5-6. mai: Nädalavahetus, mil tavaliselt oleme Leevil kanuuga igasuguseid trikke tegemas. Ilmad aga ei soosinud veel pisipõnniga välja telkima jääma (ööseti temperatuur alla nulli) ning endal oli üks lõpetamist vajav projekt käsil, mistõttu jäime põnglasega seekord veel koju, iss läks aga vetele vägitükke tegema. Kui ilmad ja olukord vähegi lubavad, oleme sügisel platsis :)
Päev põnglasega kodus möödus nagu iga teinegi - oli naeru, oli nuttu, oli jonni... Üks jonnituur võttis võimust, kui ta mu kõrval võrevoodis askeldas. Kes seda jonni põhjust nüüd täpselt teab, oli see tuku, oli see janu või hoopis opa vajadus, igatahes jalgu trampima see pani. Põnglasel on voodis jonnides kombeks hoida voodi servast kinni ja siis üles-alla hüppama hakata. Ja kuna need käekesed-jalakesed veel nii kindlad ja koordineeritud siiski ei ole, on ikka juhtunud, et ta musipidi vastu voodi serva hüppab. Oi siis seda nuttu... Nii juhtus tänagi. Mats oli päris kõva, isegi kõrvale valus kuulata. Ei siis aidanud muu, kui emme opasse ja jääkuubikut imema. Nii saime verejooksu ruttu kinni, katkes nutt ja kuivas pisar, poisile jagus põnevustki. Ülemise parema hamba kohal (st kohal, kuhu peaks hammas tulema) oli päris kobe verevalum, täpselt hamba kujuga... See tegi ühtaegu nii murelikuks, kui süstis tiba lootustki...
Ja järgmise päeva hommikul, seal ta oligi - verevalumi asemel ilus väike valge kikuots igemest välja trüginud. Selle hamba kohta saab küll öelda "välja hüpatud hammas" :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar