Kips on surnud, elagu kips!

Esmaspäev, 25. veebraur.
14:10 tuli poiss õuest tuppa suure nutuga. Tegin koos piigaga lõunauinakut ja ei saanud kohe mittemillestki mitte mõmmigi aru... Järgnes mõningane Browni liikumine läbi uneudu. Saanud poisil märjad riided seljast, jootsin talle klaasi suhkruvett. Järgmisel hetkel, kui endale mineku riided olin selga tõmmanud, poiss enam ei suhelnud, istus täiesti vaikselt, liikumatult diivanil. Enne kui jõudsin veel suuremasse paanikasse sattuda, kostist sealt vaikset norskamist. Poiss oli end hetkega kogu ümbritsevast maailmast välja lülitanud. Kuigi tahtnuks ta sinna niimoodi suure rahu sisse jätta, olin siiski sunnitud ta meite sekka tagasi kutsuma.
15:00 jõudsime vanaisa abiga lastehaiglasse.
15:25 paljastasin traumapunkti vastuvõtus poisi käsivarre. "See on jah päris kole" kuulsin eemalt kirjutuslaua tagant spetsialisti kommentaari. Ega rohkem ei uuritudki, käsi fikseeriti miskisele alusele, vormistati vajalikud paberid ja saadeti edasi röntgenisse. Enne minekut sai poiss hea sutsaka valuvaigistit.
15:43 tegi röntgeniaparaat klõps-klõps.



15:50 samas kabinetis, kust alustasime. Hästi palju igasugust infot, milles üritasin orienteeruda. Süüa ei tohi, juua ei tohi... Samaaegselt veeretati sisse sama ratastool, millega hetk tagasi olime röntgenist naasnud. Seejärel asusime juba teele – õde poisiga ees, mina kodinatega järgi. Möödaminnes, kuskil vahepeal, sain riided garderoobi antud.
16:10 jõudsime ortopeedia osakonna palatisse. Nii kui poiss palatisse ja voodisse pikali sai, jäi ta kohe magama. Oleks ma suitsumees, tõmmanuks pikkade mahvidega endale seda va tossu sisse. Aga näe, ei ole. Närv oli püsti ja päädis see pisaraga silmanurgas. No mis teha, olen juba kord selline. Kes lastevanemaist ikka tahab, et lastega õnnetusi juhtuks... Õnneks oli kaks õde meie juures (mingid paberid olid vaja veel täita) ning rääkimine tõi ratsionaalse mõistuse tagasi. Õed (üks oli vist praktikant, vähemasti teda juhendati) olid muhedad ning tiba sai huumoritki, mis mõjus pinge maandajana väga hästi. Kui õed läinud ja pojaga kahekesi palatisse jäin, hakkasin sebima ülejäänud päeva korraldust. Kodus vajas mind ka üks pisike tirts. Kuigi mammi oli temaga, oleks olnud ülejäänu tema õlgadele jätmine, tänu tema viletsale tervisele, talle üle jõu käiv. Pool tunnikest hiljem ärkas poiss, tahtis vetsu. Oli üldse igati hipsadi-hopsadi nagu polekski midagi viga olnudki. Eks see oli see süsti viljastav mõju :). Aga tore oli jälle "oma last" näha.
16:45 saabus Märt, viis mind koju ja läks tagasi poisi juurde.
19:45 süsti mõju taandus ning valu võttis taas võimust. Hetkel aga uusi vaigisteid ei antud, kuniks polnud kindel, mis saab edasi.
20:25 saabus, nagu lubatud, narkoosi brigaad. Poiss sõidutati issi saatel voodiga opiruumi, peale patsiendi edukat uinumist aga kamandati iss tagasi palatisse.
20:40 sõidutati kipsiga kokku lapitud veel magav laps palatisse tagasi. Äraoldud ajal siis spetsailistid reponeerisid ehk maakeeli väänasid luu paika ja panid kipsi.
21:05 peale ärkamist uuesti pildistama. Röntgeni ukse taga ootas ees juba teismeline neiu, kellel oli peale narkoosi ülimalt lõbus olla, vaatamata sellele, et lennukad kaared lumelauaga Valgehobusemäel olid mõlemad käed valgesse kipsi mähkinud.
21:25 kinnitas arst, et op õnnestus ja kõik luud on taas õiges kohas.
22:30 vahetasime Märdiga kohad. Olin haiglas juba pool tundi varem, kuid pidin voodikoha saamiseks end sisse registreerima. Kellegi soomlase paberite vormistamine võttis aega pool tundi! Ja ootama pidin ma selle aja selleks, et öelda vaid oma isikukood!
*
Kodus toimetades oli rahulikult aega asjade üle järele mõelda, et mis siis ikkagi juhtunud oli. Poiss rääkis küll, et oli lumehange otsast hüpanud ja et hange keskel oli auk ja oli auku kukkunud ja siis oi veel oma kolmas ja neljas versioon sellest asjast. Haiglast koju tulles käisin siis maja taga hoovis seda salapärast hange kaemas. Lapsed on juba mõnda aega tagasi (ilmselt eelmiste sulailmadega) ehitanud umbes meetri kõrguse kindluse, puha ukse ja mõne aknaauguga ning kindluse juurde viis kaldtee, kindluse poolne ots umbes 2/3 müüri kõrgune. See kõik oli eelnevaid ilmu arvestades kenasti jäässe läinud ja igati kindluse kohaselt vastupidav ehitis. Vaadates seda ja viies poisi sõnad pildiga kokku, oli toimunud järgmine – poiss oli tulnud jooksuga mööda kaldteed ja tahtis hüpata sealt kindlusesse sisse, kuid viimases otsas oli jalg ära libisenud ning maandunud kogu kiiruse ja raskusega sinna jääst ümara serva peale, sealt edasi siis auku kukkunud. Asi ei olnudki mitte maapinnale maandumises, vaid selles ümaras jääst servas. Poiss ei murra üldiselt kergesti luid, kuid nüüd kohapeal asja analüüsides tundus olukord loogiline.
*
Öö haiglas möödus meil kenasti, poiss magas üldiselt rahulikult ja läbi une keeras end igatepidi nii nagu ta keha paremaks arvas. Paar korda tahtis vaid juua. Hommikul oli igati krapsakas, käsi ei valutanud ega midagi. Isu oli lapsel ka õnneks päris hea.
09:20 lõikas õde eelmise päeva siduse lahti ja sidus uuesti lõdvemalt kokku, et käel oleks ruumi paistetada.
12:20 käis arst teda vaatamas ja infot jagamas. Lubati koju!
15:00 jäi kodus diivanil magama.
19:00 olin sunnitud lapse üles ajama, õhtusöök vajas söömist ja laps oma voodisse ümber toimetamist. Käsi ei valutanud ikka veel, ega andnud enda olemasolust kuidagi märku. See hakkas murelikuks tegema. Igaks juhuks kontrollisime, kas sõrmed ikka liiguvad. Liikusid :).
*
Täna hommikul kl 6 aeti mind üles, käsi valutas ja ei lasknud lapsel magada. Tundub, et kõik funktsioonid siiski töötavad ning hakkavad kulgema normaalsetesse rööbastesse, kui seda nii saab nimetada.

Meid oleks nagu oodatud sinna lastehaiglasse – voodites olid nodsulahedad linad :).

Et hakkaski elu juba normaalseks muutuma – tervelt 20 päeva sai me pere olla ilma kipsita ja umbes viimased 14 päeva on ka tüdrukutirts end terve inimese moodi tundnud. Tegime juba ka pikemaid jalutuskäike väljas ja kõik näis kulgevat oma õiges rütmis. Niipalju siis sellest :).

Täpid ja uisud

Alles see oli kui aasta 2012 ulatas käe 2013-le. Kohe-kohe saab otsa alanud aasta esimene kuu. Aru mina ei saa kuhu see aeg nii kiirelt kaob. Tundub, et mida päev edasi, seda kiiremini ta me sõrmede vahelt minema voolab...
Kaks päeva peale viimast blogikannet hakkasid piiga ihule tekkima väikesed täpikesed. Alguses olid nad üsna harvad ja märkamatud, kuid mida aeg edasi, seda vihasemaks läksid. Ja nagu ikka, kui mingi häda käes, on parasjagu tegemist nädalavahetusega ja perearsti puhkepäevadega. Arvata võis, et tegu on penitsilliini allergiaga, kuigi ülejäänud pereliikmetel pole sellega probleemi olnud. Kummaline tundus vaid, et see peale kuuendat päeva alles välja lõi. Vaatamata selle, et lõpetasin lapsele rohu andmise, muutus ta aga järjest täpilisemaks, kuniks esmaspäeva hommikuks oli piiga üleni üks suur punane täpp ehk normaalset heledat nahka paistis kohati vaid väikeste täpikestena. Kergelt paistes oli ka nägu. Terve pühapäeva olin jälle valveseisakus, et kui olukord hulluks läheb, tuleb kiirabi kutsuda. Seda õnneks vaja ei läinud ning uue arginädala esimese päeva hommikul helistasin kohe perearstile, mispeale viimane kirjutas välja allergiarohu. Selle infolehel aga algas manustamise õpetus ka alles alates teisest eluaastast, siis ta krõbistas läbi telefoni hoolega paberites ning klõbistas arvutis, mille tulemusena siis vajaliku normi teada sain. Lippasin ruttu apteeki. Siis ma veel ei teadnud, et see retseptiravim on. Apteekrilt rohtu küsides ütles too, et see on retseptiravim, kas mul retsept on. Kas ma siis ei pannud suures pabinas tähele, et on retseptikas või unustas perearst mainida, kuid arvasin, et kuna arst mind seda rohtu tooma saatis, et ju siis peab digiretsept olema. Ja näe, oligi! Tänasin õnne, et olin kiiruga ka ID-kaardi kaasa võtnud, kuigi IK on mul peas aga kahtlen, kas nad ainut IK alusel rohtu väljastavad, pean ikka tõestama ju, et see minu IK on. Esimene kord, kus ma tundsin omal nahal, et see digiretsept on ikka üks hiiglama hea asi, muidu oleks pidanud veel polikliinikusse jooksma ja ootama, millal ükskord arstile ligi pääsen jne. Nüüd aga hops apteeki, rohi käes ja hops koju tagasi :). Õhtuks ilmutas punaste täppide pealetung taandumise märke ning järgmise päeva õhtuks olid nad alistatud, vaid mõned üksikud visad täpid osutasid veel päevake vaprat vastupanu, misjärel olid nemadki sunnitud võitlustandrilt lööduna lahkuma. Peagi oli piiga jälle roosa ja rõõmus nagu ennemuiste, kimbutama jäi vaid öine köha. Kummaline oli see, et köhaatakk tuli kallale nii kord öö jooksul, mõnikord isegi kuni tund pikk, kuid päeval ei poolt piuksugi. Siinkohal tänud Trummile heade nõuannete eest! Viimased kaks ööd oleme maganud ühe jutiga hommikuni. Nii raskelt ma kohe kindlasti ei maga, et midagi ei kuule, järelikult pole siis köha kimbutamas käinud :). Aga täna ma veel ei hõiska, eks järgnevad päevad anna arutust... kui köha peaks siiski jätkuma, tuleb hakata asja põhjalikumalt uurima. Loodan parimat.
Viimane möödunud nädal on piiga ka korralikult jälle sööma hakanud, kogub hoolega (kilo)gramme. Omakeskis siin naerame, et meil on varsti oma väike Baruto. Õnneks nii 'hull' asi siiski ei ole, liigub ta ka samavõrra aktiivsemalt. Nii vahva on vaadata, kui me õhtuti perega diivanil istume, kuidas ta meile siis tantsib. Ühe käega hoiab oma mänguaiast kinni, teine käsi on kõrval kõrgel (teeb lefa-lefa) ja laseb end põlvist kükki-püsti-kükki-püsti. Ja niimoodi kiiresti-kiirest ja lõpmatu arv kordi, ise sealjuures laia naeru lõkerdades. Ei meil ole siis silmi-kõrvu ühegi TV uudise jaoks, lihtsalt vaatame üheskoos tüdrukutirtsu ja naerame koos temaga. Kui ta nüüd julgeks selle viimase käekese ka lahti lasta, siis hakkaks ta varsti meil käima... aegajalt unustab end ning seistes laseb käed lahti...
Oma kümnenda kuu sünnipäeval tegi suhu ka kolmanda hamba, ülejärgmisel päeval peale seda ka neljanda.
Üks õhtu poisile lasteaeda järgi minnes rääkis mulle kasvataja, et neil oli täna olnud tita-teemaline päev. Ehk poiss oli olnud tüdruku tegemistest nii õhinas ning jaganud oma muljeid kasvataja ja teiste lastega. Ja et ka teised lapsed veidi rohkem teemast aru saaksid, olid nad siis natuke üheskoos jutelnud ja arutlenud selle teema üle. Seda enam, et kahel rühmalapsel on lähitulevikus oma isiklikku väiksemat õde-venda oodata. Selline aktuaalne teema siis.
Ja nii tore on vaadata, kuidas poiss oma väiksemat õde ikka hästi hoiab. Küll jagub talle kallistusi, kaisutusi, musisid ja muidu hellust. Aga eriti meeldib talle muidugi, kui tüdruk naerab, naerab oma siirast ja avalat naeru. Siis on poiss valmis tegema ennastunustavalt mida iganes, et vaid kuulda tirtsu naerulaginat. Tihtipeale lõppeb see sellega, et ka poiss kõõksub naeru lagistada. Ja siis, üksteise võidu kaigub nende naer üle terve korteri. See on nii armas! :)
Ka esimesi sõnu sätime juba suhu. Mõnikord ei saa küll aru, kas on juhuste kokkulangevus või tuleb see teadlikult, kuid see polegi tähtis...

* * *
Ükspäev, kui õues siras päike ja oli muidu ilus ilm, jäi poiss aiast koju. Viimasel ajal kipub olemagi pool aega kodus, pool aias. Aias käimegi rohkem selle pärast, et poisile endale meeldib teiste lastega koos mängida ning aeda läheb hea meelega. Kuna sügisel seisab ees koolitee algus, on hea praegu ikka kollektiivses tegevuses osaleda. Kui ta aga hommikul mulle ütleb, et ta ei taha täna minna ning otsest vajadust teda sinna viia ei ole, siis lasen tal koju jääda. Sügisest tuleb distsipliin, kus 'peab', et olgu tal siis praegu see väikene vabadus... no eks minul endal ka :). Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis sellest, et kui piiga lõunaund magas ja mammi temaga koju jäi, läksime meie poisiga uisutama. Tähtis on see sündmus selle poolest, et poiss ei ole seda kunagi varem teinud. Ja seda ühel lihtsal põhjusel – siinses uisulaenutuses polnud väiksemale jalale uiske, kuid üheks hooajaks, et paar korda jalga panna, neid osta polnud aga mingit mõtet. Ja kuna poiss siin juba mitu päeva lunis, siis tegimegi endile sellise mõnusa uisutamise lõuna.
Lapsed on ikka üllatavalt tublid. Kulus umbes 10 min koos poisiga jääl kui ta juba ise kindlaid samme võttis. Alguses oli küll rohkem pikali kui püsti, kuid see pakkuski talle lõbu. Teinud talle viimaks ikkagi selgeks, et uisutamise võlu seisneb püsti jäämises, mitte maas püherdamises ning olles veendunud, et ta saab juba edukalt ise uiskudega püsti tõustud, jätsin ta mõneks hetkeks isekeskis harjutama ning läksin ja võtsin endale ka uisud. Tööpäeviti on ses suhtes hea, et valdav osa inimesi on siiski tööl ja koolis ning kogu liuväli oli ainult meie kahe päralt. Tirinud liuvälja kõrval asuval pingil uisud endale jalga, ukerdasin nagu puujalgadega kits jääle. Nii hea oli, et keegi ei näinud :). Aga kihk jälle uisutada oli nii suur, et ega see suurt ei seganudki. Sellest on oma 15 aastat või rohkemgi, kui minul viimati uisud all olid. Esiti ei osanudki seal jää peal nagu miskit teha. Silme ees oli pilt mammist, kel siiani veel käsi kipsis ja mõtlesin aina, et kui peaksin siia jääle prantsatama ja ka mõne kondi murdma, et siis läheb meil ikka jamaks... Kuid mida aeg edasi, seda vähemaks jäi kramplik olek. Päris nooruse uljust põue ei pugenudki, kuid sain siiski üsna edukalt hakkama. Ja päris tervet tundi me esimesel korral jääl olla ei jaksanudki. Üldkokkuvõttes oli meil hästi tore, poisile meeldis väga ning paar päeva hiljem kordasime päikesepaistelist lõunatundi uiskudel. Peale seda mingil ajal rühma lastest keegi väitis, et uisutamine pidi olema plikade värk. Tea, kas ongi asi selles või on lihtsalt poisi uudishimu raugenud, kuid juba nädala jagu pole ta enam jääle kippunud...

Aasta esimene laks käes

1. jaanuaril oli piiga taas naerusuine ja palavikust ei märkigi. Mõtlesin endamisi, et ju see oli siis tema viis meile öelda, et tahab uut aastat omas kodus vastu võtta. Ka järgmisel päeval oli laps nagu terve laps ikka. Kuna polnud juba mitu päeva väljas käinud, korjasime pere kokku ning läksime suurde marketisse toiduvarusid täiendama. Koduseinte vaatamisele väike vaheldus ja saab minnes-tulles paar sõõmu värsket õhku ka.
3. jaanuaril, peale varaõhtust magamist, ei tundnud oma pisipiigat äragi, vaevalt kähises. Isegi korralikult nutta ei saanud, mingi hale kähin tuli vaid suust, sekka paukuvad 'haugatused'. Ikka hirmus oli kuulata. Lisaks muidugi veel ohtralt voolavat tatti, mis endale aegajalt, kui emmet-issit läheduses ei juhtunud olema, kätega mööda nägu laiali määriti. Iga aevastus ja köhatus tõi endaga kaasa haleda nutu. Ja tagasi oli tulnud ka palavik... Soe kummelitee meega ja Panadol õnneks leevendasid lapse olukorda.
Öö möödus läbi suurte raskuste. Iga on ju praegu selline, et iga väiksema ärritaja korral ronitakse krapsti püsti. Ja nii see öö siis möödus – püsti-pikali-püsti-pikali... lugematu arv kordi kuni hommikuni. Üksikud rahulikumad hetked, mil piiga tukastas, kuulasin valvsalt ta hingamist – õhk ninast läbi käia ei tahtnud ja suu kaudu ta veel korralikult hingata ei oska, ikka jõuliselt ja vilinaga veeti õhku läbi nina. Kui enam ei jaksanud, siis oligi nutujorinaga püsti. Lasin tal siis veidi aega nutta, sest teadsin, et vähemalt nendel hetkedel saab ta normaalselt hingata. Umbes pooltel kordadel võtsin ta lohutuseks või Humeri ninna pihustamiseks sülle. Kuna magan madratsiga põrandal, oli hommikuks mul sellest võimlemisest – lapsega põrandale istuli ja sealt jälle püsti – selg täiesti kutu. Enda kõrvale teda ka võtta ei tahtnud, kuna põrandal oli märgatavalt külmem ning oma voodi on ikka kindel turvaline paik. Pisipiiga katsumuste kõrval oli see muidugi tühine kõrvalnähe.
Hommikul oli olukord sama hull kui eelmisel õhtulgi. Arstist oleks abi ja tuge olnud, kuid olime ju perega maal, perearst aga linnas. Kohalikul lastearstil olid kõik ajad täis ja rohkemgi veel ning teatud kellaks pidi ta minema juba järgmisesse külla, küll aga öeldi, et võime veel tunni jooksul kabineti ukse taha minna, et ehk ikka saab nii väikese lapse üle vaadata. Aga kuidas ma ikka võtan palavikus ja haige lapse ning hakkan temaga ringi seiklema, mine tea, mis endale veel külge korjab, ega seal arsti juures ju terved lapsed käi. Helistasime siis linna perearstile, et kui ikka vaja, korjame kodinad kokku ja põrutame linna. Et kui minema peab, siis ju pole enam vahet, kas kohalikku külla või linna. Perearstiga sama teema, patsiente ukse taga rohkem kui väljastatud aegu ja registratuuris öeldi meile ka kohe ära, et ärge kohale tulema küll hakake. Mõne aja möödudes helistas perearst mulle õnneks ise tagasi ning sain edasiseks tegutsemiseks täpsemaid juhtnööre. Ega nii väikese lapsega ei olegi midagi enamat teha kui seda, mida juba teinud olin. Aga vähemasti oli endal hing rahulikum.
Öö möödus nagu eelminegi. Vastu hommikut avastasin, et tüdruk hingab läbi suu. Eks elu õpetab :).
Pühapäevaks oli piigal silmavaade juba selgem ning naer kippus jälle palgele, aevastustest ja köhatustest tuleva nutuga vaheldumisi. Aga ta oli juba märksa tegusam ja leidis mängudest endale huvitavat tegevust.
Esmaspäeva, 7. jaanuari, pealelõunal tulime ära linna ja käisime perearsti visiidil. Esmapilgul tundus piiga talle täitsa triksis-traksis, kops oli kuulates puhas ja piiga ei köhatanud kabinetis kordagi, arvas, et võiksime jätkata nagu seni. Igaks juhuks tegime ka ekspress vereproovi ja kuna see näitas põletikku, saime ikkagi antibiootikumikuuri. Köha pehmendamiseks, rinnale ja talla alla määrimiseks, ostsin ka hanerasvasalvi. Need hinnad on ikka müstilised. Eestis toodetud ja 5x väiksem totsik hanerasva on samas hinnas kui suuremas potsikus venemaal toodetud salv. Viimane lõhnab kergelt ka Vietnami salvi (Kuldtähe salvi) järgi. Olles seda nüüd mõned korrad kasutanud, tundub küll väga hea ja tõhus salv olema.
Tänaseks päevaks on tüdruk taas täis mängulusti ja rõõmu, vaid köha on veel jäänud. Õnneks on see lahtine ja tundub, et mingeid vaevusi talle ei tekita. Täna öösel piirdusime vaid paari ärkamisega.
Küll aga on maal palavikuga siruli Märt ja mina vahetaks õlgadest alates oma pea vähe tervema vastu. Esimene öö linnas möödus mulle vaevaliselt, kuid panin selle nö aklimatiseerumise arvele, on õhk keskküttega kivimaja korteris ju tunduvalt kuivem. Eile öösel oli aga tunne, justkui oleks kõrist eemaldatud nahk ja hingamisteedest limaskude. Eile päeval hakkas silmist ja ninast jooksma vett, õhtuks silmeümbrus kipitas ja oli punane, justkui filmis "Viirus" nakatanu. Täna öösel ärkasin selle peale üles, et nina oli kinni ja siis järsku 'lambist' sirises ninast ja silmist vett padjale. Ja nii mitmeid kordi. Ärkad, haarad rätiku järele ja enne kui sellega midagi teha jõuad, on padi juba märg... Ei mäletagi, et mul varemalt niimoodi olnud oleks.
No näis, kas poiss pääseb sellest või on ta lihtsalt veidi pikema vinnaga...

Pilk aeda kevadest sügiseni 2012

Meil oli perega plaanitud aastavahetus sõprade ja nende peredega, kuid pisipiigal lõi eile ootamatult palaviku üle 39. Nii jäimegi meie piigaga kahekesi koju ja meespere läks külla, kuna poiss ootas seda põnevusega juba mitmeid päevi. Kasutasin seda vaba aega siis pisukese kokkuvõtte tegemiseks:

Mai

• Maja esiselt platsilt, sissesõiduteest maja pool, juuriti välja ja veeti ära suured vanad kännud, likvideeriti ehitamisest jäänud suured betoonimurruhunnikud. Edasiseks jäi pinnase täitmine, mullaga tasandamine ja muruga viimistelmine.
• Võitlesin eelmisel suvel istutatud iiriste heaolu eest. Risoomid olid jäänud kevadiste lumesulavete märga meelevalda, mistõttu kippusid mädanema.
• Kullerkupud on lilled, millega seoses on palju erinevaid lapsepõlvemälestusi. Ikka meeldis mulle korjata neid niipalju kui pihku mahtus. Aastaid olen mehe jutu järgi teadnud, et ka siinkandis on koht, kus neid lahedasti kasvab, kuid varasematel aastatel pole meil nendega kas õnne olnud või pole lihtsalt aega olnud, kuid sellele välule sattusin sel kevadel esmakordselt. Ja nagu lapsepõlveski, korjasin neid nüüdki suure peotäie, mehega kokku kaks, nad on lihtsalt niivõrd võrratud!

Juuni

• Maja esiselt platsilt, sissesõiduteest teiselt poolt, sai ära veetud vana autoromu. Seda platsi olen ikka aegamisi koristanud ning läheb veel aega, enne kui see korda saab, ülejäänud olulisemad asjad enne.
• Saabus kaks koormat mulda. Optimistlik lootus oli, et kui saame need veetud, tellime veel paar juurde.
• Õitsesid eelmisel aastal seemnest kasvatatud idamagunad. Lilled, mida olen ammu oma aias näha tahtnud. Vaatamata kiuslikule vihmale, mis neid närtsutas, õitsesid rikkalikult ja pakkusid silmailu päris pikaks ajaks. Loodan neid näha ka järgnevatel aastatel :).

Juuli

• Lilleaed oli saanud endale kirju, erinevate värvide ja toonide õites rüü, mida varakevadest saati nii väga igatsenud olin.
• Suurima rõõmu pakkus iiristest ainukesena ja ainukese õiega õitsenud 'Rippling River'.
• Hästi kosus ja võttis uue elupaiga omaks poisi kasvatajalt saadud helmikpööris. Vaadates lehe kuju ja värvust ning õite värvust julgen guugli vahendusel arvata, et tegu võiks olla 'Jade Gloss'iga. Tema on minu aias siis helmikpööristest see kõige esimene.
• Oma esimesi õisi näitas eelmisel suvel istutatud roniroos 'Flammentanz'. Esimese aasta kohta oli tulemus vägagi rahuldav, ehk järgmine aasta on õisi juba ka kõrgemal. Aga eks ma pean seda roniroosi eduka kasvatamise kunsti veel õppima.
• 2010 a. Aalujate kokkutulekult saadud punane astilbe (nime ei tea) tahtis see aasta kangesti silma paista ning et see tal hästi õnnestuks, tekitas punaste vahele kaks roosat õit. Ja ma ei saanudki aru, kas need tulid nüüd selle sama taime küljest või on sinna vahele siis jupike roosat sattunud...
• Eelmisel kevadel oma uuele kohale istutatud elulõng (nime ei tea, võib oletada, et 'Silmakivi') valmistas heameelt rikkaliku õitsemisega. Oleks õitsenud veel rohkemgi, kuid pidev vihm ei ole talle mitte meelepärane, mida lõppeva aasta suvi talle paraku ohtralt pakkus. (Panin pildile ka lapse, et oleks näha õite suurus. Poiss on lastetoolil püsti; antud õite ülemine piir on u kahe meetri kõrgusel.)

August

• 2008 a. kevadel rajatud, aias kahte ala eraldav floksipeenar on hakanud vaikselt omatahtsi tegutsema. Mulle meeldivad sellised lopsakad õietutid pikas rivis, kuid algselt oli ta mõeldud ikka mitmevärvilisena. Sain tookord ämma käest ühe suure floksimätta, mille siis 7-8 tükiks lammutasin ja järgnevatel aastatel nendele siis teist värvi, tumedamat lillat ja erksamat roosat, vahele panin. Nagu näha, võib teist värvi vaid aimata, kui tead, et ta seal peab olema. Nüüd olengi dilemma ees, kas lammutada olemasolev peenar laiali, aeg on edasi läinud ja otsene vajadus selle järele nagu puudub või siiski üritada seda korrale kutsuda. Nii või teisiti pean sealt likvideerima suurema koguse seda vana taluaia lillakasroosat. Kui keegi arvab, et see floks võiks kuskil temagi aias silmailu pakkuda, võiks julgelt märku anda, muidu rändab lihtsalt komposti.
• Jõudsime kurvale äratundmisele, et kuidas me ka ei üritaks, seda kevadel saadud kahte koormat mulda meil suve lõpuks laiali kärutada ei õnnestu. Ja seda kõike tänu meie kandis taevast alla tulnud pidevale vihmale, mis mulla plinki kokku mätsis ja raskeks tegi. Võimatu vedada, võimatu riisuda. Seega majaesise lõplik hooldamine lükkus jälle järgmisesse suvesse. Plaanid küll, aga mis neist plaanidest kasu on, kui ilm need omatahtsi ümber kirjutab...

September

• Sel suvel avastasin enda jaoks suvelilled, nad on ikka asendamatud tegelased saamaks aeda kiiresti ja palju värve ning erinevaid vorme. Paraku pean peale mitmeid aastaid katsetamisi leppima, et kõiki soovitud taimi endal ettekasvatada ei õnnestu, lihtsalt ei ole ettekasvatamiseks rahuldavaid tingimusi. Paraku aga pole ka kaubanduses taimedena kohanud kõike, mida tahaks. Eks siis peab kuidagi kombineerima... Aga selle suve erilisemateks suvelillede seas said lõvilõuad oma värvide erksuses ja longus rebasheinad oma kelmikate pikkade sabadega. Sügise poole meeldis poisile ikka iga päev neid sabasid silitamas käia ja mõnikord isegi ümber kaela sättida :). Millegi pärast läksid osad sabad kole haruliseks, võimalik, et neid peab ka kuidagi 'aitama', vat ei tea.
• Vaatamata sellele, et poiss ja Bella kevadel konnatatart omatahtsi kujundasid, kasvas temast sügiseks juba päris korralik põõsake. Eks järgmine aasta jälle veidike suurem.

Oktoober

• Ikka igal aastal tasapisi soetan juurde püsikuid. Selle aasta huvitavaimaks uustulnukaks on aedhortensia 'Wim's Red'. Suve teises pooles pakub vaatamiseks pidevat värvidemängu – õite avanedes on nad alguses õrn kollakas-rohelised, mida vanemaks, seda valgemaks. Põõsas on valge roheka kirju, kuniks ühel päeval lisandub valge palgetele ka särav roosa ning põõsas on tõeline aiamagnet. Saades vastu sügist aga eakamas, muutuvad õied tumeroosamaks, kuid paraku ka tuhmimaks. Sära põõsalt siiski ei kao, kuna nüüd vahetab rüüd ka lehestik, kus roheline on sujuvalt asendunud sooja kollasega. Esimene aasta meil oli küll väga põnev! No näeme, kuidas ta nüüd talve üle elab ja järgmine aasta juba iseseisvalt hakkama saab.

• Suure üllatuse pakkusid mulle minu kevadel tuppa külvatud aed-kukekannused 'Centurion Sky Blue'. Küll nad kidusid aias suve esimeses pooles, kuidagi ei võtnud vedu ega hakanud edenema. Hoolsalt ikka rohisin ja kastsin neid, kui vaja, kuniks siis suve teises pooles oli neile miskit meelepärast ja võtsid jõu sisse. Ja üllatus-üllatus, oktoobri keskel avanesid esimesed õied. Seda ma küll ei oodanud. Kuid rõõm oli suur, sain ikka ära näha, et on küll see värv, mida ootasin :). Peale pildistamist lõikasin õievarred kohe maha. Ikka kummaline on see inimmeel, kunagi see lill mulle üldse ei meeldinud ja ma olin üsna veendunud, et minu aias sellist lille olema ei saa. Aga näed, aja jooksul hakkad nägema ruumi ja taimi enda ümber hoopis teise pilguga. Tänaseks on mu soovide nimekirja lisandunud juba üsna mitmeid tegelasi, kes varemalt ei äratanud mingit huvi. Never say never...

Võidujooks Ooravatega

Jah, justnimelt Ooravatega, igavesed üleannetud tegelased sellised.
Kui mina asusin oma vanale väikesele toolile uuenduskuuri läbi viima, siis tekkisid mul veel mõningad mõtted, mida tahtnuks realiseerida. Nii saigi enne tooli kallale asumist netist tellitud üks kobedam portsuke erinevaid salvrätikuid, juhuks kui tekib tahtmine ja võimalus miskit teha, oleks omast käest võtta. Aga kus sa sellega. Kui ma olin tooliga enam-vähem rahuldavalt valmis saanud ja aeg oli tiksunud niipalju edasi, et päkapikk pidi usinasti nokitsema asuma, selgus uut tööd kätte võttes, et Ooravad va üleannetud, olid jalga lasknud. Kuidas mina neid ka ei keelitanud-meelitanud, koju tagasi tulla nad ei kavatsenud. Aga antud esemele olid Ooravad ette nähtud ja ilma nendeta teha ei tahtnud kuidagi, poleks olnud see, mis vaja. Tuhlasin ja pöörasin elamise mitu korda pea peale, otsisin läbi ka kõige võimatumana tundunud kohad, kuid mida polnud, olid Ooravad. Ja see on müstika tänaseni, kuhu kurjam nad siis kadusid?! Kuhugi Tallinna linna teise otsa pärakoplisse polnud mul enam ka võimalust minna, pealegi polnud kindlat fakti, et neid seal üldse on, nii ei jäänudki üle muud, kui tellisin netist uued. Tellimuse täitmine võttis ka aega aga terve nädala. Ja siis läks päkatsil kiireks...
Kuigi võtsin värvi kuivatamisel appi ka fööni, kippus nätskevõitu värv ikkagi lihvimisel liigselt liivapaberi külge pakkima. Liivapaberit oli mul muidugi ka piiratud kogus, priiskamiseks ei midagi ja seega oli nikerdamist omajagu. Aga ähkis ja puhkis see päkapikk mis võimalik ning eelmisel õhtul enne kingipakki keeramist sai peale veel viimase kihi lakki.
See decoupage tehnikas kaunistatud soolavakk sai kingitud siilifännide peresse ning kuna sobivas stiilis siile rohkem ei ole ning muud siilid poleks sinna sobinud, pealegi tundus, et üleni siiline poleks ka päris see olnud, siis ülejäänud tegelastel on siin kingisaajatele ka oma tähtis roll ja kindel koht :).

See surnuksarmastamine...

... ei ole üldse naljaasi. Äsja aastaseks saanud, ca 60 kg kaaluva, bernhardiinikutsika ülevoolav ja tormiline armastus päädis minu emale täna 2,5 tunnise visiidiga traumapunktis, kodarluu murru tuvastamise ja kipsiga käe ümber. Kuueks nädalaks käsi kaelas. Armastus on tore asi ja ilma selleta siin ilmas ei saa ega tahaks kuidagi, kuid liiga suurtes kogustes ei ole seegi enam hea. Ikka kõike mõõdukalt paluks! :)

Tooli reinkarnatsioon

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu asi oli, pean ma alustama sellest, et mul on linnakodus üks vana kirjutuslaud, mille taga mina kõik oma kooliaastad omi koolitükke kirjutasin. Juba enne mind oli seda teinud keegi teine ühes teises kodus. Vaatamata aga oma paljudele usinatele tööaastatele on laud veel siiski kobe ja täiesti töökorras, välimuselt vaid veidi väsinud, otsustasin selle nö edasi pärandada oma pojale, kel järgmine sügis seisab ees koolitee algus. Juba ammu on mul olnud mõte decoupage tehnikat kasutades see vähe värskemaks üles kobida. Kuna ma aga selle tehnikaga pole päriselus kordagi kokku puutunud, ei julgenud kohe nii suure asja kallale asuda. Esimene kohtumine selle tehnikaga oli paar-kolm aastat tagasi digimaailma vahendusel ühte blogi lugedes. See oli minu jaoks täiesti uudne asi ja tundus nii põnev, ometi ei leidnud ma endas seda vajalikku vaimu võtta kätte ja ise proovida. Nii see idee kääris ja kääris. Vahepeal ununes... kuniks käesoleva aasta kevadel jälle ühes blogis selles tehnikas viimistletuid ilusaid esemeid nägin. Lisaks decoupagele oli veel miski põnev kraklee ka...
Kuniks suve lõpus jäi mulle näppu see väike vana lastetool. Tundus olevat just selline paras tükk esimeste näpuharjutuste tegemiseks. See tool on olnud minu sõber kogu minu teadliku elu ja ikka läbi aastate sama nägu. On temagi tulnud meie perre ühest teisest perest, seega on tal vanust rohkem kui minul ning täpne tooli vanus on teadmata, julgen pakkuda max kuni 50 aastat. Kõige ehedamalt mäletan, et ikka armastasin tooli keerata tagurpidi, jalad taeva poole ja siis mööda seljatuge alla lasta. Praegu vaadates nagu polegi seda pinda, millest alla lasta aga näe, väikesele lapsele pakkus rõõmu kui palju! Ja siis veel need seljatoe küljest välja nokitud pinnud. Minu mäletamist mööda umbes kolmandik peaks minu näputöö olema. Oli seegi omamoodi põnev – väikese lapse sõrm mahtus irvitava laastu alla, natukene jõudu rakendades tuli 'plõnn!' jälle tükk lahti...
Järgnes palju tunde internetis surfamisele – saamaks rohkem aimu ja teadmisi nimetatud tehnikatest ning leidmaks endale meelepäraseid salvrätikuid või decoupage paberid. Mina ei tea, kas on minu nõudmised liiga kõrged või ongi see valik kõik suht ühte auku aga midagi mõnusat leida on ikka väga raske. Võin öelda, et olen neid salfakaid vist tuhandeid läbi surfanud küll kodumaistel küll väljamaistel saitidel, kuid seda rosinat enda jaoks ikkagi leidnud ei ole. Võimalik, et ma ei ole sinna päris õigesse kohta veel sattunud. Huvitaks rohkem just sellised muhedad ja koomuski laadsed... on küll laste teemalisi, kuid valdavalt on need kõik siuksed ninnu-nännukad.
Nonii, viimaks kui vajalikud vahendid hangitud, tuli kuskilt otsast pihta hakata. Taas surfasin ja kaalusin ka varianti minna kursustele, et noh käid ja nokitsed paar tundi ja on asi koos teistega juhendaja käe all läbi tehtud. Aga vaadates neid hindasid tabasin üks moment end mõttelt, et selle raha eest saaksin ma juba üsna mitu vajalikku töövahendit. Pealegi olen ma oma olemuselt aeglasem ja rahulikum nokitseja kui mistahes keskmine seltskond ning kindlasti oleks kogu see protsess minu jaoks poolikuks jäänud. Nii järgnesidki veel mõned õppetunnid juutuubi vahendusel, kuni viimaks tundsin, et kas nüüd või mitte kunagi :D. Iga uue tehnika puhul on mõistlik ikka üks proovitöö valmis susserdada. Tänu kodukese alles ehitusjärgus olemisele õnnestus leida üks suurem jupp lauda, nii meeter pikk, mille peal sain siis omatahtsi hullata ning vaadata kuidas miski materjal käitub. Igati väärt praktiline õppetund :). Ja siis... tooli kallale!

Töökäik ehk minu näputäis kogemusi:

• Lihvisin tooli vanast värvist puhtaks. Alguses arvasin, et lihvin maha ainult lahtise värvi ning tasandan suuremad konarused. Nimelt oli vineer niiskuse käes kohati pragunenud ja servad olid taeva poole kaardu. Minu üllatuseks tuli aga värv üsna kergelt maha ning nii müttasingi taldlihvuriga tooli paljaks ning rakendades veidi enam jõudu ka ebatasasused siledaks. Tekkinud pragudega ei osanud aga midagi peale hakata või noh õigemini polnud nagu sügavat mõtet, et pahteldada jmt iluvõimlemist selle kallal teha.
• Kui pinnad lihvitud ja puhastatud, värvisin. Kuna värvide hingeelust ise miskit ei tea, siis küsisin poes, mida nad soovitavad ja nii ma neid müüjaid siis usaldasin. Soovitati alküüdvärvi (et ikka niisketes oludes ka hästi vastu peaks, ntx vannitoas, kus poiss kasutas seda kraanini küündimiseks). Värvide ja lakkide osas eelistan ise aga poolmatti, kuna päris matt tundub kuidagi liiga elutu ning läikiv jällegi liiga edev. Lihtsalt valget värvi ei tahtnud ning käisin poes meelepärast tooni valimas-segamas. Sain kätte ka oma esimesed vitsad. Nimelt kodus selgus, et värv selline kole plass ja hallikas, üldsegi mitte selline lõbus nagu näidise peal tundus. Värvitooni valmisel peab jah arvestama valgusteguriga – kinnises kaubandushoones, kus on ainult tehislik valgus, näib see toon hoopis teine kui päevavalguses. Seda kõike ma ju tegelikult teadsin, aga... mõnikord kipuvad asjad ununema, eriti veel kui eesootava töö õhinas mõttes juba pintslit käes hoiad. Kuna ei ole mõtet teha algusest peale asja, mis endale ei meeldi, tuli teha uus tiir poodi ja lasta uus toon segada. Nüüd sai selline mõnus erk ja lõbus. Ega palju asju sellise värviga üheskoos tubastes tingimustes ei kannata, hakkab kergelt häirima (ei ole ikka päris nö loomulik värv), kuid üks-kaks vähe lõbusamat asja võib majapidamises olla küll.
• Kui tool värvitud ja korralikult kuivanud, hakkasin otsima oma kokku tellitud väikesest salvrätihunnikust sobivaid. Ei olnud mul ühtegi konkreetset mõtet ega nägemust, mis sellest toolist saama peaks. Hakkasin lihtsalt tasahilju tegema, küll tast aja jooksul ikka miskit asja saab. Kindlasti parem kui enne. Ehk siis tegelesin decoupage'ga ja liimisin peale esimesed motiivid. Antud töö puhul kasutasin siis lõikamise, mitte rebimise, tehnikat. See oli nüüd üks igavamaid ja tüütumaid osasid. Kärsitule loomule see nikerdamine ilmselt ei sobi... Libedale alküüdpinnale oli neid suht suuri motiive väga hea kleepida, mõningase õrna mudimise-libistamise tulemusel õnnestus need perfektselt peale saada. Pedant nagu ma olen, sain täiesti kortsuvaba tulemuse!
• Kui motiivid peal, asusin kraklee juurde. Et mitte kõige silmatorkavamat ala kohe ära plätserdada, alustasin veidi tagasihoidlikumatest osadest – jalgadest. Seal kasutasin siis juba akrüülvärve ja krakleelakki. Saadud tulemus oli minu silmale päris põnev ja see andis indu juurde! Kui jalgadele kraklee tehtud, tundus see kuidagi igav või lage, nii sündiski mõte ka sinna motiivid peale kleepida. Nüüd sain ka aru, mis toolil üldiselt viga oli – sinna oli ka motiive juurde vaja ning esialgu lagedana näinud tükk sai märksa elavamaks. Seejärel asusin taas kraklee kallale. Ainuke eelnev nägemus selle tooli puhul oli, et kindlasti peab rohelist värvi sisse tulema. Oli ta ju kogu minu elu roheline olnud ning et ta mulle väga võõraks ei jääks, tahtsin nüüdki rohelist kasutada, kasvõi veidikenegi :). Kui kraklee valmis ja ma sain sellega paar nädalat harjuda (edasise nikerdamise jaoks polnud lihtsalt mahti), jäi see mind veidi häirima. Nimelt oleks tulemus mulle meelepärasem, kui too kollane värv oleks toda rohelist rohkem katnud nii, et oleks jäänud pea ainult roheline mõrastik. Aga ilmselt oleneb see juba akrüülvärvide kvaliteedist. Niipalju sain netist targemaks, et on olemas täiesti katvad värvid, poolläbipaistvad-kumavad ja siis nö täiesti läbipaistvad. Vastavat markeeringut mina oma värvidelt tuvastada pole suutnud. Aga no selge see, et lihtsalt mingi näpuharjutuse tarbeks ei hakka ma endale miskeid profivahendeid muretsema, eks ma müüja soovitusel ühed soodsamad valisin. Õnneks on ta ka antud kujul minu jaoks päris vahva.
• Olles saanud tooliga justkui valmis, näis ta ikka kuidagi häiriv, selline tuim 1+1. Nii kasvasid toolile tasahilju väikesed kollasilmsed valged õiekesed. Uskumatu, kuidas mõned väikesed detailid võivad luua hoopis teise meeleolu.
• Kuna tegemist on igapäevase tarbeasjaga, lakkisin kogu tooli poolläikiva puidulakiga (uretaanalküüdlakk) üle. Neli kihti. Lakkisin, lihvisin, lakkisin jne...

Ja voilaa, valmis ta saigi! Ega ta nüüd miski meistriteos ei ole, aga oluliselt lõbusam ja lapsesõbralikum, kui enne, kindlasti. Uute kogemuste võrra olen nüüd rikkam ka :).

Fotode fenomen: piltidelt on konkreetselt näha, kus jookseb akrüülvärvi piir. Vaadates tooli reaalselt oma silmaga, see vahe peaaegu puudub täielikult, värvid lähevad üle sujuvalt ning piirjoon silma ei hakka. Alguses arvasin, et rolli mängib valguste erinevus nii toas kui õues. Õues on see vahe jah mingi gramm rohkem märgatavam, kuid toas pea nähtamatu. Selle tõestuseks tegin toas ka pildi. Ja mis mina nägin! Vahe pildil ikka sama terav! Ei teagi nüüd, kas rolli mängib fotosilm (digitehniline aspekt) või siis hoopiski värvid ise – on ju akrüülvärv matt ja alküüdvärv selle ümber poolmatt ehk mingil määral sile ja läikiv. Võimalik, et hoopis valgus murdub värvidel erinevalt. Tavasilm seda ei erista, kuid digisilm püüab kinni... Hm, või on süüdlaseks hoopiski lakk. Nii või teisiti, ei saa ma paraku arvuti vahendusel seda õiget muljet edasi anda.

Ise tehtud - hästi tehtud :)

Trotsides reedel (26. okt.) mahasadanud lund, pistsin pisipiiga kängurukotti ning asusin perearsti poole teele. See oli paras Kolgata tee, sest too lumi teedel oli juba kokku trambitud ja jäiselt siledaks lihvitud. Nagu ikka ja alati tuleb talv ootamatult ja seega polnud teed näinud kübetki liiva ega peenkruusa, ole aga ise oma akrobaatiliste harjutuste meister ja jää püsti. Kuna mul oli oma vastutusrikas tandem kanda, siis läksingi enesekindlalt kossa-kossa jalgu lohistades. Ega ta ju kena ole, et noor inime niimoodi jalgu lohistab aga no mis sa hädaga ikka teed :). Kogu tee läbimine võttis kaks korda kauem aega kui tavaolukorras, kuid ma olin sellega arvestanud. Bussipeatusesse jõudsime isegi väikese varuga, sai terake jalga puhata. Seal sai piiga endale peagi hüüdnimeks "suurte silmadega jänku". Ootepaviljoni serva tagant tuli nähtavale naine, vanuses üle keskea, nägi meid ja turtsatas vaikselt naerma. Muheles natuke omaette, vaatas veidi ringi ning piilus uuesti meie poole ja suu kiskus taas kõrvuni ning siis ei suutnud ta enam omaette muheleda, vaid ütles oma mõtte kõva häälega välja. Ja see ei ole mitte esimene kord, kui piiga tänaval käijatele niimoodi positiivselt mõjub. Iseenesest ju armas :), kuid minu meelest need kõrvakesed selle kombe küljes on küll üpris väiksekesed või siis tõesti olen mina ise sellega lihtsalt nii ära harjunud (pilt kõhukotiga, mis on matkajutu juures).
Esimese lume tuleku hullus oli tänaseks vaibunud ning bussid kenasti graafikus, jõudsin pärale ettenähtud ajaks. Kui lastetoas piigaga asjatasin ja perearsti ootasime, küsis õde igasuguseid küsimusi lapse üldise arengu kohta ning üks küsimus oli: "Kas hambaid on?". Pidin vastama eitavalt, kuna neid veel lihtsalt ei olnud. Peagi vaatas ka perearst meid üle, kõik oli tip-top korras ja siis oli aeg saada plaanijärgne surakas. Või õigemini suisa kaks tükki. Piiga oli tubli, ühe süsti peale ei tehtud teist nägugi, aga selle peale mida õde hoiatas, et on kibe, tehti ikka paar kõvemat rööki ka, mis hetke pärast juba ununes. Peagi asusime taas läbi toidupoe külastuse kossa-kossa kodu poole. Lisaks lapsele ja seljakotile oli käe otsas nüüd veel suur tordikarp ka, mis teatud tasakaaluharjutusi tehes käe otsas piruetti lõi.
Kodus saabus meil peale korralikku kõhutäidet lõunaune aeg. Kasutasin täna võimalust ja läksin ka keset päeva unedemaale seiklema. Ja oh üllatus-üllatus, ärkasin mingi aja pärast ise üles (sellist asja tavaliselt ei juhtu, ikka on väljamagamise defitsiit) ja kuidagi ehmatas, et piiga polnud veel häält teinud. Vaatasin kella, olin põõnanud paar tundi, piiga kokku juba kolm. Enneolematu. Lõunauni ikka nii kahe tunni ringis tavaliselt.
Kui piiga viimaks ärkas ja temaga tegelesin, kinkis ta mulle taas ühe oma miljonitest siirastest ja avalatest naeratustest ja sel hetkel märkasin miski valge puru tal igeme peal. Hakkasin seda sealt siis ära pühkima, kui selgus, et polegi sodi – hammas hoopis! Hing ei andnud rahu, katsusin veel kergelt sõrmega. Hammas mis hammas!
Võta nüüd kinni, kas see pikk magamine oli nendest süstidest või hoopis hambast aga igatahes selle hamba ta endal lõunase unega välja magas. Nüüd on meil hambaga tegija tüdruk ja seda täpselt oma 7-nda kuu sünnipäeval. Nüüd oli kohe kaks põhjust tordi söömiseks :).

Sipsikud sahistasid sügises

Nagu sipsikutel ikka kombeks, nii kutsus sügis ka sel aastal neid loodusesse matkama. Aastate jooksul on mitmete erinevate matkade (ratta-, kevad- ja sügismatk) käigus läbitud radu nii linnametsades kui linna lähiümbruses. Et ei peaks hakkama kordama juba käidud radu, tekkis idee vaadata veidi kaugemale, seda enam, et see jääb tõenäoliselt sipsikute viimaseks ühiseks matkaks. Esialgne plaanitud versioon Paldiski pankrannikule jäi ära, kuna Eesti Raudtee teostab raudteeremonti, mistõttu sõiduplaanide osas valitseb täielik Paabeli segadus ning mõeldamatu oli sel viisil hakata paarikümne lapsega teadmatusse seiklema. Nii jäigi viimaks sõelale autodega versioon linnast välja. Eks aastatega ole kujunenud ka pilt, kui palju lapsi ja kes matkadel osalevad. Kuna info sai ka piisavalt varakult teatavaks, oli kõigil soovijail võimalus koopereeruda – need, kel autos vaba ruumi, võtsid peale neid, kel autosid ei ole.
Pühapäeval, 14. oktoobril, kell 10:45-11:15 toimus plaanitud kogunemine Rebala Muinsuskaitseala Muuseumi parklas Jõelähtmel. Ärksamad olid kohal juba 10:30 ning ikka leidub ka neid, kes ettemääratud ajaks kohale ei jõua. Õnneks anti meile aga telefonitsi pisukesest hilinemisest teada ning ühiselt asusime Kõrvemaale teele 11:30. Üks ekipaaž oli tee peal midagi valesti arvestanud/vaadanud ning nemad sõitsid otse matkaraja algusparklasse.
Kella 12 paiku asusime kõik ühiselt Koersilla parklast Jussi järvede poole teele. Kui Jõelähtmel pildus päike vallatuid kiiri me pihta, siis Kõrvemaal tervitas meid paks niiske somp, päikest ei kuskil. Kuid ei see meid heidutanud, teada oli, et sadu ei lubatud ning see oli see kõige olulisem. On ikka vaks vahet küll, kas läbida seda rada talvel või suvel. Kolm aastat tagasi talvel läbi lume nendele oosidele tõus võttis mu ikka täiesti võhmale, nüüd kui mul pisipiiga ka veel kotiga kõhu peal, ei saanud maastiku vahest eriti arugi. Võimalik, et nüüd ma juba teadsin mida oodata ja olin alateadvuses selleks juba valmis... aga kuidagi mõnusalt ja sujuvalt kulges see ränd. Lapsed, nagu ikka, tormasid valdavalt kõige ees. Paari kilomeetri pärast 'leidsin' oma poja ka jälle üles, oli teine juba tilkuvmärjaks end rassinud ja kimbutama hakkas esimene väsimus. Peale vesist hingekosutust janu kustutamise näol ning teadmine eesootavast üllatusest andis lapsele justkui uut tuult tiibadesse. Peagi oli ta mu vaateväljast jälle kadunud. Kuna täiskasvanud hajuvad vastavalt oma tempole kogu raja ulatuses nii ette- kui tahapoole, siis laste üksi olemise pärast mul muretseda polnud vaja, kulgesin tirtsuga rahulikult omas tempos.
Ooside otsas oli tüdrukuga natuke raske – vaatamata tuulevaiksele ilmale puhus kõrgustes, olenemata suunast, kuhu ma end pöörasin, päris näpistav karge tuul. Peale oose laskusime aga alla järvede ja metsade vahele, kus tänu märjalibedatele okastele-lehtedele ja maapinnast väljaturritavatele juurikatele tuli olla kogu aeg valvas ja ettevaatlik.
Umbes peale tunnist tatsumist jõudsime pikniku- ja lõkkeplatsile järve ääres, kus ootas meid ees juba varem läidetud sooja andev tuli ja parajal hulgal hõõguvat sütt, millel küpsetada omi vorstikesi, leibu ja midaiganes :). Poiss oli nii õnnelik ja rahul – lõke oli tema vanema pooleõe ja tema sõbra tehtud ning nüüd sai ta nendega ka üle pika aja taas kokku. Oh seda rõõmu! Lastel jagus järve ääres elevust pea 1,5 tunniks, esmalt kõhutäide, seejärel murumängud. Selgus, et paljud lapsed polnud oma elus veel kordagi lõkketulel puuoksakese küljes vorstikesi küpsetanud, see oli nende jaoks täiesti uudne maailmaavastus.
Kui rahvas juba väga laiali kippus vajuma, oli viimane aeg kõik metsa alt kokku hüüda ja teha üks ühine grupipilt, peale mida võeti jalge alla taas matkatee. Kuigi mõnusa seltskonna ja jutusumina saatel oleks võinud seal olla veel päris tükk aega, seda enam, et ka päike oli viimaks meid saatma tulnud.
Teada oli, et raja teine pool võib peita endas raskesti ületatavaid, märgi ja mudaseid kohti. Kaks ärksamat peret asusid luure eesmärgil juba teele ning leppisime kokku, et helistavad ja annavad olukorrast teada, kui olukord ikka väga hull, leiame teise tagasitee (üldiselt matkates on meil kombeks, kui vähegi võimalik, tuldud teed mitte tagasi minna). Kui kogu ülejäänud matkaseltskond jälle koos ja liikumisvalmis, võtsime suuna esimestele järgi. Polnudki jõudnud veel kaugele minna, kui telefon kaelas metsavaikusesse omi valje noote laiali paiskas ning saime raporti, et sillast, mis pidi üle laia kraavi minema, pole pehmelt öeldes enam midagi alles. Küll aga oli sama koha peal üle visatud mitmeid peenemad palke. Nemad olid sealt üle saanud, kuid nad polnud sugugi kindlad, et me kõik sellega hakkama saame. Kuna ikkagi turvalisus ennekõike, otsustasime varu tagasitee kasuks. Taas lõkkeplatsil, selgus et esimesele grupile oli järgnenud veel ka teine – kaks kasvatajat ja kahe lapsega pere + käru. Võtsime siis nendega ühendust, kuid nad polnud probleemse kohani veel jõudnud. Olukorra selginemiseni jäime siis uuesti ootele. Kuigi turvalisus ennekõike, ei tahtnud siiski kahes leeris ka matkata, oli see ju ikkagi sipsikute ühine matk. Peale 10 minutilist ootamist võtsime riski ja helistasime uuesti, lootuses et nad sel hetkel parajasti just köielkõndija etteastega ei esine. Selgus, et ka nemad olid sealt edukalt üle saanud. Kui juba kasvataja, kel vanust mõni pügal üle seitsmekümne ja ka lapsekäru edukalt üle said, siis ei näinud me küll põhjust, miks meie grupp ei peaks saama. Seega uuesti suund ikka edasi! Olukord näis kohapeal, võiks öelda, et päris mõtlemapanev. Esmalt läks Märt, kui matka organisaator, oma 100 kg keharaskusega kõige ees. Peenikesevõitu palgid pidasid kenasti vastu ja peagi oli ta teisel kaldal. Seejärel veel mõni täiskasvanu ning algaski laste teisaldamine ühelt kaldalt teisele. See oli selline hea meeskonnatöö harjutamise koht – tuli jälgida, et purret mitteületajad ei kõõluks palgiotstel ja ei kõigutaks samal ajal palke, kui teised seda ületavad. Lastel jälle elevust kui palju, kraavikaldad tõmbasid ligi kui magnetiga. Peagi tuli pingsalt jälgida kahte kraavikallast, millede ääres lapsed üheskoos õhinaga asjatasid. Peagi peegelduski veepinnalt ja kaikus üle latvade Märdi vali ja nõudlik hääl – kõik lapsed kraavi äärest eemale! Nii põnev oli ju metsasodi kraavi visata ja siis seda kepikestega susida, unustades turvalisuse sootuks. Peale konkreetset käsku läksidki lapsed vee äärest eemale metsa mängima. Mina piigaga ei olnud veel kraavi ületanud, jätsin end viimaseks ja vaatasin, et teised ikka edukalt üle saaksid, Märt pildistas teisel pool. Meid oli alles jäänud vaid käputäis, kui kuulsin vastaskaldalt oma poisi haledat joru – emme, ma kukkusin sisse :(! Esimese hooga ei saanudki aru, et kuhu ta siis sisse kukkus, olid ju kõik lapsed läinud eemale mängima. Aga tutkit! Tema oli end ikka kuidagi kraavi äärde nihverdanud ja ei paistnud puude tagant mulle välja. Oli maadelnud seal mingi puunotiga ja loomulikult kaotanud tasakaalu, mistõttu end järgmisel hetkel juba kraavist leidis. Tere-tore, seda muidugi raja kõige kaugemas punktis (tähistatud kaardil ristiga). Olin lastele võtnud kaasa küll varuriided, aga olles oma poisi oskustes kindel, jätsin need, et mitte end asjadega üle koormata, muidugi autosse. Need olid kaasa võetud igaks juhuks, et mine tea, äkki hakkab sadama vmt. Seljakotis oli mul põhiliselt plika varustus, juhuks kui ta peaks meid üllatama eelnevalt tegemata hädaga nr 2, mis tuleks sügiseses looduses jooksvalt likvideerida ja selle peale ma tõesti ei tulnud, et poiss võiks mingi jamaga hakkama saada. Hetkega olid vastaskalda vanemad (suured tänud neile!) juba abiks, kuniks Märt temani jõudis. Tolleks hetkeks olid poisil märjad riided juba maha kooritud ning kamba peale klapitati midagi kokku. Kui ma eelviimasena (üks isadest jäi siiski viimaseks turvaks) kraavi ületasin ja lõpuks oma poega nägin, oli ta tõeline hilpharakas, selle sõna kõige otsesemas mõttes - jalas suured dressipüksid, mis nööriga kõvasti ihu külge tõmmatud, nende otsas kuivad soojad sokid ja nende peale mässitud kilekotid ning jalad omakorda kummikutes, millest äsja vesi välja valatud, ihu ülemist otsa kroonis ühelt isalt saadud suuuuur fliis, mis hea, et maani ei lohisenud :D. Kuna poiss suples nabani vees, siis ülemine osa oli endal enam-vähem kuiv, kuid paraku ei saa kombel eraldada alumist ja ülemist osa, seepärast täitis fliis jope funktsiooni. Õnneks oli poiss ise suht roosa ja häpi.
Kui kõik viimaks edukalt teisele kaldale turninud, mis iseenesest võttis kokku päris korraliku aja (ikka rahulikult ja turvaliselt, kiiret polnud ju kuskile), jätkasime üheskoos läbi märja metsa oma rännakut. Kõik kulges kenasti rahulikult hetkeni, mil Märt sai uue telefonikõne – ees läinud grupp nr 2 andis teada, et nendel sai nüüd tee otsa, et mis nüüd edasi, kuhu peab minema?! Oot-oot, kuidas sai tee otsa, kui rada oli ju vastava märgistusega tähistatud. Nemad polevat juba ammu ühtegi märki näinud aga rada läks ju edasi, kuni viimaks end lageda märja raba äärest leidsid. Nüüd tuli Märdil tuvastada, kus nad olla võiksid. Kogunesime kõik jälle ühtseks seltskonnaks kokku ning ootasime olukorra selginemist, ise samaaegselt pidades sõjaplaani "Kuidas päästa eksinud". Rahval oli juba vahepeal mure, et kui kasvatajad metsa jäävad, siis kuhu ja kelle hoolde järgmisel päeval lapsed viia :). Viimaks, kui saabus teade, et nad näevad jälle vett, oli teada, et nad on järve ääres ning igasuguste võimalike tekkivate juhtumiste vältimiseks otsustasime üheskoos, et targem on Märt neile vastu saata. Sel hetkel, kui plaani pidasime, jõudis meile järele ka varakult irdunud grupp nr 1. Vaat niipalju siis kasu kiirustamisest – meie lõikasime plaanitult kahe järve vahelt tee lühemaks, nemad seda muidugi ei teadnud ja tegid lisaringi ümber järve :). Sama tempoga, mis nad meile järgi tuhisesid, tuhisesid nad ühe soojaga meist nüüd mööda. Ja nii me seal siis kulgesime, Märt otsis eksinuid ning meie liikusime üheskoos põhigrupiga võiduka lõpu poole. Pidasime Märdiga ikka sidet, kuniks saabus rõõmusõnum, et eksinud on leitud.
Rahuliku südamega matkasime aga ikka edasi ja edasi. Tõeliselt mõnus oli seal metsaradadel jalgu lohistada ja naudinguga lehti botaseninadega taeva poole õhku lennutada, vastutasuks saatsid maha langenud sügiskirjud lehed meid oma salapärase sahinaga. Eks sa katsu linnatänavatel nii teha (eks ma ikka mõnikord teen ka), kohe saad paari hävitava pilgu osaliseks ja vaadatakse kui kohtlast. Vahepeal tuli ületada suisa Vaikne Ookean, kummikukandjatele hea plätserdada, botaseomanikele, nagu mina näiteks, aga mitte nii lõbus. Aga ega enam ei olnud jaksu ka, et kaugemalt metsa alt kuivemat kohta otsima minna, nii saigi valitud otsem, kuid märjem tee. Jänese kalpsatustega kiirelt võimalikele mätastele hüpeldes ja kolm paari sokke botastes õigustasid end igati :). Stardist oli möödunud mitmeid tunde ja rajale matkama kogunenud rahvast palju. Kõrvus kõlamas Märdi juhatussõnad, et peale oosi keerata rajalt paremale ja ikka kogu aeg jälgida kollaseid täppe, jõudsimegi viimaks õnnelikena autode juurde. Mis aga kummalise momendina silma jäi, oli see, et grupp nr 1 osa liikmeid ikka veel autoga platsil ja ei kavatsegi liikuma hakata. Ja mis siis selgus?! Need, kel kõige kiirem oli olnud (mingi teine üritus ootas ees) ja kes kõige usinamalt liikusid, läksid vahetult enne raja lõppu uuele ringile :D. Nemad olid vaadanud, et näe, rahvas (mitte meie seltskonna omad) läheb sinnapoole, lähme meie ka! No kui viimaks juba tuttavad kohad vastu tulid, said nad oma eksimusest aru ja pöörasid tagasiteele. Üldkokkuvõttes, mina kes ma olin põhigrupis, kes kuhugi ei kiirustanud, vaid võtsime kogu olemist ja tegemist rahulikult ja mõnuga, jõudsime metsast välja kõige esimesena ning need, kel kõige kiirem, kõige viimasena.
Poole viie paiku lõime viimastena autole hääled sisse, maha jäi üks ilmatuma tore matkapäev, kaasa saime kuhjaga positiivset energiat ja küllaga toredaid emotsioone. Minge sügisesse loodusesse matkama, see on tõeliselt võrratu!
Jalge alla jäi 7,6 km tallatud maapinda ja üle nelja tunni imelisi elamusi.

Väike rumaluke

Tulin hommikul poissi aeda viimast ning elutuppa astudes tundus väljast tulnuna ruum umbne. Kiireim viis värske õhk tuppa saada on rõduuks mõneks ajaks pärani valla jätta. Panin toa tuulduma ja läksin teise tuppa pisipiigat õueriietest lahti koorima. Peale pikka jalutuskäiku väike suutäis ka enne mängule minekut. Ja kui ma siis mõne hetke pärast uuesti elutuppa astusin, ei saanud ma aru, miks mu sidrunipuu lehed nii usinasti ja jubeda kolakaga aknalauale kukuvad. Täitsa ehmatasin kohe. Ja siis mina nägin – pisikene linnukene oli varjunud minu sidrunipuusse ja üritas sealt okste vahelt läbi klaasi välisesse rohelusse lennata. Et siis lehed pudenesid jalge alt ja kolakad tulid aknaklaasi vastu põrgates. Panin toa ukse kinni, et korteri avarustesse ei lendaks ning hakkasin teda vaikselt rõdu uksest välja ajama. Puuke asub rõdu suhtes üle toa kõrvalseina aknalaual. Alguses ei tahtnud ta sellelt aknalaualt kuidagi lahkuda, kuid kui sealt viimaks lendu tõusis, võttis õige suuna. Aga nii õnnetult, et tormas kõige otsemat teed suurde aknaklaasi, mitte ei sihtinud rõduukse auku. Ju nad väiksekesed vist ei oska... Kuna see lennudistants oli ikka päris mitu meetrit, siis ta vaeseke sai korraliku peapõrutuse. Kolaki vastu akent ja pots põrandale. Saime ta siis viimaks kätte ning viisime pisikese õnnetusehunniku rõdule kapi peale. Ja ta oli tõeline väike õnnetusehunnik – nokaga toetas vastu kappi ja lihtsalt oli, liikumatult. Paar hetke hiljem, kui fotokaga naasin, arvasin esmalt, et ongi temaga juba kurvasti. Siis aga nägin, et hingab ning silmad liikusid. Veel umbes 5 min hiljem tõstis juba pead ja tegi isegi paar piuksu noka vahelt aga ise veel täiesti liikumatu. Vaikselt käisin teda ikka aknast piilumas, mida aeg edasi, seda tragimalt juba uudistas ümbrust. 25 min hiljem oli mulle kapi nurgale jäetud väike valge "kingitus", kinkijat ei kuskil. Loodan, et kosub ikka kenasti ja on võimeline usinalt jätkama omi igapäevatoimetusi :).