Projekt "Oliver" lõpetatud

Ükspäev leidsin end Isehakanud Lillekasvataja poolt loodud uhiuuelt saidilt Lapitöö netiklubi, mis oma uudsuse ja põnevusega mind ikka jälle seda lehte uurima ja puurima kutsus, kuigi tol hetkel vastavat infot seal veel üsna kasinasti oli. Aga mõned päevad peale toda avastust tekkis ka endal kange kihk mõni lapp kokku panna. Ja mis saab olla veel parim põhjus, kui uue ilmakodaniku sünd, mis pidi sõbrantsi andmete järgi aset leidma umbes kuu möödudes ehk arvestuslikult jäi töö ja koduste toimetuste kõrvalt piisavalt aega üks beebi lapitekk valmis saada.
Kuna ma igapäevaselt õmblemisega ei tegele, ei hobi korras ega muidu, siis mõistagi polnud mul kodus ühtegi kangatükki. Nii tuligi esmalt seada sammud kangapoodi ning varustada end vajalikuga, mis ei osutunudki nii lihtsaks, kui arvata võis. Ja mõistagi polnud mul ka ühtegi ideed, mismoodi seda asja teha. Mingil põhjusel kujutasin ette, et tänapäeval peaks ikka kangapoodides seda valikut jätkuma ja et küll ma siis kohapeal midagi välja mõtlen, kui kangaid näen. Aga võta näpust, ei meeldinud mulle üks, ei teine kangas. Kablutasin läbi siin piirkonnas olevad suurimad poed ja kuigi kaupa näis neis olevat, ei leidnud ma ikka meelepärast, idee ei idanenud. Viimaks jäi mulle ühe poe põrandal, plekkvannis silma erkkollane lappesse pandud riidetükk, millelt üks mõmmik mulle ulakalt keelt näitas. Justkui iseenesest haaras käsi selle kangatüki järele, harutasin selle lahti – ja oi-oi-oi kui palju ulakaid mõmmikuid! Tea, kas oli see nüüd eelnevast ebaedust või millestki muust, aga need mõmmikud panid mu muigele ja muutsid meele rõõmsaks. Kangatükk oli küllaltki suur, kaugeltki rohkem, kui minul vaja. Müüa keeldus seda aga poolitamast ja nii ma selle sealt siis ära ostsin. Ja vaikselt hakkas ka mõte liikuma... nüüd oli vaja vaid veel kangaid, mis sinna juurde sobiks. Ja ega mul neid ühe päevaga leida õnnestunudki. Juhtus ka, et kontrollimatu emotsiooni ajel ostetud kangatükk üldse ei sobinudki teemasse ning siis tuli selle asemele taas midagi uut otsima minna või siis teiseks eesmärgiks ostetud kangas sobis hoopis sinna, kuhu algselt teda sobitada ei osanudki. Üldiselt vaimusilmas kujutasin endale veidi teistsuguseid kangaid ette, kuid kuna aega nappis, siis pirtsutamisele polnud ruumi ning leppisin tol hetkel saadaolevaga. Ja kui ma peale korralikku kapis tuuslamist siiski kodustest varudest mõned kangad leidsin, sain taas ideid ümber mängida, aga seda siis juba valutult, sobitades neid olemasolevatega.
Järgnevalt siis igast esemest veidi lähemalt:
1. Tekk. Mõõdud 130 x 106 cm. Kuna tegemist minu elu esimese lapitööga, ei riskinud alustuseks lappide paigutamisel midagi keerukamat käsile võtta, seda enam, et aega ka nappis. Oma olemuselt on see lihtsakoeline, muhe-sõbralik ja peaks mõjuma üsna rahulikult. Eesmärgiks oligi vältida liigset kirjusust. Paraku läks pildistamisega kiireks ning alumine pool jäi jäädvustamata – seal hullavad helebeezhil taustal toredad pruunid pesukarud. Pealis- ja aluskihi vahel on ühekordne mahuline vatiin, äärtes kahekorra tagasi keeratud, tekk on mööda õmblusi läbi tepitud. Kokkuvõttes sai suht juhuslikult üks mõmmikuterikas tekike.
2. Padi. Mõõdud 40 x 40 cm. Lapimuster mõlemal poolel. Ajaks, mil teki valmis sain, oli Oliver juba sündinud. Kuid ega siis kohe ju katsikule torma. Hiljem aga ei klappinud ükski pakutud aeg ühiste sõbrantside-tuttavate vahel ning siis tulid juba jõulud ja uus aasta, mil kõigil toimetamist niigi kuhjaga. Mulle andis see aga võimaluse teha lisa – ka vanemaks vennaks saamine on ju tähtis sündmus. Veel ühte tekki ma aga ajaliselt poleks enam teha jõudnud, nii jäi liisk padjale. Üks väike padi on ju alati vajalik, olgu siis mängimiseks või niisama kaisutamiseks. Kuna äsjavalminud tekiga olin ise rahul, julgesin käsile võtta juba veidi keerulisemat nokitsemist. Eks alguses veidike pusimist ja mõningaid harutamisi oli, kuniks kohale jõudis, mismoodi need õmblusvarud kolmnurkade ja muude erikujuliste nurkade puhul mängivad. Lapiklubis käimasoleva projekti "Laisa lohemao tekk" ühelt nädala plokilt leitud kaarte õmblemine näis mulle täiesti müstiline ja võimatu kui kosmosetehnoloogia – no kuidas sa ajad kahte erisuunalist kaart omavahel kokku ja veel nii, et õmblus kena jääb?! Selleks, et seda teada saada, tuleb see ju oma nahal ära proovida! Üllatusena avastasin, et see polnud pooltki nii hull, kui arvanud olin :).
Padjale tegin sisse ka nö voodri, mille külge siis lapikatte mööda õmblusi kinni teppisin. Alumine serv on salapistega kinnitatud ja seega õmblus vajadusel ka harutatav ning ümbris pestav.
Oh appi, äsja avastasin, et valmis padi on hoopis pildistamata jäänud. Õnneks tegin mõned ülesvõtted kui lapiline osa valmis sai, et natukene aimu saab asjast ikka.
3. Pajalapid. Mõõdud 18 x 18 cm. Kuna kummituslik majandusolukord otsustas ka mind kimbutada, juhtus nii, et aasta alguses mul tööd lihtsalt ei olnud, eks ole veel praegugi kasinasti. Kuid õnneks on igas halvas ka midagi head ehk nii tekkis mul jälle vaba aega. Olin teinud enda arvates kaks õnnestunud asja ning seega endaga päris rahul, mis muidugi omakorda oli heaks motivaatoriks teha veel midagi, katsetada veel veidi keerukamate asjadega. Tekkis kohe huvi, et kui pisikesi tükikesi siis ikka annab kokku panna, eelmistest asjadest oli neid erinevas suuruses tükke juba piisavalt kogunenud. Parim eesmärk tolleks katsetuseks olidki pajalapid – ühes korralikus majapidamises kuluvad need ju alati ära! Selgus, et päris väikesed tükid on õmmeldavad, vaid õmblusvarud jäävad kohati tiba paksuvõitu... Mõlemale poolele panin taha jälle nö voodri, nagu padjale, mille külge teppisin lapikihi kinni ning vahele ühekordse mahulise vatiini (lapid-vooder, vatiin, vooder-lapid). Pildil siis pajalapp ühelt ja teiselt poolt, mitte ei ole erinevad lapid.
Selline see esimene tegu siis saigi. Ja ei saa salata, üks äraütlemata mõnus ja kaasahaarav on see lapitamine-klapitamine :).

Muutuste aeg

Eelmise sajandi 20.-ndate lõpp, 30.-ndate algus. Mehe ema vanematele pulmadeks kingitud elupuu istutatakse mulda. Sellele istutatakse seltsiks veel 4-5 tükki. Aeg kulgeb vaikselt omasoodu. Tulevad keerulised ajad, vahetub võim, vahetub valitsus. Eramaid enam ei ole, kõik kuulub riigile. 70.-ndate alguses tehakse olnud ja praegustel talumaadel ning selle ümbruses maaparandus, mille käigus kaovad vanad taluteed ning kujundatakse uued. Nii kujuneb ümber ka taluõu. Elupuud, mis istutatud taluõuele, jäävad nüüd palistama tallu sissesõiduteed, suured võrad püüdmas saabuvaid masinaid enda embusse...
