Toas oli vaikne. Keerasin end läbi une teisele küljele. Kurk oli kare ja kähe. Neelatada oli ebamugav. Tea, kas oli see nüüd kuivast õhust või millestki muust. Võtsin lonksu vett ja pugesin ninaotsani tagasi teki alla. Uni oli. Aga uuesti unne suikuda ei suutnud. Hirmus külm oli. Lebasin liikumatult ja mõtlesin. Kas tuua lisaks kahele tekile veel miskit peale. Ei jaksanud. Lootsin, et küll varsti soe hakkab. Mõned hetked mõtteid mõlgutanud, hakkas kõrvalvoodis nahistamine. Selge, Maurpoiss keerab külge. Nahistas ja nahistas ja mida rohkem tema nahistas, seda käredamaks ta muutus. Kuni viimaks oli nutt lahti. No tohotonti, mis see nüüd siis keset ööd on?! Ei aidanudki muu, kui ronisin külmast tekialusest veel külmemasse tuppa (nimelt lülitatakse meil ööseti küte välja :)). Andsin poisile joogipudeli kätte, panin pikali, sättisin teki peale. Silisin ta unesooja peakest. Jõudsin teki alla minna, kui hetke pärast jälle jorin lahti. Vesi oli lutipudelist otsa saanud. Muidugi teeb meele mõruks ju. Tahad juua, aga pole. Egas midagi. Uuesti teki alt välja ja kööki vee järele. Silm peatus mikrouuni elektriliselt rohelistel numbritel - see näitas loetud minutid 4 läbi. Olin maganud 1,5 tundi. Seepärast mulle külge keerates tunduski, et olin vaid tukastanud...
Aga mis siis ikkagi on see, mis ajab öösel ühel ja samal ajal üles kaks inimest?! Ja veel nii, et poisil nutujorugi lahti võttis...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar