Muutuste aeg

Eelmise sajandi 20.-ndate lõpp, 30.-ndate algus. Mehe ema vanematele pulmadeks kingitud elupuu istutatakse mulda. Sellele istutatakse seltsiks veel 4-5 tükki. Aeg kulgeb vaikselt omasoodu. Tulevad keerulised ajad, vahetub võim, vahetub valitsus. Eramaid enam ei ole, kõik kuulub riigile. 70.-ndate alguses tehakse olnud ja praegustel talumaadel ning selle ümbruses maaparandus, mille käigus kaovad vanad taluteed ning kujundatakse uued. Nii kujuneb ümber ka taluõu. Elupuud, mis istutatud taluõuele, jäävad nüüd palistama tallu sissesõiduteed, suured võrad püüdmas saabuvaid masinaid enda embusse...
Aasta 2009, 19. jaanuar. Suriseb saag, käib tume mütsatus ja langeb esimene puu. Võtan taskust mõõdulindi, tulemuseks saame 13 m. Pilk veel püstistele puudele annab teada, et ülejäänud on veel jupi pikemad, kokku oma 15 m. Süda tilgub verd. On nad ju nii eakad ja oma looga veel pealegi. Kuid tänu puuhiiglastele (nende kõrval on veel samast ajast kaks suurt tamme) on kogu pealelõunane päike teistele kättesaamatu, õu varjus ja pime, isegi korralik muru ei taha õuel kasvada, rääkimata siis kõigest muust – lastest ja lilledest :). Usun, et ega esivanematelgi nende mahavõtmise vastu midagi ole, vaevalt et nemadki pimeduses kasvada oleks tahtnud. Ja see puu ning tema lugu elab edasi, kuid seda juba uuel kujul ja uues kohas – mees pistis paar aastat tagasi ühe pistoksa suure kivihunniku serva, mis meil plaanis madalate igihaljaste okkaliste ja vähem okkalistega täita, ja too läks seal mühinal kasvama. Kevadel sai juba väiksekese välimust hoolega kohendatud, nii vabalt metsikuks ei taha enam kasvada lasta, kui need vanad puud olid. Ja igaks juhuks sai nüüd veel palju oksi-oksakesi vaasi vette pistetud, ehk lähevad kasvama. Mine tea, mis imelik mõte mul veel pähe võib karata ning siis on istikud juba omast käest võtta. Seda maad, mida kujundada ja kuhu istutada, meil jagub, jaguks vaid häid ideid ja materjali!
Lisaks nimetatud elupuudele ootavad õuel maha võtmist veel umbes 6 õunapuud, mis nii vanad ja metsistunud. Ka õunapuudel on selles talus oma lugu – talu tolleaegne peremees teenis oma kasvatatud õunte müügiga elatist. Ja õunad ei olnud pelgalt raha teenimise võimalus, vaid see oli tema kirglik hobi. Peale maaparandust aga jäi õunapuuaed küla tee äärde, mistõttu on sügiseti sealt saak sageli enne läinud kui õunad valmis saavad.
Elu on kord juba pidevas muutumises pöörlev karussell, kus olnu peab teed andma uuele. Nii ongi plaanis mahavõetavate õunapuude asemele istutada 2-3 ploomipuud, mida meie aias ühtegi korralikku ja kandvat isendit ei ole. See on üks minu ammustest unistustest, omada oma isiklikku ploomipuud... et lähed oma aeda ja korjad enda kasvatatud ploome. Ei teagi miks, aga mulle tundub see hetkel kuidagi müstiline...
Kuigi kalendrisse vaadates peaks praegu olema sügav talv, käivad aiatööd suure raginaga :). Paraku on võimalik ragistada aga ainult nädalavahetustel, sest ärinädalal käivad inimesed mõistagi tööl ja kui nad töölt saabuvad, on õues juba pime. Selles tempos stabiilselt jätkates peaks langetamistoimingutega kenasti kevadeks valmis saama, mil hakkab juba kapsa-kaali põllul mässamise aeg.