teisipäev, 18. detsember 2007

Kõik müügiks?!

Kingiti mulle ilus väike jõulukaktus, mis oma kasvu kohta võiks öelda, et õitses kui pöörane. Või vähemasti tahtis seda! Hinge tegi soojaks, ümbritseva detsembrikuu lumeta hallusegi lõi veidikenegi särama :). Imetlesin ja kiitsin salamisi pisikest - ise nii väike, aga tubli! - pikkust teisel vaid 3-4 lehe lüli jagu ja pea kõik tipud õisi ja õienupukesi täis!
Järgnesid päevad täis askeldusi-toimetusi, kuniks ühel päeval avastasin taimel mulla kuivanud olevat. Ei midagi, kastsin siis taimekese ära. Vaatamata sellele leidsin aga mõned tunnid hiljem mõned maha kukkunud õienupukesed. Kui neid aja möödudes jätkuvalt aga üha rohkem ja rohkem poti kõrval oli, hakkas süümeuss hinge närima. Vat mis ma nüüd ilusa lillega tegin! Oleksin natukenegi varem teda kasta märganud, oleks ta ehk veel täies elujõus... Ja õiesadu jätkus, meel läks aina kurvemaks ja kurvemaks... Kuniks kuulsin, et ka teisel, samal ajal ja samast kohast soetatud taimel täpselt sama nähtus on, ainult selle erinevusega, et too ei jäänud nii pikalt kuivale kui minu oma. Hinges läks kergemaks, ehk tõesti see kaduv ilu ei olnudki minu tähelepanematuse vili? Miski aga krõpitseb mu sisemuses visalt edasi... Mõruks kipub meel. Kas tõesti on õitseva lille väärtus vaid 1,5 nädalat?! Et ostad ilusa taime, lilleäri saab oma papi kätte - kaup maha müüdud ehk missioon täidetud - ja muu ei olegi enam oluline!? Või ongi väärtuslik vaid see hetk, mil see ilu müüjalt ostjale ulatatakse...?!...
pühapäev, 2. detsember 2007

Vaenlasega voodis... vol 2

Hommikul läbi une kuulsin, kuidas poiss omaette nahistama ja madistama hakkas. Üldiselt kui põnglane vähekenegi laseb, tukun edasi. Kui ta aga kärsitu ja pahas tujus on, ajab mu oma kisaga koheselt voodist välja. Valdavalt ta siiski mängib hommikuti pool tunnikest omaette ja siis selle aja peale suudan ka mina endale pildi ette võtta. Nii ka täna - poiss asjatas oma voodis, mina pugesin aga sügavamale teki alla... kuni korraga... pats-pats ja mürts oli mul keegi kõhu peal. Kas sa näe - oma laps!
No ütle, mis sa ütled... läbi need minu hommikused tukud :(.
Juba nädala jagu oleme issiga vaadanud, et põnglasel see jalg nii hoolega kõrgele voodi äärele käib, et see nüüd ainult aja küsimus, millal ta end sellele jalale järgi vinnab. Aga et see nii ruttu juhtub, seda ma veel ei oodanud küll...
Hm, huvitav-huvitav, mis üllatus mind järgmisel pühapäevahommikul ootab?!