Kõik müügiks?!

Kingiti mulle ilus väike jõulukaktus, mis oma kasvu kohta võiks öelda, et õitses kui pöörane. Või vähemasti tahtis seda! Hinge tegi soojaks, ümbritseva detsembrikuu lumeta hallusegi lõi veidikenegi särama :). Imetlesin ja kiitsin salamisi pisikest - ise nii väike, aga tubli! - pikkust teisel vaid 3-4 lehe lüli jagu ja pea kõik tipud õisi ja õienupukesi täis!
Järgnesid päevad täis askeldusi-toimetusi, kuniks ühel päeval avastasin taimel mulla kuivanud olevat. Ei midagi, kastsin siis taimekese ära. Vaatamata sellele leidsin aga mõned tunnid hiljem mõned maha kukkunud õienupukesed. Kui neid aja möödudes jätkuvalt aga üha rohkem ja rohkem poti kõrval oli, hakkas süümeuss hinge närima. Vat mis ma nüüd ilusa lillega tegin! Oleksin natukenegi varem teda kasta märganud, oleks ta ehk veel täies elujõus... Ja õiesadu jätkus, meel läks aina kurvemaks ja kurvemaks... Kuniks kuulsin, et ka teisel, samal ajal ja samast kohast soetatud taimel täpselt sama nähtus on, ainult selle erinevusega, et too ei jäänud nii pikalt kuivale kui minu oma. Hinges läks kergemaks, ehk tõesti see kaduv ilu ei olnudki minu tähelepanematuse vili? Miski aga krõpitseb mu sisemuses visalt edasi... Mõruks kipub meel. Kas tõesti on õitseva lille väärtus vaid 1,5 nädalat?! Et ostad ilusa taime, lilleäri saab oma papi kätte - kaup maha müüdud ehk missioon täidetud - ja muu ei olegi enam oluline!? Või ongi väärtuslik vaid see hetk, mil see ilu müüjalt ostjale ulatatakse...?!...