esmaspäev, 27. oktoober 2008

Ja ongi jõulud käes!


Vähemasti arvab niimoodi minu jõulukaktus. Meie pea aasta tagune esmakohtumine oli üsna nukker, mil arvasin, et pisike oma eksistentsi päris ära lõpetab. Kuigi taim nägi peale õitsemist üsna vaevatud välja, ei teinud ma kevade saabudes temaga muud, kui istutasin ümber savipotti ning vahetasin välja mulla. Ei ole ma teda kunstlikult väetanud ega muud imet teinud. Oma toalilli ma ei väeta, mitte ühtegi, kuna see eeldaks püsivamat elustiili kui mul hetkel pakkuda on ning targem on neid üldse mitte ärritama hakata, et kord väetan ja kord mitte, parem olgu juba stabiilsed kasvutingimused. Et tubli, tubli on ta mul!
Kaunist pühade ootamise aega meie poolt!


teisipäev, 21. oktoober 2008

Sõlmisin vaherahu

Kui suve teine pool ja sügise algus oli üks suur lage vesi, mille tulemusena kogu aed kohutav välja nägi, lisaks veel hoole ja armastusega kasvatatud juurviljad, milledele herr vesirott või mügri nahaalselt oma hambad otsustas ligi ajada, oli selleks aastaks igasugune aias mässamise isu minul kadunud. Vaatasin küll ühe, küll teise nurga alt, a no mida polnud, seda polnud. Tea, kas on see nüüd lähenevast talvest, mille reaalsuseks saamine mulle vaikselt kohale jõudma hakkab või ehk hoopis nendes mõningates päikeselistes päevades, mida viimasel ajal tabada on õnnestunud, kuid seekord läksin maale hing väge ja hakkamist täis.
Kuigi ümbruskaudsed puud-põõsad on kõik kaunikesti hõredaks jäänud, ei tundunudki see olukord seal enam nii trööstitu, välja arvatud muidugi tegemata tööd. Prioriteediks nr üks seadsin Sulev Savisaarelt tellitud sibulate istutamise. Ega neid ju palju olnud, kuid siiski vajas koht välja vaatamist, maa üles kaevamist ja pinnas ettevalmistamist. Sabiina kadaka kaitsva "tiiva" all leidsid omale koha valged Sieberi krookused 'Albus', kuldõielised krookused 'Uschak Orange', mis nimele vaatamata on hästi tumekollased ning gargari krookused - kõige oranzhima õiega krookused üldse. Lisaks nendele jäi mulle kataloogis silma veel Sieberi krookus 'Michael Hoog's Memory', millele tol hetkel mul võim paraku peale ei hakanud. Kui seda pilti netist vaatan, läheb meel siiani tiba nukraks, kuid ei sest ole hullu midagi, ees on ootamas uus aasta ja uus kataloog :). Tean, et kevadeni on veel palju-palju aega, kuid siiski hing ihkab juba näha, kuidas mu väikene "päikeselaik" mind kevadel tervitab...
Lisaks nimetatud krookustele oli minu jaoks mõnusalt müstiline, just oma värvi ja õie kuju poolest, liilia 'Vostotsnaja Skazka' (millegi pärast assotsieerub mulle sellega flamenco-tants :)), mida ma tellitud kolme sibula asemel sain paraku ainult ühe. Ilmselt siis jäin oma tellimusega liig hilja peale. Loodan, et herr mügri tema peal oma hambarammu ei katsu ning vaatamata üksiolemisele siiski kenasti kasvama hakkab. Soodsad tingimused selleks said minu poolt loodud.
* * *
Meeldiva üllatusena avastasin, et kressid ja floksid ikka veel õitsevad! Kevadel istutatud kolmest erinevast floksisordist vaid üks, kuid siiski. Floksipeenar on küll asi, millega selle suve tegemistest võib rahule jääda. Paraku flokside endiga peab veel natuke vaeva nägema – nimelt suve lõpuks selgus, et minu tahtmised saavutada roosakas-punakas-lillakas skaalal heledast tumedani on sattunud kõik erinevad sordid nö ühte ämbrisse, ehkki sordid on erinevad, on nad kõik nii ühte tooni. Kuna oma õisiku kuju poolest erineb "turumammi heleroosa" (julgen väita, et see on 'Natascha') ülejäänutest, siis on mul kuri plaan nende taimede asemele soetada uued, aktsendi mõttes ntx kärtsroosad või ehk hoopis valged floksid. Olen seda mõtet vaaginud juba paar kuud, kuid seekord jõudsin otsusele, et jah, ma vahetan nad välja, kuid mille vastu, seda ma hetkel kindlalt veel ei tea. Õnneks mul veel aega mõelda on :).
Teine äärmiselt positiivne nähtus minu aias on daaliapeenar, millega sel aastal katsetasin üldse esimest korda elus (nende kohta tuleb varsti eraldi peatükk ;)). Hakkasid nad õitsema, nagu mugulapakil lubatud, kuskil juuli viimasest poolest ja kasvavad siiani nii mis mühiseb, ajavad aga uusi õienuppe ega pole seda olemistki, et võiks end talvele sättima hakata. Ja nii nemad minu käest seekord puutumata jäid, enne esimest külma ei raatsi ma neile küll kallale minna.
Gladioolipeenrast oli saanud suur õnnetusehunnik, kuid paraku läks aeg nii kiirelt käest, et seekord jäid nad veel üles võtmata. Praegu, kui ma mõtlen, et kuhu ma need sibulad ja juurikud kõik panen, siis ausõna, mina küll ei tea :). Võtame päev korraga...
* * *
Suve lõpuks ajasid vaarikad mul hinge täis – võtsin nüüd südame rindu, käärid kätte ning tormasin, täis võitlustahet, zhunglisse. Üle paari tunni ähkimist ja ragistamist ning nüüd saab seal juba muruniidukiga sõita (no ikka selle käsi omaga). Kahele poole "koridori" jätsin siiski ka piisava hulga taimi alles, neist ühe poole suutsin korda teha ja õue pealt kokku riisutud tammelehtedega ka ära multshida, teine pool ootab uut nädalavahetust (või siis pigem kevadet).
Aga see oli täielik kaif, tõeline enda maandamine sügises – ilm oli hall ja sompus, absoluutselt tuuletu ning vihma sadas, kord jämedapiisalist ja suurema hooga ja mõne hetke möödudes siis jälle vaikselt-vaikselt peenikest, kuniks lakkas sootuks... ja niimoodi vaheldumisi, terve päeva. Oi kuidas mulle mõnikord meeldib sedasi sügises mässata, kogu ihu ja hingega!
Mäletan, et oma paarkümmend aastat tagasi, kui vennaga just sellise ilmaga jalgratastel mööda metsi kolasime, avastasingi enda jaoks - kõiges oma värvilummas ja heitlikkuses – sügise... See on päev, mis kunagi ei unune.
teisipäev, 14. oktoober 2008

Aiafänni õudusunenägu

Kuna poiss on kodus haige (nüüd juba paraneb), on see andnud mulle võimaluse hommikuti natuke magada. Ja viimased kaks ööd pole poiss vist poolt piuksu teinud, mis tähendab, et ma olen saanud magada terve öö. Ja üllatus-üllatus, üle pika aja nägin isegi unenägusid, mida hommikul ärgates veel mitu tükki isegi meeles oli. Paraku hetkel mäletan neist vaid ühte, ju see siis nii hinge läks...
Nimelt algas kõik sellega, et olin kuskil majas, vist viiekordne paneelmaja või midagi taolist, mida parajasti alles ehitati, vaid põhiline sõrestik oli koos. Peale minu oli seal veel teisigi hingelisi, tõenäoliselt siis ehitajad. Jummel ise teab, mis asja mul sinna võis olla, aga olles kuskil alumise (esimese-teise) korruse peal, hakkas ülejäänud maja kokku varisema. Alguses kukkusid justkui osakesed, paneelitükid väiksemad ja suuremad ning seejärel hakkasid päris suured lahmakad, terved paneelid alla kukkuma. Ja mina olin seal all. Kõik varises mulle peale. Mingi kaine hetke ajel jõudsin veel mõelda, et tavaliselt unenäos surma ei saa. Siis aga läks veelgi hullemaks – kogu maa ümberringi hakkas värisema ja lõhenema ning absoluutselt kõik ümberringi lagunes ja kukkus kokku, osaliselt maa lõhedesse. Jälle jõudsin mõelda, et üks hullemaid surmasid on surm kuumuse, tule läbi. Aga just nii näis see minevat – sain maalõhesse kukkudes surma kõiges paneelide ja kuumusega. Kuid siis... siis läks unenägu edasi. Ajal peale katastroofi. Mis aeg see võis olla ja kui palju aega katastroofist möödas oli, seda ma muidugi ei tea. Aga olid inimesed, nagu ikka, kuid elukeskkond oli muutunud. Ja ma ei tundnud, et ma oleksin üks nende hulgast, pigem olin seal kui "külaline". Inimestel olid väikesed aiakesed (ilma eralduspiireteta), linnas olid haljastuslapikesed, nagu ikka see on olnud – kuid kogu see haljastus koosnes maapinnale asetatud turbabriketi (u 40x30 cm) suurustest jäikadest tükikestest, mis kaetud kuivanud kolletunud erinevas pikkuses taeva poole sirutuvate kõrtega, rohutuustidega. Ja ega see brikett siis kokku kasvanud ju polnud, ikka selline kuiv ja väikesed vahed vahel. Selline oli kogu haljastus, igal pool! "Appi, kui trööstitu... aiafännil pole siin ju mitte kui midagi teha..." mõtlesin vaikselt omaette. Oli vaid üks koht, kus silm nägi ilusat rohelist, täiselujõus muru ning erinevat värvi (valdavalt punaseid ja valgeid) lilli selle peal – see oli Presidendi lossi esine (üsna suur lapike, ühest hoone otsast teiseni, poolringi kujuline). Sinna juurde käis "kohalike" kommentaar: "See on kõik, mis me vanast ajast oleme suutnud päästa ja säilitada." Säilitada selles mõttes, et mitte konserveerida, vaid pidevalt uuendada. See oli ainus lapike ehedat loodust möödunud aegadest.

***
Ahjaa, meenus ka teine unenägu. Olime kellegi juures külas, aias (või oli see meie endi oma?) ning kahe krundi vahel oli suhteliselt massiivne, üles-alla sikk-sakk tehnikas kiviaed, suht madal (u meeter). Mitte tellistest, vaid pigem nagu betooni valatud, selline üsna koledake. Aga no ega see ei olegi hetkel oluline. Ja siis seal aia ääres vedelesid mingid kivid, paelahmakad või midagi taolist, mitte suured. Ilmselt hakkasin neid sealt ära koristama, sest nad häirisid mind ja nii kui ma esimese sülle krabasin, tuli sealt alt välja suur rästik. Loomulikult üritas ta mind rünnata, midagi mõtlemata viskasin kivi endast eemale ja samal hetkel, meiega aias koos olnud turskem meesterahvas püüdis nii kivi kui rästiku osavasti kinni. Järgnes põhjalik arutelu, et on ta nüüd rästik või nastik, kuid tugevatele hõbedastele sikk-sakkidele seljas oli mees veendunud, et see on rästik. Niks-naks tegi mees vingerdaja kahjutuks ja ma jäin rästiku poolt puremata :). Lõpp hea, kõik hea. Seejärel ronis poiss mulle kaissu ja oligi aeg voodist välja ronida...
laupäev, 11. oktoober 2008

Saaremaal sügist püüdmas

Ärkasin öösel valju krabina peale. Tegin silma lahti, kottpimedus valitses ümberringi. Iga hetkega kasvas krabin järjest valjemaks, kuniks kõrvu kostus korralik padusadu. Pugesin sügavamale magamiskoti sisse. Mõnus oli seal olla, halastamatu looduse rüpes, kui tead, et sul on katus (autokatus) pea kohal ning unine soojus on haaranud su täielikult endasse... Nende mõtete, kõikehõlmava rammestuse ja võiks öelda, et rahustava krabina saatel (üks maailma mõnusamaid asju on öösel ärgata vihmakrabina peale ning jääda uuesti magama teadmises, et sa ei pea hommikul selle vihma kätte minema) vajusin taas sügavasse unne...
Kuna põnglast seekord kaasas ei olnud, oleks ma hommikul maganud, maganud ja veelkord maganud... lõpmatuseni... aga mõni kohe ei saa, peab sind järjepanu torkima ja togima, justkui oleks kahju, et teine inime magab! Tegelikult oli kell juba häbiväärselt palju, üheksa ringis, ning meil oli paika pandud tihe graafik. Ega jäänudki muud üle, tuli end unelummast lahti rabeleda (oi see oli raske!) ja asuda tegudele. Vihmast polnud peale mõne porilombi enam jälgegi, päeva edenedes taandus ka hall pilvevaip ning keskpäevaks olid sügavsinise taeva taustale jäänud paras annus vallatuid valgeid pilvetupse. Me rännak kulges ühest huvitavast kohast teiseni, peale aarde nimede polnud meil muidugi aimu kuhu või millisesse paika satume, seda põnevam oli avastusrõõm. Ja eranditult kõik külastatud kohad väärisid kohal käimist, igal paigal oli oma iseloom ja salapära, olgu selleks siis mõni suur kivi metsa all või hoopis ajatus voolamises allikas. Nii vägevat laudteed (pigem juba parkett?) metsa all pole minu ihusilm veel näinud, hea ja mugav käia tõepoolest, jalg ei takerdu laudade vahele, kuid vähe märjemal ajal on see libe kui saadanas. Mina seal muudmoodi liikuda ei saanudki, kui aga lükkasin jalaga hoogu takka ja libisesin hulga maad edasi. Suvel kuivaga olukord vast nii hull ei ole. Aga ilus oli seal, allika ürgses sängis. Kujutasin endale ette, kui rahustav ja kaifi pakkuv oleks seal korraliku aparaadiga varajasel sügishommikul, kiirustamata, esimesi päikesekiiri püüda...
Ärevat taaskohtumist pakkus mulle Panga pank. Plikatirtsuna, 8-9 aastasena, sai seal Muhu Pioneerilaagriga telkidega matkal käidud ning just sealkandis oli meie ööbimispaik. Mõned väga üksikud fragmendid tulid tuttavad ette, kuid paraku oodatud äratundmisrõõmu ma ei adunud... see tegi seest kuidagi kurvaks – sa tead, et see on (peab olema) seesama koht, kuid mälestuste puzzlekillud ei klapi olevikuga kokku.
Üks ütlemata põnev ja omanäoline paik oli Mihkel Ranna dendraarium . Väravast sisse astudes oli momentaalselt tunne, justkui astunuks kellegi salaaeda... Annuse müstilisust lisas ilmselt suht hämar valgus ja kõrged puud kogu aias, selline võimas majesteetlik tunne tekkis.
