendile külvasin mullapinnale ja seemneid ei katnud, paraku jäi külv ka üsna hõre. Et esimene tegu sai aastaid tagasi üsna mannetu, kasvavate roheliste rohuliblede vahelt paistis must mullapind, millel siis omakorda valendamas veel heledad seemnetäpid. Nüüdseks juba kogenenumana tegin hästi tiheda külvi ja katsin seemned õhukese mulla kihiga ja voilaa, tulemus missugune!
Täna siis pügasin pealt 2/3 maha, hetkel rohkem ei raatsinud. Suurest kevadeigatsusest olen selle külvi vist küll tiba liiga vara teinud, lihavõtteni see muru ilmselt vastu ei pea... aga mine tea, kui hoolega pügada... ;)


PS. See siis minu blogis esimene moblaga tehtud pilt, kuna millegi pärast me ei satu viimasel ajal fotokaga omavahel kuidagi kokku.

Päntajalga päterdaja

22. jaanuar. Oli suht soe jaanuarikuu pühapäevahommik. Eelmisel päeval asusime hoolega tagaaiast üleliigset võsa eemaldama. Terve valge aja pimedast pimedani müttasime vahelduva eduga õues tööd teha, kuid õhtuks saime tehtud vaevalt poole soovitust. Nüüd oli hea hommikul, kui Märt köögis pannkooke tossutas, minul värskes õhus okste äratassimise näol väikest hommikvõimlemist teha. Ajaks, mil pannukad valmis said, olin mina kenasti töö järjepeale saanud ehk plats oli okstest puhas ja töötuhin oli ka juba kärsitu sees – sööme ära ja anname aga tööle takka!
Lõpetanud oma hilise hommikusöögi, küsis Märt, et kas ma täna kutsude kuulutusi ka vaadanud olen. Kuna eelmisel hilisõhtul, kella ühe paiku, said kõik kuulutused tulemuseta läbi vaadatud, siis nagu ei tulnud selle pealegi, et neid uuesti vaatama hakata. Aga kuna kõht oli täis ja kohe välja ei kippunud, lõingi läpaka lahti. No teadagi, sama seis, mis eile õhtul. Tuju läks veits ära, kuna tundus praegusel ajal suht lootusetu olevat leida endale meelepärast lemmikut. Lugesin talle siis ette lehed, mida olen vaadanud ning tahtsin teada, on tal ehk veel mõni leht varuks, mida vaadata. Nii lõingi lahti okidoki lehe ja ei jõudnud veel esimest lehekülge lõpunigi kerida, kui nägin kutse, kellele oli suisa karvadesse kirjutatud, et nad on meie omad! No vähemasti üks kindlasti! :) Uurinud kuulutust lähemalt selgus, et asuvad Sangaste kandis. Tühja kah, ma olin nõus jätma oma võsatöö kus seda ja teist ning valmis minema kasvõi teise Eestimaa otsa, seda enam, et polnudki ammu enam kuskil käinud. Helistasime. Keegi toru ei võtnud... Helistasime taas... ja taas... ja aeg muudkui läks, ei saanud tööle minna ja ei saanud ka ennatlikult piirkonda sõitma hakata, sest olukord oli ju teadmata. Viimaks õnnestus perenaine siiski kätte saada, oli sünnipäeval ja mobla kotis ning polnud kuulnud. No ei hullu, ma olin valmis kaassõitjaks olema kasvõi öösel :).
Sõit oli pikk ja tänu Otepää MK etapile ka üsna vaevaline, polegi oma elus enne sellist autode vastuvoolu näinud, pimedas päris raske sõita, sest ikka leidub mõni ajukääbik, kellel vaja tingimata pidevas voolus nõeluma hakata ja siis ole iga sekund valvel... Kohale jõudsime suures pimedas peale kella kuut laias lumesajus. Sadama oli hakanud kuskil peale Tartut. Lootsime, et see ei progresseeru ning et meil terve tagasitee ei tuleks lumesajus sõita.
Ajasime pererahvaga tiba aega juttu, kohvetama polnud siiski aega jääda, tagasitee ootas. Meie silmarõõm magas sooja köetud pliidi ääres, kui perenaine ta võttis ja mulle sülle andis. Oi appi, ise nii pisike ja kui raske! Põnglane oli ka nii elevuses, ei julenud kutsile isegi pai teha. Kuna teine alles päris titaohtu (sünd. 20.12.'11), siis oli mul süles sama rahulik kui sooja pliidi ääreski. Ja sama rahulikuks jäi minu süles õnneks kogu tagasitee, mõned väikesed värskes õhus jalutamise pausid siiski tegime. Seal, kus minnes lumesadu algas, seal ta tagasiteel õnneks ka lõppes. Ajaks, mil kuts jõudis oma uude koju, oli saanud ta endale ka nime – Bella.
Uues kodus oli uusi lõhnu ja uudistamist palju, kõik oli ju nii teismoodi, põnev oli ning isegi nuttu ei kippunud peale. Seevastu oli aga öö meil päris nutune. Natuke tukuti ning siis oli nutt lahti... kui ära väsis, siis jälle tiba tukkus... ning jälle oli kiu-kiu... Kohanemiseks kulus umbes kolm ööd-päeva ning umbes nädala möödudes saadi juba iseseisvaks – kui uni enne kella 8 hommikul ära läks, asuti omaette mängima ning alles peale äratuskellahelinat hakati häälitsema :).
Esimesed jalutuskäigud olid meil vahvad, ikka juhtus, et väikesed päntajalad "astusid maast mööda", tore oli vaadata seda töntsa-täntsa vudimist. Õues ja lumes talle tegelikult hirmsasti meeldib, ei käi mitte ainult mööda ettetallatud radu, vaid tahab pehmes lendlevas lumes möllata, tõeline lumekoer!

