Kallaletung

28. aprill: Käisime Jüris uues kaubanduskeskuses, väljusime juba poest, kui issile meenus, et midagi olulist jäi ostmata. Koos kaupadega oli ostukärus ka Mauri, loomulikult ikka selleks ettenähtud istumiskohas. Läks siis iss poodi tagasi, meie liikusime põnglasega auto poole. Olin poest väljunud ja otsisin turvalisemaid kohti madalatest äärekividest (millegi pärast seal ei ole see üleminek asfaldiks eriti sujuv) ülesõitmiseks, kui poiss korraga täiest kõrist kisama pani. Ja järjest hullemini röökima hakkas, täitsa paanikas tundus olevat. No mina ei saanud asjast kohe mitte midagi aru - ta ei "tõmmelnud" ka, ega tõmbunud kössi, et oleks kuskilt sisemiselt valus olnud. Jõudsin siis lõpuks röökiva lapsega autoni, iss saabus ka ning asju ja last autosse tõstes korraga näen, lapse põsel mööda lõualuujoont pikad verevermeis kriipsud, nagu oleks kassi käest sugeda saanud. No täiesti müstika, mis müstika, polnud seal ei kassi ega keskit muud. Kontrollisin veel ostukäru (uhiuued, kõike võib ju juhtuda, väike tehasepraak vmt) käega katsudes üle - sile, mis sile, ühtegi plastmassi- ega traaditeravikku ei suutnud tuvastada. Autoga kodupoole sõites oli hämming missugune, no kuidas saab lapse nägu niimoodi verekriimuliseks?! Kodus siis lõpuks saabus müsteeriumile täiesti eluline põhjendus. Olin talle uue (st tema jaoks uue, saadud kasutatuna sõbrantsi käest) dressipluusi selga pannud ja sellel oli kõige ülemine kapronluku lüli katkine ja oi-oi kui terav! Kui ma sealt äärekividest alla sõitsin, ju siis käru rappus piisavalt nii palju, et see lukulüli lapsele kallale kargas ja pisikeses näos edasi-tagasi hõõrdus... Oh seda algaja lapsevanema kogenematust :( A no tõesti ei tulnud selle peale, et peaks kõik lapse riideesemed sõrmede vahelt läbi libistama või kohe esimese asjana lapse hilpe kuritegudes kahtlustama hakkama. Aga eks need kogemused ju elu enese käigus tulevadki :) Lihtsalt... lapsest oli kahju. Õnneks unustas ta selle peagi ning müttas oma igapäevaseid madistamisi sama innukalt, kui ennegi :)