Pikalt meil seal aega uudistada ei olnud, suundusime kindlaksmääratud kellaajal algavale AO-le ja kuna meil polnud aimugi sinna saamise teeoludest, siis läksime pigem väikese varuga. Paraku kujunes oodatud põnevast öösõidust suht mõttetu sopa-offroad-nõela-heinakuhjast-otsimismäng. Me polnud saanud veel korralikult sõitma hakatagi, kui end kõhtupidi porist leidsime ja veel nii kapitaalselt, et mina olin sunnitud meid välja lükkama. Hea oli, et niigi läits, ühtegi teist ekipaazhi polnud kuskil näha. Järgmisega, mis õige pea aset leidis, juba nii lihtsalt ei läinud – kuidas ma ka hambaid risti ja silmi punni ei ajanud, mina masinat mülkast kätte ei saanud. Iga väärtuslik sekund lendas tühja. Peagi saabus tiim PraaliXXX ning peale mõningast ühiste jõududega ähkimist ja puhkimist saime auto teele tagasi, kuid paraku lõppes see ühele meist ülekaalukalt võiduka Pipi mänguga (ehk et kellel kõige rohkem poritäppe näos on :)) ja oh seda kiunu ja kirumist, mis siis kõrvu kostus... Siiralt kahju, et nii läks, kuid vapratele Pipi osatäitjatele suured tänud! Peale seda oli meile selge, et tegemist on raske ja mitte kõige adekvaatsema rajaga, misjärel keskendusime ainult kohustuslikele, ja ühtlasi kõige kallimatele, punktidele, mis meil kõik ka leida õnnestusid ning sellega kindlustasime koha edetabeli esipooles. See sõit oli nagu ta oli, kuid eks iga kogemus ole kogemus, mis mööda külgi maha ei jookse. No ja lisaks siis veel neli tundi täis actionit, põnevust ja kirumist :).
Peale autasustamistseremooniat võtsime suuna laagripaigale, kus paraku reaalsuses selgus, ei olnud laagrisse jäämiseks mitte kõige parem paik. Nii nende virtuaalsete plaanidega võib juhtuda. Ega’s midagi, kuna kell oli juba tugevalt üle südaöö, võtsime suuna teadaolevale kohale, tähendas see meile aga u 30 km lisasõitu. Nii saimegi, sarnaselt eilsega, laagrisse kahe paiku öösel. Üleliigne träni autost välja, voodile õhk ja meile väike "soe" sisse, saabus uni hetkega. Mõistusele tõi mind taas visa raputuste jada, millest ma tänu pooleliolevale unenäole esialgu mitte mõhkagi aru ei saanud. Viimaks, kui avasin oma unesegased silmad, naeratas mulle vastu valgete pilvetupsukestega vürtsitatud helesinine taevas, karge tasane meri ja tumedad männioksa siluetid. Vau. Vot see oli võimas! Mitte ükski luxhotell/motell ei suuda ligilähedaseltki pakkuda sellist äratust – teed silma lahti ja kõige esimene asi, mida näed, on silmapiir mere taga! Seda saab juba puhkuseks nimetada!
Uue päeva esimene siht viis meid iidsesse päikese allakukkumispaika - Kaali meteoriidikraatrisse, mis samuti lapsepõlves külastatud mitmeid kordi, kuid siis... siis oli see kõik seal ikka looduslik, loomulik ja metsik. Mõeldes aga kõigile külastajaile, on seal nüüd tahutud kividest väljaehitatud korralik vaateplatvorm, mis varustatud ka vastava infotahvliga vaadeldava objekti kohta. Kuigi esialgu tundus see platvorm võõrkehana kraatris, ega see nii halb olnudki, kui endale eelnevalt vaimusilmas ette kujutanud olin – kui aga tahad, mine roni alla veeäärde välja ja katsu seda "ime" seal oma kätega, käi ja turni kus tahad, ega keegi ei keela. Mingi oma vägi on selles paigas minu jaoks olemas, need kõrged ja paksult sammaldunud puud annavad oma panuse sellesse hoomamatusse salapärasse. Koht, kuhu kunagi kindlasti veel tahaks minna!
Auto juurde tagasi minnes pidi tuul – viuuuhti – mind kohapealt minema viima. Hommikune vaikne ilm oli asendunud marutuulega. Ega ses ju midagi hullu polnudki, kuid siis jõudis hallidesse ajurakkudesse kohale, et tahaks täna ju mandrile saada. Sadama poole sõites olid puud tuules räsitud ning valged jänkud kalpsasid lainetel. Mida enam sadama poole, seda kahtlasemaks muutus meie kella kolmene ülesaamine. Esimese käiguna läksime uurisime kassast järgi, mis olukord on. Üks mures tädike oli meist ette jõudnud, ust lahti tehes kuulsime vaid vastust: "Suur praam enam ei käi, varsti jääb ilmselt ka Regula seisma ning kogu liiklus toimub vabagraafiku alusel. Kas te siis raadiot ei kuula?!". Hm, kus ma metsas selle raadio peaks küll võtma? Nujah, normaalsetel autodel ehk on raadio, aga meil ei ole. Ja kui ma teen väljasõidu loodusesse, siis ma ei pane ju raadiot kõrva äärde pinisema, ikka loodusehääli lähen kuulama! On selle raadioga, kuidas on, kuid graafikujärgne meie laev võttis pardale eelmisi mahajäänud reisijaid, nii neid, kel oli bronn kui ka ilma bronnita. Ehk et meie, kellel oli bronn, jäime sellest kenasti maha. Siis valdas mind arusaamatuse hämming – mis mõte sellel bronnil siis üldse on, kui see ei kehti? Mille poolest olid ilma bronnita reisijad nüüd eelisjärjekorras? Aga ju see siis inimlik on, või sõltub see täielikult kapteni suvast, või siis kartsid nad, et kui nad elavat järjekorda peale ei võta, on järjekord varsti Väina tammini välja :P. Kuna järjekorrast lahkuda ei saa ning jalgsi selle paari tunniga kuhugi ei jõua ka, siis andis see mulle võimaluse rahulikult tuttu keerata. Ja seda ma ka tegin! Ärkasin kellegi signaali peale, esimese hooga tabas mind paanika, kui kõrvalistme tühjana leidsin – arvasin, et meie järjekord oli praamile sõiduks kätte jõudnud. Aga oh ei, kõik oli endiselt muutumatu, ju keegi läks kogemata pihta. Peale pikka ootamist helistasin lõpuks mehele, et kus too kolab. Selgus, et on kai ääres ja vaatab, kuidas Regula juba kes teab kui mitmendat korda randuda üritab. Haarasin siis fotoka ja tormasin ka seda kinu vaatama. Paraku jäin aga hiljaks, sest viimane manööver oli päris perfektne ning praam suudeti köite abil kaldasse kinni tõmmata. Aga vaatepilt oli lahe olnud – läheneb praam, läheneb ilusti, hakkab oma tagumikku õigesse kohta ajama, ja siis tuleb tuul, ja viib viuuuhti praami nina minema, mistõttu alus kaiga jälle risti oli. Ja nii mitu katset, kuni viimaks õnnestus kaptenil tuul, va kurjam, üle kavaldada. Kuna probleem on just sadamasse saamisega, tärkas meis lootus, et me ikka saame täna minema, väljasõit peaks ju lihtsam olema. Ja hurraa, hakatigi uusi reisijaid peale võtma. Kell oli pool kuus läbi, kui Muhumaale lefa-lefa tegime. Kogu tee sõitsin väljas tekil, ega sees poleks kannatanud olla. Järjekord me taga oli kasvanud pikaks kui hiigelbaomadu – bronni oma oli Kuivastu kõrtsihooneni ja elav järjekord oma paar kilomeetrit pikk (info saadud vahetult enne praamile minekult ühelt kohalikult ex-sadamatöötajalt). Ja see praamilt mahasõit oli täielik õudukas – laev kõikus üles-alla-vasakule-paremale, meie autosaba viskas igaljuhul libama. Õnnelikult mandril võtsime suuna kodu poole...
(Kodus selgus, et saimegi viimase (või eelviimase?) praami peale, siis oli hommikul kella viieni paus olnud. Vedas :))

