Teisipäev, 26. august 2008

Per aspera ad astra

Kui päike paistis ja olid ilusad soojad ilmad, ehk siis, kui oli suvi, istusin mina toas õmblusmasina taga ja õmblesin. See oli muidugi paras ooper omaette, kui arvestada, et minu tõsisemad käsitöö tegemised jäävad kooliaastatesse ja tiba peale seda. Oma kolm aastat tagasi soetasin majja küll uue õmblusmasina (vanaema kadunukese vana Singer läks lihtsalt hingusele), kuid peale mõne padjapüüri õmblemise ja püksisäärte pikkuste kohendamise midagi muud tarka ma sellega korda saata pole jõudnud.
Kevadisel lasteaiakoosolekul selgus, et meie lasteaias, mis rakendab "Hea alguse" metoodikat, magavad lapsed magamiskottides. Lastele ju meeldib igale poole pugeda ja ronida, põhiteguriks aga asjaolu, et pidavat andma rohkem turvatunnet. Kui arvestada, kuidas põnglane kogu aeg magades ikka ja jälle vastu voodivõresid end litsub, siis tõepoolest – magamiskott on igalt poolt vastu sind ja varbad ei roni teki alt välja ka :). Soovitati igal vanemal see lapsele ise õmmelda, ikka jälle lapse turvatundest lähtuvalt – teete seda koos, laps näeb seda ja saab pärast lasteaeda midagi kodust (sõnast kodune) kaasa, siis ei ole väikesele inimesehakatisele see võõras keskkonnas olemine nii suur shokk. Muidugi, kui ikka ise õmmelda ei oska, siis võis selle ka poest osta, peaasi, et oleks puuvillane, mitte sellised tüüpilised matkavarustuse nailonist magamiskotid. Enesestmõistetav eksole.
Kuna ma aga aastaid midagi kobedat õmmelnud ei ole, oli see mulle paras väljakutse – oma lapse nimel kõigeks valmis! Ja nii minu kolgata tee siis algas...
Ei olnud mul õrna aimu, mida ja kui palju osta, meeles oli vaid kasvataja soovitus, et ühekordsest mahulisest vatiinist on küll, aedades tubane temperatuur ju soe. Sõbrants tõi mulle näidiseks ühe koti, millest tema tütreke oli juba välja kasvanud. Sealt sain siis enam-vähem mõõdud ja natuke mõtet, milline võiks kott tulevikus välja nägema hakata. Vanaema vanadest varudest leidsin mitu sitsiriidekangast, mis mingil põhjusel siiani kasutuseta jäänud, nende seast sain siis magamiskoti sisekanga ehk nö linapoole. Vaja oli veel koti välimist kangast, mis peaks olemuselt olema tugevam kui lihtsalt sits. Seadsin siis sammud Abakhani, pakutavast valisin välja ühe vahva lapsemeelse ja tumedamat tooni (et peale põrandal lohistamist ikka mõnda aega veel kaubanduslik välja näeks) kanga ning kurtsin oma muret müüjale, et vot sellist asja oleks vaja aga pole õrna aimugi kuidas seda kangast nüüd arvestada – kas nii- või naapidi :). Mõõtsime siis vajaliku tüki kangast, mispeale ta innukalt seletama hakkas, et alusta õmblemist nii, seejärel tee see ja siis veel nii ja nii... Üritasin kõik kiiruga kõrva taha panna. Seest tegi soojaks – poeskäik oleks suisa nauding, kui kõik müüjad nii abivalmis oleksid... Sobiva tõmbluku suutsin alles kolmandal korral soetada, esimesed said võetud esmases eufoorias "ilus ja värviline", kuid praktiline külg jäi läbi analüüsimata. Nüüd ongi mul kaks 70 cm tõmblukku (üks roomik, teine kapron) ülearu, ega nad seal kapis muidugi leiba küsi... kuid teinekord tasub siiski eelnevalt natuke uurida ja mõelda, kui sõrmed raha järgi kibelema hakkavad ;)
Järgmine pähkel ilmnes, kui mulle meenus, et masina soetamisest saadik polnud ma seda õlitanud. Ebameeldivad kogemused Singeriga, mis veel mitme tunni möödudes peale õlitamist rasvased õliplekid kangale lörtsatas, tegi mind ettevaatlikuks ning seetõttu lükkasin seda protseduuri võimalikult kaua edasi. Ja nagu arvata võiski – mul polnud õrna aimu mida ja kuskohast õlitada! Otsisin siis sahtlipõhjast välja targa raamatu, mis koos masinaga kaasa anti ja ennäe imet, mustvalgel kõik kirjas kuidas puhastada, kuidas õlitada jmt. Asusin siis õhinaga kallale, kuniks tõdesin, et ma ei saanud sellest joonisest mitte muffigi aru, pildi kvaliteet oli lihtsalt nii jube ja kohati väljaloetamatu. Võtsin siis abiks nö originaalraamatu, kus sees rootsi-, soome-, saksa- jm võõrkeelsed õpetused. Leidsin vastavad pildid raamatust üles ja asusin aga õlitama... kuniks mulle tundus, et ma ikka suisa mõttetud kruvipäid õlitasin :). Viskasin need raamatud kus seda ja teist ning teostasin visuaalse vaatluse, mille tulemusena tegin kindlaks masinaosad, mis liiguvad. No ja siis sinna ma seda õli toppisin, lähtudes lihtsast loogikast, et kõik mis liigub ka kulub, ehk mida libedam ta on, seda vähem ta kulub :). Südamepõksudes asetasin proovilapi masinale ja kukkusin väntama (elektri kaasabil), ootasin ja ootasin... kuid mitte ühtegi plekki! No suurest rõõmust väntasin siis veel paar minutit. Tunnistanud selle operatsiooni õnnestunuks, võisin asuda põhitegevuse ehk õmblemise kallale.
Vahelduva eduga paar nädalat madistamist ja valmis ta saigi. Tulemusega võib pea 90%-i ulatuses rahule jääda, eks mõningaid pisiapsakaid ikka juhtus. Esimese korra kohta päris hää ning kott on ka täitsa koti nägu :).
Minu poolt sai "hea algus" tehtud, ülejäänu jääb nüüd lapse enda teha – paraku toob see kott kõike muud peale une – nii põnev on seda ju lukust kinni-lahti tõmmata, sinna sisse ja sealt välja pugeda, peadpidi sisse ronida jne jne... see kõik vajab ju avastamist ning uni ei tule siis mitte mõttessegi. Oleme nüüd nädala jagu õppinud-harjutanud, et enne aias magamist asja selgeks saaks, kuid olen praeguseks veendunud, et selles nähakse vaid omasugust maadluskaaslast, mitte aga abivahendit mõnusasse unne suikumiseks. Jääb lootus, et ehk koos teiste lastega saab asi selgeks :).

* * *

Kuna koosolekul oli juttu veel mudilaste padjaklubist, siis ühe soojaga tegin poisile ka padjaklubi padja. No vähe roosa sai teine, aga kus sa ikka taevakarva nodsut näinud oled :P. Alguses, kui päris täpselt ei teadnud veel, mida tahan teha, keerlesid mõtted ka kutsu ümber, kuid siis juhtis kallis kaasa mu tähelepanu asjaolule, et nad seal kõik ju puha koerakari koos, nii see nodsu sõelale jäigi.

Seepeale hakkas kapis kilekotis hull klaperjaht – õnnetu viltuste silmadega jänis üritas mulle selgeks teha, et on viimane aeg tallegi hing sisse puhuda. Nojah, eks tal oli õigus ka, üle aasta seal kapinurgas vaikselt oma aega oodanud, no kaua võib?! Noodsamad viltused silmad olidki need, mis mul tookord igasuguse õmblemise isu ära võtsid ja nii ta väikseke sinna kappi ununes, nüüd aga ei tundunudki olukord nii trööstitu, pigem päris kelmikas mu meelest :).

Sellega on minu käsitöö tegemised tükiks ajaks ette ära tehtud. Eks mõtteid ja ideid veel ole, mis teostamist vajaksid, kuid kust see vaba aeg küll võetakse?!
Teisipäev, 19. august 2008

Kõik päevad ei ole vennad...

... ehk siis lugu sellest, kuidas mu õhulossid klirinal kokku kukkusid.

Päev algas meil varakult kella kuuese ärkamisega. Ikkagi tähtis päev – Mauri elu esimene lasteaiapäev. Ei saanud ju lubada, et kohe alguses midagi nihu läheks. Vihmasajustele ilmadele vahelduseks tervitas sel tähtsal hommikul meid rõõmus päike, tuul oli vaid tiba vali. Hommikuselt unist kohmitsemist küll oli, kuid ratta selga saime plaanitult. Tänud kõigile autojuhtidele, kes sebralistele ilusti teed andsid! Tundub, et olukord meie liikluskultuuris hakkab paranema...
Aeda jõudsime pea veerand tundi enne kella kaheksat. Kevadisel koosolekul soovitati laps hommikul aegsasti kohale tuua, siis jõuab enne sööma hakkamist end uude keskkonda sisse elada. Enne meid oli saabunud vaid paar juntsut, nii on leebem harjuda, kui teised tasapisi juurde tulevad, mitte ei ole saabujatest ise viimane.
Poiss oli nõutu, kui rühma mängutuppa astus – nii palju mänguasju! Teised lapsed ja nende vanemad tegid ettevaatlikuks. Nii kangesti tahaks ju mängida, aga nagu hästi ei julge ka... siis otsiti emme juurest tuge. See on tore, et lapsevanemad saavad lapse heaolu nimel esimesel nädalal aias olla, on lapsel turvalisem ja samas näed ka ise, kuidas sinu laps teatud situatsioonides toime tuleb. Esimese päeva sigina-sagina möllus ei osanud seal isegi õieti toime tulla, mida siis veel pisikesest inimesehakatisest tahta, kes alles õpib end ümbritsevat tundma ja tunnetama.
Rühmatuba, mis kevadel nii shokeerivalt pisike näis, ei tundunudki enam väga väike, mudilastele ruumi nii mängimiseks kui jooksmiseks. Tubane aeg möödus probleemideta, eks pisiseid tõuklemisi ja kopsakaid ikka juhtus, kuid ei midagi märkimisväärset. Üllatused saabusid õues. Maja taga, kus on enamus mänguplatse, oli ka meie rühma liivakast, ronimisatraktsioonid ja kiiged. Mauril polnud liivakastist muidugi sooja ega külma, peaasi et joosta ja turnida saaks. Aga selleks, et seal Paabeli segadus valitsema ei hakkaks, pidime meie, lapsevanemad, suutma oma lastele selgeks teha, kus on meie rühma piir ja kuhu tohib ja ei tohi minna. Ideaalne oleks muidugi, kui need põnnid istuksid üheskoos liivakastis, kuid paraku kõik lapsed ei ole püsiva loomuga. Esmalt õnnistas Mauri esimese lapsena sisse turnimisatribuutika, teised tema järel. Ronimine oli läbi põimitud mööda platsi ringi jooksmisega. Peale tunniajalist tagaajamist oli minul igal juhul võhm väljas! Hiljem siis selgus, et liivakastid on igal rühmal eraldi ehk siis kast rühma kohta, kuid turnipuud ja kiiged on mitme grupi peale kokku. Eks sa siis ürita neid piire niimoodi lapsele selgeks teha, et nagu tohib, aga natukene nagu ei tohi ka. Ilmselt oli juhatajal paika pandud, et uute laste rühm läheb õue kõige esimesena, annab võimaluse pisidel jällegi uue olukorraga harjumiseks. Raskused hakkasid tekkima, kui kõik rühmad olid õue jõudnud, siis oli neid lapsi nii palju, suuri ja väikesi ja kõik veel läbisegi pealegi. Eks need suured lapsed on ju ka alles lapsed, kes põnevas mängutuhinas ei oska veel pisematega arvestada, vaja ikka olla see kiirem, osavam ja tugevam ning valjuhäälselt õhinaga seda teistelegi kuulutada, mille tulemusena siis väikesed sõna otseses mõttes jalge alla tallati. Pidid olema valvas iga murdosa sekundist ja jälgima, et sinu pesamuna sealt turnipuust rüselemise käigus lihtsalt alla ei tõugata (neid situatsioone seal tekkis). Need turnipuud mõeldud ikka vähe suurematele, kui kaheaastastele põnnidele, kuid ka nemad saavad seal kenasti hakkama, üks osa küljest on ilma piirdeta, kust siis lapsed saavad nö mööda peenikest metalltoru alla libiseda, nagu tuletõrjujad – väikesed selleni aga ei ulatu ja ei oskagi.
Kõige südantvalutavam antud olukorra juures on fakt, et meie rühma liivakast on kõigest kahe meetri kaugusel kiikedest. Kui palju tekkis seal situatsioone, et liivakast ei pakkunud enam pinget ja siis tormati otse kiikede eest läbi teiste atraktsioonide juurde, kõik need põnevamad jäävad sinnapoole. Kui väikesed kiikusid, polnud hullu, hoog oli vaikne, nii mitmedki said seal oma kolakad kätte, sai Maurigi vopsu selga, kuid ühel hetkel tabas mu silm suure poisi hoo, kus kiigetrossid ikka pea maaga risti käisid. Õnneks on see siinkohal kirjeldamatu, mida ma tundsin, kujutledes ette, kui mõni pisi selle kiige vahetusse lähedusse oleks sattunud. Ja antud hetkel ei olnud ka ühtegi kasvatajat seda nägemas, misjärel vanemad siis olukorra taas kontrolli alla võtsid. Ma saan sellest aru, et uued lapsed, palju uusi nägusid, iga uus situatsioon vajab harjumist, lapsed erinevat tähelepanu... aga justkui okas jäi nüüd hinge... Ma olen näinud, mis võib juhtuda ühest vopsust kiigega ja see ei lähe mul iial meelest... Saan aru, et iga sekund ei saa oma lapsel järel käia ja panna kätt vahele sinna, kuhu tahaks, kuid murelikuks teeb see olukord mind, hingerahu on kadunud...
Katseks jätsin poisi mõneks hetkeks ka üksi, natuke aega oli kõveraks kiskuva moka saatel kasvatajale käsi laiutanud, et "pole" (emme kadunud), kuid see oli ka kõik, põnevad mängud ju ootasid! Paraku tuli aga lõunasöögi aeg peale ja nii ei saanudki ma teda kauemaks omapäi jätta. Nii nagu arvata võiski, sarnaselt hommikusöögile ei puutunud ta ka lõunaajal sööki sõrmeotsagagi. Sellega ma olin üldiselt arvestanud, üllatusena see mulle ei tulnud. Kui ta koduski õieti ei söö, on palju tahetud, et ta seda võõras keskkonnas teeks! Nii jätsimegi teised lapsed sööma ja tulime ära koju. Esimene päev oli üldkokkuvõttes edukalt läbitud – oli kukkumisi, haiget saamisi ja jonnigi, nagu ühele normaalsele lapsele kohane. Ei tahtnud poiss koduski süüa. Ei saanud talle veel õieti tekkigi peale kohendatud, kui väikemees juba magas :). Sellist asja pole enne olnud, muidu käib ikka umbes tund jäuramist, enne kui tee unemaale leitakse.

Poiss magas, istusin mina arvuti taha, ehedad emotsioonid-läbielamised vajasid kirja panemist. Aga ei suutnud, ühtegi sõna ei suutnud helendavale ekraanile tippida. Hing oli muret täis. Mida enam päev õhtusse veeres, seda suuremaks kasvas hingevalu. Õnneks oli lähedastega rääkimisest abi :).
See on midagi kummalist, kuidas ühe hetkega kõik su väärtushinnangud muutuvad. Varemalt ootasin seda päeva, et saaks põnglase lasteaeda, on tal seal ju palju rohkem mängimis- ja ringijooksmisvõimalusi, kui korteri nelja seina vahel, lisaks veel teised lapsed, kellega koos mängida ja sotsiaalne areng, mis ainult kodustega siiski piiratuks jääb. Nüüdseks on see oodatud päev selja taga ja kogu mu õhin selles valdkonnas kadunud. Miski vaid kripeldab pidevalt hinges, ei oskagi seda sõnadesse panna, mis just täpselt – on justkui kõikehõlmav mure koos suure annuse kurbusega – on kätte jõudnud aeg, mil tuleb väikese lapse pihu lasta lahti oma peost ja usaldada ta teiste hoolde, enam ei ole mina see, kes iga hetk iga viiv tema kõrval on, teda lohutab, kui tal on valus, teda kallistab, kui tal selleks vajadus tekib, teda juhendab, kui ta seda vajab... Nüüd peab ta juba ise hakkama saama, olema enda eest väljas. See ei ole uus algus elus mitte ainult pojale, vaid ka minule endale, millega toimetulek nõuab veel palju õppimist ja kohanemist meil mõlemil. Oodatud, kuid ometi nii ootamatu... Täna, veel täna ma tunnen, et ma ei ole valmis oma lapse elu ja heaolu usaldama kolmandate isikute kätesse... Kuid kas me, emad, selleks üldse kunagi valmis oleme?



* * *

Täna sõitsime aeda vihmasajus, õnneks oli see suviselt soe ning märjaks saamine ei olnud häirivaks asjaoluks, tekitas vaid teistmoodi meeleolu. Päev möödus märksa leebemalt, kui eilne.
Hommikul, veel enne õue minekut, tahtis Mauri mängida kassaaparaadiga, milles tema näeb muidugi telefoni, hinnapiiksutoru on kogu aeg kõrva juures ja muudkui lobiseb. Kaks suuremat tüdrukut aga leidsid, et see on nende oma ja Mauri ei või mitte sellega mängida – ühiselt ja jõuga tõugati poiss eemale. Hea oli, et ta ikka oma jalgele püsti jäi. Nii tahtnuks vahele tormata, kuid ei saa ju, iga pisima situatsiooni peale ei taha vahele astuda, nii ei õpigi laps enda eest seisma. Tüdrukute vanemad jõudsid õnneks enne mind suu lahti teha ning tüdrukutele õpetussõnu jagada. Antud juhtum on sellises vanuses laste seas ju täiesti normaalne. Kuid kirjutama ajendas mind hoopis poisi käitumine peale seda. Ta ei tükkinud enam nende tüdrukute juurde, ei tahtnud enam seda aparaati, vaid seisis selle koha peal, kus ta sel hetkel siis parajasti oli – see sügav arusaamatus, hämming, emotsioonide siseheitlus, mis väikese lapse näos peegeldus, see tegi kohutavalt haiget. Ta ei olnud solvunud (ega nad vist oskagi veel), tal ei olnud füüsiliselt valus, ta ei tormanud minu juurde abi otsima, vaid ta seisis, mõtles ja juurdles sügavalt omaette, miks temaga nii tehti... Paar natukest hiljem leidis poiss endale uue tegevuse ning mina jäin kõrvalseisjana talle eemalt silma peal hoidma. Olin tema jaoks olemas, kui ta mind vajanuks.
Õues hakkas samasugune tants ja trall nagu eile. Oli turnimist, oli tagaajamist, oli jonni. Ja muidugi need kiiged... Rääkisin kasvatajale oma murest, et miks küll on väikelaste liivakast tehtud kohe kiikede kõrvale, see on ju üsna suure riskiga ning nõuab ikkagi hoolikat tähelepanu kasvatajate poolt. Ta ei vaielnud mulle vastu, kuid minu rahustuseks väitis, et kui vanemaid juures ei ole, siis hoidvat lapsed kasvatajate ligi, suisa nii, et kõik kasvataja püksisääres kinni rippuda tahtvat. Ja tõesti-tõesti, oma kindel linn ja varjupaik peab ju lastel olema ja vanema puudumisel on selleks kasvataja. Sellele sain ka kinnitust, kui lapse täna omapead jätsin. Veidi vähem kui tund (sadama hakkas) sai poiss ilma minuta kenasti hakkama. Rühmatoa aknast ikka aegajalt piilusin, kuidas põnglasel läheb. Kuigi tundus, et poisil alguses moka natuke rulli tõmbas shestikuleerivate käte saatel, väitis kasvataja mulle pärast vastupidist. Oli kuidas oli, aga midagi drastilist ei olnud. Umbes pooltel kordadest oli ta oma meelispaigas – turnipuul, või siis, üllatus-üllatus, askeldas koos kasvataja ja teiste lastega liivakastis :).
Söömine oli samasugune tabuteema nagu eilegi, korraks istuti laua taha, kuid selsamal hetkel vihiseti sealt minema kui püssikuul. Järgnevad katsed last laua taha saada tõid endaga kaasa vaid jonni ja kisa.
Üldkokkuvõttes lahkusin aiast märksa rahulikuma südamega kui eile ja loodan, et päev-päevalt kõik ikka paremuse suunas liigub, et lapsel tekib teadmine, kus ta võib ja kus tal on turvaline olla, et tekib arukas ohutunnetus. Kui nüüd vaid suudaks oma siseheitluses vaigistada selle va neetud kiigeteema...
Laupäev, 16. august 2008

Lasteaiapaanika?

Oh neid "kurja" keelega sõbrantse küll, kes aegsasti ette muretsevad, kas mul juba lasteaiapaanika ka on?
Esmaspäevast, 18. augustist, saab põnglasest lasteaiapoiss ja eks tegemist ole enne seda omajagu, kuid ei näe põhjust miks peaks olema paanika. Kuni siis tänaseni...
Kiirustasin üksinda mööda tänavat teadmata suunas, kuni tabasin end mõttelt "poiss on ju lasteaias, vaja ta sealt ära tuua!" Nüüd sai suund kindla sihi, kuid peas keerles mõtete virr-varr: "ta ei saa seal olla, täna pole veel ju 18.-nes". Ja ometi mu sisetunne ütles, et just seal ta on, liikusin ma ringi ju ilma temata. "Ma ei mäleta, et ma oleksin ta sinna viinud..." Hetk hiljem veidi "kainem" mõistusehetk ütles, et teda ikka ei ole seal, täna ei ole veel see õige päev... "Aga kus ta siis ometi on?!"
Selgus saabus, kui ses segases olukorras välja nuputada üritasin, et mis päev siis täna ikkagi on ja pingsa mõttetegevuse peale viimaks oma silmad avasin - ilusti oma voodis oli! :)
Neljapäev, 14. august 2008

Mis puudusid Korbes?

Tohoh, ah et Korbes? Mis asi see Korbes on? Pole õrna aimugi. Mis seal puudusid, see polnudki nagu nii oluline, kui see, et mis see Korbes, või ehk hoopis Korbe, üldse on? Aga selleks, et seda teada saada oli meil olemas väike fragment kaardist, mis meid kohale juhatas. Vastuse sellele ja veel paljudele teistele harivatele ja vähem harivatele küsimustele saime seigeldes kogupereüritusel "Igamehe Suveseiklusel 2008", mis toimus 23.-26. juuli Lõuna-Raplamaal ja Põhja-Pärnumaal. Neli päeva tihedalt täis seiklemist oli sündmus, mida olime terve aasta pikisilmi oodanud. Nüüdseks on see juba selja taha jäänud ja esmased emotsioonidki jahtunud. Loodan, et saadud positiivsest energialaengust jagub terveks aastaks, et siis taas end juulikuu viimasel nädalavahetusel laadima minna... :) Toimunust väikest kokkuvõtet saab lugeda siit.

Arte y pico

Meeldiva üllatusena avastasin ükspäev, et ma olen ära märgitud blogimaailmas ringiliikuva auhinna saajate hulgas. Minu tänud isehakanud lillekasvatajale, kes leidis minu blogi auhinna väärilise olevat ja siinkohal minu vabandused auhinna vastuvõtmisega viivitamisel, kiired ajad olid käsil. Eks saadud auhind innustab olema usinam ja tublim nii tegudes kui blogisõnas–pildis, kuid kindlasti ei ole see eesmärk omaette, esmane on ikka oma faktid-mõtted-tunded kirja saada ja lisaboonusena on äärmiselt tore, kui need ülesmärked ka teiste tähelepanu väärivad.
Kuigi bloginud olen vahelduva eduga veidi üle aasta, on mul veel paljugi õppida ja avastada, areneda ja kasvada siinsete pisikeste bittide ja pikselite keskel... Kas pole kummaline, veel oma kümmekond aastat tagasi ei osanud me sellisest asjast - elektrooniline blogimine - unistadagi ja nüüd on see saanud meie elu loomulikuks osaks!
Kogu selle sülle langenud rõõmul oli ka oma varjupool, millest ei saanud üle ega ümber – pikalt mõtlesin, kas üldse võtta see auhind vastu või mitte, kuna vajalik oleks auhinna edastamine, mis on tegelikult ju täiesti enesestmõistetav, kuid vaatamata minu kiikamistele ühele või teisele blogile ei ole mul välja kujunenud omi favoriite, selleks on need hetked jäänud liiga põgusateks. Samas tuletab see mulle nüüd meelde, et vaja oleks teha oma blogis mõningad täiendused, mis võimaldaks siis ilma vaevata blogimaailmas toimuvaga kursis olla. Siiralt loodan, et keegi pahaks ei pane, kui enda blogilingi minu lehelt leiab :).
Aitäh Sulle, lillekasvataja, mulle antud auhinna ja ühtlasi ka oma mõnusa blogi eest, mis oli see kõige esimene, mis mulle kunagi silma jäi, oma tegusate toimingute ja lahedate lugudega mind ikka ja jälle enda juurde tagasi tõi ja mis innustas mindki rohkem aega blogi tarvis leidma.
Kuna reeglites on antud klausel, et osalemine ei ole kohustuslik ja puudub ka ajaline määrang selle edastamise kiirusest, siis võtan selle auhinna südamerahuga vastu, kellele meist ei meeldiks üks soe sõna, mida jätkub igasse päeva :).

*Andes seda auhinda, ei nõua ma kandidaatidelt osalemist :) See on vabatahtlik*
1) Vali 5 blogi, kes sinu arvates väärivad seda auhinda loomingulisuse, disaini, huvitava materjali ja samuti panuse andmise eest blogide maailma, olenemata keelest.
2) Auhinna andja lisab postitusse iga saaja nime ja lingi tema blogile.
3) Iga auhinna võitja paneb auhinna oma lehele ning lisab lingi, kellelt see auhind on saadud.
4) Auhinna saaja ning andja lisavad oma postitusse ka lingi "Arte y pico" blogile, et oleks teada, kust see auhind on alguse saanud.
5) Auhinna andmisel kopeeri need reeglid oma postitusse.