Seda juba tegelikult mõnda aega, võiks öelda et suisa kuu jagu, kui ükspäev avastasin, et pisike sidrunipuu ilmutab kasvamise märke. Eelmisel kevadel katseeksitusmeetodil mulda pistetud kolmest seemnest tärkas üks. Ega ma sealt miskit lootnudki, kuid omamoodi põnev oli, kas tuleb midagi või mitte. Läksid päevad, läksid nädalad, vist isegi kuud... ema tahtis poti juba toast välja vista, kuid mina ei jätnud jonni. Justkui miski sisetunne oleks öelnud, et kannata... küll tuleb :). Ja nii oligi ükspäev roheline otsake mullast välja tunginud. Ilmselt aiatööd käisid juba raginal, sest ei mäleta sellest ajast eriti midagi, vaid seda, et siia ilma tulemine võttis kole kaua aega. Enne talve tulekut oli ta endale kasvatanud 4 kidurapoolsemat lehte ja viienda otsakest võis aimata. Ja nii tema vegeteeris mul seal aknalaual terve selle pimeda ja külma perioodi. Suutsin ta vahepeal hetkeks unarusse ja kastmata jätta, mispeale ta mitte ära ei närtsinud ega vajunud longu vaid justkui krõpsuks pärgamentpaberiks kuivas. Kartsin, et olen temast juba ilma... kuid ei! Elujõud on tal tugev. Nüüdseks on selleaastasest lehest saanud juba päris pirakas poiss ja järgmine on juba teel... 
Avastasin oma väheste (seoses põnglase tulekuga olin sunnitud osad taimed likvideerima) toataimede hulgast ka õitseva kaktuse. Ega ma miski kaktusefänn ole, aga kuidagi on nad siia majja tekkinud ja nii nad mul lihtsalt on. Nüüdseks on nad koha leidnud ema toas, kuna põnglasel näis huvitav nendega mängida olevat, kuid miskipärast päädis see igakord valju kisaga... Ja kui ta neile ka käsipidi ligi ei läinud, suutis ta nad mängukannidega pikali ajada. Paras kaos ühesõnaga.
Paar nädalat tagasi, noore kuu aegu, sidrunipuuga üheaegselt ümberistutatud tõlvlehikud tunnevad end ka väga hästi, uutele noortele lehtedele lisandub iga päevaga uhket lopsakust. Kevad on tõesti käes, elu mühiseb!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar