Kassiahastus

Jah, siin ta nüüd siis on. Mina teda ei kutsunud. Ise tuli. Marssis julmalt uksest sisse, vaatas ülbelt näkku ja ütles: „Mina olen sinu Kassiahastus, siin ma nüüd olen ja siia ma jään!”. Nojah, mis mul ikka teha, siin me nüüd siis istume ja vahime teineteisega tõtt – mina pole teda siia tahtn’d ja tema ära minna ka ei taha... Nüüd oleks kuidagi vaja leida lahendus, mis mõlemale osapoolele sobiks...
Ehk kõik algas kaks nädalat tagasi, enam-vähem vist isegi ka reedel, mil mulle aiast helistati ja paluti oksendav laps koju viia. Möödus päev-kaks ning riburidamisi vaevlesime siin kõik selle käes. Selge – viirus. Mõnel möödus kiiremini, mõni vaevles kauem. Igal juhul poiss oli juba kolm päeva terve kui ponks, kui ta uuesti aeda viisin. Reede hommikul käitus poiss kuidagi kummaliselt – puges mulle voodisse kaissu ning ei tahtnud sugugi tõusta. Muidu on ikka krõps voodist väljas ja teise tuppa mängima. Ise olin ka unine, eelmisel õhtul sai hilisõhtuni tööd tehtud, ning ei suutnud end kuidagi sooja teki alt välja ajada. Nii mõtlesingi, et ilm on ka väljas vastikul tatine, mida ma ikka ennast ja poissi „piinan”, teeme parem sellise mõnusa koduse äraolemise. Kõik sujus kenasti igapäevaselt aktiivselt kuniks lõuna paiku korraga plaks – poisil palavik 40. Viskas selle üles vähem kui poole tunniga. Kõrge palavik oli meil kaks päeva, siis taandus. Kuna tegemist oli jällegi reedese pärastlõunaga, siis perearsti enam koju kutsuda ei saanud. Helistasin ning sain vastuseks, et kui esmaspäeval ka ikka palavik on, et siis ta visiidile kutsuda. No esmaspäeval polnud palavikust enam jälgegi. Hoidsin palavikuta, tervet, aktiivset, isuga last kolm päeva kodus enne kui aeda viisin. Täna sain lasteaiast jälle kõne – palun viige oksendav laps koju. Kuna nad kõik mängisid täna teises ühmas ja selline paras kaos valitses, siis polnud võimalust uurida, et kas keegi veel? Eelmine kord oli teada, et oli korraga kaks oksendavat last... Praegu tahab pidevalt juua, kuid nii kui lõpetab, nii kohe tuleb välja ka. Helistasin siis 1220, et mida teha?! No kästi nüüd tunnike vahet pidada, isegi suud ei tohi loputada, ja siis ühe lonksu haaval pikkade vahedega kummeli teed anda. Nii ma siis nüüd ootan tunni möödumist ja rahustan juua küsivat last, et varst-varsti, varsti saad... kui ta teaks, et seda on vaid üks lonks... Ehh, nii kahju on väikesest lapsest... Aga kui üks lonks sees seisab, võib järgmine kord juba kaks anda jne. Palavikku meil küll pole, kuid vaevalt 36 pole just ka kõige parem. Jäänud on veel loetud minutid ning hinge kinni pidades loodan parimat :).
Mõtlen siin omaette, et midagi on ses asjas mäda. Aga mis? Kas vedeleb lasteaias ehk mingeid kemikaale, mille Mauri-sugune aktiivne laps üles leiab ning teadmisjanus sõrmeotsaga vaikselt suhu nihverdab. Või äkki sunnitakse teda vägisi sööma (söömine on meil probleem ka kodus) ning hoopis see vastava reaktsiooni esile kutsub. Samas peaks see tekkima siis kohe söömise ajal, mitte enam nii pikalt peale seda... Ei tea... aga millegi pärast närib kahtluseuss mu hinge... et midagi on ses loos valesti, midagi, mida ma ei tea... Aga eks seda näitab siis juba edaspidine elu... kui see jätkub, peab hakkama asja tõsiselt uurima...