Eile kui lund sadama hakkas, lõi ärevusekelluke hinges nooti - nüüd saab suusatama, nüüd saab suusatama... ! Eks ta rohkem selline peenike pihu oli, kuid vaatamata sellele ajasin täna hommikupoolikul endale suusad alla. Azza, raske oli aga hakkama sain! :) Kui üks suusk all, siis too libises kogu aeg alt ära, no mõningase madistamise peale õnnestus teine ka alla saada... Ja kui ma viimaks edukalt suuskadel paigale püsti püsima jäin, siis sai juba suusatamise moodi liigutusi ka tegema hakata... Vähemalt ma arvan, et ma tegin :).
Kui arvestada, et ma pole 10 viimast aastat oma elust suusatanud, võiks öelda, et pole isegi oma isiklike näpuotsakestegagi suuski puudutanud, siis tänane skoor - 3 korralikku käblat 3 kilomeetri kohta (ehk 1 kukkumine per kilomeeter) + terved kondid + terved suusad (kepid) - ei olegi see kõige hullem!
Esimene maaühendus oli kuidagi ootamatu ja arusaamatu. Juhtus see lõigul, kuhu rajameistrid olid just värskelt paksu kihi kahurist välja pursatud lund vedanud, vist kahed jäljed olid peal. Kuna ees oli veoauto koorma lumega, hakkasin hoogu maha pidurdama aga nii krdi kole libe oli, et see kuidagi ei õnnestunud, tasakaal kaldus kuskile kõrvale ja järgmisel hetkel olingi tötsti ninali lumes. Aga suusk libises seal hästi! Teine ja kolmas olid pigem raja olukorrast tingitud - võiks öleda, et kooremultsi oli rohkem kui lund... Sellegi poolest ei hakanud tagasi koju minema, sai siia mäe otsa ronitud, siis sõidan oma ringi ära, ega muidu see tunnetus tule! Ja nii see suusk hoo pealt kohati multsi kinni jäi, viimati kohe nii äketse, et olin nii pikk kui lai mataki selili... No see oli natuke karm. Aga üldiselt tegi kogu see lumes püherdamise värk mulle nalja, nii mõnigi oleks ilmselt kõõksunud kõht kõveras. Õnneks oli suusalisi siiski vähe ja oma kukkumised oskasin sättida ajale, kui kedagi nägemas polnud... Eriti koomiline oli veel see, kui laugemat sorti pikemast laskumisest laskudes tabasin end omaette pingsalt korrutamas: "ma saan hakkama... ma saan hakkama..." Ikka täitsa kole, mis vanadus inimestega teeb... Lapsena polnud ükski mägi ei liiga järsk ega liiga kõrge ega liiga libe... Vot neid aegu igatsen ma küll taga! Aga see on juba hoopis teine teema.
Mitu korda selle lühikese raja jooksul tabasin ma end mõttelt, et olen oma detsembrikuus tehtud investeeringuga uude suusavarustusse täiega rahul - ma saan võtta OMA suusad ja panna nad endale alla just sel aja hetkel, kui ma seda ise tahan, ma võin nendega minna, kuhu iganes ma ise tahan, ma võin korraga suusatada just nii palju kui ma seda ise tahan, ma võin nendega kukkuda just niipalju kui ma ise seda tahan, kartmata rikkuda võõrast vara. Ma suusatan jälle! Ja vot see fiiling on võimas!!!... Kuigi jah... eks lumega ole lihtsam :).
Igatahes sain mändide vahel kakerdades suure annuse positiivset energiat! Tõin suusad ära koju, polnud mõtet neid seal multsi peal rohkem kraapida, võtsin kelgu ja oma väikese põnni ning läksin hoopis kelgutama... st et Mauri kelgutas, emme rahmeldas kelgunööri otsas. See oli Mauri elu esimene kelgusõit. Eile poes kelku ostes olin hetkeks päris nõutu - kas osta seljatoega titekas või juba suurte laste kelk. Põnglane saab laupäeval 1 a ja 6 k ning mulle tundus see titekas kuidagi kole väikene ning võtsin ikka selle suurema. No põnglane täna vähe röötsakile vajus kui kiiremat hoogu talle jooksin aga üldiselt talle meeldis! Alguses oli tiba tõsine, kuid kui mänguplatsilt kodupoole sõitsime, siis peeti mulle kelgult juba valjuhäälsed pikad kõned maha. :) Üks igati vahva ennelõuna oli meil! Nüüd jääb vaid loota, et seda lund tuleks veel... ja veel...
Piimalaik ja majapidamispaber...
Nii, nagu ka eelmisel aastal, nii käisime ka seekord aastat vahetamas linnast väljas. Kuna muist väikelapsi meie hulgast ei kannata pikka autosõitu, sai valitud tiba lähem koht kui seda on Emajõe Suursoo, kuhu linnakärast sai põgenetud eelmisel aastal. Meelidivat äraolemist pakkus meile Kingu talu Vihula külas Lääne-Virumaal. Nende poolt oli peavari, ülejäänud toimetused toimetasime kõik ise...
Lastel oli muidugi hullumoodi põnev taas kokku saada ja koos askeldada, kuigi kõige vanemalgi veel vanust alla 1,5 a. Nii juhtuski, et meie põnn ei tahtnud kuidagi ühise laua taga koos teistega süüa (ta meil üldse selline väga valiv), hetkeks peatus emme süles ja siis oli kohe vaja jälle mängima tormata. Kuna aeg kulges väikemehe jaoks söögi ja ka joogivabalt, isegi piim ei läinud kaubaks, pidasin vajalikuks eralduda temaga kööki. Nii ei saa ju, et laps puhta söömata on.
Oli 1. jaanuari hommik, põõnasime üsna kaua. Viimaks kui teistega ühinesime, olid pisikesed juba söönud. Tegin endale veel selgema pildi ette saamiseks kruusi kanget kohv ning lasin põnglaselgi veel tiba ärgata. Kes see ikka voodist kohe söögilaua taha istub?
Esimesed tragimad hakkasid äraminekuks juba kotte pakkima, kui mina kööki suundusin. Seal oli hea vaikne ja rahulik. Põnglane jäi söögi valmimiseni koos teistega omi toimetusi askeldama. Panin pudru tulele podisema. Esimene tegu leidis peagi oma koha kempsupotis, kuna olin suutnud selle soolatoosi puudumisel üle soolata, no ei oska pakist otse doseerida. Teise tegu õnnestus edukalt. Soe puder taldrikul lapseootel, valasin piima lutipudelisse ja hakkasin seda kiiruga mikrouuni panema, kui nägin, et mikrouuni taldrik lainetas piimast. Pahameel kihvatas läbi - kas siis tõesti on nii raske enda järelt koristada?! Muidugi minu viga ka, oleksin võinud selle piima juba siis sooja panna, kui puder veel pliidil oli, siis ei oleks nüüd olnud vaja selle jahtumise pärast muret tunda... Oli kuidas oli... Panin piima käest, pöörasin end ümber, astusin sammu majapidamispaberi rullile, mis asus elektripliidi ja sama kõrgusega külmiku vahele meisterdatud aluskandikul, lähemale kui plaks! käis see teadmine, see tundmus minust läbi... See piimalaik uunis, mis põhjustas vajaduse paberi järele, selleks tarbeks astutud samm ja kogu ülejäänud ümbrus just sellises asetuses nagu ta sel hetkel oli... Justkui äratundmisrõõm, või pigem teadmine, et ma kopeerin tegevust, mida ma kunagi olen juba teinud... et ma teen midagi, mis on minu poolt juba tehtud... aga millal? mismoodi?... eh, ma parem ei üritagi seda tunnet siia kirja panna, nagunii pole see täielikult võimalik...
Lastel oli muidugi hullumoodi põnev taas kokku saada ja koos askeldada, kuigi kõige vanemalgi veel vanust alla 1,5 a. Nii juhtuski, et meie põnn ei tahtnud kuidagi ühise laua taga koos teistega süüa (ta meil üldse selline väga valiv), hetkeks peatus emme süles ja siis oli kohe vaja jälle mängima tormata. Kuna aeg kulges väikemehe jaoks söögi ja ka joogivabalt, isegi piim ei läinud kaubaks, pidasin vajalikuks eralduda temaga kööki. Nii ei saa ju, et laps puhta söömata on.
Oli 1. jaanuari hommik, põõnasime üsna kaua. Viimaks kui teistega ühinesime, olid pisikesed juba söönud. Tegin endale veel selgema pildi ette saamiseks kruusi kanget kohv ning lasin põnglaselgi veel tiba ärgata. Kes see ikka voodist kohe söögilaua taha istub?
Esimesed tragimad hakkasid äraminekuks juba kotte pakkima, kui mina kööki suundusin. Seal oli hea vaikne ja rahulik. Põnglane jäi söögi valmimiseni koos teistega omi toimetusi askeldama. Panin pudru tulele podisema. Esimene tegu leidis peagi oma koha kempsupotis, kuna olin suutnud selle soolatoosi puudumisel üle soolata, no ei oska pakist otse doseerida. Teise tegu õnnestus edukalt. Soe puder taldrikul lapseootel, valasin piima lutipudelisse ja hakkasin seda kiiruga mikrouuni panema, kui nägin, et mikrouuni taldrik lainetas piimast. Pahameel kihvatas läbi - kas siis tõesti on nii raske enda järelt koristada?! Muidugi minu viga ka, oleksin võinud selle piima juba siis sooja panna, kui puder veel pliidil oli, siis ei oleks nüüd olnud vaja selle jahtumise pärast muret tunda... Oli kuidas oli... Panin piima käest, pöörasin end ümber, astusin sammu majapidamispaberi rullile, mis asus elektripliidi ja sama kõrgusega külmiku vahele meisterdatud aluskandikul, lähemale kui plaks! käis see teadmine, see tundmus minust läbi... See piimalaik uunis, mis põhjustas vajaduse paberi järele, selleks tarbeks astutud samm ja kogu ülejäänud ümbrus just sellises asetuses nagu ta sel hetkel oli... Justkui äratundmisrõõm, või pigem teadmine, et ma kopeerin tegevust, mida ma kunagi olen juba teinud... et ma teen midagi, mis on minu poolt juba tehtud... aga millal? mismoodi?... eh, ma parem ei üritagi seda tunnet siia kirja panna, nagunii pole see täielikult võimalik...
Tellimine:
Postitused (Atom)