Iiriste bäkkapp
Massides on jõud – üleeile alustatud aalujate kollektiivne palve taevastele vägedele kuiva ilma saamiseks kandis vilja! Juba sama päeva pealelõunaks oli päike vihmapilved laiali ajanud ning võtnud sisse positsiooni nende asemel. Nii sain eile lõpule viia oma iiriste bäkkapp-peenra.
Kuna me oleme oma iiristega alates lume sulamisest pea suve otsa 'võimelnud', tekkis Märdil nüüd, suve lõpus, idee võtta igast iirisest üks risoom ning panna nad päris eraldi peenrasse. Suvi on olnud üle ootuste märg ja keegi tea, mida toob talv. Nii valisimegi välja ühe kõrgeima ja eelmisest päikeselisema koha aias, kaevasime uudismaad, vedasime sisse sõmeramat värsket mulda ja ohtrasti liiva, kuna muld on meil siin üsna raske. Peenar sai ka maapinnast kõrgem vormitud, et igasugune üleliigne vesi peaks sealt nüüd küll ära voolama. Kõikidel risoomidel oli all kena tugev juurestik, pesin nad vanast mullast puhtaks, kuivatasin, hoidsin lillavees, lasin tuulel nad uuesti ära kuivatada, raputasin tuhka peale ning pistsin uude peenrasse, kuhu istutusaukudesse segasin ka tuhka sisse. Tundub, et sai päris hea :). Eks siis aja edenedes ole hea võrrelda, kumbas peenras nad paremini edenevad.
Paberilipikutel-märkmetel on kombeks kaduma minna, siis endale teadmiseks kes kus on (maja poolt grilli platsi poole):
Vat kui hea
... et mõnikord on vihmased päevad. Siis ei ole kuidagi kahju toas loppis näoga ringi käia ning saata aega mööda mõeldes, et "peaks...". Peaks minema selle ja tolle ära istutama, peaks rohima, peaks aias midagi tegema... Normaalsetel päevadel viib see "peaks" ka tegudeni aga mitte sellistel päevadel nagu täna. Vihm küll lakkas juba mõned tunnid tagasi, kuid kuidagi ei saa sellest "peaks'ist" kaugemale. No ei ole kohe seda vunki, mis käima lükkaks.
Nimelt jäurab piiga vahelduva eduga juba teist nädalat ööseti mitte magada. Oli mul varemalt kuldmagaja – jäi 9-10 paiku ööunne ja ärkas hommikul 5-6. Mõnikord ka varem, kuid ühe unetsükli pikkuseks tuli ikka vähemasti 4 öötundi. Mulle sobis see väga hästi. Nii palju ilusat ja põnevat on varastes suvehommikutes! Kui ülejäänud pere veel magas, sain rahulikult istuda oma kuuma kohvitassi taga ja seda aega enda tarbeks kasutada. Inimesel lihtsalt peab olema päevas aega ka ainult iseenda jaoks, vähemasti minu puhul kindlasti. Täna ma siis olen nagu kuden'd kala, kuna pisipiiga jäuras mul nagu kellavärk iga tunni tagant. Endal oli tunne küll selline, et vaevalt sain pea patja, kui jälle kraps püsti ja laps sülle. Unesegasena pakkusin talle kogu aeg süüa ka, arvates et äkki jääb tal toidukorrast puudu. Aga ei, paar korda tõmmati ja rohkem ei tahetud. Panin siis sama targalt voodisse tagasi ja tehti mulle nägu, et nüüd magatakse nohinal edasi. Kõik oli kena-korras, laps rahulik, kuniks siis tunni pärast jälle... Tatti küll puristab palju, kuid hammaste tulemise moodi küll asi ei paista. Mine tea, ehk ei paistagi midagi, aga pisikest lihtsalt piinab. Samas jälle aga ei karju ja niisama tühja ei vigise. Või on see nüüd lihtsalt mingisugune turvalisuse vajadus, vaja kontrollida kogu aeg, kas ma ikka olemas olen. Nii ongi tänaseks päevaks piiga vastavalt olukordadele saanud endale hellitavalt hüüdnimedeks "Röökur Regularis" ja "Tige Titt" :). Lisaks jäuramisele on ta samavõrra tubli ka – hirmsasti meeldib praegu püsti seista (kellegi kaasabil muidugi) ja niisama võimelda. Nii ärkangi mitmeid kordi lihtsalt lakkamatu tõsise ähkimise peale. Vargsi lülitan pimedas toas mobiilile valguse sisse ja voodis tervitab mind ähkiv U-kuju – jalad on tõstetud üles taeva poole ning teiselt poolt on pea püsti ning üritatakse seda jalgadele lähemale vinnata. Ja nii lugematuid kordi – väsib ära, vajub tagasi selili ning samal hetkel paindub juba uuesti. Iseenesest on see ju väga tore, terve sportlik laps. Aga miks seda tõsist trenni siis öösel pimeduse varjus peab tegema?!
Enne vihma sai õnneks ka mõned olulised tööd tehtud. Kevadel oli lootus, et saame abi pisikesest Popcatist, kes meil tagahoovi tasaseks lükkab. Korra ta siin käis ja suurema õuduse, mis ehitamise ajast jäänud, laiali lükkas, kuid edaspidi saime ainult kahtlaseid noote. Otse meile nagu ära ka ei öeldud, et ei saa, ei taha, ei tee ja nii me siis ootasime ja lootsime. No tegelikult oli kogu aeg teisi aiatöid niipalju peal, et ega ei olnud mahtigi ise härjal sarvist haarata. Nüüd, peale Aalujate kokkusaamist, oli kohe nagu teine hingamine. Enam ei lootnud kellelegi peale iseendi ja esimese asjana võtsime selle majataguse siis käsile. Märt trimmerdas taimkatte pealt maha, seejärel riisusin kevadest saadik tekkinud 'kultuurkihi' (kuivanud umbrohu jämedad varred, hunnikutes teokarpe, talvel langetatud puude peenike oksasodi jne) mullani puhtaks. Siis hakkas juba piiride osas ühtteist nägema. Kevadel jõudsime kokkuleppele, et varemalt plaanitud grillinurk tuleb ümber kolida aia teise nurka, ikka eesõuele lähemale, muidu jäi selline kole võssa hüljatud tunne. Ja sinna uude grillinurka saingi nüüd paika istutatud 6 m pikkuse elupuude heki, mis hakkab varjama põhjapoolset külge. Istikud (14 tk) sain oma nö puukoolist, kuhu ma paar aastat tagasi pistikud mulda panin. Nüüdseks olid neil kõigil kena juurestik all ja kuigi ise veel pisikesed, on nad tublilt elujõulised ja rohelised. Selle elupuu heki otsa, samm ettepoole istutasin kokkutulekult saadud hõbepuu. (Kokkutulekule läksin üldse ainult kahe taime järgi, kuid lõpuks sai neid märkamatult kokku kümmekond ja kuigi ma üritasin üles märkida, kelle käest ma mida sain, on tema mul ainuke 'omanikuta'. Kui keegi mäletab, kes andis Nodsule hõbepuu, võiks mu mälu värskendada :). Tänud ette!). Plats, kuhu taimed istutasin, sai sammhaaval raudrehaga läbi songerdatud ja tasandatud niipalju, kui see selliselt võimalik oli. Probleemsematele kohtadele sai ka harki ja labidat näidatud, palju abi oleks olnud ka kolmnurksest kõblast, mida meil paraku aga ei olnud. Loomulikult mingit Inglise muru sinna ei kasvata, sest kõiki umbrohujuurikaid ei hakanud välja rookima, kuid kindlasti saab selle pinna, kokku ca 36 ruutu, nüüd niidetavaks. Ja kui miski kuri umbrohi külvatud muru vahel tahabki võimust võtma hakata, siis saab ta kevadel mu käest roundupiga. Pintsliga spetsiaalselt temale. Muld oli nii kuiv, et tolmas. Nagu ei olekski meil suvi otsa vihma sadanud. Ilmselt umbrohi oli selle niiskuse kõik ära tarbinud. Vat kui hea, sest märja mullaga oleks selline maastiku tasandamine mõeldamatu olnud. Nüüd on päris hea tunne, et see korralagedus sai likvideeritud ja ehk saab sellest platsist asjagi :). Ahjaa, sama platsi lähedusse, eesmisesse nö nurka sai istutatud Köögikatalt saadud äädikapuu. Nagu allolevatel piltidelt näha, on mõlemad puud praegu sellised tavalise suitsupakipikukesed. Usun, et umbes nii 3-5 aasta pärast on neil juba märksa suuremaid numbreid näidata. Ühelt pildilt on ka näha, et seltsimees vesirott käis meie tööd hindamas ja tundub selle heaks hinnanud olevat, ega muidu see rada nii pikk poleks :P.
Enne saabunud vihma sai peenrast üles korjatud ja peale esmast aia peal kuivatamist kastidesse kuivama pandud sibul. Sel aastal on ometi põhjust rõõmustamiseks – sibul on kohe päris sibulamõõtu! Minu 8 aiandusaasta jooksul ei ole siin sellist sibulat veel olnud ja Märt väidab, et tema ei tea üldse läbi aegade siin nii korralikku sibulat olevat. Kas tõesti on meil viimaks õnnestunud luua neile vajalikud kasvutingimused (oleme oma raskesse mulda ohtrasti liiva sisse vedanud, kevadeti lisanud ka komposti ja sõnnikut) või on soodsalt mõjunud hoopiski see vihmane suvi? Eks tõde selgub vast siis järgmisel aastal...
Ma ilmselt pean kuskile ravile minema... Enne veel kui pimesi sõrmed klaviatuurile lõin, kujutasin vaimusilmas ette, et saan kõik öeldud kümmekonna lausega... niipalju siis sellest :).
Enne saabunud vihma sai peenrast üles korjatud ja peale esmast aia peal kuivatamist kastidesse kuivama pandud sibul. Sel aastal on ometi põhjust rõõmustamiseks – sibul on kohe päris sibulamõõtu! Minu 8 aiandusaasta jooksul ei ole siin sellist sibulat veel olnud ja Märt väidab, et tema ei tea üldse läbi aegade siin nii korralikku sibulat olevat. Kas tõesti on meil viimaks õnnestunud luua neile vajalikud kasvutingimused (oleme oma raskesse mulda ohtrasti liiva sisse vedanud, kevadeti lisanud ka komposti ja sõnnikut) või on soodsalt mõjunud hoopiski see vihmane suvi? Eks tõde selgub vast siis järgmisel aastal...
Ma ilmselt pean kuskile ravile minema... Enne veel kui pimesi sõrmed klaviatuurile lõin, kujutasin vaimusilmas ette, et saan kõik öeldud kümmekonna lausega... niipalju siis sellest :).
Kolm päeva vihmasel lõunamaal
Juba mõnda aega oli plaanis teha lõunamaale üks väikene rännutuur. Eelnevalt olid ilmad küll kõike muud kui meeldivad. Nii vihmast suve ei mäletagi, kõik lirtsub-lörtsub ja vaatamata lillepeenarde rohimisele-hooldamisele on igal pool kasvama hakanud sammal. Tarbeaias on plahvatuslik umbrohuvohamine – kaks päeva hiljem ei saa enam arugi, et oleks peenraid rohinud. Muru on pidevalt nii märg, et niitmisest võib vaid unistada. Ja ilmateade ei lubanud mingeid meeldivaid muutusi, ikka sama rida – vihmane ja jahe. No oligi hea põhjus see kodune õudus mõneks päevaks selja taha jätta ja kaeda, mis toimub mujal Eestimaal.
Esmaspäeva, 06. augusti, hommikul kell 9.30 lõime autole hääled sisse ja võtsime suuna mööda väikseid teid ja geopeituse aardeid Tartu poole. Taevas oli ühtlaselt hall, lakkamatud vihmapiisad pekslesid vastu autoklaase. Kümmekond kilomeetrit enne Tartut, Vedu kandis, hüppasime sugulaste juurest suvilast läbi, kus ema parajasti suvitab, tegime kiire tere-kalli ja pisiplika sirutamise-toidutamise pausi. Ei andnud siingi vihm meile armu. Tänu suvila suurele terrassile me tuppa pagema siiski ei pidanud, kuid ringkäik aias piirdus küll vaid vaateulatusega terrassilt. Kiikasime ka kasvuhoonesse, kus tädil on päris korralik viinamarjakasvatus, mõned valminud kobarad saime ka maitseelamuseks kaasa. Tänud maitsvate marjade eest! Tunnike hiljem asusime taas teele.
Teinud lähemat tutvust Luunja hobusega, põiganud läbi Eesti Lennundusmuuseumist (põhjalikum eksponaatidega tutvumine jääb tulevikku, kui poiss veidi vanem; ise oleme neid uudistanud kolm aastat tagasi suveseikluse käigus) ja Vastse-Kuustest jõudsime poole seitsme paiku õhtul Vana-Saalusele, kuhu vennapere 2004 aastal maatüki muretses. Peale mõningast sirutuspausi istusime taas autosse, vurasime kahe masinaga kümmekonna kilomeetri kaugusele Kirikumäele ujuma. Tõeliselt mõnus ujumiskoht, eriti koos lastega. Ütleks, et väga turvaline. Isegi nelja pluss natukese kuu vanune Karolin tegi seal oma elu esimese väliujumise :). Alguses tõmbas küll moka viltu, kuid paar hetke hiljem tundus see talle juba päris mõnus. Selle mõne hetke vältel, mis ta vette sai kastetud, oli päris huvitav neid erinevaid ilmeid jälgida. Peale pikka sõidupäeva möllasime seal ikka päris tükk aega, vesi oli seal suppsoe ja siidiselt pehme. Ja mis kõige olulisem minu jaoks – liivase põhjaga! Ilmselt on see liiv sinna 'supelranna' jaoks kohale veetud, kuid mis tähtsust sel on, peaasi, et ta seal olemas on. Ahjaa, vihmasadu lakkas kusagil Palojärve kandis ning meie õhtust värskendavat supelust saatis pilvede vahel piiluv loojuma sättiv päike. No mida sa hing veel ühest suveõhtust tahad – on soojust, on päikesevalgust, on vesi, on hullamiserõõmu!
Peale tunnikest madistamist naasesime tagasi Vana-Saalusele. Aeg oli kihutanud edasi müstilise kiirusega ning õhtuks plaanitud grill lükkus edasi järgmisele päevale.
Majas, mida vennas hakkas 2005 aastal oma kätega jõeveerule künka otsa ehitama, vaid pliidi-kamina-ahju-leso kompleksi lasi kohalikul oma ala spetsialistil laduda, puudub elekter. Elu nagu onnis ennemuiste :). Seda siiski pisukeste mööndustega – kõige kasutatavamatesse kohtadesse (kööki, kempsu ja magamistuppa) on ta meisterdanud LEDidest koosnevad valgustid. Alloleval pildil on söögi(töö)laua kohal üks suurim omasugune, samas ruumis oli veel kaks väiksemat, umbes pool sellest, üks pliidi juures ja teine köögi pesunurgas. Kamina-elutoa poolses nurgas annavad valgust ja loovad meeleolu petrooleumlambid. No neid annab muidugi igale poole paigutada, kuid seal lihtsalt puuduvad LEDid. Minu jaoks hüpernunnu oli kadakase pöördjalaga puuseenest valmistatud laualamp. Lisaks originaalsele ideele oli see ka pedantselt lõpuni viimistletud. Väga vinge! Valgustab piisavalt, et selle valgel isegi peenemat näputööd teha. Aga kui elektrit ei ole, kust siis ikkagi saavad need LEDid oma valgustandva energia. Selle tarbeks on väga hea ära kasutada vanu autoakusid, mida saab linna kaasa võtta ja toas laadida. Nägin neid seal ruumis umbes nelja, mis juhtmetega ühendatud. Pimedamal ajal pidi piisama, kui neid umbes 2x kuus laadida. Kasutusel on nad siis umbes pool nädalast, sest põhiline elu toimub siiski linnas.
Vaadates eheda laastukatusega maja pilti, siis paremale jääb 6x6m elutuba-köök, mille kesekel siis suur ahjukompleks, teisel korrusel otsaaknaga nö avatud magamistuba, st astud trepist kohe tuppa, ei ole mingit seina ega ust vahel. Keskel on avatud terrass, vasakul pool kemps ja tulevikus peaks tulema ka saun ja sauna kohale külalistetuba. Nii nagu paljusid, tabas masu valusasti ka neid. Millal see kõik nüüd ükskord valmis saab, kes seda teab... Aga ütlevad ju tuntud laulusõnadki: "ei me ette tea, mis elu meil tuua võib...". Loodame siis, et toob ikka parimat :). Ahjaa, ei saa mitte mainimata jätta külmkappi. Köögi nurgast on kaevatud 4m sügavune auk, kuhu on paigaldatud plastiktoru ning selle sisse vastavalt mõõtudele lastud plekksepal valmistada tsinkplekist riiulitega kapsel, mis siis köiega sügavustest üles vinnatakse. Märkimisväärne oli selle kapsli täpsus toru suhtes – piisab kui kapsel lihtsalt lahti lasta ning see libiseb vaikselt, ilma köiest kinni hoidmata, vajalikule tasemele. Et siis jõudu on vaja rakendada ainult külmiku kättesaamiseks. Temperatuur antud külmikus on püsivalt enam-vähem +5 kraadi.
Uus hommik tervitas meid morni sompus ilmega. Peale kosutavat hommikukohvi ja kõhutäidet pakkisime pere autosse ning vaatamata vihmale lõime oma rännumasinale taas hääled sisse. Seikluspäeva alustasime Härma müüri külastamisega. Ei jätnud siingi vihm meid rahule, seega oli müüri külastus kiire. Sai pilk peale heidetud, tehtud paar klõpsu ja rutuga tagasi autosse. Tänu vihmale ja selle mõjul tekkinud libedusele jäi müüri otsas olev aare seekord kättesaamatusse kaugusesse. Aga kena koht muidu, kuhu kunagi kindlasti tagasi tuleme.
Vahepõikeks üks Petseri Lõunalaagri matkaraja aare, kus sai kaunis kohas pisiplika mämmi- ja hoolduspaus tehtud ning seejärel suund omal ajal palju põnevusvärinaid tekitanud Piusa koobastesse. Ootused antud koha suhtes olid üsna kõrgeks kruvitud, kuigi oli teada, et see on nüüd turistikaks tehtud. Aga et me saame sellise meeletu pettumuse osalisteks, ei osanud küll ette arvata. Jätkuvas vihmasajus olin saanud varikatuse all plika kõhukotiga endale kõhule ja olime igati ekskursioonivalmis, kui kassat külastades teatas internetis nohisev noor nähvits, et giidiga turismigrupp läks hetk tagasi ära ja giid väljub uuesti tunni aja pärast. Mis mõttes?! Et nagu ilma giidita minna ei tohigi. Ei tohi jah. Ja oma viga, et lastega tuled. Jah, vot just täpselt selline maik jäigi man. Suur pahameel lõi silme eest mustaks ning marssisime uksest välja. Esimese hooga tahtnuks sealt minna kus see ja teine, kuid poisis oli nii suur ootusärevus, et kuidagi ei saanud lapsele pettumust valmistada. Hinganud ukse taga suured sõõmud vihmavärsket õhku, rahunenud ja analüüsinud olukorda, läksime uuele katsele. Lunastasime üüratult kalli (8 eur perepilet) pääsme ning võisime grupile järele joosta. Ei hakka ju nelja kuuse lapsega tundi aega lihtsalt surnuks lööma ega ka asjata bensu põletama, temal on ju oma rütm ja omad vajadused. Saime siis mõni hetk tagasi lahkunud grupiga koobastes kokku ja mis me siis sellelt ekskursioonilt saime? Paari lausega saime teada, et koopad on tekkinud klaasiliiva käsitsi kaevandamise tagajärel ja et koobastes elavad nahkhiired, tänu kelledele need koopad vaatamiseks alles jäeti, sest plaan oli need üldse õhku lasta. Osaliselt ongi koopad õhku lastud.
Üldkokkuvõttes tõdesin, et sellest kohast pole enam mitte midagi järel, mis aastal 1999 mulle ikka sügavaid elamusi ja põnevusvärinaid tekitas. Siis sai viiekesi taskulampide valguses seal pikalt kolatud, käikude labürindis saatmas külm rõskus ja pimedus. Selline maailmast eraldatuse ja hüljatuse tunne tekkis seal, avastamist iga järgneva samba taga ning soov sinna üksi mitte jääda. Kõik meeled olid pingul ja teritatud olekus, leiaks vaid taas tee sinitaeva alla. Tark tegu oli igale poole mitte ronida kuhu tahtnuks, kuna teada oli, et koopad on varisemisohtlikud ning ehedaid näiteid jäi silma alla mitmeid. Ja mis on sellest kõigest tänapäevaks järel?! Koobastesse pääseb vaid esimese võlvi juurde, edasipääs on tõkestatud suurte palkidega. Seinad on puhastatud turistidele vaatamisväärseteks ja kohale saab kõpskingaga ilma riideid-käsi määrimata. Kadunud on igasugune looduslik 'metsikus', istuks nagu kodus tugitoolis ja vaataks filmi, ei mitte midagi ehedat enam. Kõik, mis vähegi võimalik, tehakse rahaks. Meeled suudaks sellega ehk veel kuidagi leppida, kui sinna investeeritud raha oleks rohkem sihipäraselt kasutatud ehk et siis oleks võidud näha veidi enam vaeva ja ehitada turvatud ligipääs kasvõi vähemalt kolme-nelja võlvi jagu edasi, et tekiks 'olen koobastes' tunne ja näeksin neid iga oma külje pealt. Aga ei, olulisem kui koobaste lumm on rahvale pakkuda tükk kooki ja kohvi, mida on võimalik hankida kustiganes! Hetkel on küll tunne, et näe, me nüüd tegime siin midagi, turist tule-tule vaatama! Kuid minu meelest jääb puudu sellest emotsionaalsest pauerist, mis seda turisti sinna kohale võiks meelitada. Käid ära ja tõded, et oli jah selline eurosteriilne koht aga sõbrale nagu soovitama küll ei kipu. Meile Märdiga oli kõik see kokku üks Suur Pettumus, kuid hiljem selgus, et poisile enim elevust pakkunud koht. Tema eelis on see, et ta ei tea, mis oli seal varem :).
Kuna antud piirkonda rohkem leidmata aardeid ega käimata põnevaid kohti ei jäänud, seadsime autonina kodupoole. Vahepeal tegime jalasirutuspausi Meremäe vaatetorni juures, kus lootsime nautida kena vaadet ning hea ilma korral pidavat ka Petseri kloostri kuplid paistma. See oli muidugi lootusetu üritus, kuna heast ilmast oli ju asi kaugel. Küll aga nägin huvitavat nähtust – kaugelt metsade vahelt tõusid kohati taeva poole suitsututsakad. No tegelikult see ei olnudki suits, vaid peale vihma auravad järved. Ja seal piirkonnas neid järvi ikka jagub.
Ilm oli jätkuvalt vihmane ja jahe, soojakraade vaevalt 15 ja lõõtsus vinge tuul. Möödasõidul külastasime ka eilset ujumiskohta, kuid vaatamata soojale järveveele vette ei kippunud kuidagi. Poiss küll kippus, kuid targu teda sinna siiski ei lubanud. Vana-Saaluse koju jõudsime paar tunnikest varem kui eile, nii mööduski edasine õdusas õhkkonnas grillides ja chillides.
Juba nii igapäevaseks saanud vihm ja somp tervitas meid kolmandalgi hommikul. Peale hommikusööki pakkisime oma kodinad selleks korraks kokku ning kella 12 paiku asusime põhja poole koduteele. Seda muidugi mõista mõningate haakide ja kõrvalepõigetega. Vana-Saalust jäi meenutama õhtune sume toavalgus, mõningane väline metsikus ja kohalikest kukeseentest tehtud maitsev kaste, mida meile iga päeva hommikuti ja õhtuti ikka muu toidu kõrvale pakuti. Mmm, see maitse on siiani suus :).
Esimesena üritasime vallutada Nursi vana NL aegse sõjaväebaasi, kuid punased lipud vardas andsid mõista, et suured onud mängisid seal metsas kuskil sõda ja neid segada ei tohtinud. Esimene katse aastal 2008 luhtus samadel põhjustel. No ehk järgmine kord on rohkem õnne.
Edasi kulges me tee sama militaarselt, sihtmärgiks Eesti-Läti piiril asuv Kordoni aare. Seal sai Karolin elus esimest korda ka välismaal ära käia, Lätis, u 10m piirist. Aga ikkagi välismaa :)!
Järgmiseks sihiks oli Tarvastu kiriku ümbrus. Jõudsime kiriku vastas üle tee olevasse parklasse kui vihmapladina saatel kurjakuulutav plurin me kõrvu kostus. Hea, et polnud veel 300m kaugusele jalutuskäigule asuda saanud, sest Karolin leidis paraja hetke teha meile üks väike kakaüllatus. Kuidas me seda majadega palistatud parklat silmadega ka ei mõõtnud, ei sobinud kohe kuidagi seal puhastustöid teostama hakata. Õnneks oli Märdil mõni hetk tagasi silma jäänud silt puhkekohast (minul oli sel hetkel parajasti väga hea uni), nii pöörasimegi autonina tagasi tuldud teele ja vurasime 7 km kuniks jõudsime Tarvastu poldri puhkekohta. Aga oh üllatus-üllatus, mitte grammigi murust pinnast polnud seal. Vat sulle siis puhkekohta. Kuna auto on väike ja tihkelt rännuasju täis, siis autos toimetamine ei tulnud kõne allagi, suveti käib selline toiming ikka õues muru peal. Kuid seal oli ainult lompidega vihmamärg asfalt ja kruus. Egas midagi, kallis kapotikaas avitas. Ja vihmaga meil vedas, nagu sel päeval eelnevateski kohtades – vihma saime peamiselt ainult sõidu ajal, kui kuhugi minek, jäi sadu järgi. Sain plikaga vastavad toimingud just niks-naks tehtud, kui langema hakkasid suured rasked piisad. Ja nii Märdil järve ääres see uss leotamata jäigi (igal pool, kus minul oli plikaga tegelemist, käis Märt kas seenel või kalal :)).
Vihmasajus sõitsime tagasi Tarvastu kiriku lähistele parklasse. Vihm ei tahtnud kuidagi lakata ja suht mõeldamatu oli plikaga seda maad vihmasajus vantsida, ei tahtnud temaga kuidagi kahekesi lihtsalt autosse passima ka jääda. Tegime siis plaanivälise mämmerdamise ja kui sellega ühel pool, oli vihm läinud oma rada. Seejärel pisike kotiga kõhule ning paljaid varbaid läbimärjas rohus sahistades jalutasime piki järve kallast. Väga kenaks on seal kõik tehtud, pisike sillake mõjus nunnult, kuid väga koomiliselt. Aga miks ka mitte – silmale kena vaadata ja samas siiski ka funktsionaalne (pilti paraku pole, ei hakanud vihmaga fotokat kaasa võtma).
Kell kiskus juba paljuks, kuid kuidagi ei tahtnud mööda trassi sõita. Nii tuligi me plaanidesse kiire väike vangerdus aarde GK 100 peale. Sõbrad olid varasemalt küll öelnud, et see ei ole aare, mida möödaminnes skoorida, vaid see on aare, mille pärast kodust üldse välja sõita. No seda suurem oli me uudishimu ja see andis ka hea põhjuse väikeste teede kaudu sõitmiseks. Osutid kella numbrilaual olid kahtlaselt lähenenud juba kümnendale õhtutunnile. Multiaarde esimese punkti leidsime kõik koos ja oli ikka 'ohhoo-efekt' ikka küll, millest ma paraku siinkohal teatud põhjustel enam täpsemalt kirjutada ei saa :P. Saanud kätte edasised koordinaadid, jäin mina lastega autosse ning Märt kadus saabuva öö pimeduses metsa. Järgmine punkt oli aga paras pähkel, mida märjas metsas vihaste sääskede saatel väsinuna enam esimese hooga läbi ei hammustanudki. No väga hea, ei jäänudki hinge kripeldama, et ei saanud antud aaret aja puudusel edasi otsida, vaid et vajaka jäi ka mõtte lennukusest. Nüüd on teada, et selleks on vaja piisavalt rahulikku vaba aega varuda ja pühenduda ainult selle aarde lahendamisele, tundub olevat selline mõnus mõistatus, mida hing ammu ihaldanud on. Nüüd on hinges selline hea annus põnevust, et saame seda taas kunagi (loodetavasti juba sügisel) otsima minna.
Koju jõudsime enam-vähem täpselt hetkel, mil mööduv päev ulatas teatepulga järgmisele. Läbitud kilomeetreid sai kokku tiba alla 900. Vaatamata vihmale ja külmale sai tehtud üks mõnus suvetuur!
Esmaspäeva, 06. augusti, hommikul kell 9.30 lõime autole hääled sisse ja võtsime suuna mööda väikseid teid ja geopeituse aardeid Tartu poole. Taevas oli ühtlaselt hall, lakkamatud vihmapiisad pekslesid vastu autoklaase. Kümmekond kilomeetrit enne Tartut, Vedu kandis, hüppasime sugulaste juurest suvilast läbi, kus ema parajasti suvitab, tegime kiire tere-kalli ja pisiplika sirutamise-toidutamise pausi. Ei andnud siingi vihm meile armu. Tänu suvila suurele terrassile me tuppa pagema siiski ei pidanud, kuid ringkäik aias piirdus küll vaid vaateulatusega terrassilt. Kiikasime ka kasvuhoonesse, kus tädil on päris korralik viinamarjakasvatus, mõned valminud kobarad saime ka maitseelamuseks kaasa. Tänud maitsvate marjade eest! Tunnike hiljem asusime taas teele.
Teinud lähemat tutvust Luunja hobusega, põiganud läbi Eesti Lennundusmuuseumist (põhjalikum eksponaatidega tutvumine jääb tulevikku, kui poiss veidi vanem; ise oleme neid uudistanud kolm aastat tagasi suveseikluse käigus) ja Vastse-Kuustest jõudsime poole seitsme paiku õhtul Vana-Saalusele, kuhu vennapere 2004 aastal maatüki muretses. Peale mõningast sirutuspausi istusime taas autosse, vurasime kahe masinaga kümmekonna kilomeetri kaugusele Kirikumäele ujuma. Tõeliselt mõnus ujumiskoht, eriti koos lastega. Ütleks, et väga turvaline. Isegi nelja pluss natukese kuu vanune Karolin tegi seal oma elu esimese väliujumise :). Alguses tõmbas küll moka viltu, kuid paar hetke hiljem tundus see talle juba päris mõnus. Selle mõne hetke vältel, mis ta vette sai kastetud, oli päris huvitav neid erinevaid ilmeid jälgida. Peale pikka sõidupäeva möllasime seal ikka päris tükk aega, vesi oli seal suppsoe ja siidiselt pehme. Ja mis kõige olulisem minu jaoks – liivase põhjaga! Ilmselt on see liiv sinna 'supelranna' jaoks kohale veetud, kuid mis tähtsust sel on, peaasi, et ta seal olemas on. Ahjaa, vihmasadu lakkas kusagil Palojärve kandis ning meie õhtust värskendavat supelust saatis pilvede vahel piiluv loojuma sättiv päike. No mida sa hing veel ühest suveõhtust tahad – on soojust, on päikesevalgust, on vesi, on hullamiserõõmu!
Peale tunnikest madistamist naasesime tagasi Vana-Saalusele. Aeg oli kihutanud edasi müstilise kiirusega ning õhtuks plaanitud grill lükkus edasi järgmisele päevale.
Majas, mida vennas hakkas 2005 aastal oma kätega jõeveerule künka otsa ehitama, vaid pliidi-kamina-ahju-leso kompleksi lasi kohalikul oma ala spetsialistil laduda, puudub elekter. Elu nagu onnis ennemuiste :). Seda siiski pisukeste mööndustega – kõige kasutatavamatesse kohtadesse (kööki, kempsu ja magamistuppa) on ta meisterdanud LEDidest koosnevad valgustid. Alloleval pildil on söögi(töö)laua kohal üks suurim omasugune, samas ruumis oli veel kaks väiksemat, umbes pool sellest, üks pliidi juures ja teine köögi pesunurgas. Kamina-elutoa poolses nurgas annavad valgust ja loovad meeleolu petrooleumlambid. No neid annab muidugi igale poole paigutada, kuid seal lihtsalt puuduvad LEDid. Minu jaoks hüpernunnu oli kadakase pöördjalaga puuseenest valmistatud laualamp. Lisaks originaalsele ideele oli see ka pedantselt lõpuni viimistletud. Väga vinge! Valgustab piisavalt, et selle valgel isegi peenemat näputööd teha. Aga kui elektrit ei ole, kust siis ikkagi saavad need LEDid oma valgustandva energia. Selle tarbeks on väga hea ära kasutada vanu autoakusid, mida saab linna kaasa võtta ja toas laadida. Nägin neid seal ruumis umbes nelja, mis juhtmetega ühendatud. Pimedamal ajal pidi piisama, kui neid umbes 2x kuus laadida. Kasutusel on nad siis umbes pool nädalast, sest põhiline elu toimub siiski linnas.
Vaadates eheda laastukatusega maja pilti, siis paremale jääb 6x6m elutuba-köök, mille kesekel siis suur ahjukompleks, teisel korrusel otsaaknaga nö avatud magamistuba, st astud trepist kohe tuppa, ei ole mingit seina ega ust vahel. Keskel on avatud terrass, vasakul pool kemps ja tulevikus peaks tulema ka saun ja sauna kohale külalistetuba. Nii nagu paljusid, tabas masu valusasti ka neid. Millal see kõik nüüd ükskord valmis saab, kes seda teab... Aga ütlevad ju tuntud laulusõnadki: "ei me ette tea, mis elu meil tuua võib...". Loodame siis, et toob ikka parimat :). Ahjaa, ei saa mitte mainimata jätta külmkappi. Köögi nurgast on kaevatud 4m sügavune auk, kuhu on paigaldatud plastiktoru ning selle sisse vastavalt mõõtudele lastud plekksepal valmistada tsinkplekist riiulitega kapsel, mis siis köiega sügavustest üles vinnatakse. Märkimisväärne oli selle kapsli täpsus toru suhtes – piisab kui kapsel lihtsalt lahti lasta ning see libiseb vaikselt, ilma köiest kinni hoidmata, vajalikule tasemele. Et siis jõudu on vaja rakendada ainult külmiku kättesaamiseks. Temperatuur antud külmikus on püsivalt enam-vähem +5 kraadi.
Uus hommik tervitas meid morni sompus ilmega. Peale kosutavat hommikukohvi ja kõhutäidet pakkisime pere autosse ning vaatamata vihmale lõime oma rännumasinale taas hääled sisse. Seikluspäeva alustasime Härma müüri külastamisega. Ei jätnud siingi vihm meid rahule, seega oli müüri külastus kiire. Sai pilk peale heidetud, tehtud paar klõpsu ja rutuga tagasi autosse. Tänu vihmale ja selle mõjul tekkinud libedusele jäi müüri otsas olev aare seekord kättesaamatusse kaugusesse. Aga kena koht muidu, kuhu kunagi kindlasti tagasi tuleme.
Vahepõikeks üks Petseri Lõunalaagri matkaraja aare, kus sai kaunis kohas pisiplika mämmi- ja hoolduspaus tehtud ning seejärel suund omal ajal palju põnevusvärinaid tekitanud Piusa koobastesse. Ootused antud koha suhtes olid üsna kõrgeks kruvitud, kuigi oli teada, et see on nüüd turistikaks tehtud. Aga et me saame sellise meeletu pettumuse osalisteks, ei osanud küll ette arvata. Jätkuvas vihmasajus olin saanud varikatuse all plika kõhukotiga endale kõhule ja olime igati ekskursioonivalmis, kui kassat külastades teatas internetis nohisev noor nähvits, et giidiga turismigrupp läks hetk tagasi ära ja giid väljub uuesti tunni aja pärast. Mis mõttes?! Et nagu ilma giidita minna ei tohigi. Ei tohi jah. Ja oma viga, et lastega tuled. Jah, vot just täpselt selline maik jäigi man. Suur pahameel lõi silme eest mustaks ning marssisime uksest välja. Esimese hooga tahtnuks sealt minna kus see ja teine, kuid poisis oli nii suur ootusärevus, et kuidagi ei saanud lapsele pettumust valmistada. Hinganud ukse taga suured sõõmud vihmavärsket õhku, rahunenud ja analüüsinud olukorda, läksime uuele katsele. Lunastasime üüratult kalli (8 eur perepilet) pääsme ning võisime grupile järele joosta. Ei hakka ju nelja kuuse lapsega tundi aega lihtsalt surnuks lööma ega ka asjata bensu põletama, temal on ju oma rütm ja omad vajadused. Saime siis mõni hetk tagasi lahkunud grupiga koobastes kokku ja mis me siis sellelt ekskursioonilt saime? Paari lausega saime teada, et koopad on tekkinud klaasiliiva käsitsi kaevandamise tagajärel ja et koobastes elavad nahkhiired, tänu kelledele need koopad vaatamiseks alles jäeti, sest plaan oli need üldse õhku lasta. Osaliselt ongi koopad õhku lastud.
Üldkokkuvõttes tõdesin, et sellest kohast pole enam mitte midagi järel, mis aastal 1999 mulle ikka sügavaid elamusi ja põnevusvärinaid tekitas. Siis sai viiekesi taskulampide valguses seal pikalt kolatud, käikude labürindis saatmas külm rõskus ja pimedus. Selline maailmast eraldatuse ja hüljatuse tunne tekkis seal, avastamist iga järgneva samba taga ning soov sinna üksi mitte jääda. Kõik meeled olid pingul ja teritatud olekus, leiaks vaid taas tee sinitaeva alla. Tark tegu oli igale poole mitte ronida kuhu tahtnuks, kuna teada oli, et koopad on varisemisohtlikud ning ehedaid näiteid jäi silma alla mitmeid. Ja mis on sellest kõigest tänapäevaks järel?! Koobastesse pääseb vaid esimese võlvi juurde, edasipääs on tõkestatud suurte palkidega. Seinad on puhastatud turistidele vaatamisväärseteks ja kohale saab kõpskingaga ilma riideid-käsi määrimata. Kadunud on igasugune looduslik 'metsikus', istuks nagu kodus tugitoolis ja vaataks filmi, ei mitte midagi ehedat enam. Kõik, mis vähegi võimalik, tehakse rahaks. Meeled suudaks sellega ehk veel kuidagi leppida, kui sinna investeeritud raha oleks rohkem sihipäraselt kasutatud ehk et siis oleks võidud näha veidi enam vaeva ja ehitada turvatud ligipääs kasvõi vähemalt kolme-nelja võlvi jagu edasi, et tekiks 'olen koobastes' tunne ja näeksin neid iga oma külje pealt. Aga ei, olulisem kui koobaste lumm on rahvale pakkuda tükk kooki ja kohvi, mida on võimalik hankida kustiganes! Hetkel on küll tunne, et näe, me nüüd tegime siin midagi, turist tule-tule vaatama! Kuid minu meelest jääb puudu sellest emotsionaalsest pauerist, mis seda turisti sinna kohale võiks meelitada. Käid ära ja tõded, et oli jah selline eurosteriilne koht aga sõbrale nagu soovitama küll ei kipu. Meile Märdiga oli kõik see kokku üks Suur Pettumus, kuid hiljem selgus, et poisile enim elevust pakkunud koht. Tema eelis on see, et ta ei tea, mis oli seal varem :).
Kuna antud piirkonda rohkem leidmata aardeid ega käimata põnevaid kohti ei jäänud, seadsime autonina kodupoole. Vahepeal tegime jalasirutuspausi Meremäe vaatetorni juures, kus lootsime nautida kena vaadet ning hea ilma korral pidavat ka Petseri kloostri kuplid paistma. See oli muidugi lootusetu üritus, kuna heast ilmast oli ju asi kaugel. Küll aga nägin huvitavat nähtust – kaugelt metsade vahelt tõusid kohati taeva poole suitsututsakad. No tegelikult see ei olnudki suits, vaid peale vihma auravad järved. Ja seal piirkonnas neid järvi ikka jagub.
Ilm oli jätkuvalt vihmane ja jahe, soojakraade vaevalt 15 ja lõõtsus vinge tuul. Möödasõidul külastasime ka eilset ujumiskohta, kuid vaatamata soojale järveveele vette ei kippunud kuidagi. Poiss küll kippus, kuid targu teda sinna siiski ei lubanud. Vana-Saaluse koju jõudsime paar tunnikest varem kui eile, nii mööduski edasine õdusas õhkkonnas grillides ja chillides.
Juba nii igapäevaseks saanud vihm ja somp tervitas meid kolmandalgi hommikul. Peale hommikusööki pakkisime oma kodinad selleks korraks kokku ning kella 12 paiku asusime põhja poole koduteele. Seda muidugi mõista mõningate haakide ja kõrvalepõigetega. Vana-Saalust jäi meenutama õhtune sume toavalgus, mõningane väline metsikus ja kohalikest kukeseentest tehtud maitsev kaste, mida meile iga päeva hommikuti ja õhtuti ikka muu toidu kõrvale pakuti. Mmm, see maitse on siiani suus :).
Esimesena üritasime vallutada Nursi vana NL aegse sõjaväebaasi, kuid punased lipud vardas andsid mõista, et suured onud mängisid seal metsas kuskil sõda ja neid segada ei tohtinud. Esimene katse aastal 2008 luhtus samadel põhjustel. No ehk järgmine kord on rohkem õnne.
Edasi kulges me tee sama militaarselt, sihtmärgiks Eesti-Läti piiril asuv Kordoni aare. Seal sai Karolin elus esimest korda ka välismaal ära käia, Lätis, u 10m piirist. Aga ikkagi välismaa :)!
Järgmiseks sihiks oli Tarvastu kiriku ümbrus. Jõudsime kiriku vastas üle tee olevasse parklasse kui vihmapladina saatel kurjakuulutav plurin me kõrvu kostus. Hea, et polnud veel 300m kaugusele jalutuskäigule asuda saanud, sest Karolin leidis paraja hetke teha meile üks väike kakaüllatus. Kuidas me seda majadega palistatud parklat silmadega ka ei mõõtnud, ei sobinud kohe kuidagi seal puhastustöid teostama hakata. Õnneks oli Märdil mõni hetk tagasi silma jäänud silt puhkekohast (minul oli sel hetkel parajasti väga hea uni), nii pöörasimegi autonina tagasi tuldud teele ja vurasime 7 km kuniks jõudsime Tarvastu poldri puhkekohta. Aga oh üllatus-üllatus, mitte grammigi murust pinnast polnud seal. Vat sulle siis puhkekohta. Kuna auto on väike ja tihkelt rännuasju täis, siis autos toimetamine ei tulnud kõne allagi, suveti käib selline toiming ikka õues muru peal. Kuid seal oli ainult lompidega vihmamärg asfalt ja kruus. Egas midagi, kallis kapotikaas avitas. Ja vihmaga meil vedas, nagu sel päeval eelnevateski kohtades – vihma saime peamiselt ainult sõidu ajal, kui kuhugi minek, jäi sadu järgi. Sain plikaga vastavad toimingud just niks-naks tehtud, kui langema hakkasid suured rasked piisad. Ja nii Märdil järve ääres see uss leotamata jäigi (igal pool, kus minul oli plikaga tegelemist, käis Märt kas seenel või kalal :)).
Vihmasajus sõitsime tagasi Tarvastu kiriku lähistele parklasse. Vihm ei tahtnud kuidagi lakata ja suht mõeldamatu oli plikaga seda maad vihmasajus vantsida, ei tahtnud temaga kuidagi kahekesi lihtsalt autosse passima ka jääda. Tegime siis plaanivälise mämmerdamise ja kui sellega ühel pool, oli vihm läinud oma rada. Seejärel pisike kotiga kõhule ning paljaid varbaid läbimärjas rohus sahistades jalutasime piki järve kallast. Väga kenaks on seal kõik tehtud, pisike sillake mõjus nunnult, kuid väga koomiliselt. Aga miks ka mitte – silmale kena vaadata ja samas siiski ka funktsionaalne (pilti paraku pole, ei hakanud vihmaga fotokat kaasa võtma).
Kell kiskus juba paljuks, kuid kuidagi ei tahtnud mööda trassi sõita. Nii tuligi me plaanidesse kiire väike vangerdus aarde GK 100 peale. Sõbrad olid varasemalt küll öelnud, et see ei ole aare, mida möödaminnes skoorida, vaid see on aare, mille pärast kodust üldse välja sõita. No seda suurem oli me uudishimu ja see andis ka hea põhjuse väikeste teede kaudu sõitmiseks. Osutid kella numbrilaual olid kahtlaselt lähenenud juba kümnendale õhtutunnile. Multiaarde esimese punkti leidsime kõik koos ja oli ikka 'ohhoo-efekt' ikka küll, millest ma paraku siinkohal teatud põhjustel enam täpsemalt kirjutada ei saa :P. Saanud kätte edasised koordinaadid, jäin mina lastega autosse ning Märt kadus saabuva öö pimeduses metsa. Järgmine punkt oli aga paras pähkel, mida märjas metsas vihaste sääskede saatel väsinuna enam esimese hooga läbi ei hammustanudki. No väga hea, ei jäänudki hinge kripeldama, et ei saanud antud aaret aja puudusel edasi otsida, vaid et vajaka jäi ka mõtte lennukusest. Nüüd on teada, et selleks on vaja piisavalt rahulikku vaba aega varuda ja pühenduda ainult selle aarde lahendamisele, tundub olevat selline mõnus mõistatus, mida hing ammu ihaldanud on. Nüüd on hinges selline hea annus põnevust, et saame seda taas kunagi (loodetavasti juba sügisel) otsima minna.
Koju jõudsime enam-vähem täpselt hetkel, mil mööduv päev ulatas teatepulga järgmisele. Läbitud kilomeetreid sai kokku tiba alla 900. Vaatamata vihmale ja külmale sai tehtud üks mõnus suvetuur!
Äkki keegi soovib?
Pakkumisel siis kolm kassipoega (sündinud 17.05.2012):
1. Emane. Nägu kirju, keha halli-punase träpsuline. Väga hea kaitsevärvus, ei paista õues ringi liikudes üldse välja (v.a. talvel lumega :)).
2. Emane. Punastest pidi vaid 1% olema emaseid. Nii et kiirustage, seltsimehed kassiarmastajad :). Temal valget ei ole üldse, v.a. 'prillid'.
3. Isane. Rinna ees valge 'põll' ja valged käpad.
See kõige esimene
Täna oli siis see suurpäev, kui minu eelmisel aastal istutatud elu esimestest prantslastest avas oma esimese õie 'Rippling River'. Tema on ja jääb sel aastal ka ainukeseks iirise õieks, kuna kuuest taimest viiel läksid eelmise aasta kasvud kevadiste sulavetega parematele jahimaadele. Õnneks on eelmisel aastal tekitatud titad aga väga kenasti kasvanud ja jõudsalt kosunud ning on lootust, et järgmine aasta on õisi aias rohkem :). Kohendasin ka risoomide ümbrust, loodetavasti järgmine kevad enam seisuvett ei teki.
Sõnulseletamatult kummastav on see tunne omada ise sellist kaunist õit, siiani olen neid imetlenud ainult arvutiekraani vahendusel. Ühtäkki on see kauge muinasjutuna näiv õiemaailm saanud käegakatsutavaks tõelisuseks...
Istun kirjutuslaua taga, seltsiks seesama vaasi lõigatud õieke. Ikka ja jälle tungib salamisi ninna vürtsikas aroom. Lillelõhnana minu jaoks harjumatu, võõras, kuid sugugi mitte ebameeldiv. Pigem üllatuslik. Nagu kogu tema visuaalne olemuski.
Vihmast vaevatud jaan
Kuigi on teada tuntud tõde, et jaanilaupäeval sajab, oli tänavune küll igasuguste ootuste vastane. On olnud vihmaseid päevi, kuid õhtuks ikka ilusaks läinud või vastupidi, on päeval päike taevas siranud ning õhtuks taevakraanid valla keeranud, aga et oleks sadanud jaanilaupäeva varahommikust kuni 24 tundi jutti nii padusadu kui seenekat vaheldumisi, mina küll ei mäleta. Kuna aga jaanilaupäeviti on meil pere suur, sai hilisõhtul siiski lõke süüdatud ning väljas grillitud. Tõsi küll, lõkkevalgust jagus vaid paariks tunniks, ent ta oli siiski täiesti olemas soojendamaks me meeli ja loomaks meeleolu. Vaatamata kõikehõlmavale märjale oli üheskoos tore, vapramad pidasid vastu kella viieni hommikul. Ei raatsi ju suve valgeimat aega lihtsalt maha magada. Seekord oli siis selline jaan.
Ajalooliselt tähtis päev
Praegu jookseb teles vahva reklaam (eriti nooremale põlvkonnale läheb hästi peale :)), kus jänes vuristab: "Hei, skänni ruttu, karu tuleb!". Hetk hiljem ilmub kaadri paremast servast rahuliku meelega mõmisev karu: "K-a-r-u t-u-l-e-b... k-a-r-u l-ä-h-e-b".
Nonii... ja alates tänasest saame meie öelda: v-e-s-i t-u-l-e-b... v-e-s-i l-ä-h-e-b :). Ja mis kõige tähtsam – soe vesi! Läbi ajaloo on see selles majapidamises esmakordne. Sellist luksust pole siin veel enne nähtud. See oli väärt aupauku pisukese shampusega :). Ja kui hästi läheb, saame kunagi ehk dushikabiini ka...
Nonii... ja alates tänasest saame meie öelda: v-e-s-i t-u-l-e-b... v-e-s-i l-ä-h-e-b :). Ja mis kõige tähtsam – soe vesi! Läbi ajaloo on see selles majapidamises esmakordne. Sellist luksust pole siin veel enne nähtud. See oli väärt aupauku pisukese shampusega :). Ja kui hästi läheb, saame kunagi ehk dushikabiini ka...
Keset kevadet talve
Eile käisime üle pika ajal jälle natuke tuuritamas. Seekord siis Ida-Virumaal. Viimati sai sealkandis käidud neli aastat tagasi ja siis ei olnud reisist saadud elamused just meeldivate killast, nii lõpmata trööstitu näis seal kõik. Nüüd sai aga eelnevalt oma vaimu vastavalt häälestada. Ja kindlasti mängib olulist rolli ka aastaeg, millal sinnakanti sattuda. Selle rännu eesmärk oli minna avastama ja nautima õide puhkenud kevadet. Aga et mitte niisama tühja ringi tuuritada, sidusime oma seiklemise geopeitusega, nii nagu meie perel ikka kombeks. Kuna muud piirkonnad on juba piisavalt palju läbi sõidetud, langeski otsus Ida-Virumaa kasuks. Ise oleks selle teekonna heameelega ette võtnud nädalakese varem, kuid nagu suveperioodil ikka, on kõik nädalavahetused plaane ja toimetamisi täis.
Oma seiklemistel kulgeme alati väikeseid teid pidi (kui just tuli takus ei ole), siis ikka avastab ka laia Eestimaa peal ühte ja teist. Igal pool õitses muidugi massiliselt sirel, valdavalt valge ja helelilla, need kõige tavalisemad, mõnes kohas oli aktsendiks sekka ka seda erksat tumeroosat. Meil seda ei ole, kuid võiks täitsa olla :). Iseäranis huvitava efekti andsid ühed tumepunase lehestikuga põõsad, milledel kollased-pruunikad õied – ühes kohas oli neid terve hekk ning mööda sõites oli efekt, et põõsad kõik põlenud-kuivanud. Kommenteerisime veel Märdiga, et näe, siin on kulu põletatud. Või siis nagu teeäärsetel kruntidel mõnikord saatuslikuks saab – keegi on autoaknast suitsukoni pillanud (nii läksid aastaid tagasi meie tee äärde istutatud kuused). Palju oli igal pool aedades tulpe, mõnes kohas lausa massiliselt. Mõned suured ja efektsed lumepallipõõsad ja mitmed teisi õitsejaid puid-põõsaid, mida kohe ei oskagi öelda, mis nad kõik olla võisid. Ja loomulikult pihlakad ja kastanid... Ahh, kuidas mulle meeldivad suured täisõites kastanid, ahh! Aasadel kollendasid kikkapüksid, niiskemaid niite ja metsaveeri kuldasid, kohati suisa rikkalikult, kullerkupud, mu armastatud lilled. Ma ahmisin igat hetke, mis silme ette jäi. Üldkokkuvõttes näis loodus olevat üleni õites ning uhkeldav kõikvõimalikes külmades-soojades toonides roherüüs. On väga kaunis aeg.
Selle sõidu tegi meeldejäävaks asjaolu, et kella kolme paiku langes Iisaku kandis temperatuur nelja soojakraadi peale ning ühtäkki sadas taevast alla lund. Kogu tee õrritas meid taamal suur tume sünkjashall taevas, mis näis kord laiali valguvat, kord ahtamaks tõmbuvat. Õrritas ja mängis meiega. Kuid lumesadu 3. juunil, kohatiste päikesekiirte vahel, oli küll täiesti ootamatu. Teeääred olid kaetud mitme kilomeetri vältel valge kihiga. Ei olnud rahe, oli lörts-lumi. Millegi pärast ei taibanud pilti teha, aga silme ette jääb see pilt veel tükiks ajaks...
Põhjamaisest lumesajust liikusime edasi 'Vahemere' poole. Tegemist siis tegelikult Estonia põlevkivikaevanduse settebasseiniga nr 3, mis läbib aastas 30 000 000 tonni kaevandusvett, päevas ca 82 000 tonni. Sealt liigub vesi edasi looduslikesse veekogudesse lõpp-peatusega Soome lahes. Omamoodi kummastav oli seista seal basseini kaldal ja mõelda, et maailmas on paiku, kus merevesi ongi selline - värviline, kirgas ja rõõmus :). Küll oleks mõnus sellises möllata!
Basseini juurest lahkudes saime peagi uue elamuse osaliseks. Vanu mahajäetud turbavälju katsid valendavad tupp-villpeade väljad. Oleme näinud üksikuid puhmaid, kuid niimoodi massina koos esmakordselt. Paraku oli paduvihm meie eest just läbi käinud, ning need haprad elegantsed tutid nägid üsna räsitud ja sorgus välja.
Lõpetuseks üks päikese käes kiiskav äsjavalminud, Balti riikides esimene omataoline, ainulaadne, metsloomasõbralik rauduss, mida mööda kulgeb tolmutult, heitgaasitult ja peaaegu müratult, põlevkivi.
Õhtul poole seitsme paiku asusime koduteele. Kõigi prognooside kohaselt oleksime võinud kodus olla kella üheksa paiku. Aga nagu lastega, eriti väikestega, reisides ikka, tuleb valmis olla ootamatusteks. Kui pisiplika leppis pika reisiga hästi, iseäranis hää oli kui auto liikus, siis Padaorust alates ei tahtnud ta enam sugugi vaiki olla. Olime teinud päeva jooksul mitmeid sirutus-liigutuspause, kuid siis sai tema mõõt ilmselt täis. Tuli teha veel üks lisa toidutamise-mähkutamise paus, kuna lihtsalt mootorisurin teda enam ei rahuldanud. See tähendas tagasi kiirustamise trassilt mahasõitu ning üldse ajakulu üle tunni. Aeg ajaks, õnneks oli viimasest pausist abi. Puhkusereisi võlu selles ju seisnebki, et ei pea kuskile kiirustama. Nii jõudsimegi koju enamvähem täpselt kell üksteist. Tänasime ilmataati, tänu kellele meie algselt plaanitud kahepäevasest reisist sai ühepäevane - pisipiigale oleks kaks päeva järjest liiga kurnav olnud.
Oma seiklemistel kulgeme alati väikeseid teid pidi (kui just tuli takus ei ole), siis ikka avastab ka laia Eestimaa peal ühte ja teist. Igal pool õitses muidugi massiliselt sirel, valdavalt valge ja helelilla, need kõige tavalisemad, mõnes kohas oli aktsendiks sekka ka seda erksat tumeroosat. Meil seda ei ole, kuid võiks täitsa olla :). Iseäranis huvitava efekti andsid ühed tumepunase lehestikuga põõsad, milledel kollased-pruunikad õied – ühes kohas oli neid terve hekk ning mööda sõites oli efekt, et põõsad kõik põlenud-kuivanud. Kommenteerisime veel Märdiga, et näe, siin on kulu põletatud. Või siis nagu teeäärsetel kruntidel mõnikord saatuslikuks saab – keegi on autoaknast suitsukoni pillanud (nii läksid aastaid tagasi meie tee äärde istutatud kuused). Palju oli igal pool aedades tulpe, mõnes kohas lausa massiliselt. Mõned suured ja efektsed lumepallipõõsad ja mitmed teisi õitsejaid puid-põõsaid, mida kohe ei oskagi öelda, mis nad kõik olla võisid. Ja loomulikult pihlakad ja kastanid... Ahh, kuidas mulle meeldivad suured täisõites kastanid, ahh! Aasadel kollendasid kikkapüksid, niiskemaid niite ja metsaveeri kuldasid, kohati suisa rikkalikult, kullerkupud, mu armastatud lilled. Ma ahmisin igat hetke, mis silme ette jäi. Üldkokkuvõttes näis loodus olevat üleni õites ning uhkeldav kõikvõimalikes külmades-soojades toonides roherüüs. On väga kaunis aeg.
Selle sõidu tegi meeldejäävaks asjaolu, et kella kolme paiku langes Iisaku kandis temperatuur nelja soojakraadi peale ning ühtäkki sadas taevast alla lund. Kogu tee õrritas meid taamal suur tume sünkjashall taevas, mis näis kord laiali valguvat, kord ahtamaks tõmbuvat. Õrritas ja mängis meiega. Kuid lumesadu 3. juunil, kohatiste päikesekiirte vahel, oli küll täiesti ootamatu. Teeääred olid kaetud mitme kilomeetri vältel valge kihiga. Ei olnud rahe, oli lörts-lumi. Millegi pärast ei taibanud pilti teha, aga silme ette jääb see pilt veel tükiks ajaks...
Põhjamaisest lumesajust liikusime edasi 'Vahemere' poole. Tegemist siis tegelikult Estonia põlevkivikaevanduse settebasseiniga nr 3, mis läbib aastas 30 000 000 tonni kaevandusvett, päevas ca 82 000 tonni. Sealt liigub vesi edasi looduslikesse veekogudesse lõpp-peatusega Soome lahes. Omamoodi kummastav oli seista seal basseini kaldal ja mõelda, et maailmas on paiku, kus merevesi ongi selline - värviline, kirgas ja rõõmus :). Küll oleks mõnus sellises möllata!
Basseini juurest lahkudes saime peagi uue elamuse osaliseks. Vanu mahajäetud turbavälju katsid valendavad tupp-villpeade väljad. Oleme näinud üksikuid puhmaid, kuid niimoodi massina koos esmakordselt. Paraku oli paduvihm meie eest just läbi käinud, ning need haprad elegantsed tutid nägid üsna räsitud ja sorgus välja.
Lõpetuseks üks päikese käes kiiskav äsjavalminud, Balti riikides esimene omataoline, ainulaadne, metsloomasõbralik rauduss, mida mööda kulgeb tolmutult, heitgaasitult ja peaaegu müratult, põlevkivi.
Õhtul poole seitsme paiku asusime koduteele. Kõigi prognooside kohaselt oleksime võinud kodus olla kella üheksa paiku. Aga nagu lastega, eriti väikestega, reisides ikka, tuleb valmis olla ootamatusteks. Kui pisiplika leppis pika reisiga hästi, iseäranis hää oli kui auto liikus, siis Padaorust alates ei tahtnud ta enam sugugi vaiki olla. Olime teinud päeva jooksul mitmeid sirutus-liigutuspause, kuid siis sai tema mõõt ilmselt täis. Tuli teha veel üks lisa toidutamise-mähkutamise paus, kuna lihtsalt mootorisurin teda enam ei rahuldanud. See tähendas tagasi kiirustamise trassilt mahasõitu ning üldse ajakulu üle tunni. Aeg ajaks, õnneks oli viimasest pausist abi. Puhkusereisi võlu selles ju seisnebki, et ei pea kuskile kiirustama. Nii jõudsimegi koju enamvähem täpselt kell üksteist. Tänasime ilmataati, tänu kellele meie algselt plaanitud kahepäevasest reisist sai ühepäevane - pisipiigale oleks kaks päeva järjest liiga kurnav olnud.
Tellimine:
Postitused (Atom)