Oo üllatus-üllatus!

Talv jõudis meite õuele!
Maha sadanud esimene arvestatav särav lumevaip tõi endaga kaasa -15 pakasepoissi.
Lubatud -5 asemel leida hommikul eest -15 on ikka üllatav küll! :)

Enne veel kui lõpeb aasta...

... teeks möödunud aia-aastast ühe kiire ja ülevaatliku kokkuvõtte, hiljem ajaloo mõttes lihtsalt huvitav mõnda asja meelde tuletada-meenutada.

* Vastu kevadet, enne veel kui ilmad päris soojaks läksid, sai aias tehtud nö hooldusraiet. Nimelt on meil jätkuvalt igivanu õuna- ja kirsipuid ning muid võsastunud kohti aias, mis hädasti vajavad korda tegemist, saaks aeda õhku, ruumi ja valgust juurde. Talvel selle meeletu paksu lumega polnud nagu mõtet puid maha võtta, oleks pikad kännutüükad püsti jäänud, seega ootasime, kui lumikate tiba õhemaks sulas. Kuna nimetatud ala jääb küllaltki maja lähedale, tuli kogu see oksarisu (mida ei olnud sugugi vähe) vedada kaugemale eemale põlluserva. Mäletan, et kokkuvõtteks sai ikka ohtraid kilomeetreid maha vantsitud ning enesest mõistagi võttis see kõik kokku päris suure ajakulu. Sellest tulenevalt juhtuski, et enne kevade saabumist me ei jõudnud kõige soovituga valmis. Suvel, kui kõik rohtus-lehtes, me nende puudega aga mässama ei kippunud, tööde lõpetamine jäi ootama uut talve-kevadet. Praeguseks kui kõik on jälle paljas ja raagus, näpud juba sügelevad seda koledust likvideerima, kuid juulikuust saadik taevast tulev pidev märg ja pahkluuni pori aias ei kutsu veel kuidagi toimetama. Tuleb ära oodata pakasepoisid, et siis üheskoos asuda asja kallale!

