Põgenemine

Istusin autos põnglase kõrval, kes muhedasti oma turvatoolis asjatas, iss keeras rooli. Tema kõrval olevast tühjast toolist oli hea vaba vaade välja - seal paistis linnadzungel, kõrghoonetega ärikvartal. Helises telefon, törts asjalikku juttu rooliratta taga. Selge, taksot vaja sõitma minna, nüüd ja kohe. Ikka tobe küll, kui teed perekonna väljasõitu ja siis pead hoobilt tööle lendama . Aga mis teha, kui oled fie, tuleb sellega leppida, käib nö ameti juurde (olgu siinkohal mainitud, et meie perest poole keegi kunagi taksojuht olnud ja hetkel pole keegi isegi fie mitte :)). Kuna juhtusime just kunde läheduses olema ja teada oli, et kundesid on ainult üks, siis läksime kogu perega, nii nagu olime. Juhi kõrval olev iste oli ju vaba, saame hakkama küll. Autot oleks võinud natukene eelnevalt koristada, see oli oma käe järgi perekonna tarbeks "ära kujundatud", ikkagi pikem väljasõit ju plaanis - rändasid uitmõtted mu peas ringi. Pidurite krigin. Minu pool ehk paremal pool tee ääres oli meie kunde - umbes 10-ne aastane soliidses rõivais poiss koos vanemat sorti härraga. Soh, kas siis kunde ei olegi üksi?! Olime liiklusvoolus ning peatuda ei saanud, sõitsime tiba edasi, tuli ristmik, millelt pöörasime paremale, seal oli peatumiseks paras tasku. Silmanurgast nägin, et poiss koos härraga tulevad meile järgi. Selge, seega nad märkasid meid ja kõik sujub. Järgmisel hetkel oli gaasipedaal põhjas. Ma olin hämmingus. Mis toimub?! "Poisi ja tema saatja tagant tulid jooksuga veel viis snoobilt riietatud härrasmeest, maffiabande. See poiss on kindlasti nendega seotud" - sain selgituseks. Algas põgenemine. Vaatasime, et sealt kiirelt minema saaks. Kuigi aru ma ei saanud, mis pistmist meil nendega on. Võim on roolikeeraja käes. Ja kui tegemist on maffiaga, siis peab ju hirmus olema. Sõitsime kuhugi majade vahele. Vanad lagunenud puumajad aedadega. Ja hästi kitsad tänavad. Viimaks leidsime ühe mahajäetud ja rohtu kasvanud aia, mingi tellistest laotud suure vana kasvuhoone või midagi selle sarnast. Tulime autost välja ja vaatasime, et saaks end sinna ära peidetud. Kuhu põnglane oli jäänud, ei tea, olime nüüd vaid kahekesi. Kõik nurgatagused olid piisavalt nii kitsad, et sinna kahekesi ära ei mahtunud, pidime hargnema. Mina jäin ühe nurga taha, vaatasin veel, et oma seljakotiga ära mahuksin, oli suur ja punnis teine. Kuigi ta enda jalgade ette maha tõstsin, oli seal nibin-nabin kitsas. Iss viskus end mingite paneelide vahele. Polnud ta veel õieti horisontaali end visata saanudki, kui hakkas mehist norinat kostma. Soh, me peame peituma ja end varjama, aga tema kukub muretult norskama. Kas tõesti ta on siis end oma tööga nii ära tapnud, et nii kui pikali saab, nii plaks magab?! Ei olnud aega selle üle juurelda, nüüd oli tarvis ta üles ajada, muidu see norin reedab ju kohe välja, kus oleme. Pagan, oma nurgast ei julge välja ka minna, äkki tüübid just sel hetkel tulevad. Üritan pssst'itada ja vaikselt hüüda, aga ei midagi, norin ainult valjenes. Ja nii ma siis seal maadlesin - peaks magaja üles ajama, aga nagu ei julge ka, kuid vaja ju oleks... Kuni ma viimaks mingi liigutuse peale end oma voodist norskava mehe kõrvalt leidsin. Norsaku pealegi, peaasi, et maffiat ei oleks :) Oma voodi oli kallis.