Nöoli lumes

Sattusime eile õhtu kella 9 paiku Poola mäele ja selle ümbrusesse seiklema. Äsja oli sadanud palju kohevat laia lund. Või õigemini lumelörtsi, sest külmakraade polnud kuskil. Kogu maa oli kaetud valge lumevaibaga, mis nii puhas ja puutumata. Vaid mõned üksikud jäljed... Põnglasel oli nii põnev, jooksis aga siia ja sinna, kuid mitte selles suunas kuhu vaja oleks olnud. Ja käekõrval ei püsi ta hoopiski. Sai siis poiss missiooni täitmiseks sülle võetud, saab rutem edasi. Aga ei raatsinud ju ka. Nii saigi ta jälle lumele pandud. Ja teadagi millega see taas lõppes. Ei saa ju last ainult oma huvide tarbeks kogu aeg keelata-käskida. Nii otsustasimegi, et iss läks vastuse jahile üksi ja meie suundusime poisiga tagasi auto poole. Olles taas turvaliselt mäe otsas, lasin poisil omatahtsi toimetada, eesmärgiga ikka auto poole liikuda. Kuid sellest viimasest ei tulnud küll miskit välja. Viimaks pugesin jämeda puu taha peitu, et kas põnglasel üldse emmest sooja või külma on... No natuke oli. Seisnes see selles, et vähemasti suund võeti minu poole. Ei teagi milleks seda liikumist nüüd nimetada, käimisest oli asi kaugel ja nagu päris roomamine ka ei olnud. Poiss viskus end kõhuli nägupidi lumme, hammustas/lakkus seda, tõusis püsti, astus sammu ja taas uuesti näoli lumme. Ja nii oma kümmekond korda järjest. Tahtsin oodata ja vaadata, et no kaua võib?! Aga siis... siis tuli peremees suure uhke koheva karvaga hundikoeraga. Oli siuke äästi nunnu teine :). No ja teadagi, mis poiss siis tegi! Padavai pandi kutsule järgi. Ei enam olnud mahti kõhuli visata või lund lakkuda... Ei jäänudki mul muud üle kui poisile järgi joosta. Kunagi ei tea ju, kuidas võõras koer või tema peremees reageerib, kui laps pahaaimamatult looma patsutama läheb. Mauri koeri ei karda, kodus on tal kaks suurt sõpra, kuid need on ju omad... Ja nii ma ei saanudki teada, kaua poiss oleks seal maas püherdanud ja kas ta üldse kunagi ise minu juurde oleks jõudnud. Oli kuidas oli, aga poisil oli vähemasti põnev :).