Hüppehammas

5-6. mai: Nädalavahetus, mil tavaliselt oleme Leevil kanuuga igasuguseid trikke tegemas. Ilmad aga ei soosinud veel pisipõnniga välja telkima jääma (ööseti temperatuur alla nulli) ning endal oli üks lõpetamist vajav projekt käsil, mistõttu jäime põnglasega seekord veel koju, iss läks aga vetele vägitükke tegema. Kui ilmad ja olukord vähegi lubavad, oleme sügisel platsis :)
Päev põnglasega kodus möödus nagu iga teinegi - oli naeru, oli nuttu, oli jonni... Üks jonnituur võttis võimust, kui ta mu kõrval võrevoodis askeldas. Kes seda jonni põhjust nüüd täpselt teab, oli see tuku, oli see janu või hoopis opa vajadus, igatahes jalgu trampima see pani. Põnglasel on voodis jonnides kombeks hoida voodi servast kinni ja siis üles-alla hüppama hakata. Ja kuna need käekesed-jalakesed veel nii kindlad ja koordineeritud siiski ei ole, on ikka juhtunud, et ta musipidi vastu voodi serva hüppab. Oi siis seda nuttu... Nii juhtus tänagi. Mats oli päris kõva, isegi kõrvale valus kuulata. Ei siis aidanud muu, kui emme opasse ja jääkuubikut imema. Nii saime verejooksu ruttu kinni, katkes nutt ja kuivas pisar, poisile jagus põnevustki. Ülemise parema hamba kohal (st kohal, kuhu peaks hammas tulema) oli päris kobe verevalum, täpselt hamba kujuga... See tegi ühtaegu nii murelikuks, kui süstis tiba lootustki...
Ja järgmise päeva hommikul, seal ta oligi - verevalumi asemel ilus väike valge kikuots igemest välja trüginud. Selle hamba kohta saab küll öelda "välja hüpatud hammas" :)

Kallaletung

28. aprill: Käisime Jüris uues kaubanduskeskuses, väljusime juba poest, kui issile meenus, et midagi olulist jäi ostmata. Koos kaupadega oli ostukärus ka Mauri, loomulikult ikka selleks ettenähtud istumiskohas. Läks siis iss poodi tagasi, meie liikusime põnglasega auto poole. Olin poest väljunud ja otsisin turvalisemaid kohti madalatest äärekividest (millegi pärast seal ei ole see üleminek asfaldiks eriti sujuv) ülesõitmiseks, kui poiss korraga täiest kõrist kisama pani. Ja järjest hullemini röökima hakkas, täitsa paanikas tundus olevat. No mina ei saanud asjast kohe mitte midagi aru - ta ei "tõmmelnud" ka, ega tõmbunud kössi, et oleks kuskilt sisemiselt valus olnud. Jõudsin siis lõpuks röökiva lapsega autoni, iss saabus ka ning asju ja last autosse tõstes korraga näen, lapse põsel mööda lõualuujoont pikad verevermeis kriipsud, nagu oleks kassi käest sugeda saanud. No täiesti müstika, mis müstika, polnud seal ei kassi ega keskit muud. Kontrollisin veel ostukäru (uhiuued, kõike võib ju juhtuda, väike tehasepraak vmt) käega katsudes üle - sile, mis sile, ühtegi plastmassi- ega traaditeravikku ei suutnud tuvastada. Autoga kodupoole sõites oli hämming missugune, no kuidas saab lapse nägu niimoodi verekriimuliseks?! Kodus siis lõpuks saabus müsteeriumile täiesti eluline põhjendus. Olin talle uue (st tema jaoks uue, saadud kasutatuna sõbrantsi käest) dressipluusi selga pannud ja sellel oli kõige ülemine kapronluku lüli katkine ja oi-oi kui terav! Kui ma sealt äärekividest alla sõitsin, ju siis käru rappus piisavalt nii palju, et see lukulüli lapsele kallale kargas ja pisikeses näos edasi-tagasi hõõrdus... Oh seda algaja lapsevanema kogenematust :( A no tõesti ei tulnud selle peale, et peaks kõik lapse riideesemed sõrmede vahelt läbi libistama või kohe esimese asjana lapse hilpe kuritegudes kahtlustama hakkama. Aga eks need kogemused ju elu enese käigus tulevadki :) Lihtsalt... lapsest oli kahju. Õnneks unustas ta selle peagi ning müttas oma igapäevaseid madistamisi sama innukalt, kui ennegi :)