Natukene pilte näeb siit.
laupäev, 4. oktoober 2008

Kits vs elekter

Siin ma nüüd siis istun. Pimeduses. Üks helendav postike möödub teise järel... vasakul täppidega, paremal kriipsukesega... post posti järel... lakkamatult... ja otse ees sähvib äike... pidevalt... kohati virutab taeva ikka täiesti valgeks... aga pea kohal tähed säravad... Mandri peal juba saime padu kraesse... loodame, et see Saaremaale järgi ei tule...siis oleks ööbimine metsas natuke nukravõitu... või pigem märjavõitu... Kuna ajagraafik on meil planeeritult tihe, siis enne kella kahte mees lootust kotile saada ei andnud... Variant oli praamilt maha tulles kohe hambad laiali ajada... või siis... nagu näha... sõrmedele aeroobikat teha :)

Klaviatuuri ajendasid haarama mu jaburad mõtted, mis mind mõnikord ikka külastavad ja siis mõneks ajaks kummitama jäävad. Aga ehk see ongi hea, lülitab natukeseks ajakski sellest hullumeelsest töö- ja elutempost välja.
Kõik algas sellest, kui mandril praami poole vurasime, päevavalgus hääbus ning maad mattev pime hiilis vaikselt ligi. Nii mitmeski kohas kalpsasid kitsekesed tee peale. Õnneks märkasime neid aegsasti ning probleemseid situatsioone ei tekkinud. Küll aga hakkas mees rääkima, mida ta teeks kui kitsekesega õnnetus juhtuks. No ja teema arenes siis lõpuks vaeselt loomalt naha nülgimiseni, mille peale mina õlgu võdistasin ning viisakalt märku andsin, et aitab nüüd küll sellest teemast… aga see valas justkui õli tulle... misjärel mulle elavalt selgeks tegema hakati, et see on sama loomulik asi, nagu peenrast porgandi võtmine ja sellelt seibide lõikamine. Söömise eesmärgil. Ja siis mina istusin siin ja kuulasin... kuhu mul ikka minna oli... õnneks ta värvikatesse detailidesse enam ei laskunud. Kuid korraga mõistsin ja tunnistasin endale, et ma olen ikka nii paadunud linnainimene, kaasaegne nähtus, kes lihtsalt tõmbab heledasti valgustatud ruumi ukse lahti, läheb kolistab pisikeserattalise käruga müügisaalis ringi, ulatab ristkülikukujulise plastikutüki kassiirile ja lahkub üldjuhul rahulolevana kauplusest. Ei kujuta ette, et peaksin oma kõhutäite eesmärgil kukel-kanal pea maha koksama või siga veristama. Aga näe... meie vanavanemad on seda teinud... oma kätega... võimalik, et kui nälg nägemist võtma hakkaks, oleksin ka mina selleks suuteline... kuid nii või teisiti tundus mulle selle teema üle mõtlemine kuidagi ängistav... kõik siin maamunal kasvab ja elab selleks, et saada kellegi teise energiaallikaks... et kuidagi julm tundub see ju... Ja siis mulle meenus mõni nädal tagasi ühe kõrvaga kuuldud saatelõik raadiost (paraku ei mäleta, mis saatega oli tegu, kuid pulasaade see polnud), kus oli juttu, et tänapäeva inimene on kohanenud kuiva eluga mandril, kuid enne seda palju aega tagasi oli inimene kohanenud vastupidiselt praegusele märja kliimaga (millest on tekkinud Noa laeva legendid). Ja siit siis hakkas minu fantaasia edasi töötama... et kui inimene on selline kohanev elusorganism, siis miks ei võiks ta kohaneda... näiteks elektriga. Duracelli jänese reklaame teame ju kõik :) Aga tegelikult ka... kas see olekski nii võimatu? Palju on ju meie seas neid, kes on saanud elule tagasi tänu elektrishokile... Ja kui nüüd vaadata, mis toimub meie ümber praegu – ehk et kõik toimib tänu elektrile (arvutid, mobiilid, transport, meedia jne jne), siis miks ei võiks see tase areneda tasandile, kus ka inimene vajab eluspüsimiseks vaid elektrit. Ja siis kangastus mu silme ette pilt sügisesest vihmamärjast tänavast, kus siin seal ilma powerita inimkehad maas vedelevad ja vaikselt roostetama hakkavad... Mitte et nad oleks surnud, aga nad on lihtsalt energialaengust tühjad... Siis piisaks lähimast kontaktvõrgust, milleni abivalmid kaasinimesed nad toimetavad ning peale mõningat elektrisurinat jätkab omi igapäevaseid toimetusi. Ning siit arenes fantaasiapilt veel edasi – et taolist situatsiooni ei tekiks, peaks ju inimene ise aru saama, et varsti võib jama juhtuda. Esmalt kujutasin ette, kuidas kõigil on randmel mingi andur, mis siis nõrgenevast energiast märku annab, kuid selle mõtte materdasin kohe maha, kuna kiskus liiga ulmelis-tehniliseks – kõik, mis on mingi lisavidin-jubin praeguse inimkeha küljes, on out. Ehk mõistliku variandina jääbki järele inimorganismi enda kohanemine. Kui praegu jõuab signaal maost ajju, et kõht on tühi, siis toimuks elektrilaengute puhul asi analoogselt... lihtsalt kui toiteallikas on tühi, ehk energia nõrgeneb, annab aju sellest ise teada. Ja siit siis arenes asi edasi... kui inimene enam suu kaudu sööki ei manusta, siis milleks talle üldse nii tugevad lõuad ja kogu keha, milles siis see toit ringleb. Ehk järgmine pilt mis silme ette kangastus, oli nö ufonaut, keda me mingi periood massiliselt igasugustest telesaadetest näha võisime – selline suurte silmadega ja suht olematu sihvaka kehaga. Kui praegune inimkeha on nö abivahend aju funktsioneerimiseks, siis tulevikus ei oleks keha tema praegustes proportsioonides enam vaja, jääksid vaid jäsemed ja sale keha (jäsekeha), mis aitaksid toimetada ja liikuda. Ja siis ma jõudsin veel sellisele mõttele, et need telest nähtud ufonaudid, need pole mingid tulnukad, pole seda kunagi olnudki, vaid too tegelane ongi tulevikuinimese visioon. Ja mis siis oleks elul viga?! "Kõht" tühi, lähed kontakti juurde, saad oma suraka kätte ja askeldad aga edasi – ei pea selleks kedagi maha koksama ega nülgima, tunde kuuma pliidi ääres vaaritama, musti nõusid pesema jne... Hoiaks hulga väärtuslikku aega kokku, energia saaks suunata ajutegevusele, mõistuse arengule...
PS: ärge seda juttu nüüd väga tõsiselt võtke eksole, aga millegagi tuli ju punktist A punkti B kulgemise ajavahemik ära täita. Lillesibulaid siin ju ei istuta, kuigi oma uued sibulad sain eile postkontorist kätte... aga see on juba hoopis uus teema :)