Nii, nagu ka eelmisel aastal, nii käisime ka seekord aastat vahetamas linnast väljas. Kuna muist väikelapsi meie hulgast ei kannata pikka autosõitu, sai valitud tiba lähem koht kui seda on Emajõe Suursoo, kuhu linnakärast sai põgenetud eelmisel aastal. Meelidivat äraolemist pakkus meile Kingu talu Vihula külas Lääne-Virumaal. Nende poolt oli peavari, ülejäänud toimetused toimetasime kõik ise...
Lastel oli muidugi hullumoodi põnev taas kokku saada ja koos askeldada, kuigi kõige vanemalgi veel vanust alla 1,5 a. Nii juhtuski, et meie põnn ei tahtnud kuidagi ühise laua taga koos teistega süüa (ta meil üldse selline väga valiv), hetkeks peatus emme süles ja siis oli kohe vaja jälle mängima tormata. Kuna aeg kulges väikemehe jaoks söögi ja ka joogivabalt, isegi piim ei läinud kaubaks, pidasin vajalikuks eralduda temaga kööki. Nii ei saa ju, et laps puhta söömata on.
Oli 1. jaanuari hommik, põõnasime üsna kaua. Viimaks kui teistega ühinesime, olid pisikesed juba söönud. Tegin endale veel selgema pildi ette saamiseks kruusi kanget kohv ning lasin põnglaselgi veel tiba ärgata. Kes see ikka voodist kohe söögilaua taha istub?
Esimesed tragimad hakkasid äraminekuks juba kotte pakkima, kui mina kööki suundusin. Seal oli hea vaikne ja rahulik. Põnglane jäi söögi valmimiseni koos teistega omi toimetusi askeldama. Panin pudru tulele podisema. Esimene tegu leidis peagi oma koha kempsupotis, kuna olin suutnud selle soolatoosi puudumisel üle soolata, no ei oska pakist otse doseerida. Teise tegu õnnestus edukalt. Soe puder taldrikul lapseootel, valasin piima lutipudelisse ja hakkasin seda kiiruga mikrouuni panema, kui nägin, et mikrouuni taldrik lainetas piimast. Pahameel kihvatas läbi - kas siis tõesti on nii raske enda järelt koristada?! Muidugi minu viga ka, oleksin võinud selle piima juba siis sooja panna, kui puder veel pliidil oli, siis ei oleks nüüd olnud vaja selle jahtumise pärast muret tunda... Oli kuidas oli... Panin piima käest, pöörasin end ümber, astusin sammu majapidamispaberi rullile, mis asus elektripliidi ja sama kõrgusega külmiku vahele meisterdatud aluskandikul, lähemale kui plaks! käis see teadmine, see tundmus minust läbi... See piimalaik uunis, mis põhjustas vajaduse paberi järele, selleks tarbeks astutud samm ja kogu ülejäänud ümbrus just sellises asetuses nagu ta sel hetkel oli... Justkui äratundmisrõõm, või pigem teadmine, et ma kopeerin tegevust, mida ma kunagi olen juba teinud... et ma teen midagi, mis on minu poolt juba tehtud... aga millal? mismoodi?... eh, ma parem ei üritagi seda tunnet siia kirja panna, nagunii pole see täielikult võimalik...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar