Omal ajal sai poisi sall tehtud esi- ja tagatükist, need kokku õmmeldud ja üleskorjatud silmustest kootud kaelasoonik. Seekord tahtsin aga midagi ilusamat ja mitte nii labast. Kunagi oli netis surfates silma jäänud sõna "raglaan", aga kuna ma siis kudumise lainel parasjagu ei olnud, siis sinnapaika see tundmatu sõna seekord jäi. Nüüd oligi käes aeg see sõna uuesti üles otsida ja asi endale selgeks teha! Super, mis nii viga kaelussalle kududa! :) Oleks ma seda vaid varem teadnud...
Ilusatest tibilikest kaelussallidest on väga popp üks lehemustriline-pitsiline sall, mis esimese hooga ka mulle sõelale jäi. Samas aga nägin, kuidas Karolin oma peenikeste sõrmedega olemasolevat salli üle juuksepahmaka tiris... Kujutasin elavalt ette, mis sest mustrist niimoodi mõne aja möödudes järgi jääb, kui need 10 sõrme pidevalt sinna aukude vahele surutakse ja kõigest jõust sikutatakse. Ja nii, puht praktilisest küljest lähtudes, saigi valmis selline tagasihoidlik sallike. Kuna meil on hetkel kuum teema ponid ja südamed, saigi viimane oma lihtsuses väikest salli kaunistama. Heegelääre jaoks meriinolõnga enam ei jätkunud, nii sai see tehtud kodus olnud varudest villasest heleroosast lõngast. Ise olen terake targem, omadega rahul ja tüdruk on ka rõõmus!
Salli kudumise õpetuse leidsin siit, mugandasin muidugi kandjale vastavaks.


Veel enne salli käsile võtmist jõudsin võluväega mänguasjade tarbeks õigete töövõtete meeldetuletamiseks Lille-Liisi raamatust valmis nikerdada sellise väikese kõrinategelase:
Kuigi mõeldud pere kõige pisemale, oli peagi nelja-aastaseks saaval Karolinil õhinat kui palju joosta sellega toast tuppa ja laulda "ma lendan, ma lendan!" :).
Värvilt selline tagasihoidlik, tehtud jällegi lõngadest, mis parasjagu kodus olemas olid (Katia Pima Cotton). Järgmiste tegelaste jaoks peab aga sammud taas poe poole seadma...