Aasta 2009, 19. jaanuar. Suriseb saag, käib tume mütsatus ja langeb esimene puu. Võtan taskust mõõdulindi, tulemuseks saame 13 m. Pilk veel püstistele puudele annab teada, et ülejäänud on veel jupi pikemad, kokku oma 15 m. Süda tilgub verd. On nad ju nii eakad ja oma looga veel pealegi. Kuid tänu puuhiiglastele (nende kõrval on veel samast ajast kaks suurt tamme) on kogu pealelõunane päike teistele kättesaamatu, õu varjus ja pime, isegi korralik muru ei taha õuel kasvada, rääkimata siis kõigest muust – lastest ja lilledest :). Usun, et ega esivanematelgi nende mahavõtmise vastu midagi ole, vaevalt et nemadki pimeduses kasvada oleks tahtnud. Ja see puu ning tema lugu elab edasi, kuid seda juba uuel kujul ja uues kohas – mees pistis paar aastat tagasi ühe pistoksa suure kivihunniku serva, mis meil plaanis madalate igihaljaste okkaliste ja vähem okkalistega täita, ja too läks seal mühinal kasvama. Kevadel sai juba väiksekese välimust hoolega kohendatud, nii vabalt metsikuks ei taha enam kasvada lasta, kui need vanad puud olid. Ja igaks juhuks sai nüüd veel palju oksi-oksakesi vaasi vette pistetud, ehk lähevad kasvama. Mine tea, mis imelik mõte mul veel pähe võib karata ning siis on istikud juba omast käest võtta. Seda maad, mida kujundada ja kuhu istutada, meil jagub, jaguks vaid häid ideid ja materjali!
Lisaks nimetatud elupuudele ootavad õuel maha võtmist veel umbes 6 õunapuud, mis nii vanad ja metsistunud. Ka õunapuudel on selles talus oma lugu – talu tolleaegne peremees teenis oma kasvatatud õunte müügiga elatist. Ja õunad ei olnud pelgalt raha teenimise võimalus, vaid see oli tema kirglik hobi. Peale maaparandust aga jäi õunapuuaed küla tee äärde, mistõttu on sügiseti sealt saak sageli enne läinud kui õunad valmis saavad.
Elu on kord juba pidevas muutumises pöörlev karussell, kus olnu peab teed andma uuele. Nii ongi plaanis mahavõetavate õunapuude asemele istutada 2-3 ploomipuud, mida meie aias ühtegi korralikku ja kandvat isendit ei ole. See on üks minu ammustest unistustest, omada oma isiklikku ploomipuud... et lähed oma aeda ja korjad enda kasvatatud ploome. Ei teagi miks, aga mulle tundub see hetkel kuidagi müstiline...
Kuigi kalendrisse vaadates peaks praegu olema sügav talv, käivad aiatööd suure raginaga :). Paraku on võimalik ragistada aga ainult nädalavahetustel, sest ärinädalal käivad inimesed mõistagi tööl ja kui nad töölt saabuvad, on õues juba pime. Selles tempos stabiilselt jätkates peaks langetamistoimingutega kenasti kevadeks valmis saama, mil hakkab juba kapsa-kaali põllul mässamise aeg.

Võrratu valge vahetus

Tavaks saama hakkava kombe kohaselt sõitsime aastat vahetama linnast välja. Kuna pealinn ja selle lähiümbrus ühtlaselt trööstitult hall näis, sõitsime talve otsima seekord päris kaugelt – lõunamaa metsade ja mägede vahelt. Sihtpunktiks sai Tindioru turismitalu Võrumaal, Ööbikuoru serval. Ööbikuid seekord kuulda ei õnnestunud, kuid igatsetud talve leidsime küll :). Võrratult kaunis oli seal, kõik oli mähitud valgesse sädelevasse lumevaipa. Justkui uskumatu muinasjutt pealinnakandi rahvale... Ja see lummavalt kollaselt kiirgav päikeseketas! – seda jagus kõigiks kolmeks päevaks. Nii valge, energiast pakatav ja imeline oli me uude aastasse astumise "tunnel"!
