Hommikul, kui uni juba hõredam, tundsin läbi une, et puusakondi-taljejoone juures kõditab miski. Tegin silma lahti, poiss nohises oma voodis, iss norskas teises toas, olin laias voodis üksi. Kas ikka olin?! Järjekordne kerge kõditus sundis tekki ropsuga pealt tõmbama ja kaema, et mis imelugu see siis toimub minu voodis? Veel kiirema liigutusega, kui tekki tõstes, olin kerge karjatuse saatel voodist väljas. Ja seal ta oli - tumehall väike hiireke. Hiir! Minu voodis! Minu kaisus?! Prrr...
Lisaks sellele, et ta oli mõne nädalaga mu padjapüüri sisse ja teki alla oma siniste mürgikuubikute varu teikitanud, mille ma eile õhtul saabudes avastasin ja enne magama minekut likvideerisin, oli tal nüüd vaja mulle veel kaissu sooja ka pugeda?! Nojah, saan aru, kuna iss kõrval padjal magas, siis sinna nagu hästi ei saanud oma "maiusi" ladustada... aga ikkagi, miks just minu padi?! Nagu neid nurki ja kapialuseid vähe oleks...
Järgmisel hetkel tormasin juba kui peata pöörane kana teise tuppa issi juurde... see oli nii unesegane, et ei saanud ööd ega mütsi aru, mis ma talle seal seletasin... Noh, oli hiireke... ja siis?... Igaks juhuks tuli ja tsekkas mu voodi siiski üle, justkui ma oleks tahtnud, et ta sealt miski kolekolli välja ajaks. Heh seda naiste mõistust mõnikord...
Viimaks, kui rahu maapeal, otsustasin veel pühapäevahommikuselt tiba laiselda ning teki alla tagasi tukule pugeda. Samas oli poiss selle madina peale juba virgeks muutunud ja ärkas üles. Tegi meele naguke mõruks - no oli mul vaja nüüd siis niimoodi kiljatada? Aga teisalt... ega see hiirega ühe teki alla pugemine enam kes teab mis ahvatlev ei tundunudki. Tuli korra, tuleb äkki teisegi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar