Jälle ratastel!

Oooh, võimas oli see tunne! Suvine õhtupäike, tuulekene soe, küla vahel vinav lehmakoogilõhn sõõrmeis... suvi oma täies hiilguses! Väntad ja väntad, kord kiiremini, kord aeglasemalt... pisike Mauri selja taga nihelemas. Tegi väikemees ju oma elu esimest rattasõitu! Vaatamata juba hilisele õhtutunnile ja peatselt saabuvale uneajale näis kutt sõiduga igati rahul olevat. Isegi kiivri, mis talle elus esimest korda pähe sai pandud, vastu ei tulnud suuremat protesti. Ju ümbritsev ja teismoodi tegemine-olemine oli niipalju põnev, et "võõrkeha" peas ei tulnud sõidu aeg enam meeldegi... Põnglane nokitses minu selja taga omi asju, uudistamist oli ju palju, mina aga tallasin pedaale ja mõtisklesin omaette, et kuda ma küll olen need kaks aastat ilma rattasõiduta hakkama saanud... Aga nii vahva on nüüd - pistad poisi tooli ja annad muudkui aga minna! Enam ei peagi üksi väntama, väike abiline on ju ühes ;) Mine tea, kui suve jooksul selle va õige sadula maitse jälle kätte saab, ehk teeb suve lõpupoole ühe pikema matkagi... nii kangesti tahaks ju...

Põnglane põõnab praegu oma lõunatudi, üritame siin issiga õhtuseks jaanituleks materjanti kokku korjata, grillimise platsi valmis seada ja muid toiminguid õhtuseks mõnusaks äraolemiseks toimetada. Aga kindlasti leiab ka ühe tunnikese, et teha üks eilane tiir, kui väikemees unest ärganud on :)