Rahvas (6 peret e. 12 täiskasvanut + 6 last, noorim 1,5 kuune, vanim teismeline) hakkas kogunema 31. detsembril, mil esimesed saabujad olid kohal juba kella kahe paiku, viimased saabusid koos pimedusega. Kindlat kokkusaamise aega ei olnud määratud, igaüks tuli nii nagu võimalik, oluline oli vaid, et õhtusöögiks oleks "kõik see pere" ühise pika laua taga, mil üheskoos soovida vanale "head teed!". Kui praekapsas pliidil podises ja notsu ahjus toone võttis, said puud saunaahju ning soovijatel oli võimalus oma kondid pehmeks "praadida" ja kõik paha jätta maha vanasse aastasse. Minu ja Mauri jaoks jäi see küll paraku natuke liiga hilja peale, väike mees ei pidanud rohketele elamustele vastu ning lõunane magamata uni murdis mehe enne uue aasta saabumist. Kuna aga poiss juba piisavalt suur on ja elevust, siginat-saginat ümberringi nii ohtrasti oli, võtsin ta uue aasta saabudes voodist välja, panin soojalt riidesse ning läksime üheskoos välja seda väikeste värviliste tulukeste võrratut mängu vaatama. Oi, see meeldis Maurile hirmsasti! Kuigi uni oli silmas, võttis see väikesele mehele naeratuse näole ja kilked rõkatasid paukude võidu üle hoovi. Esimesel uue aasta minutil tegin pojale kõvasti kalli-kalli ja soovisin tal "head uut aastat!". Kui iss koos onuga üle välja rakette laskmast tagasi tuli, kõlisesid shampusepokaalid ning üleüldiste kalli-kallide saatel sooviti head ja paremat uut. Seejärel sai poiss uuesti voodisse pandud ja imede-ime, magama jäädi kohe, ilma igasuguse tantsu ja trallita, ju ta väikemees siis ikka nii väsinud oli (küll oleks tore kui igal õhtul niimoodi magama jäädaks). Voodi vastupandamatu jõud tabas mind kella kahe paiku, uinuda oli võõras kohas suht raske, läbi öö saatjaiks alumiselt korruselt kostuv jõmin ja naerukilked. Tukastades ja ärkveloleku piirimail pareerides hakkasid mingil hetkel kõrvu kostuma lauluhelid (või noh, pigem laulujorin), mis üha rohkem koos naeruga tuure kogus, kuniks tundus, et palkmaja seinad värisesid. Kell näitas siis numbrit viis. Kui laulud lauldud, saabus kõikehõlmav vaikus. Ööseti tunduvad kõik asjad võimsamad, kui nad tegelikkuses on ja mingi põhjusel sain oma närvi nii püsti, et ega magama ei jäänudki, vast tunnikese tukastasin, enne kui poiss kaheksa paiku silma lahti tegi. Samas oli magajaid (mitte lapsi), kes ei teadnud toimunust mitte kui midagi, magasid kui notid. No ma siis natuke kadestasin neid...
Vaatamata magamata ööle, ei olnudki olemine nii unine, kui arvata võis. Peale hommikukohvi joomist, laste kõhutäidet ning peale poole tunnist operatsiooni "saa Mauri kätte seestpoolt lukustatud wc-st" läksime Pääsuperega õue vallatuid päikesekiiri püüdma. Seadsime sammud alla lumisesse orgu, kus põnevust jagus nii endale kui väikestele. Mingi hetk Mauri komistas matkarajal, ning libises väikesest kallakust alla. Alguses ehmatas ära, kuid siis tundus see talle põnev, mispeale siis ise nö heideti end sealt kallakust pikali alla. Lumine oli ja kombe libises selle peal ju hästi... Paraku aga ei saanud ma seda lõbu talle pikalt lubada, kuna allpool kiskus ikka salakavalalt vesiseks. Teine sarnane nähtus leidis aset kõrgel, suht järsul, trepil, millest pidime üles ronima. Poiss oli poolel trepil, kui jalg alt libises, ning poiss põntsadi-põntsadi-põntsadi mööda treppi alla libises. Ja see oli ju nii lahe, et seda pidi siis teadlikult ikka ja jälle uuesti tegema! Päris tükk tegu oli, et teda sealt üles saada :). Ikka päris raske on teine juba, eriti veel minusugusele seljahaigele... Me rännak oli ohtralt elamusi pakkuv ning pisikesele tegelasele, kes kogu selle maa oma jala peal maha vantsis, ka üsna väsitav. Eks värskel õhul oli ka oma roll. Lõunatudiga meil sel korral probleeme ei tekkinud. :)
Kuna iss ei tohtinud tänu öisele "laulmisele" autoga sõita, olime nö kodused. Ühiselt leppisime kokku, et lapsi silmas pidades teeme sauna seekord varem, et jõuaks enne õhtusööki aegsasti ära käia. Peale lõunatudi, kui saun küdema pandud, läksime Mauriga vaatamata õhtupimedusele välja kelgumäele, et natukenegi poisi jooksuenergiat taltsutada – kaua sa seal toas ikka edasi-tagasi, trepist üles ja alla jooksed... Kelku meil muidugi polnud, kes see ikka sellise asja kaasavõtmise peale tuleb, kui maa ümberringi must on. Ja kuna kelgumägi oli piisavalt kaugel, ei uskunud ma, et selleni üldse jalutame ehk et ka kilekott jäi seetõttu tasku pistmata. Kuid ei hullu sellestki. Avastasime kelgumäe parajalt järsunõlvalise olevat. Pannud poisi kombega lume peale istuma, lükkasin pepust hoo sisse ja libises küll! Vähemasti poisile meeldis! Mõtlesin siis, et hullan südamest koos lapsega – tõmbasin kapuutsi pähe, viskasin selili mäele, pea alaspidi, et siis ei jää jalad ette, võtsin poisi kõhule ja lükkasin aga hoogu takka. Aga ju ma vist liiga suur ja raske olin, no ei libisenud see tandem meil sugugi. Proovisin siis ka poisi kombel istuli, ikka tulemuseta. Jäi see liugulaskmise lõbu ainult lapsele, mina piirdusin temale hoo andmisega. Ja oma paarkümmend liugu sai poiss niimoodi tehtud, rohkem ei julenud, päris valusalt näpistavad pakasepoisid hakkasid ligi hiilima, vaatasime, et saaks nende eest kähku peitu.
Ülejäänud aeg ja toimetused sujusid tip-top ilusti hetkeni, mil saunas poisi pea sisse olin shampoonitanud – keera seda kraanikangi kuhu poole tahes, katsu vasaku või parema käega – ikka jääkülm! Kuna mul polnud õrna aimu, kuskohast see soe vesi tuli, oletasin, et eks ikka boilerist. Ja kuna tegu on saunaga, siis ilmselt peab see boiler olema piisavalt suur, ehk et kui ei ole sooja vett, siis järgmine sats soojeneb ikka päris tükk aega. Ja nii oligi, et kuna meil sai viimase vindini leilis käidud, siis pesin nii lapse kui enda dushist tuleva jääkülma veega. Vahepeal oli küll hirm, et kisa peale tuleb Tallinnast lastekaitse kohale, kuid see shampoon oli ju vaja lapse peast ja silmist, kuhu see mingil põhjusel rusikatega hõõruti, kätte saada, ja ega see libe ollus nii lihtsalt maha tulegi (tavaolukorras ei saa sellest nagu arugi). Kui karjuv laps pestud, panin ta leiliruumi sooja. Tundub, et tast kasvab üks tõsine õige eesti mees. Viskasin aga kerisele vett ja poiss muudkui õhutas takka: "viska, viska!".
Viimaks "piinakambrist" pääsenud, oli vaba aeg ühistegevuste jaoks. Päeval rändama läinud rahvas oli ka kõik koju jõudnud, lapsed mängisid sõbralikult isekeskis (polegi nagu näinud, et üksteisele võõrad ja nii erinevas vanuseastmes lapsed üheskoos nii kenasti mängiksid) ning täiskasvanud kes askeldasid õhtusöögi tarbeks, kes mängisid – kõigil oli ütlemata mõnus ja lahe olla. Öörahu saabus ootamatult vara – südaööks olid kõik lambid kustus.
Uue aasta teine päev võttis meid vastu -19 kraadise pakasega. Külm oli isegi tuppa hiilinud. Kaminasse tuld teha polnud aga enam mõtet, kõiki meid ootas ees kodutee. Kui viimanegi unimüts ärganud, käisime üheskoos külas Tindioru talu peremehel, kes tutvustas meile omi hoolealuseid – 3 põhjapõtra ja 4 jaanalindu. Iseäranis põnevat tegevust pakkus lastele põtradele sammalt aia vahelt hambusse anda. Ja need jaanalinnud olid nii lahedad! (Kuna kunagi sai ise ka neid kasvatatud, või õigemini mees kasvatas, siis nendega olin ma eelnevalt nö lähitutvust teinud ja minu elevus ilmselt ei olnud nii suur, kui mõnel teisel.) Aga ikkagi oli tore vaadata, kuidas nad ennastunustavalt lume peal tantsisid, tiivad graatsiliselt laiali ning järgmisel hetkel aia kõrval jooksvatele inimestele sangarlikult järele jooksid. Vaatemängule lisaks pajatas peremees põnevaid fakte nii põtradest kui lindudest.
Päike piilus läbi härmatanud külmavine, muutes ümbritseva sädeluse piimjalt mahedaks. Aeg oli minna kotte ja autot pakkima. Tänanud pererahvast ning jätnud nendega hüvasti, pöördusid mu sammud kui iseenesest hoopis alla orgu. Milline imeline lumm ja rahu! Sõnulseletamatu ilu. Eile ma seda ei näinud, vähemasti mitte nii, nagu nüüd. Aga eile ei olnud ka pakast, mis kogu selle oru härmanõeltega üle maalis... seda peab nägema, seda ei saa kirjutada. See oli fantastiline!
Kogu see üritus ja looduse ilu kokku oli üks suur õnnestumine, suur rahulolu. Loodan, et olnud aastavahetus ei jää taoliseks viimaseks.

Toimunust väikest ülevaadet pildilisel kujul näeb siit.

Soovin kõigile imelist uut aastat!