Tähtis päev

Reedel, 7. novembril, oli põnglasel lasteaias tähtis päev – toimus isadepäeva pidu, laste esimene pidu aias, esimene esinemisega pidu. Või noh, mis esinemist nüüd nii pisikestel ikka on, kuid väikese taidluse olid kasvatajad välja mõelnud küll.
Kui kell 16.00 olid kõik kokku kogunenud, läksime saali. Mingil põhjusel võttis see osadel pisidel nutujoru lahti, ju loodeti vist koju saada... Aga kui kasvataja klaveril esimesed noodid ette mängis, said lapsed justkui uue hoo sisse. Kavas olid liikumismängud issiga. Paraku vastupidiselt eilsetele kasvatajaabi sõnadele "Mauri on läbi päeva nii elurõõmus ja üks aktiivsemaid lapsi rühmas", hoidis poiss kui liimitult ainult emme külge, isegi issiga ei lepitud olema. Nii olingi mina see "issi", kes lapsega klaverihelide saatel ühisesse mänguringi mängima läks. Ja oh seda väikeste laste ettearvamatut käitumist – poiss keeldus üleüldse sülest maha minema, ehk et siis mängisin ainult mina, poiss hoidmas klammerdunult ümber minu. Kui mina enam "sületantsu" teha ei jaksanud, läksime istusime ja vaatasime teisi tantsimas-mängimas. Peale iga loo lõppemist plaksutati tubli esinemise eest, kuid võta näpust, poiss ei lubanud mul plaksutada ka – jõuga suruti emme käed sülle kokku. Nii me siis istusime vaikselt ja lihtsalt vaatasime. Tore oli see – mängiti-hullati emme-issiga, kõik oli justkui tip-top lahe ja siis erinevatel ajahetkedel hakkas nii üks kui teine pisike südantlõhestavalt nutma. Täiesti arusaamatu :)!
Kui mängud mängitud, läksime tagasi rühmatuppa, kus meid ootasid rikkalikult maiustustega kaetud lauad ning veel ühistegevusi koos issiga. Muidugi ikka vabatahtlikult, kedagi ei sunnitud. Nii otsustasid ka meie pere meesliikmed osaleda ühises savivoolimisaktsioonis, mis jällegi poisi osalemise poolest väga tagasihoidlikuks jäi ja iss siis omi oskusi proovile pani.
Tõelist aktiivset huvi äratas poiss maiustustelaua vastu, millelt oli vaja ära proovida kõik seal pakutav (va mammud ja puuviljad), suisa nii, et ühes käes üks, teises teine maius ja siis veel alustassitäis nina ees. Kui ma selle lõpuks avastasin, siis noh... ega ei olnudki enam midagi teha. Eks ma siis jõudumööda aitasin tal maiustada :).
Kokkuvõttes oli üks vahva ja teistmoodi päev. Tänud kasvatajatele korraldamast ja tänud issile! :)