Kas midagi hakkab muutuma?

Istusin väikeses lennukis, milles umbes pooled istekohad olid täidetud reisijatega, neid võis olla nii kümmekond, mitte rohkem. Kummalgi pool vahekäiku oli kahene istmerida. Piloot ei istunud mitte juhikabiinis, vaid reisijatega samas ruumis, umbes nagu bussijuht või nii, vasakul pool. Mina istusin umbes esiotsa kolmandiku piiril, parempoolse rea vahekäigupoolsel istmel. Lennuk oli sooritamas oma õhkutõusu. Ühtäkki oli lennuk tugevasti paremale poole kaldu ning lennuki aknast välja vaadates nägin enda ees krobelist asfalti. Mind valdas suur ärevus, peaaegu paanika ja ütlesin teistele kuuldavalt, et me kukume alla! Minu kõrval, aknapoolsel istmel, istus Märt (on töötanud reisisaatjana lennukis), vana rahu ise ja seletas, et see ongi täiesti normaalne, lennuk peabki õhku tõusmiseks sellise manöövri tegema. Lennuk oli hästi madalal, vahetult viiekordsete majade kohal või isegi vahel. Õues oli talviselt niiske sula-sombune, õhk oli uduvines ja põleva tänavavalgustuse mahekollases kumas. Oli kas hiline õhtu või hommik, väljas inimesed ei liikunud, kuid majas, mis lennukiaknast paistis, põlesid akendes üksikud tuled. Kuigi ma teadsin ja tundsin, et krobeline, tänavavalgustuses märjalt läikiv asfalt, millele puruks kukkuda, on siinsamas minu all, mõjusid ometi aknast nähtud pilt ja Märdi sõnad väga rahustavalt. Sellises viltuses olekus tegi lennuk terve ringi ja siis hakkaski sujuvalt kõrgust koguma. Kummaline selle pildi juures on veel see, et need majad olid lapse lasteaia (käisin lapsena ka ise samas lasteaias) juures olevad majad ning kui lennuk kõrgustesse tõusis, lendas ta üle lasteaia. Järgnes kõikide reisijate üleüldine rõõmuhüüe, et uskumatuna näiv ja kõikides ärevusepinget kerinud tõus oli siiski teoks saanud ja nii uskumatuna kui see sel hetkel ka ei tundunud, me ei kukkunudki alla! Lennuk jätkas oma tavapärast lendu... järgmine kaader on kuskil välismaal, väikese öistes tuledes linna kohal ning reisijatel oli piloodiga vestlus, mis on järgmise sihtkoha nimi. Nime enam ei mäleta, kuid mälus on justkui pilt, et see sisaldas „s“ tähte...
Tänu sellele, et me ei kukkunud alla, vaid lennuk tõusis edukalt õhku ja me lendasime ning reisijate (kaasaarvatud piloot) vahel valitses soe ja sõbralik õhkkond, sain sellest nii suure adrenaliinilaksu ja positiivset pauerit, et ärkasin üles... kell oli kümmekond minutit enne kuute hommikul. Kuidas ma ka ei üritanud, korralikult magama jääda enam ei õnnestustunud, lihtsalt nii palju positiivset energiat pulbitses mu sees...
*
Minu jaoks oli nähtu enneolematu, esmakordne. Läbi oma elu, kuni tänaseni, olen näinud (muidugi mitte igal öösel, kuid siiski vastikult palju) erinevates variatsioonides, kuidas lennuk vaid alla kukub. Ise ma lennukis ei ole olnud, kuid alati on lennuk kukkunud alla kuskil minu lähistel ja ma olen pidanud võitlema, jooksma ja põgenema, et kukkuv lennuk või puruneva lennuki tükid mulle peale ei lendaks. Olen pidanud põgenema nö elu eest. Ja need unenäod on hommikuti ärgates alati väga värvikalt meeles ning hinges on olnud kohutav äng. Heameel muidugi selle üle, et see vaid uni oli, kuid rõhuvas meeleolus ärgata ei ole sugugi meeldiv.
*
Uni ja unenäod on läbi aegade inimeste meeli köitnud ja pakuvad põnevat uurimisainest veel tänagi. On see ju tõesti maailm, meie teine reaalsus, millesse me läheme, oleme ja sealt naaseme, kuid millest ikka veel nii vähe teame... Paratamatult tekivad mul küsimused, et miks justnimelt lennuk; miks olen kukkuvate lennukite puhul alati olnud sellest väljas, kuid nüüd tõusva lennuki ja õnnestunud sõidu puhul selle sees; miks kuni tänaseni olid ainult katastroofid jne jne... On kuidas on, kuid ma siiralt loodan, et alates tänasest ma enam kunagi kukkuvaid lennukeid ei näe :).

Katkise aiahooliku unenägu

Olin vanadel, lagunenud ja võssakasvanud maakividest rehi vundamendi varemetel. Kätte olin saanud mootorsae, sellise väiksemat sorti, kollase korpusega ja silme ees oli selge siht – lähen endale uut aeda rajama! Mitte nendesse varemetesse, aga kuhugi kaugemale võssa. Sain astuda paar sammu soovitud suunas, kui tuli Keegi ja lihtsalt võttis minult selle sae ära, temal lähevat seda rohkem tarvis kui minul, pealegi ei tohtivat mina ju praegu raskusi tõsta ega muid füüsilisi vigureid teha. Mis see Tema asi on! Paar hetke hiljem leidsin endi käte vahelt suuremat sorti raudlabida ja ma olin väga häpi, tühja sest saest, labidaga saab ju ka! Ja siis sai unenägu otsa ja ma ei teagi nüüd, kas ma sain siis endale uue aia või mitte...

Mulle see tegelikult nii meeldib, kui ajul (alateadvusel) tekib magades asjadest oma versioon. Haiglast lahkudes luges arst sõnad peale, et paar kuud ei maksa kummardamisest unistadagi ja selleks suveks tuleb igasugused aiatööd oma aias unustada. Ju see jäi siis hinge häirima ja alateadvusele tundus igati aktsepteeritav, et kui ma rajan päris uue aia, siis seal tohib! :)

Aiafänni õudusunenägu

Kuna poiss on kodus haige (nüüd juba paraneb), on see andnud mulle võimaluse hommikuti natuke magada. Ja viimased kaks ööd pole poiss vist poolt piuksu teinud, mis tähendab, et ma olen saanud magada terve öö. Ja üllatus-üllatus, üle pika aja nägin isegi unenägusid, mida hommikul ärgates veel mitu tükki isegi meeles oli. Paraku hetkel mäletan neist vaid ühte, ju see siis nii hinge läks...
Nimelt algas kõik sellega, et olin kuskil majas, vist viiekordne paneelmaja või midagi taolist, mida parajasti alles ehitati, vaid põhiline sõrestik oli koos. Peale minu oli seal veel teisigi hingelisi, tõenäoliselt siis ehitajad. Jummel ise teab, mis asja mul sinna võis olla, aga olles kuskil alumise (esimese-teise) korruse peal, hakkas ülejäänud maja kokku varisema. Alguses kukkusid justkui osakesed, paneelitükid väiksemad ja suuremad ning seejärel hakkasid päris suured lahmakad, terved paneelid alla kukkuma. Ja mina olin seal all. Kõik varises mulle peale. Mingi kaine hetke ajel jõudsin veel mõelda, et tavaliselt unenäos surma ei saa. Siis aga läks veelgi hullemaks – kogu maa ümberringi hakkas värisema ja lõhenema ning absoluutselt kõik ümberringi lagunes ja kukkus kokku, osaliselt maa lõhedesse. Jälle jõudsin mõelda, et üks hullemaid surmasid on surm kuumuse, tule läbi. Aga just nii näis see minevat – sain maalõhesse kukkudes surma kõiges paneelide ja kuumusega. Kuid siis... siis läks unenägu edasi. Ajal peale katastroofi. Mis aeg see võis olla ja kui palju aega katastroofist möödas oli, seda ma muidugi ei tea. Aga olid inimesed, nagu ikka, kuid elukeskkond oli muutunud. Ja ma ei tundnud, et ma oleksin üks nende hulgast, pigem olin seal kui "külaline". Inimestel olid väikesed aiakesed (ilma eralduspiireteta), linnas olid haljastuslapikesed, nagu ikka see on olnud – kuid kogu see haljastus koosnes maapinnale asetatud turbabriketi (u 40x30 cm) suurustest jäikadest tükikestest, mis kaetud kuivanud kolletunud erinevas pikkuses taeva poole sirutuvate kõrtega, rohutuustidega. Ja ega see brikett siis kokku kasvanud ju polnud, ikka selline kuiv ja väikesed vahed vahel. Selline oli kogu haljastus, igal pool! "Appi, kui trööstitu... aiafännil pole siin ju mitte kui midagi teha..." mõtlesin vaikselt omaette. Oli vaid üks koht, kus silm nägi ilusat rohelist, täiselujõus muru ning erinevat värvi (valdavalt punaseid ja valgeid) lilli selle peal – see oli Presidendi lossi esine (üsna suur lapike, ühest hoone otsast teiseni, poolringi kujuline). Sinna juurde käis "kohalike" kommentaar: "See on kõik, mis me vanast ajast oleme suutnud päästa ja säilitada." Säilitada selles mõttes, et mitte konserveerida, vaid pidevalt uuendada. See oli ainus lapike ehedat loodust möödunud aegadest.

***
Ahjaa, meenus ka teine unenägu. Olime kellegi juures külas, aias (või oli see meie endi oma?) ning kahe krundi vahel oli suhteliselt massiivne, üles-alla sikk-sakk tehnikas kiviaed, suht madal (u meeter). Mitte tellistest, vaid pigem nagu betooni valatud, selline üsna koledake. Aga no ega see ei olegi hetkel oluline. Ja siis seal aia ääres vedelesid mingid kivid, paelahmakad või midagi taolist, mitte suured. Ilmselt hakkasin neid sealt ära koristama, sest nad häirisid mind ja nii kui ma esimese sülle krabasin, tuli sealt alt välja suur rästik. Loomulikult üritas ta mind rünnata, midagi mõtlemata viskasin kivi endast eemale ja samal hetkel, meiega aias koos olnud turskem meesterahvas püüdis nii kivi kui rästiku osavasti kinni. Järgnes põhjalik arutelu, et on ta nüüd rästik või nastik, kuid tugevatele hõbedastele sikk-sakkidele seljas oli mees veendunud, et see on rästik. Niks-naks tegi mees vingerdaja kahjutuks ja ma jäin rästiku poolt puremata :). Lõpp hea, kõik hea. Seejärel ronis poiss mulle kaissu ja oligi aeg voodist välja ronida...

Lasteaiapaanika?

Oh neid "kurja" keelega sõbrantse küll, kes aegsasti ette muretsevad, kas mul juba lasteaiapaanika ka on?
Esmaspäevast, 18. augustist, saab põnglasest lasteaiapoiss ja eks tegemist ole enne seda omajagu, kuid ei näe põhjust miks peaks olema paanika. Kuni siis tänaseni...
Kiirustasin üksinda mööda tänavat teadmata suunas, kuni tabasin end mõttelt "poiss on ju lasteaias, vaja ta sealt ära tuua!" Nüüd sai suund kindla sihi, kuid peas keerles mõtete virr-varr: "ta ei saa seal olla, täna pole veel ju 18.-nes". Ja ometi mu sisetunne ütles, et just seal ta on, liikusin ma ringi ju ilma temata. "Ma ei mäleta, et ma oleksin ta sinna viinud..." Hetk hiljem veidi "kainem" mõistusehetk ütles, et teda ikka ei ole seal, täna ei ole veel see õige päev... "Aga kus ta siis ometi on?!"
Selgus saabus, kui ses segases olukorras välja nuputada üritasin, et mis päev siis täna ikkagi on ja pingsa mõttetegevuse peale viimaks oma silmad avasin - ilusti oma voodis oli! :)

Põgenemine

Istusin autos põnglase kõrval, kes muhedasti oma turvatoolis asjatas, iss keeras rooli. Tema kõrval olevast tühjast toolist oli hea vaba vaade välja - seal paistis linnadzungel, kõrghoonetega ärikvartal. Helises telefon, törts asjalikku juttu rooliratta taga. Selge, taksot vaja sõitma minna, nüüd ja kohe. Ikka tobe küll, kui teed perekonna väljasõitu ja siis pead hoobilt tööle lendama . Aga mis teha, kui oled fie, tuleb sellega leppida, käib nö ameti juurde (olgu siinkohal mainitud, et meie perest poole keegi kunagi taksojuht olnud ja hetkel pole keegi isegi fie mitte :)). Kuna juhtusime just kunde läheduses olema ja teada oli, et kundesid on ainult üks, siis läksime kogu perega, nii nagu olime. Juhi kõrval olev iste oli ju vaba, saame hakkama küll. Autot oleks võinud natukene eelnevalt koristada, see oli oma käe järgi perekonna tarbeks "ära kujundatud", ikkagi pikem väljasõit ju plaanis - rändasid uitmõtted mu peas ringi. Pidurite krigin. Minu pool ehk paremal pool tee ääres oli meie kunde - umbes 10-ne aastane soliidses rõivais poiss koos vanemat sorti härraga. Soh, kas siis kunde ei olegi üksi?! Olime liiklusvoolus ning peatuda ei saanud, sõitsime tiba edasi, tuli ristmik, millelt pöörasime paremale, seal oli peatumiseks paras tasku. Silmanurgast nägin, et poiss koos härraga tulevad meile järgi. Selge, seega nad märkasid meid ja kõik sujub. Järgmisel hetkel oli gaasipedaal põhjas. Ma olin hämmingus. Mis toimub?! "Poisi ja tema saatja tagant tulid jooksuga veel viis snoobilt riietatud härrasmeest, maffiabande. See poiss on kindlasti nendega seotud" - sain selgituseks. Algas põgenemine. Vaatasime, et sealt kiirelt minema saaks. Kuigi aru ma ei saanud, mis pistmist meil nendega on. Võim on roolikeeraja käes. Ja kui tegemist on maffiaga, siis peab ju hirmus olema. Sõitsime kuhugi majade vahele. Vanad lagunenud puumajad aedadega. Ja hästi kitsad tänavad. Viimaks leidsime ühe mahajäetud ja rohtu kasvanud aia, mingi tellistest laotud suure vana kasvuhoone või midagi selle sarnast. Tulime autost välja ja vaatasime, et saaks end sinna ära peidetud. Kuhu põnglane oli jäänud, ei tea, olime nüüd vaid kahekesi. Kõik nurgatagused olid piisavalt nii kitsad, et sinna kahekesi ära ei mahtunud, pidime hargnema. Mina jäin ühe nurga taha, vaatasin veel, et oma seljakotiga ära mahuksin, oli suur ja punnis teine. Kuigi ta enda jalgade ette maha tõstsin, oli seal nibin-nabin kitsas. Iss viskus end mingite paneelide vahele. Polnud ta veel õieti horisontaali end visata saanudki, kui hakkas mehist norinat kostma. Soh, me peame peituma ja end varjama, aga tema kukub muretult norskama. Kas tõesti ta on siis end oma tööga nii ära tapnud, et nii kui pikali saab, nii plaks magab?! Ei olnud aega selle üle juurelda, nüüd oli tarvis ta üles ajada, muidu see norin reedab ju kohe välja, kus oleme. Pagan, oma nurgast ei julge välja ka minna, äkki tüübid just sel hetkel tulevad. Üritan pssst'itada ja vaikselt hüüda, aga ei midagi, norin ainult valjenes. Ja nii ma siis seal maadlesin - peaks magaja üles ajama, aga nagu ei julge ka, kuid vaja ju oleks... Kuni ma viimaks mingi liigutuse peale end oma voodist norskava mehe kõrvalt leidsin. Norsaku pealegi, peaasi, et maffiat ei oleks :) Oma voodi oli kallis.

Hammasteta

Veel enne poisi sündi nägin ma ikka unenägusid - küll värvilisi, seiklusrikkaid, jaburaid, painajaid... mida iganes. Peale Mauri majja tulekut pole mulle au antud unenägusid näha. Millegi pärast on ta ööseti halvasti maganud (siiani oleme selle hammaste tuleku arvele pannud) ja nii ei ole ka mina saanud korralikult magada. Üksvahe trallitasime iga 40 minuti järel - sain pea padjale, silmad kinni, kui poiss juba jälle karjus. Nüüdseks, mil Mauri on 8k ja 2n vana, on asi normaliseerunud. Esimest korda ärkab kuskil kolme, poole nelja paiku ja järgmine kord 5-6 ajal. Kui varemalt, kuni 6-nda elukuuni, talle kõhuli magada ei meeldinud, siis nüüd on kõhuliasend ta lemmikpoos. Probleem aga seisnebki selles, et ta ei suuda läbi une end nii mugavasse kõhuliasendisse sättida, kui tahaks ja siis ongi kisa lahti, emme peab aitama. Ikka aitan ju, kus ma pääsen :)...

Olin täna poisi pannud õue lõunatudisse, koristasin ise tuba, küürisin põrandat ja mida kõike veel, kui korraga plaks, miskid jaburad pildid silme ees. Ja vaikselt hakkas meenuma... Vastu hommikut olin näinud unenägu, detailset, värvilist ja vastikut... Reedeti on ikka näidatud küll kanal 2-st ja TV 3-st dokumentaalsaateid elust enesest, kus on siis igasuguseid veidrusi ja haruldasi haigusi jmt, millega tavainimene igapäevaelus kokku ei puutu. Nii oli ka minu unenäos Colleen (üks negatiivne ja ebasümpaatne tegelane seebikast "Kodus ja võõrsil") sattunud reporterite tule alla teemaga, et temal ei ole sünnist saati hambad suhu kasvanud... Ema kord rääkis mulle, et tema tutvusringkonnas oli üks laps, kellele ei kasvanu kunagi juukseid. No miks ei võiks siis olla ka inimest, kellele ei kasva kunagi hambaid?! Selline üsna embameeldiv teemaarutelu oli seal unenäos, näidati Colleeni nö "hambumust" - olid vaid igemed, ja näha olid hambad nende all, kuid kunagi ei kasvanud need igemest välja. Võeh!

Ju mulle on siis nii hinge läinud, et Mauri sõpradel, temast kaks kuud noorematel Joonasel ja Andreasel on kummalgi juba kaks hammast suus, ja meie poisil ei ühtegi... Ülevalt igeme alt paistab kummaltki poolt vähemalt kolm hammast, alt ei midagi. Millal ükskord need välja kasvavad, eks elu näitab :) Sinnamaani vaatan aga omi painajaid edasi... Mhhh, kas sellist unenägu ma siis tahtsingi?!

Filmidega kaasneb see hea nähtus, et lükkad DVD mängijasse just sellise plaadi, mida parajasti ise näha tahad, unenäod, va maidad, need tulevad aga ise, ilma tellimata... Ja nii peadki vaatama igasugust rämpsu, mida su aju alateadlikult genereerib. Iseasi, kui paljut sa sellest hommikuks mäletad...

Selle kohta meenus isegi üks hea anekdoot, mille ema mulle kord rääkis.
"Pojake, mida head sa siis unes ka nägid?" küsib ema lapselt.
"Ah... igasugust jama..." vastab laps tülpinult "küll sind ema, küll isa..."