* Ilmad läksid soojaks, saabus kauaoodatud kevad, mis need meeletud lumemassid endaga viis. Algasid kilplaste aiandustööd. Nimelt seoses kodukese ehitamisega sai ju majaümbrus mullast puhtaks kooritud ning peale maja püsti löömist on majaümbrus kui paljas ja auklik-kühmlik kuumaastik. Juba talvel veeretasin oma väheseid sente sõrmede vahel ja mõtlesin, et nui neljaks, üritan kevadeks nii palju säästa, et paar koormatäit mulda tellida. Kuid võta näpust, masu mõjutas nii minu kui mehe tööd täpselt nii palju, et sellest august pole me veel tänaseni korralikult välja roninud. Kuna aga kange soov oli ikkagi suveks majaesine korda teha, siis nii kui muld põllult paistma hakkas ja maa juba veidi tahenenud oli, haarasime aiakäru ja labida ning kindel siht oli lähima põlluni. Tegemist siis meie endi, kuid välja renditud põlluga, seega igati õigus sealt vajadusel manti võtta. Ja nii siis mees ühel nädalal tööpäevaõhtuti ning samal nädalavahetusel kahekesi kordamööda seda rada tallusime, kuniks kokku sai toodud üle 60-ne aiakärutäie kevadist mulda. Hobust meil paraku pole, oleks kindlasti kergem olnud :) ning auto järelhaagist samuti mitte, et kui isegi oleks autoga põldu pääsenud, poleks täislaetud järelhaagisega pehmelt põllult välja saanud. Kuid sellegi töö juures polnud aiandushaldjas päris meie poolt ning järgmiseks nädalavahetuseks plaanitud mullaveole tõmmati konkreetne joon vahele kui töönädala sees traktor põllu üles kündis ning vilja maha külvas. Nii pidimegi siis hakkama saama oma 60-ne kärutäie mullaga, mida tundus olevat kõigest vaid väike käputäis. Minu talvel tekkinud kindel plaan oli maja ette teha väikesed peenrad kuhu kolida pimedast saunaotsast ümber elulõng ning uustulnukana soetada punaseõieline roniroos Flammentanz, mehe unistuseks aga oli sama majakülje terrassipoolsesse otsa rajada hiina laternate peenar, kuna tema oma lapsepõlvest mäletas, et vanavanematel see maja ees oli ning talle need oranzhid laternad meeldivad. Ja sellest plaanist me ei loobunud! Et vihm seda kokku kuhjatud mulda mööda õue laiali ei ajaks, tuli see ju kuidagi ära piirata. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem või ehk hoopis, et häda ajab härja kaevu – soovitu saavutamiseks tuli olla leidlik. Nii saigi peenrad piiratud Narva ehitusplokkidega, mida seisab meil aia ääres jõude hulgim. Ega see tulemus nüüd kes teab mis kena ei saanud eksole, kuid ometi sain soovitud taimed panna kasvama ning ajaks, mil nad on end täiselujõudu ajanud, on ehk ka võimalused juba hoopis teised. Ja siis pakuvad nad juba uhket silmailu, kohanemisraskused seljataga. Eks see majaesine natuke sellise Tootsipeenra moodi kõla, kuid miks ka mitte :). Taimed ronivad kõrgustesse maja seina ääres, siis peaks tulevikuvisioonis olema kümmekonna meetri laiune mururiba ning enne hooviteed tahaks veel miskid taimed (sümboolse madala heki) istutada, kuid nendega seoses veel kindlaid plaane pole, mõttevälgatusi on olnud aga igasuguseid. Hetkel ühed põnevamad tunduvad erivärvilised hortensiad, kuid seda peab veel uurima, kuidas meie tingimused neile sobivad... Eks aeg annab arutust :). Igaljuhul oli elulõng sügiseks ümberistutamise eest väga tänulik – vaatamata sellele, et ta juurika kaheks jagasin ning esimese poole suvest alles õppis uues kohas olema, oli ta suve lõpuks päris lopsakas ning rõõmustas meid isegi mõne õiega, viimased neist avanesid oktoobri lõpus ning novembri alguses oli veel mitmeid avanemata õisi. Ehk kevadeks on ikka niipalju kosunud, et sätib oma õitsemise ikka õigele ajale :). Ja ka Flammentanz, mis esimestel kuudel kuidagi roniroosi moodi välja näha ei tahtnud, näitas meile ikkagi oma punase sära ära ning tekitas suve lõpuks u 5 arvestatavat pikka vääti. Ainult hiina laternate peenar jäi natuke nukraks – tea, kas oli see nüüd pidev võitlus nende põllult toodud nõgeste-ohakate jm umbrohuga või ehk kulubki neil esimene aasta nö juurdumiseks-kasvamiseks, kuid kõrgete püsikute nägu nad nüüd küll olla ei tahtnud. Eks näis, mida toob uus suvi...

* Vana saunaesine oli meil piiratud sirelihekiga, suvel saunast tulles hea privaatne õhuvanne võtta. Ajaks, mil mina siiamaile tekkisin, oli saun nii amortiseerunud, et minul pole au olnud seda kasutada, hetkel seisab vaid jõude asjade panipaigana, kuna lihtsalt pole jõudu, mis sest üle käiks. Kuna aga paratamatult hakkas sinna heki taha tekkima igasugust rämpsu, mis sai kiirelt nö silma alt ära pandud, siis oli parim mõte see aastatega niruks jäänud hekk juurelt maha võtta. 3/4 jagu sai hekk ka välja juuritud tänu tublidele abilistele, 1/4 ootab uut kevadet. Ent see ei seganud ühel uuel asukal meie aias – sahhalini konnatatral – end sinna platsile sisseseadmast. Oli see nii minu kui mehe nö salajane unistus seda oma aias omada. Mäletan lapsepõlvest, et kodutänavas kasvas see ühtede tuttavate aias ning nii müstiline oli selle 'pambuse' varjus istuda ja lobiseda. Need imelised pitsised õhkõrnad õied ja võimsad lopsakad rohelised lehed! Kuna blogidest oli silma jäänud, et tegemist päris ohtliku või salakavala tegelasega, siis uurisin ikka põhjalikult tema kasvatamise võimalusi. Peamise vajaliku info ammutasin Muhediku blogist, suured tänud põhjaliku ülevaate eest! :) Kuna teadupärast seda kuskilt osta pole võimalik, jäi küsimuseks, kuidas see endale saada? Too lapsepõlvetuttav siitkandist ammu lahkunud, aial uued omanikud ning minu teada too taimgi hävitatud. Ent paaril viimasel aastal on sel samal kodutänaval see taim ühes teises aias silma jäänud. Kuna see aed jääb minu igapäevasele koduteele, mõtlesin, et lihtsalt lähen koputan uksele ja teen tibake juttu :). Aga häbelik nagu ma olen, lükkus see samm ikka edasi ja edasi, kuniks ühel kevadisel hommikupoolikul linnas, maja taga metsas tervisekõndi tehes, avastasin kraavikaldalt samad tegelased ja neid oli seal ikka hulgim! Tõenäoliselt tegemist siis omal ajal ümbruskaudsetest eraaedadest maa all metsa pagenud juurikutega, kes vabas looduses vabalt areneda said. Õhtul pimeduse varjus läksime siis mehega 'jahile', kuid oh seda shokki – kõik need taimed olid õhtuks maha pekstud ja murtud. Tea, kas oli see nüüd sihilik hävitustöö või lihtsalt poisikeste põnev mängimine, kuid alles polnud enam mitte ühtegi kõrgemat võsu. Kuid noh, ega me ju kõrgeid ei tahtnudki ning selle hävitustöö keskelt õnnestus meil siiski 3 võsukest leida. Oma uues kodus nad alguses kiratsesid, lehed olid pikalt lontis ning iga päev me ootasime-vaatasime, kas ikka võtavad eluvaimu sisse. Lõpuks ikka võtsid ning asusid isegi suve lõpul suuremaks kasvama, üritades enne sügise saabumist, oktoobris, ka oma õitega uhkeldada, kuid see ei tulnud neil veel paraku hästi välja. Aga tundus, et ka nemad on oma uue kodu eest tänulikud. Nüüd tuleb neil vaid lihtsalt silma peal hoida, et nad üleannetuteks ei muutuks :).

* Suve esimesel poolel jõudsid minuni meie aia kuus kõige kaugemat külalist – iirised prantsusmaalt. Mäletan veel seda erutusevabinat kui karbi avasime ja kõike seda põnevust istutamisel ning murenoote hinges, kas ikka kohanevad. Suve lõpuks olid nad kõik kenasti kasvama läinud ja igaüks neist ka kõrvalharusid ajanud. Vastavalt kirjandusele lõikasin nad sügisel tagasi ent soojade ja vihmaste ilmade tõttu on nad mul siiani katmata, parem saagu risoomid veel vabalt hingata kui et kuuseokste all niiskesse ummuksisse jäävad. Püsivate miinuskraadide tulekul plaanin neile ikka kuuseokstest tekikese peale panna, kuid praeguse pideva märjaga tuleks see neile ilmselt ainult kahjuks. Eks mure väliskülaliste suhtes ole jätkuvalt hinges – kuidas nad selle ebardliku talve üle elavad ning paljud neist üldse järgmine suvi veel minuga on? Eks sedagi näitab aeg, meil jääb üle vaid oodata.

* Nipet-näpet tulid juurde veel mõned üksikud püsikud, alustatud sai mõne uue peenra loomisega, oli ka neid, kes paraku mu aiast lahkuma pidid, kuid ei midagi sellist olulist, millel praegu pikemalt peatuda.

* Kaunite nimede taga ei peitu mitte alati meeldivad tegelased – Berit ja Patrick – sügistalvised tormid novembris-detsembris tegid meie aias palju pahandust. Berit laastas majaesise võttes maha suure elujõus kuuse, kes haaras endaga mõned lähikonnas olnud kuivanud-kidurad kuused ning mahendas oma mahaprantsatamist vastu teist suurt elujõus kuuske, laasides selle ühe külje täiesti paljaks. Sellisel kujul seda enam püsti jätta pole mingit mõtet. Samast majaesisest metsatukakesest langetas veel kõrgeid elujõus kuuski vähemalt kolm ning lisaks viis veel ühelt ladva. Patrick viimistles selle, mis Beritil pooleli jäi – maja tahakülge jäävas kuusikutukas võttis ette terve sektori ning tõmbas selle puhtaks. Ei oskagi öelda, oli see nüüd hea või halb. Majaesist tukka oli plaanis küll veidi kohendada, kuna tänu kõrgetele kuuskede kippus suvist päikest peenardes nappima, kuid sugugi ei saa öelda, et Berit just need välja valis, mis meil plaanis olid. No nüüd on nagu on, pool tööd tegi Berit ära, ülejäänu tuleb endal teha ehk et üks kevade esimesi töid ongi selle metsatuka korrastamine, veel mõnede suuremate puude mahavõtmine ning puudealuse pinna koristamine, et teha ruumi uutele istikutele. Ja sama töö ootab ka Patricku poolt laastatud metsatukas, sest kes meist ikka keset lagedaid välju elada tahaks – on ju kuused heaks tuuletõkkeks, eriti veel põhjapoolses küljes. Ma pole aga sugugi kindel, et me sel kevadel mõlemisse metsatukka jõuame, kuid kõigile teada-tuntud sõnadki ütlevad: „Kui sa tervet rehkendust ei jõua, tee pool aga tee hästi!“. Saaks ükskord ometi selle majaesise korda!

PS. Pildid lisanduvad hiljem, kuna mingil salapärasel põhjusel pole ma neid masinasse tõmmanud ning antud hetkel ei viibi me pildimasinaga koos.
PPS. Viimasel ajal on bloggeril minu vastu miski vimm, mistõttu ma olen jäänud suht vaikivaks pooleks teiste blogide kommentaarides ja nagu sellest veel vähe oleks, kaklesime blogiga tema kujunduse üle tükk aega. Eks näis, kauaks meil seda vaherahu jätkub.

Lustakat lõppu ja vahvat vahetamist kõigile! :)

Aerutajate leotusprogramm "Türi-Tori II kiirlaskumine" 2011

Laupäev, 16. aprill.
3:30 äratus.
4:15 autol hääled sees ning suund Türi poole võetud.
6:00 jõudsime stardipaika Türi-Allikul, Veskisillal, kust algas "Türi-Tori kiirlaskumine" kogudistantsiga 78 km. Nüüd oli rahulikult paar tundi aega läbi tarvilike tegevuste end eelolevaks päevaks vajalikule lainele häälestada. Kuigi esimesed osavõtjad saabusid hommikuvaikuses koos meiega, läks põhiline möll lahti ikka vahetult enne starti. Inimloomus on ikka kummaline, kuidagi ei taheta näha endast kaugemale, vaid arvatakse, et ah, kui ma 15 min enne starti kohale jõuan on hästi, regan ära, istun paati ja olekski justkui kõik ok. Iseenesest ju olekski, aga kui oma paarkümmend osalist nii mõtleb, siis paratamatult tekivad järjekorrad siia-sinna ning niigi kitsukesel territooriumil tekkisid autodest ummikud, kes soovisid oma veesõiduvahendi stardipaigale võimalikult lähedale transportida. Kuigi loetud minutid enne kaheksat läks olukord pingeliseks, sai start siiski väljakuulutatult kell kaheksa ka avatud.
8:00 start. Vaatamata suurveele on jõgi ühisstardiks liiga kitsas, nii toimuski see elavas järjekorras mõnekümne sekundiliste vahedega. Samal ajal anti Kurgjas start ka lühema distantsi, 47 km, sõitjatele.
8:50 pakkisime oma asjad ja võtsime suuna esimese KP – Jändja – poole. Arvestuslikult oli meil veidi vaba aega, kasutasime seda kaubandusest läbi hüppamiseks toidu manustamise eesmärgil. Hommikul nii vara sooje värskeid saiakesi tahta oli muidugi liig mis liig, hea, et eilseidki sai... Peagi olime Jändjal, ja oh-oh-hoo üllatust! - vool oli ikka maru kiire ning sõit kulges kiiremini kui olime arvestanud, esiots oli juba kontrollpunktist läbi. Ei sest olnud hullu ühti, kuna igas KP-s olid oma ajavõtjad olemas, ajad said fikseeritud, meie tööks oli muundada need elektroonilisele kujule. Siin oli päeva üks põnevamaid kohti – Jändja veskipais. Mõeldamatu läbida kanuudel, kuid süstadele ja RAFT'idele hea adrenaliini allikas. Paisust alla sõitma ei sunnitud kedagi, kes aga läbi varemete oma varandust tassida ei viitsinud, sai väiksema vaeva ja pisukese pugemisega taas vabasse vette. Huvitav statistika kujunes seal paisul välja – täpselt üle ühe alustest läksid kummuli (minu seal oldud aja jooksul). Elevust oli sillal vaatajate seas palju, kuid ma ütleks, et ikka jube abitu tunne oli neid seal vaadata. Nende heaks teha ei saanud me mitte midagi. Hinge kinni hoidma pani üks ühene meeste süst, kus kummuli süst triivis allavoolu, kuid sõitjat näha ei olnud. Aegajalt ilmus aer ja ka peanupp veest välja, kuid mitte mees ise, mingil põhjusel oli tal põlle vabastamine süsta küljest raskendatud ning ta ei saanud kuidagi sealt alt end välja. Viimaks kui see tal õnnestus, saime kergemalt hingata, mees ise oli õnneks rõõsa ja rõõmus, nägu nalja täis :). Asjas rohkem sees olijad rahustasid mind ja teisi, et üldjuhul sõidavad sellistest paisudest alla ikkagi need, kes teavad, et nad sellega hakkama saavad (misiganes olukorraga seal siis) ning antud tüüp oli oma seltskonnale teada-tuntud vägimees. Aga vool oli võimas! Supelda tuli oma paarsada meetrit enne kui oli lootust kaldale pääseda.
Aga ei olnud mahti meil siin pikalt seda põnevust vaadata, kohustused kutsusid. Suundusime edasi järgmise KP – Kurgja – poole. Sõitjad olid nüüdseks juba rohkem laiali hargnenud, peale esiotsa saabumist läks järgmisteni päris pikalt aega, vähemasti need minutid tundusid nii pikad. Ja väga hea, et läks! Jõudnud sillale kohtunike juurde, avastas Märt, et just parasjagu peade kõrguselt, risti üle jõe jookseb tross. Esmalt sai kiirelt kohtunikele antud kätte käsk hoiatada iga meeskonda võimalikust eesseisvast ohust, oli see tross ju märgistamata ning seejärel antud operatiivne info edasi peakorraldajatele. Mis sai edasi, kuidas olukord lahenes, me enam ei näinud, kuna meieni jõudis info, et lühikese distantsi esimene paatkond võib peagi lõpetama hakata. Kuna finish oli ainult meie endi teha, siis ilulemiseks enam aega ei olnud, võtsime otsejoone Torile, jättes külastamata isegi kaks kontrollpunkti – Suurejõe ja Jõesuu. Sealt saime jooksvad andmed läbi taevakanalite sinna vastutama pandud isikutelt.
12:00 Jõudsime finishisse piisavalt aegsasti, ei jäänud üle muud, kui lihtsalt oodata. Ilm oli lõikavalt tuuline, alates stardist ka vihmasajune. Vabatahtlikult autost välja ei kippunudki, seda enam, et lõunane väsimus hakkas kontidesse pugema...
Ärkasin kõikehõlmava plärina peale. Avanud silmad, ei saanud ma aru, kus olen. Mitte midagi ei saanud aru. Veel hetk tagasi olin kuskil, kus oli hästi pehme, mõnus, soe, rahulik, vaikne... Jõllitasin ainitisilmi enda käes olevat plärisevat telefoni – miks ta pläriseb?!, kuidas sundida teda vaikima?! No ei saanud aru... ja muudkui plärises ja plärises... Ka mees oli minu kõrvalt istmelt lahkunud, polnud, kelle käest tarkust nõutada. Veel mõned hetked ja reaalsus hakkas tasapisi unistesse ajurakkudesse kohale jõudma. Hea, et helistaja nii visa oli ning kõnet ei katkestanud :).
Olin maganud paarkümmend minutit, finisheerunud ei olnud veel keegi. Õues väike virgutusvõimlemine, misjärel olin taas valmis täitma omi ülesandeid. Ei läinudki enam kaua, kui 12:30 saabusid esimesed lõpetajad. Ja nii, suuremate ja väiksemate pausidega, kulgeski päev õhtusse, kuniks kella 19 paiku saabusid koos "laibakatega" viimased võistlejad. Aga sellega ei olnud meie töö veel lõppenud. Läksime staapi – Klaara-Mannisse, kuhu kohalik väike mikrobuss võistlejaid sauna, sööma ja puhkama sõidutas – kus toimus andmete kontroll ja korrastus. Lisaks sai kõhtu ka sooja sööki ja jooki :). Möödaminnes toimus muude askelduste kõrval peakorraldajatega ka kiire arutelu teemadel, millised olid korralduses nõrgad kohad ning kas ja kuidas saaks edaspidi paremini.
22:00 kodus.
00:30 kukkusin kotile :). Enne seda väikene kokkuvõte möödunud päevast meiega kaasas olnud abitiimiga.
Päevane õhutemperatuur 5-7 C, vesi 3-5 C.