Reede, 20. aprill 2012

Nimega tüdruk

Eile, 19. aprillil, õnnestus meil ometi käia ära Õnnepalees, Tallinna Perekonnaseisuametis, tirtsule nime panemas ja sündi registreerimas. Ei teagi miks, aga mulle on olnud oluline teha seda koos lapsega – ikkagi ju tema elu tähtis sündmus, mis sest et ta ise sellest midagi ei tea :). Ka poisile nime pannes sai poiss kaasa võetud. Seekord jäi poiss lasteaeda, käisime kolmkesi – ikka asjaosalised koos.
Mõlemal korral on olnud soe vastuvõtt ja teenindus. Tirtsu registreerimine võttis aega umbes 15 minutit. Kuigi see polnud pikk aeg, hakkas lapsel õueriietega turvahällis lõpuks päris palav... aga seda magusam näis uni olevat.
Kui kuus aastat tagasi anti poisile helesiniste kunstnahast kaante vahel kena A5 formaadis trükitud sünnitunnistus, siis nüüd saab ametliku dokumendina näppu tavalise A4 valge paberilehe, millel prindimustad numbrid-tähed tunnistavad sinu lapse sündi. Kuivalt, ametlikult. Küll aga antakse meenena kaasa eelmise sünnitunnistusega samas suuruses ja sarnaste kaante vahel (tüdrukutel siis roosa) nimetunnistus. Minu silmale näeb ta kena ja armas välja, kuid tegu on siis vaid ainult meenega, mitte ametliku dokumendiga.
Ja üllatus-üllatus – kui laps, kelle üks vanematest on Tallinna kodanik (on olnud seda terve oma elu) ja teine mitte, ei ole laps, kes vääriks linna/kov sünnitoetust (mitte punast pennigi) ega isegi mitte beebipakki, siis nüüd äkki on seesama laps lapse vääriline ning talle kingitakse Tallinna kodanikuks saamise puhul kausike ja kruus kirjaga "Väikesele tallinlasele" ning raamat "Las laps loeb" (poisi ajal raamatut ei antud). Mitte et ma oleks kade või ei saaks kuidagi nende toetusteta hakkama aga lihtsalt mulle, kui lapsevanemale, ei mahu hinge, kuidas seesama linn, kelle kodanikuks too pisike inimesehakatis saab, teeb juba sünnihetkel vahet, keda ta soosib ja keda mitte. Justkui need lapsed, kelle vanemad siis ühel või teisel põhjusel ei ela ametlikult ühe katuse all, ei olegi lapsed?! Mõtlen siin nukralt omaette, et mida me üldse oma tuleviku ühiskonnalt ootame, kui juba sündides ootab meid ees selline vastuvõtt?! Kuidas ma hiljem seletan oma lastele, et üks laps oli linnale oluline aga näe, teine enam mitte... Ah, aga mitte sellest ei tahtnud ma eilse tähtsa sündmusega seoses rääkida.

Siin siis võrdluseks poisi saadud komplekt ja tüdruku oma. Minu meelest väga toredad ja vahvad komplektid on, armsakesed. Poiss kasutab neid igapäevaselt hea meelega.


Küll aga on mulle arusaamatu, miks tehakse väikese lapse, kelle käekesed on niigi haprad ja liigutused koordineeerimata, joogikruus nii suur ja raske (hetkel tüdruku oma siis, poisi oma on igati ok)?! See on mulle paras tee- või kohvikruusiks, ei kujuta ette väikest last hambad ristist piimakruusi suule ammutamas... Kuidas ikka mõnikord üldse ei mõelda, mida tehakse? Loomulikult võib oodata, kuni väike kodanik kasvab suureks... aga no milleks?! Ja kuidas ma ikka lapsele kingitud kruusi endale võtan? Ei sobi nagu...


Antud teema lõpetuseks panen siia nimetunnistuse vahel oleva väga armsa luuletuse:

4 kommentaari:

  1. Lapsele seletadki pärast, et seadus oli kehvasti tehtud ja nüüd tehti parem. Näe ikka positiivset külge.:)
    Minu meelest on seadused kahjuks sageli lõpuni läbimõtlemata.....
    C.

    VastaKustuta
  2. Palju õnne värskele nimeomanikule!

    VastaKustuta
  3. Pisibeebi suhtes ollakse veel tolerantne, meie lapsuke sai ka kingitusi, kuigi ema pole siia maakonda sissekirjutatud. Aga vot kooliskäiatel on selle sissekirjutisega suur vahe kohalikega. Väga head õppijad ja võistlustel kaasalööjad, keskmine sai jälle üleriigilisel jutuvõislusel Tallinna raekojas auhinna, aga maakondlikel ja valla üritustel on need lapsed "tühi koht", ainult õpetajad üritavad oma initsatiivil (ja arvata, et oma raha eest) siluda seda ebavõrdsust.

    Kahju muidugi, et ei saa bernaga tegelda, seda "surnuks armastada" armastavat peab juba pisikesest peale pidevalt treenima, meie oma veel siiani katsetab, et vast leidub mõni keda tagumikuga pikali müksata, käpa alla saada ja ilaseks limpsida. Viimasel ajal komme trügida noorematega majja ja kohe kiiresti nelja jalaga minu tuppa voodisse ning teeselda magajat kes ei kuule miskit ega keskit, pane või voodi ümber ka raadiopiire.

    Õnne, tervist ja päikselist kevadet pisipiigale ja ka teistele!
    Hiline

    VastaKustuta
  4. Millise nimega pisipiigat õnnistati?

    VastaKustuta