Kõikehõlmav vaikus... Täielik tuuletus... Värskelt sadanud lumekirme kumab ümbritsevat valgust... Kollakat tänavalaternate helki... Kaks valget siluetti mustavas kaldavees... meile nii lähedal... meiega koos... Ühtäkki kostavad kõrvu sümfooniahelid... ootamatult... võrratult... katkematult... üha edasi ja edasi... olen naaldunud paigale... pilk ekslemas kaugustes merepiiri taga... täieline rahu... nii hea on olla... imetlen seda maailmas olemise ilu... hetke kaduvikku kandumist...
Nii leian end öösel kella kahe paiku esimest korda elus Haapsalus Tšaikovski pingi juures. Eks olen Haapsalus varemgi käinud, kuid siis kas läbisõidul või tuttavatel külas, mitte kunagi aga linna peal uudistamas. Põhiline, mis Haapsaluga esmalt seondub, on lossimägi. Tšaikovski pingist polnud mitte kuulnudki, nagu paljudest Haapsalu vaatamsiväärsustest. Linnaga lähemalt tutvuma sattusime nüüd seiklemise käigus. Ja taaskord peab ütlema 1:0 öiste seiklemiste kasuks. Saadud elamused on nii võrratult ehedad, emotsiooniderohked, kohati kirjeldamatud... mis päevases elumöllu virr-varris oleks kõik kaduma läinud. Enne veel kui lahkume ja uutesse ülesannetesse süüvime, jõuan mõelda pingi kummastavast kooslusest - ühelt poolt nii õrnad meelierutavad muusikahelid ja teisalt massiivne kivist tahutud kandiline pink. Oleks midagi kergemat tahtnud. Kuid ega ei meenugi ühtegi teist materjali, mis ajahambale nii hästi vastu peaks. Viimaks tõden fakti, et mulle isegi meeldib see kontrastsus... selle koosmõju...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar