Daaliad 2008

Vahelduseks natuke silmarõõmu ning pisuke kokkuvõte minu eelmise suve daaliakasvatusest. Oli see ju minu esimene kord, mil neid kasvatasin ja mõistagi igasugused eelnevad kogemused nendega puudusid. Suve lõpuks selgus, ega nad mingit kasvatamisekunsti vajagi - istutusauku pistsin lehmasõnnikut, kiht mulda peale ja kasvasid, mis mühises. Nagu ühes varasemas jutus mainisin, jäin daaliate ostmisega liig viimasele minutile, kuid kuna siht oli selge silme ees, et nad on vaja ära proovida, siis võtsin nö seda, mida tol hetkel veel saada oli. Nüüd neist veidi lähemalt:
1. Ludwig Helfert. Pakkus meeldiva üllatuse. Kuigi alguses kaktusdaaliad (tundusid lille jaoks kuidagi torkiva olemusega) oma valikust välja jätsin, leidsin siiski ühe isendi oma ostukorvist. Tol hetkel oli mu värvieelistuseks oranzh ning oma väljakutsuva värviga ta mind ära lummaski. Kasvas ja õitses ta väga ilusti, õhtuti käisin ikka tema õisi imetlemas – justkui loojuvad päikesekerad keset rohelust. See, mis eelarvamusena tundus torkiv, lisas hoopis oma annuse pehmust, graatsilisust. Antud nimistust minu hetke lemmik nii oma taime suuruse, tugevuse kui õie suuruse ja värvuse poolest. Minule igatepidi paras :).
2. Arabian Night. Nii kui seda poeletil nägin, teadsin et seda ma tahan. Oma sügavpunase, mustjalt sametise värvusega võlus ta mind. Ja pettuda mul temas ei tulnud, kasvas jõudsalt ja õitses rikkalikult. Huvitav on see, et närtsides muutuvad õied violetseks. Õied oleks võinud vaid tiba suuremad olla.
3. Peaches and Cream. Pakilt nähtuna tundus vähe erksama värvi ning huvitava õiega olema. Tegelikkuses oli ta ikka mõnusalt erkkollane (peaaegu võiks öelda neoonkollane). Koos Arabian Nightiga olid nad tänu oma kõrgele kasvule (~ 2m) head varjajad köögivilja võrkaiale, mis koerte-kasside kaitseks pandud. Kuid võrreldes Arabianiga olid Peachesi õied kuidagi nirumad ja kiduramad. Hakkas ta õitsema ka veidi hiljem ning siis algas juba too lõputu vihmaperiood, mis ilmselt oluliselt pärssis tema õitsemist. Ja panin tähele veel sellist nähtust, et tolles peenras olevatest daaliatest oli too ainuke sort, mida teod hullult maiustasid. Lõppkokkuvõtteks oli ta üsna õnnetuke, tigude poolt pitsiliseks söödud ja suure taime kohta natuke nirud õied. Aga need õied, mis olid, olid siiski ilusad ja omanäolised.
4. Color Spectacle. Valmistas vapustava üllatuse. Pildil ei ole tema värv just kõige õigemini välja tulnud, pigem oli ta selline virsikukarva oranzhikas, kergelt roosaka varjundiga (pildil liiga roosa). On lühemat sorti kui kaks eelnimetatut, kuid antud kasvukohas täiesti arvestatava pikkusega. Ja üllatuse valmistas ta oma õie suurusega (pildilt see paraku välja ei tule, kuna võrdluseks pole midagi kõrval) – selle diameeter oli 25-30 cm! Kui täiselujõus õie ükspäev avastasin, võttis ikka ahhetama küll! Võrreldes teistega tundus ta ikka megasuur. Pisuke miinus võrreldes teistega on tema tiba kahvatu värvus, vähemasti antud kooslusega peenras, kus ta tiba varju kippus jääma. Kuid samas ta köitiski tähelepanu oma õie suurusega.
5. Akita. Kõikidest nimetatutest hakkas õitsema kõige hiljem ja seetõttu sai tema õisi ka vähem näha, pildistada. Oli teistest madalam ja kiduram, võiks öelda isegi et jässakam ja mehisem. Nagu taim isegi olid ka tema õied suured, tugevad ja mehised. Minu maitse joaks isegi liiga mehised. Vaatamata küllalt huvitavale tugevate värvide mängule õies, ei saa ma öelda, et ta kuuluks mu eelistuste hulka. Tõenäoliselt ma poest teda enam ei ostaks, kui juurikud mul aga kenasti üle talve vastu peavad, siis mulda pistan ma nad kindlasti.
Daaliaid enne mittekasvatanuna sain omade kogemuste põhjal ja nüüdseks ka veidike netis surfanuna niipalju targemaks, et kõrgemad taimed õitsevad rikkalikumalt ja õied ongi väiksemad ning madalamad on oma olemuselt tugevamad, mehisemad ning kasvatavad vähem õisi. Neid daalia sorte ja liike on ikka nii palju erinevaid, et siin läheb mitmeid-mitmeid aastaid enne, kui omad favoriidid selguvad.