Kui igapäevaelu kulgeb praegusel ajal kiires tempos, siis aed elab omas hingamises ja kasvurütmis. Märkamatult on kätte jõudnud suvi, ilmekalt annab sellest märku aed, mis iga päevaga aina rohkem silmailu pakub, seda vähest, mis tal tänavu suvel pakkuda on. Kuigi läbi talve sai ikka netis surfatud, loetud, vaadatud ja mõtiskletud mida kõike võiks aeda soetada, saabus ometi kevad ja ka suvi kuidagi ootamatult...
Löök allapoole vööd oli, et kõik minu gladioolid ja daaliad seda talve üle ei elanud, kuigi talv oli ju soojem kui varasemad ning hoiutingimused samad, mis eelnevatel aastatel. Ise kahtlustan, et süüdi oli see jube vihmane eelmise suve lõpp ja sügis, mis ei lasknud sibulatel-mugulatel korralikult ära kuivada. Gladioolisibulate vette panekuga jäin tiba hiljaks, kuid sellele vaatamata ei oleks nad tohtinud vette pannes hallitama minna, tavaliselt on nad selleks ajaks juba ise väikesed rohelised kasvud peale tekitanud, kuid sel aastal polnud ühelgi. Siiski lootsin... Said need sibulad muretsetud 4-5 aastat tagasi, kui mees ühe segumix paki poest korvi haaras ning pakkus ta tõesti kõike võimalikku nii värvide rohkuse kui õite suuruse poolest. Sügisel veel sorteerisin viletsamad välja ning jätsin kobedad alles, pildistasin õied ning panin kõigile numbrid külge, et kevadel teaks milline keegi on. Nüüd on lihtsalt pihutäis tühje numbreid... Daaliajuurikad see-eest on kuivanud täiesti krõmpsu ja tössiks, sügisel neid lahti rappima ei hakanud – lihtsalt kaevasin maast välja, lasin kogu juurekupatuse ära kuivada ja suurema mulla pudistasin küljest ära, seejärel panin ajalehtedega kaetud karpi, nagu gladioolidki. Äkki oleks pidanud neid hoopis mingi kuiva turbapuru sees hoidma? Ei tea, kogemused ses vallas puuduvad täiesti, oli see alles esimene aasta daaliatega katsetada. Uued jäid sel aastal ostmata, nii gladioolid kui daaliad, kuna nüüdseks on juba lootusetult hilja. Ja nii need peenrad nüüd rohtu kasvatavad, sest ka suvelillede jaoks on aeg vist juba kaugel... või äkki peaks turult läbi astuma, ehk leiab miskit põnevat.
Tarbeaias kasvab kõik nii mis mühiseb, redised on juba teist raksu külvatud, esimene sats sai kuidagi kole ruttu otsa. Panime sel aastal porgandi ja redise peenrasse ohtralt liiva juurde (raske, tihe savine muld on siin) ning ei tea, et oleks nii ilusat redist enne saanud – nood on need porgandi tüüpi, olid head mahlased ja üldse mitte kibedad. Ja ilma ussideta! Talvel kuivatasime ja kogusime emaga kasutatud kohvipaksu. Nüüd, kui taimed juba tõusnud olid, saputasin kuiva kohvipuru peale. Kuskilt lugesin, et kohvipuru pidi ussid eemale hoidma. Mine tea, ehk aitaski või on see siis lihtsalt meeldiv enesepett...
Maasikapeenrad olid kui ühtlane tihe valge õiemeri, tundsin neid vaadates kuidas ootusärevuse judinad mu ihu vallutasid – sel aastal saame vägeva saagi! Ja tänaseks päevaks on olukord "tuhkagi sa saad!". Täiesti arusaamatu. Üle-eelmine suvi tõime turult maasikataimed, kasvasid kenasti, saaki andsid rahuldavalt. Eelmine aasta ajasid meeletult võsusid ja tegime siis nendest võsudest kaks peenart juurde. Eelmise sajandi algupoolel kasvasid siinsetel maadel maasikad nii hästi, et nendest saadud müügirahade eest ehitati siia tallu suur maakividest laut, mis väärikalt siiani püsti seisab... Mõned üksikud õied võttis ära külm, nendel oli konkreetselt näha õie must südamik, ülejäänud olid igati tip-top õied, õielõikuri poolt kahjustamata, kuid marja külge ei kasvata. Imedele enam ei looda, ilmselt lööme suve lõpu poole platsi puhtaks ja toome uued taimed.
Rõõmu aga valmistab roosade pojengide vahel eelmise aasta üks uustulnukatest – IHL'i peedipunane pojeng. Tekitas sel aastal juba kaks õit, millest üks küll paraku varakult välja läks. Kahtlustan kevadist öökülma, kuna vars oli maapinnalt pruun ning kergelt tõmmates jäi see mulle pihku. Ülejäänud taim aga kosus iga päevaga ning on igati tubli ja tugev. Tean, et mõistlik ja taime säästev olnuks ka see üks õis eemaldada, kuid ma ju lihtsalt pidin seda sügavpunast ilu nägema. Mulle nii hirmsasti see värv meeldib! (Pildil paistab punase kõrval ka üks liilia, mis täiesti salamahti on sinna peitunud. Eelmisel suvel kaevasin liilia sealt välja ning ju too siis ei tahtnud kuidagi oma kodukohta loovutada. Ei raatsinud teda praegugi välja kiskuda, las õitseb ära, küll siis jõuab.)
Valge pargiroos (paraku pole sordist mingit aimu, kuna see on siin olnud juba ammustest aegadest enne mind) on tänavu jälle sõnulseletamatult võrratu! Kuna ta kipub üsna ruttu nö metsikuks minema, siis vähemalt üle kahe suve võtame ta nudiks maha ning siis muidugi õisi ei näe. Eelmine aasta oligi see vaikuse aasta ning nüüd on nii kosutav seda meeletut õiehulka näha! :)
Ahjaa, oma suurima murelapse unustasin sootuks – igihaljas rododendron "Catawbiense Grandiflorum", kes eelmisel kevadel end meile Hansaplantis külge haakis ning ilma temata meil sealt lahkuda ei lasknud. Meil oli tema üle ainult hea meel ja nii ta oma koha meil leidiski. Terve eelmise suve oli taim igati kõbus ning näitas omi suuri õiepungasid. Iga päev vaatasin teda ja ootasin, millal ta oma õied avab. Aga seda ei juhtunud. Täiesti arusaadav, eks see kolimine oli talle ju raske katsumus. Kuna need pungad püsisid muutumatus olekus terve suve ja veel selle kevadegi, puges minul mure hinge, et ta on peenras küll elus ja roheline, kuid õitsemiseks elujaksu pole. Kuniks ühel päeval avastasin, et õiepungad on pakatanud paksudeks pontsudeks ning peagi hakkasid vargsi ka oma värvi näitama, kuniks ühel päeval oli väikene taim täies õides. Kaunis. Ja armas. Enam ma temas ei kahtle hetkekski, tubli ja tugev on ta!
Üldiselt käin aias hetkel veel nõutu näoga ringi, on taimi (floksid, astelpajud, siberi kontpuud, kukerpuu), mis on nüüdseks püsivalt paigal, kuid see pojengide, liiliate, gladioolide, daaliate ala tuleks seoses kodukese tulekuga ilmselt ümber kujundada. Tuua lilled majale lähemale ning ehk istutada sinna hoopis mõned marjapõõsad. Samas on aga nii palju uusi taimi-lilli, mida kõiki oma aias kindlasti näha tahaks... Eks aeg annab arutust :).
Olen kindel, et me kõik armastame magusat, kes rohkemal kes vähemal määral. Kellele meist ei meeldiks vajuda peale pikka ja väsitavat päeva magusasse kõikehõlmavasse unne või tukkuda vaikselt edasi, kui hommikune äratuskell reaalsesse maailma naasma kutsub. Ja aegajalt on ju nii mõnus argitoimetustele vahelduseks midagi kosutavalt magusat endale põske pista, olgu selleks siis amps ehedat mesilasmett või poeriiulilt ühes haaratud kommikesed...
Pistan siis ka oma tagasihoidliku nodsunosu fotohuviliste sekka. Algatuseks minu fotojahi kõige esimesed kolm pilti. Hetkel haige lapse kõrvalt polnudki nagu mahti jahti pidada, kuid ka kodust on võimalik leida huvitavaid avastusi :). Etteruttavalt ütlen ära, et kindlasti ei figureeri Nodsu igal nädalal jahtijate ridades, kuna ei ole veel fotokaga nii ühte kasvanud, et ta oleks mul kogu aeg kaasas, kuid ilmselt ei jää antud pildid ka viimasteks...
