Kaks päeva peale viimast blogikannet hakkasid piiga ihule tekkima väikesed täpikesed. Alguses olid nad üsna harvad ja märkamatud, kuid mida aeg edasi, seda vihasemaks läksid. Ja nagu ikka, kui mingi häda käes, on parasjagu tegemist nädalavahetusega ja perearsti puhkepäevadega. Arvata võis, et tegu on penitsilliini allergiaga, kuigi ülejäänud pereliikmetel pole sellega probleemi olnud. Kummaline tundus vaid, et see peale kuuendat päeva alles välja lõi. Vaatamata selle, et lõpetasin lapsele rohu andmise, muutus ta aga järjest täpilisemaks, kuniks esmaspäeva hommikuks oli piiga üleni üks suur punane täpp ehk normaalset heledat nahka paistis kohati vaid väikeste täpikestena. Kergelt paistes oli ka nägu. Terve pühapäeva olin jälle valveseisakus, et kui olukord hulluks läheb, tuleb kiirabi kutsuda. Seda õnneks vaja ei läinud ning uue arginädala esimese päeva hommikul helistasin kohe perearstile, mispeale viimane kirjutas välja allergiarohu. Selle infolehel aga algas manustamise õpetus ka alles alates teisest eluaastast, siis ta krõbistas läbi telefoni hoolega paberites ning klõbistas arvutis, mille tulemusena siis vajaliku normi teada sain. Lippasin ruttu apteeki. Siis ma veel ei teadnud, et see retseptiravim on. Apteekrilt rohtu küsides ütles too, et see on retseptiravim, kas mul retsept on. Kas ma siis ei pannud suures pabinas tähele, et on retseptikas või unustas perearst mainida, kuid arvasin, et kuna arst mind seda rohtu tooma saatis, et ju siis peab digiretsept olema. Ja näe, oligi! Tänasin õnne, et olin kiiruga ka ID-kaardi kaasa võtnud, kuigi IK on mul peas aga kahtlen, kas nad ainut IK alusel rohtu väljastavad, pean ikka tõestama ju, et see minu IK on. Esimene kord, kus ma tundsin omal nahal, et see digiretsept on ikka üks hiiglama hea asi, muidu oleks pidanud veel polikliinikusse jooksma ja ootama, millal ükskord arstile ligi pääsen jne. Nüüd aga hops apteeki, rohi käes ja hops koju tagasi :). Õhtuks ilmutas punaste täppide pealetung taandumise märke ning järgmise päeva õhtuks olid nad alistatud, vaid mõned üksikud visad täpid osutasid veel päevake vaprat vastupanu, misjärel olid nemadki sunnitud võitlustandrilt lööduna lahkuma. Peagi oli piiga jälle roosa ja rõõmus nagu ennemuiste, kimbutama jäi vaid öine köha. Kummaline oli see, et köhaatakk tuli kallale nii kord öö jooksul, mõnikord isegi kuni tund pikk, kuid päeval ei poolt piuksugi. Siinkohal tänud Trummile heade nõuannete eest! Viimased kaks ööd oleme maganud ühe jutiga hommikuni. Nii raskelt ma kohe kindlasti ei maga, et midagi ei kuule, järelikult pole siis köha kimbutamas käinud :). Aga täna ma veel ei hõiska, eks järgnevad päevad anna arutust... kui köha peaks siiski jätkuma, tuleb hakata asja põhjalikumalt uurima. Loodan parimat.
Viimane möödunud nädal on piiga ka korralikult jälle sööma hakanud, kogub hoolega (kilo)gramme. Omakeskis siin naerame, et meil on varsti oma väike Baruto. Õnneks nii 'hull' asi siiski ei ole, liigub ta ka samavõrra aktiivsemalt. Nii vahva on vaadata, kui me õhtuti perega diivanil istume, kuidas ta meile siis tantsib. Ühe käega hoiab oma mänguaiast kinni, teine käsi on kõrval kõrgel (teeb lefa-lefa) ja laseb end põlvist kükki-püsti-kükki-püsti. Ja niimoodi kiiresti-kiirest ja lõpmatu arv kordi, ise sealjuures laia naeru lõkerdades. Ei meil ole siis silmi-kõrvu ühegi TV uudise jaoks, lihtsalt vaatame üheskoos tüdrukutirtsu ja naerame koos temaga. Kui ta nüüd julgeks selle viimase käekese ka lahti lasta, siis hakkaks ta varsti meil käima... aegajalt unustab end ning seistes laseb käed lahti...
Oma kümnenda kuu sünnipäeval tegi suhu ka kolmanda hamba, ülejärgmisel päeval peale seda ka neljanda.
Üks õhtu poisile lasteaeda järgi minnes rääkis mulle kasvataja, et neil oli täna olnud tita-teemaline päev. Ehk poiss oli olnud tüdruku tegemistest nii õhinas ning jaganud oma muljeid kasvataja ja teiste lastega. Ja et ka teised lapsed veidi rohkem teemast aru saaksid, olid nad siis natuke üheskoos jutelnud ja arutlenud selle teema üle. Seda enam, et kahel rühmalapsel on lähitulevikus oma isiklikku väiksemat õde-venda oodata. Selline aktuaalne teema siis.
Ja nii tore on vaadata, kuidas poiss oma väiksemat õde ikka hästi hoiab. Küll jagub talle kallistusi, kaisutusi, musisid ja muidu hellust. Aga eriti meeldib talle muidugi, kui tüdruk naerab, naerab oma siirast ja avalat naeru. Siis on poiss valmis tegema ennastunustavalt mida iganes, et vaid kuulda tirtsu naerulaginat. Tihtipeale lõppeb see sellega, et ka poiss kõõksub naeru lagistada. Ja siis, üksteise võidu kaigub nende naer üle terve korteri. See on nii armas! :)
Ka esimesi sõnu sätime juba suhu. Mõnikord ei saa küll aru, kas on juhuste kokkulangevus või tuleb see teadlikult, kuid see polegi tähtis...
* * *
Ükspäev, kui õues siras päike ja oli muidu ilus ilm, jäi poiss aiast koju. Viimasel ajal kipub olemagi pool aega kodus, pool aias. Aias käimegi rohkem selle pärast, et poisile endale meeldib teiste lastega koos mängida ning aeda läheb hea meelega. Kuna sügisel seisab ees koolitee algus, on hea praegu ikka kollektiivses tegevuses osaleda. Kui ta aga hommikul mulle ütleb, et ta ei taha täna minna ning otsest vajadust teda sinna viia ei ole, siis lasen tal koju jääda. Sügisest tuleb distsipliin, kus 'peab', et olgu tal siis praegu see väikene vabadus... no eks minul endal ka :). Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis sellest, et kui piiga lõunaund magas ja mammi temaga koju jäi, läksime meie poisiga uisutama. Tähtis on see sündmus selle poolest, et poiss ei ole seda kunagi varem teinud. Ja seda ühel lihtsal põhjusel – siinses uisulaenutuses polnud väiksemale jalale uiske, kuid üheks hooajaks, et paar korda jalga panna, neid osta polnud aga mingit mõtet. Ja kuna poiss siin juba mitu päeva lunis, siis tegimegi endile sellise mõnusa uisutamise lõuna.
Lapsed on ikka üllatavalt tublid. Kulus umbes 10 min koos poisiga jääl kui ta juba ise kindlaid samme võttis. Alguses oli küll rohkem pikali kui püsti, kuid see pakkuski talle lõbu. Teinud talle viimaks ikkagi selgeks, et uisutamise võlu seisneb püsti jäämises, mitte maas püherdamises ning olles veendunud, et ta saab juba edukalt ise uiskudega püsti tõustud, jätsin ta mõneks hetkeks isekeskis harjutama ning läksin ja võtsin endale ka uisud. Tööpäeviti on ses suhtes hea, et valdav osa inimesi on siiski tööl ja koolis ning kogu liuväli oli ainult meie kahe päralt. Tirinud liuvälja kõrval asuval pingil uisud endale jalga, ukerdasin nagu puujalgadega kits jääle. Nii hea oli, et keegi ei näinud :). Aga kihk jälle uisutada oli nii suur, et ega see suurt ei seganudki. Sellest on oma 15 aastat või rohkemgi, kui minul viimati uisud all olid. Esiti ei osanudki seal jää peal nagu miskit teha. Silme ees oli pilt mammist, kel siiani veel käsi kipsis ja mõtlesin aina, et kui peaksin siia jääle prantsatama ja ka mõne kondi murdma, et siis läheb meil ikka jamaks... Kuid mida aeg edasi, seda vähemaks jäi kramplik olek. Päris nooruse uljust põue ei pugenudki, kuid sain siiski üsna edukalt hakkama. Ja päris tervet tundi me esimesel korral jääl olla ei jaksanudki. Üldkokkuvõttes oli meil hästi tore, poisile meeldis väga ning paar päeva hiljem kordasime päikesepaistelist lõunatundi uiskudel. Peale seda mingil ajal rühma lastest keegi väitis, et uisutamine pidi olema plikade värk. Tea, kas ongi asi selles või on lihtsalt poisi uudishimu raugenud, kuid juba nädala jagu pole ta enam jääle kippunud...
No vot, sellepärast me ju lapsi tahamegi, et siis saab süüdimatult taas uisutada, kelgutada ja nukkudega mängida :D Mde, ma käin praegu lasteaias - ükspäev sain isegi kommi :)
VastaKustuta