Nõmme linnaosavanem Rainer Vakra ütles täpselt sama, mis olid esimesed mõtted minul, kui seda uudist kuulsin, ei hakka teda siinkohal üle kordama... Hinges on sügav kurbus :'( ...
Ja ma olen enam kui veendunud, et see "asi ei ole puhas"...
Shokis ja sõnatu
Mõned nädalad vähem kui aasta tagasi, tundsin siirast rõõmu. Täna aga kõne all olev hoone oli siis veel tellingutes, seega seda tookord pildile ei jäädvustanud. Plaan oli teha seda kunagi hiljem, kui ta juba valmis ja kena on... Hinges ei tulnud selle peale, et võiksin hiljaks jääda...
Nõmme linnaosavanem Rainer Vakra ütles täpselt sama, mis olid esimesed mõtted minul, kui seda uudist kuulsin, ei hakka teda siinkohal üle kordama... Hinges on sügav kurbus :'( ...
Ja ma olen enam kui veendunud, et see "asi ei ole puhas"...
Nõmme linnaosavanem Rainer Vakra ütles täpselt sama, mis olid esimesed mõtted minul, kui seda uudist kuulsin, ei hakka teda siinkohal üle kordama... Hinges on sügav kurbus :'( ...
Ja ma olen enam kui veendunud, et see "asi ei ole puhas"...
Aeg, kuhu nõnda kiirelt tõttad sa?
Nii kui kevad kätte jõudis, tunduvad päevad järjest lühemaks jäävat, kuigi tegelikult on ju päikesevalget aega hoopiski rohkem. Lihtsalt energiat ja tegemisi on niivõrd palju, et kuidagi ei taha õhtule jääda, kui päevavalgus kaob. Õnneks kannab emake loodus ise issanda kirju loomaaia eest hoolt ja nii ei jäägi muud üle, kui ikka ööseti vaguralt kotile ronida.
Aga kuhu see aeg siis ikkagi kaob? Valdav osa läheb uue kodukese hüvanguks – kui talvel vastu kevadet jäi ehitus seisma, siis nüüdseks on järg sealmaal, et saan teha siseviimistlustöid, mis esialgu seisnevad siis seinte lihvimises ja kaitsevahendiga möglamises. Kuna paljud palgid olid ehituse ajal kokkupuutes maaga, siis lisaks ohtrale kuivanud teos...tale leidub lihtsalt tumedamaid (mullaseid?) laike ja ehituse käigus tekkinud tehnilisi plekke-kriipse. Ja et asi ikka elamiskõlbulikult kena välja näeks, siis tuleb kõik see kole maha lihvida. Mees õnneks ostis kergema taldlihvuri ka, naesterahvale paras ülespidi upitada, raskemaga on jõudlus muidugi tiba kiirem, sellega saab siis altpoolt ja sügavamaid plekke nühkida. Ja no kaua sa seal kinnises ruumis peene puutolmu sees siis ikka olla jaksad?! Ega pole ju raatsinud respiraatorit kah osta, lapse vanad sukkpüksid ajavad hädaga asja ära – hargivahe paned nina peale, head pikad sääred tõmbad kukla pealt risti, seejärel tood nad tagasi ette, seod lõua alt kinni ning ülemine osa katab siis neid auke, kust tolm võib organismi sattuda ja ongi vaesemehe respiraator valmis :). Aga vaatamata sellele tahaks vahepeal ikka selget silmavaadet ja sõõmu värsket õhku ka saada! Ja siin tulebki mängu – aed! Kopsude jm õhuliikumiskanalite puhastamiseks parim on aktiivne mururehaga vehkimine ehk riisumine, mille vähesuse üle meie aias õnneks kurta ei saa, eriti veel kui rehitseda kokku kuivanud puulehti marutuuliste ilmadega, nagu ta siin viimastel nädalatel on olnud. Kui see juba mõttetuna näima hakkab, on võimalik valida veel okste tassimise – võtsime talvel maja ümbert mitmeid vanu suuri õunapuid ja kuivanud kuuski maha ning need tuleb nüüd vedida majast eemale ohutusse kaugusse (talvel paksu lume tõttu jäi see tegevus lõpule viimata) lõkkes põletamiseks – ja nüüd juba ka maakaevamise vahel... No ja siis oleks vaja veel maja eest kokku kraapida mitu ruutmeetrit killustikku (et vabastada plats roosidele) ning teisaldada see teistesse vajalikesse kohtadesse... jne jne jne :). Aa, ja 35 uut kuusetitat leidis ka möödunud nädalavahetusel koha meie aia piiril. Vaprat kasvamist neile uues kodus!
Aed iseenesest pakub õnneks vaid rõõmu, kui välja arvata ohtrad mutimullahunnikud ning mügride(?) poolt segi keeratud ja käigustatud maa. Kõikidel roosidel, pojengidel (isegi eelmise aasta uustulnukal Yellow Crownil!) ja sügisel minu aeda kolinud elulõngal on eluvaim sees! Muret tegi IHL'i peedipunane, kuna mutt oli seda ikka ohtrasti mullanud, kes teab, kui palju juurte vahelt, kuid ka temal on kenasti ninakesed mullast väljas. Tema tundub meil üldse selline natuke õnnetuke olema – küll käis Borka-kass seal eelmine aasta asjal, küll muldab mutt... Ainukesena ei ilmuta elumärke hosta, kuid temaga peaks veel tiba aega olema. Ja hostadega seoses tekkis mul üks mõte – meil on hoovi peal kõrvuti (~ 6m vahega) kaks suurt tamme. Mõtlesin, et tõstaks tüvede ümber olevat pinnast, no nii umbes 20 cm, ja paneks sinna hostad? Huvitav, kas nad tahaksid seal kasvada ja mida tammed sellest arvaksid, kui tüve ümber selline "võru" teha? Või on tammede ümbrus liiga toitainevaene? Ja kuidas nad seal talvituksid, kui on muust maapinnast kõrgemale tõstetud?
Tänavuse talvekahjude hulka saab arvata ühe ploomipuu (eelmisel kevadel istutatud), kelle kits madalamaks tasandas, kui mitte öelda et köndistas, ning altpoolt ilmselt jänes koort mekkis. Vitsake on iseenesest veel mullas püsti, saab näha, kas tekitab ka pungad peale. Raskele lumekoormale ei suutnud aga vastu pidada kukerpuu, kelle üks põhiharu pooleks murdus, kuid vaatamata sellele tundub neis okstes elu sees olevat ja ka oksad ilusti püstised, mitte murdununa sorakil vastu maad. Peaks ta igaks juhuks ikka millegagi kinni siduma.
Siis sai vahepeal, 15.-17. aprill, käidud Lõuna-Eestis – ikka kevadisel suurüritusel Võhandu maratonil. Võrreldes eelmise aasta rahe- ja lumetuisu ning ohtrate vihmavalingutega vingetes tuuleiilides oli tänavune ilm lausa paradiislik, päike paistis hommikust õhtuni mõõdukas tuules, sooja kuni kümne kraadi ringis. Tänu mainitud karmidele tingimustele katkes eelmine aasta me sõit umbes 40-ndal kilomeetril, kui järjekordsel üle paisu tassimise pausil paarimehel vilu tuul läbi riiete märja naha vahele puges ning salamahti seljalihase krampi tõmbas. Peale tunniajalist krambist ja sellele järgnenud valust vabanemise ootamist olime siiski sunnitud alla andma. Kramp ja valu küll taandusid, kuid lihas polnud enam töövõimeline. Mina jaksanuks veel, kuid kanuuga ju üksi ei lähe. Paraku ei antud mul nüüdki õnne enda vastupidavust proovile panna – 7 kuud oma selja- ja jalavaludega arstide juures jooksmist andis viimaks, paar nädalat enne maratoni, ka konkreetse diagnoosi, nüüd istun kui tulistel sütel ja ootan oma saatust, põnglase keeli kas "nugaga" või "nugata". Neuroloog ütles, et "nugaga", kuid eks lõpliku otsuse langetab ikka neurokirurg. Jäänud on veel kolm nädalat ootamist. Minugi poolest olgu või "nugaga", peaasi et saaks sest jamast ükskord ometi lahti ning oma eluga normaalselt edasi minna... Oma panuse sain aga anda korraldajate ridades vajalike töödega abistamises ning oma tiimile saateautoks (varustamine kuivade riiete ja söögi-joogiga) olemises ja kaasaelamises. Reedel jagus meil mehe ja oma abilistega tööd poole ööni, mistõttu magamiseks pakutud Võru Spordikooli vahetasime sujuvalt staabibussi vastu, milles usin töö käis. Uskumatu kui kuldsete kätega mehi ikka leidub! Bussi teisele korrusele oli ehitatud lai voodi ning ohtralt laiu pehmeid istepinke, mis piki bussi külge kulgesid, pikali heitmiseks pikkust kui palju. Kella kahe paiku öösel sai end horisontaali visatud, et kell viis taas jalad alla ajada. Kaks tundi enne starti möödus kiirelt kirjus siginas-saginas. Sõitjaid oli palju, võrreldes eelmise nelja aastaga rekordarv – 316 (I-sel aastal vaid 23). Põnevat vaatemängu ja kaasaelamisi jagus varajastest hommikutundidest kuni õhtupimeduseni välja. Meie tiim lõpetas kell 19:21, sõiduajaga 12:21. Siis enam pikka ilulemist ei olnud, esimesel võimalusel võtsime suuna Haudamäe poole, kus meie käsutusse oli Meelva järve ääres antud saunamaja. Kähku sai tehtud kerise alla tuli, et kevadisel külmal veel väntsutatud kondid üles soojendada :). Vapramad tiksusid üleval poole hommikuni, teised leidsid peagi tee kotile, mina nende hulgas. Uus hommik tervitas meid marutuulega, võiks öelda isegi tormiga, järve ümber olev männimets oli vahetpidamata lookas ning hinge kinni hoides vaatasime, kas mõni ka ära murdub. Isekeskis kujutasime ette, kui eelmisel päeval oleks selline ilm olnud... ja tänasime mõttes ilmataati! :)
Aga kuhu see aeg siis ikkagi kaob? Valdav osa läheb uue kodukese hüvanguks – kui talvel vastu kevadet jäi ehitus seisma, siis nüüdseks on järg sealmaal, et saan teha siseviimistlustöid, mis esialgu seisnevad siis seinte lihvimises ja kaitsevahendiga möglamises. Kuna paljud palgid olid ehituse ajal kokkupuutes maaga, siis lisaks ohtrale kuivanud teos...tale leidub lihtsalt tumedamaid (mullaseid?) laike ja ehituse käigus tekkinud tehnilisi plekke-kriipse. Ja et asi ikka elamiskõlbulikult kena välja näeks, siis tuleb kõik see kole maha lihvida. Mees õnneks ostis kergema taldlihvuri ka, naesterahvale paras ülespidi upitada, raskemaga on jõudlus muidugi tiba kiirem, sellega saab siis altpoolt ja sügavamaid plekke nühkida. Ja no kaua sa seal kinnises ruumis peene puutolmu sees siis ikka olla jaksad?! Ega pole ju raatsinud respiraatorit kah osta, lapse vanad sukkpüksid ajavad hädaga asja ära – hargivahe paned nina peale, head pikad sääred tõmbad kukla pealt risti, seejärel tood nad tagasi ette, seod lõua alt kinni ning ülemine osa katab siis neid auke, kust tolm võib organismi sattuda ja ongi vaesemehe respiraator valmis :). Aga vaatamata sellele tahaks vahepeal ikka selget silmavaadet ja sõõmu värsket õhku ka saada! Ja siin tulebki mängu – aed! Kopsude jm õhuliikumiskanalite puhastamiseks parim on aktiivne mururehaga vehkimine ehk riisumine, mille vähesuse üle meie aias õnneks kurta ei saa, eriti veel kui rehitseda kokku kuivanud puulehti marutuuliste ilmadega, nagu ta siin viimastel nädalatel on olnud. Kui see juba mõttetuna näima hakkab, on võimalik valida veel okste tassimise – võtsime talvel maja ümbert mitmeid vanu suuri õunapuid ja kuivanud kuuski maha ning need tuleb nüüd vedida majast eemale ohutusse kaugusse (talvel paksu lume tõttu jäi see tegevus lõpule viimata) lõkkes põletamiseks – ja nüüd juba ka maakaevamise vahel... No ja siis oleks vaja veel maja eest kokku kraapida mitu ruutmeetrit killustikku (et vabastada plats roosidele) ning teisaldada see teistesse vajalikesse kohtadesse... jne jne jne :). Aa, ja 35 uut kuusetitat leidis ka möödunud nädalavahetusel koha meie aia piiril. Vaprat kasvamist neile uues kodus!
Aed iseenesest pakub õnneks vaid rõõmu, kui välja arvata ohtrad mutimullahunnikud ning mügride(?) poolt segi keeratud ja käigustatud maa. Kõikidel roosidel, pojengidel (isegi eelmise aasta uustulnukal Yellow Crownil!) ja sügisel minu aeda kolinud elulõngal on eluvaim sees! Muret tegi IHL'i peedipunane, kuna mutt oli seda ikka ohtrasti mullanud, kes teab, kui palju juurte vahelt, kuid ka temal on kenasti ninakesed mullast väljas. Tema tundub meil üldse selline natuke õnnetuke olema – küll käis Borka-kass seal eelmine aasta asjal, küll muldab mutt... Ainukesena ei ilmuta elumärke hosta, kuid temaga peaks veel tiba aega olema. Ja hostadega seoses tekkis mul üks mõte – meil on hoovi peal kõrvuti (~ 6m vahega) kaks suurt tamme. Mõtlesin, et tõstaks tüvede ümber olevat pinnast, no nii umbes 20 cm, ja paneks sinna hostad? Huvitav, kas nad tahaksid seal kasvada ja mida tammed sellest arvaksid, kui tüve ümber selline "võru" teha? Või on tammede ümbrus liiga toitainevaene? Ja kuidas nad seal talvituksid, kui on muust maapinnast kõrgemale tõstetud?
Tänavuse talvekahjude hulka saab arvata ühe ploomipuu (eelmisel kevadel istutatud), kelle kits madalamaks tasandas, kui mitte öelda et köndistas, ning altpoolt ilmselt jänes koort mekkis. Vitsake on iseenesest veel mullas püsti, saab näha, kas tekitab ka pungad peale. Raskele lumekoormale ei suutnud aga vastu pidada kukerpuu, kelle üks põhiharu pooleks murdus, kuid vaatamata sellele tundub neis okstes elu sees olevat ja ka oksad ilusti püstised, mitte murdununa sorakil vastu maad. Peaks ta igaks juhuks ikka millegagi kinni siduma.
Siis sai vahepeal, 15.-17. aprill, käidud Lõuna-Eestis – ikka kevadisel suurüritusel Võhandu maratonil. Võrreldes eelmise aasta rahe- ja lumetuisu ning ohtrate vihmavalingutega vingetes tuuleiilides oli tänavune ilm lausa paradiislik, päike paistis hommikust õhtuni mõõdukas tuules, sooja kuni kümne kraadi ringis. Tänu mainitud karmidele tingimustele katkes eelmine aasta me sõit umbes 40-ndal kilomeetril, kui järjekordsel üle paisu tassimise pausil paarimehel vilu tuul läbi riiete märja naha vahele puges ning salamahti seljalihase krampi tõmbas. Peale tunniajalist krambist ja sellele järgnenud valust vabanemise ootamist olime siiski sunnitud alla andma. Kramp ja valu küll taandusid, kuid lihas polnud enam töövõimeline. Mina jaksanuks veel, kuid kanuuga ju üksi ei lähe. Paraku ei antud mul nüüdki õnne enda vastupidavust proovile panna – 7 kuud oma selja- ja jalavaludega arstide juures jooksmist andis viimaks, paar nädalat enne maratoni, ka konkreetse diagnoosi, nüüd istun kui tulistel sütel ja ootan oma saatust, põnglase keeli kas "nugaga" või "nugata". Neuroloog ütles, et "nugaga", kuid eks lõpliku otsuse langetab ikka neurokirurg. Jäänud on veel kolm nädalat ootamist. Minugi poolest olgu või "nugaga", peaasi et saaks sest jamast ükskord ometi lahti ning oma eluga normaalselt edasi minna... Oma panuse sain aga anda korraldajate ridades vajalike töödega abistamises ning oma tiimile saateautoks (varustamine kuivade riiete ja söögi-joogiga) olemises ja kaasaelamises. Reedel jagus meil mehe ja oma abilistega tööd poole ööni, mistõttu magamiseks pakutud Võru Spordikooli vahetasime sujuvalt staabibussi vastu, milles usin töö käis. Uskumatu kui kuldsete kätega mehi ikka leidub! Bussi teisele korrusele oli ehitatud lai voodi ning ohtralt laiu pehmeid istepinke, mis piki bussi külge kulgesid, pikali heitmiseks pikkust kui palju. Kella kahe paiku öösel sai end horisontaali visatud, et kell viis taas jalad alla ajada. Kaks tundi enne starti möödus kiirelt kirjus siginas-saginas. Sõitjaid oli palju, võrreldes eelmise nelja aastaga rekordarv – 316 (I-sel aastal vaid 23). Põnevat vaatemängu ja kaasaelamisi jagus varajastest hommikutundidest kuni õhtupimeduseni välja. Meie tiim lõpetas kell 19:21, sõiduajaga 12:21. Siis enam pikka ilulemist ei olnud, esimesel võimalusel võtsime suuna Haudamäe poole, kus meie käsutusse oli Meelva järve ääres antud saunamaja. Kähku sai tehtud kerise alla tuli, et kevadisel külmal veel väntsutatud kondid üles soojendada :). Vapramad tiksusid üleval poole hommikuni, teised leidsid peagi tee kotile, mina nende hulgas. Uus hommik tervitas meid marutuulega, võiks öelda isegi tormiga, järve ümber olev männimets oli vahetpidamata lookas ning hinge kinni hoides vaatasime, kas mõni ka ära murdub. Isekeskis kujutasime ette, kui eelmisel päeval oleks selline ilm olnud... ja tänasime mõttes ilmataati! :)
AAA - algaja aedniku apsakad
Kui kaks nädalat hakkas täis saama hetkest, mil mees begoonia mugulad mulda pani, kuid iga päev järjepanu mulle pottidest ikka muutumatu tühjus vastu vaatas, hiilis mure salamahti hinge. Midagi oleks võinud selle aja peale ikka juba ju näha olla! Viimases kärsituses kraapisin sõrmega õrnalt mulda pealt ära ja kui mullamuti tunne juba peale tulema hakkas, siis loobusin ning ajasin sama targalt mulla peale tagasi.
Eile kui mees taas uute begooniate ja mullaga mässas, kostsid mu kõrvu sõnad: "Heh, ma panin eelmised vist valetpidi mulda...". No mina asjatasin tookord oma tegemistega ja mul polnud õrna aimugi, mida ta nende mugulatega korda saatis. Aga peale eilset avaldus võtsin siis täna kätte ja ettevaatlikult eemaldasin mugulad mullast. Kui olin esimese kätte saanud, olin ikka täiesti nõutu küll. Pesin mugula veel õrna veejoa all puhtaks, ehk saabub selgus. Aga ei midagi. Mugul – ühelt poolt muhkus, teiselt poolt lohkus ja kumba pidi tema nüüd seal mullas siis peaks käima?! Tormasin siis interneti manu, kuid vot seda infot, mida minul vaja, ma leida ei suutnud! Kuid õnneks nii palju sain targemaks, et ettekasvatatavad mugulad pannakse potti mullapinnaga tasa. No mina oma jaod sain kätte küll poti põhjast, nii 5 cm sügavuselt. Ja seda sain ka teada, et umbes 5 cm sügavusse mulda pannakse kasvavad taimed, kui viid nad juba õue kasvama – aeda, terrassile vmt. Seepeale kostis mees, et: "nii oli pakil näidatud (mugul 5 cm sügavusele)".
Ja kui nüüd kuldselt aus olla, siis seda ümbrist praegu näppude vahel veeretades vaatab mulle, kui algajale ja teemaga mitte kursis olijale, sealt tõesti paras "hiina keel" vastu... Aga ikkagi, et siis kumba pidi? Selgus saabus, kui olin ka järgmise mugula mullast välja võtnud – vaprakese elutahe oli nii suur, et kasvatas juba põhja alla vääte :). Ja minu üllatuseks tegid seda ka kõik ülejäänud neli! Et siis 6-st 1 näib hetkel küll elujõuetu, kuid ma ei andnud veel alla, pistsin ta õiget pidi potti ning ei toppinud pimedasse paksu mullateki alla, vaid ikka valgusele lähemale.
Ja et me tulevikus enam teist korda sama reha otsa ei astuks, siis kasvavat mugulat vaadates kangastus silme ette pilt linnupesast munadega. Ja nii see mugul sinna mulda tuleb pannagi – ikka munad pesas!
Eile kui mees taas uute begooniate ja mullaga mässas, kostsid mu kõrvu sõnad: "Heh, ma panin eelmised vist valetpidi mulda...". No mina asjatasin tookord oma tegemistega ja mul polnud õrna aimugi, mida ta nende mugulatega korda saatis. Aga peale eilset avaldus võtsin siis täna kätte ja ettevaatlikult eemaldasin mugulad mullast. Kui olin esimese kätte saanud, olin ikka täiesti nõutu küll. Pesin mugula veel õrna veejoa all puhtaks, ehk saabub selgus. Aga ei midagi. Mugul – ühelt poolt muhkus, teiselt poolt lohkus ja kumba pidi tema nüüd seal mullas siis peaks käima?! Tormasin siis interneti manu, kuid vot seda infot, mida minul vaja, ma leida ei suutnud! Kuid õnneks nii palju sain targemaks, et ettekasvatatavad mugulad pannakse potti mullapinnaga tasa. No mina oma jaod sain kätte küll poti põhjast, nii 5 cm sügavuselt. Ja seda sain ka teada, et umbes 5 cm sügavusse mulda pannakse kasvavad taimed, kui viid nad juba õue kasvama – aeda, terrassile vmt. Seepeale kostis mees, et: "nii oli pakil näidatud (mugul 5 cm sügavusele)".
Ja kui nüüd kuldselt aus olla, siis seda ümbrist praegu näppude vahel veeretades vaatab mulle, kui algajale ja teemaga mitte kursis olijale, sealt tõesti paras "hiina keel" vastu... Aga ikkagi, et siis kumba pidi? Selgus saabus, kui olin ka järgmise mugula mullast välja võtnud – vaprakese elutahe oli nii suur, et kasvatas juba põhja alla vääte :). Ja minu üllatuseks tegid seda ka kõik ülejäänud neli! Et siis 6-st 1 näib hetkel küll elujõuetu, kuid ma ei andnud veel alla, pistsin ta õiget pidi potti ning ei toppinud pimedasse paksu mullateki alla, vaid ikka valgusele lähemale.Ja et me tulevikus enam teist korda sama reha otsa ei astuks, siis kasvavat mugulat vaadates kangastus silme ette pilt linnupesast munadega. Ja nii see mugul sinna mulda tuleb pannagi – ikka munad pesas!
No ei ole normaalne!
See on ammu teada-tuntud tõde, et geopeiturid ei ole päris normaalne rahvas :). Kooskõlastatult Caroga on järjekordne ehe näide selle tõestamiseks koos pildiliste ja heliliste illustratsioonidega nähtav (08. aprillil oli õhusooja oma tugev 5 kraadi):
http://www.geopeitus.ee/aare/1331#72010
Jutus mainitud akadeemia 100m võsajooks:
http://www.youtube.com/watch?v=Yd88GoSmHeg
Ma tunnen siirast heameelt õuel lebava kanuu üle, kuid aardeni jõudmiseks tähendab see oma taluõuelt (no jõest ikka) 8 km vastuvoolu aerudele valu andmist, mis minust paraku teatud põhjustel paremaid aegu ootama jääb. Aga kevad on selline kummaine aeg, mine tea, mis kiiks veel kallale võib tulla :).
http://www.geopeitus.ee/aare/1331#72010
Jutus mainitud akadeemia 100m võsajooks:
http://www.youtube.com/watch?v=Yd88GoSmHeg
Ma tunnen siirast heameelt õuel lebava kanuu üle, kuid aardeni jõudmiseks tähendab see oma taluõuelt (no jõest ikka) 8 km vastuvoolu aerudele valu andmist, mis minust paraku teatud põhjustel paremaid aegu ootama jääb. Aga kevad on selline kummaine aeg, mine tea, mis kiiks veel kallale võib tulla :).
Kaevunõid
Kuigi oma talu kaevus on vesi maapinnaga tasa (sellist pilti pole minu silmad selle kuue kevadega veel näinud), lihtsalt kummardu ja võta, pole rasket ämbrit sügavustest vaja üles vedida, otsustasime külastada kaevu, mis vee soovijatele ise kätte annab. Sellise imepärase teoga saab hakkama Harjumaal, Kose vallas, Rahkvälja maastikukaitsealal, Tuhala karstialal, Sulu talu õuel asuv üks Eesti loodusimedest – Tuhala Nõiakaev – mis kevadiste suurvete aegu vett üle ääre ajama hakkab, kohati suisa nii pahinal, et kaevule moodustub peale väikene veepadjakene.
Minu esimesed mälestused sellest kaevust ulatuvad aega, kui käisin algkoolis (millises klassis täpsemalt, ei mäleta) ning tegime kogu klassiga sinna väljasõidu. Minu mälestustes puudub pilt, kas kaev ka siis vett välja ajas, aga igavesti porine ja märg oli see ümbrus küll, enim köitsid meeli ja talletusid mällu fantaasiapildid nõidadest kui müstilistest olenditest, keda salamahti seal kohata lootsin. Paraku jäid aga nõiad nägemata ning ilmselt tänu sellele pisukesele pettumusele ei tundunud ka see kaev toona millegi erilisena, kaev nagu kaev ikka. Linnalapsena näis see koht mulle väga üksiku ja eraldatuna.
Järgmine kord Nõiakaevu külastada avanes alles paarkümmend aastat hiljem – lapsepõlve mälestustekillud haakusid vaid väga ähmaselt selle pildiga, mis reaalsuses tegelikult silme ees oli. Ent kaev oli ometi alles! Tundus kummaline näha ühe kaevu läheduses suuri rahvamasse, kes kõik pildistasid ja sebisid siia-sinna (lapsepõlves oli ainult meie oma klass, ei kedagi teist). Kaev oma vetetulvaga köitis tähelepanu, tundus uskumatu, et mõni kaev võiks ka niipidi töötada. Uudistasime, lugesime infot ja imetlesime seda vetemängu seal päris põhjalikult. Nüüd sain ka aru, miks ma plikatirtsuna neid nõidu ei näinud :).
Eilne vaatepilt (umbes kaheksa aastat hiljem) ei erinenud eelmisest karvavõrdki. Rahvast õnneks, ilmselt tänu tööpäevale, väga murdu ei olnudki. Täiskasvanute vahel sebisid suuremad ja väiksemad lapsed, kes üksteise võidu, korraga ja kordamööda, oma kummiku kõrgust ja vastupidavust mõõtmas käisid. Kaamera taga tuli kolmas silm hoida pidevalt valvel, et päris pisikesi mängutuhinas vette ei tõugataks (sain veel viimasel hetkel poisil kratist kinni).
Kes teab, millised mälestused sellest kaevulkäimisest minu kolme ja poole aastasele pojale jäävad. Täna hommikul joosti aga esimese asjana kasvatajale eilseid elamusi rääkima, isegi igapäevane akna pealt lehva-lehva lahkuvale emmele jäeti päevakorrast välja.
Eile Tuhala poole sõites ikka rääkisin lapsele, et kuhu me lähme ja mida me seal näeme. Vestlesime nähtust ka koha peal. Pärast kodu poole vurades küsisin lapselt, et kus me siis täna käisime, mis sa nägid? Laps oli nii õhinas ja vastas: "... see oli Kaevunõid!"
Minu esimesed mälestused sellest kaevust ulatuvad aega, kui käisin algkoolis (millises klassis täpsemalt, ei mäleta) ning tegime kogu klassiga sinna väljasõidu. Minu mälestustes puudub pilt, kas kaev ka siis vett välja ajas, aga igavesti porine ja märg oli see ümbrus küll, enim köitsid meeli ja talletusid mällu fantaasiapildid nõidadest kui müstilistest olenditest, keda salamahti seal kohata lootsin. Paraku jäid aga nõiad nägemata ning ilmselt tänu sellele pisukesele pettumusele ei tundunud ka see kaev toona millegi erilisena, kaev nagu kaev ikka. Linnalapsena näis see koht mulle väga üksiku ja eraldatuna.
Järgmine kord Nõiakaevu külastada avanes alles paarkümmend aastat hiljem – lapsepõlve mälestustekillud haakusid vaid väga ähmaselt selle pildiga, mis reaalsuses tegelikult silme ees oli. Ent kaev oli ometi alles! Tundus kummaline näha ühe kaevu läheduses suuri rahvamasse, kes kõik pildistasid ja sebisid siia-sinna (lapsepõlves oli ainult meie oma klass, ei kedagi teist). Kaev oma vetetulvaga köitis tähelepanu, tundus uskumatu, et mõni kaev võiks ka niipidi töötada. Uudistasime, lugesime infot ja imetlesime seda vetemängu seal päris põhjalikult. Nüüd sain ka aru, miks ma plikatirtsuna neid nõidu ei näinud :).
Eilne vaatepilt (umbes kaheksa aastat hiljem) ei erinenud eelmisest karvavõrdki. Rahvast õnneks, ilmselt tänu tööpäevale, väga murdu ei olnudki. Täiskasvanute vahel sebisid suuremad ja väiksemad lapsed, kes üksteise võidu, korraga ja kordamööda, oma kummiku kõrgust ja vastupidavust mõõtmas käisid. Kaamera taga tuli kolmas silm hoida pidevalt valvel, et päris pisikesi mängutuhinas vette ei tõugataks (sain veel viimasel hetkel poisil kratist kinni).
Kes teab, millised mälestused sellest kaevulkäimisest minu kolme ja poole aastasele pojale jäävad. Täna hommikul joosti aga esimese asjana kasvatajale eilseid elamusi rääkima, isegi igapäevane akna pealt lehva-lehva lahkuvale emmele jäeti päevakorrast välja.
Eile Tuhala poole sõites ikka rääkisin lapsele, et kuhu me lähme ja mida me seal näeme. Vestlesime nähtust ka koha peal. Pärast kodu poole vurades küsisin lapselt, et kus me siis täna käisime, mis sa nägid? Laps oli nii õhinas ja vastas: "... see oli Kaevunõid!"
Hip-hip hurraa!
Ometi kord jõudis kevad ka meie õuele! Kuigi õuepealne näeb välja kui üks suur sopamülgas põhjatuna näivate lompide ja urgitsetud äravoolukanalikestega, pakub ümbritsev iga hetkega rohkem rõõmu. Rododendron, millel hommikul ainult ülemised lehekesed arglikult lume alt piilusid, üllatas pealelõunal meid oma täielikus hiilguses, kena ja rohelisena. Sama vapralt oli lumevangistusest pagenud ka sauna otsas olev sabiina kadakas, mille asukoht talvel tuvastamatu oli. Mõned nädalad tagasi sai sinna platsi peale tuhka visatud, mistõttu teine hetkel nüüd üsna rääbakas välja näeb, nii samuti tema ümbrus. Kuna koer oli tallunud sinna oma igapäevase talvise raja, siis muist alumisi oksi oli nö jää sisse trambitud, vabastasin need viimasedki oksad poisi lumelabida abiga sundolukorrast ja üllatus-üllatus – nende vastu maad litsutud okste all olid krookused uljalt väikesed ninaotsakesed maast välja pistnud ning veidi eemal, kus õhku rohkem, õitsesid pisikesed lumikellukesed, kõik puha kadaka okste all peidus. Tea, kas on kadakas nüüd lume poolt nii laiaks litsutud või ongi ta omi piire ületanud, kuid neid krookuseid istutades seda ohtu küll ei olnud, et see kadakas neile mingitki moodi häda võiks teha. Ilmselt pean teda suvel hoolega korrale kutsuma. Aga vahva oli vaadata, kuidas need pisikesed krookused mõne tunniga pikkust juurde viskasid ja kobedamaks muutusid, justkui oleks suurest taagast lahti saanud. Ja kadaka taga, päris sauna seina ääres, lähevad lumikellukad kohe-kohe lahti, lisaks on veel näha tulpe-nartsisse-märtsikellukaid seltsiks tulemas. Ka pikast floksipeenrast oli jupp välja sulanud ning uued tegelased ronivad juba usinasti mullast välja. Lumeroos ja pojengid on endiselt nii paksu lume all, et nende asukohta ma veel ei tuvastanud. Roosidele toeks pandud keppide järgi sain roosid tuvastatud ning kühveldasin neilt lund vähemaks, päris shokki siiski teha ei julgenud. Eks ikka iga asi omal ajal.
Saunaotsas väljasulanud peenrajupil ja selle ümbruses riisusin kokku lehed, tühjad teokestad, võitlesin takjate ja humalatega ning tagatipuks paigaldasime mehega jupi aeda, et peniloom ei jätkaks oma sisseharjunud igapäevast rada üle minu lillepeenra. Vähemasti üks punkt on täidetud minu selleaastasest plaanimata aiaplaanist :).
Saunaotsas väljasulanud peenrajupil ja selle ümbruses riisusin kokku lehed, tühjad teokestad, võitlesin takjate ja humalatega ning tagatipuks paigaldasime mehega jupi aeda, et peniloom ei jätkaks oma sisseharjunud igapäevast rada üle minu lillepeenra. Vähemasti üks punkt on täidetud minu selleaastasest plaanimata aiaplaanist :).
Tellimine:
Postitused (Atom)