Hommikul läbi une kuulsin, kuidas poiss omaette nahistama ja madistama hakkas. Üldiselt kui põnglane vähekenegi laseb, tukun edasi. Kui ta aga kärsitu ja pahas tujus on, ajab mu oma kisaga koheselt voodist välja. Valdavalt ta siiski mängib hommikuti pool tunnikest omaette ja siis selle aja peale suudan ka mina endale pildi ette võtta. Nii ka täna - poiss asjatas oma voodis, mina pugesin aga sügavamale teki alla... kuni korraga... pats-pats ja mürts oli mul keegi kõhu peal. Kas sa näe - oma laps!
No ütle, mis sa ütled... läbi need minu hommikused tukud :(.
Juba nädala jagu oleme issiga vaadanud, et põnglasel see jalg nii hoolega kõrgele voodi äärele käib, et see nüüd ainult aja küsimus, millal ta end sellele jalale järgi vinnab. Aga et see nii ruttu juhtub, seda ma veel ei oodanud küll...
Hm, huvitav-huvitav, mis üllatus mind järgmisel pühapäevahommikul ootab?!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar