Kõik päevad ei ole vennad...

... ehk siis lugu sellest, kuidas mu õhulossid klirinal kokku kukkusid.

Päev algas meil varakult kella kuuese ärkamisega. Ikkagi tähtis päev – Mauri elu esimene lasteaiapäev. Ei saanud ju lubada, et kohe alguses midagi nihu läheks. Vihmasajustele ilmadele vahelduseks tervitas sel tähtsal hommikul meid rõõmus päike, tuul oli vaid tiba vali. Hommikuselt unist kohmitsemist küll oli, kuid ratta selga saime plaanitult. Tänud kõigile autojuhtidele, kes sebralistele ilusti teed andsid! Tundub, et olukord meie liikluskultuuris hakkab paranema...
Aeda jõudsime pea veerand tundi enne kella kaheksat. Kevadisel koosolekul soovitati laps hommikul aegsasti kohale tuua, siis jõuab enne sööma hakkamist end uude keskkonda sisse elada. Enne meid oli saabunud vaid paar juntsut, nii on leebem harjuda, kui teised tasapisi juurde tulevad, mitte ei ole saabujatest ise viimane.
Poiss oli nõutu, kui rühma mängutuppa astus – nii palju mänguasju! Teised lapsed ja nende vanemad tegid ettevaatlikuks. Nii kangesti tahaks ju mängida, aga nagu hästi ei julge ka... siis otsiti emme juurest tuge. See on tore, et lapsevanemad saavad lapse heaolu nimel esimesel nädalal aias olla, on lapsel turvalisem ja samas näed ka ise, kuidas sinu laps teatud situatsioonides toime tuleb. Esimese päeva sigina-sagina möllus ei osanud seal isegi õieti toime tulla, mida siis veel pisikesest inimesehakatisest tahta, kes alles õpib end ümbritsevat tundma ja tunnetama.
Rühmatuba, mis kevadel nii shokeerivalt pisike näis, ei tundunudki enam väga väike, mudilastele ruumi nii mängimiseks kui jooksmiseks. Tubane aeg möödus probleemideta, eks pisiseid tõuklemisi ja kopsakaid ikka juhtus, kuid ei midagi märkimisväärset. Üllatused saabusid õues. Maja taga, kus on enamus mänguplatse, oli ka meie rühma liivakast, ronimisatraktsioonid ja kiiged. Mauril polnud liivakastist muidugi sooja ega külma, peaasi et joosta ja turnida saaks. Aga selleks, et seal Paabeli segadus valitsema ei hakkaks, pidime meie, lapsevanemad, suutma oma lastele selgeks teha, kus on meie rühma piir ja kuhu tohib ja ei tohi minna. Ideaalne oleks muidugi, kui need põnnid istuksid üheskoos liivakastis, kuid paraku kõik lapsed ei ole püsiva loomuga. Esmalt õnnistas Mauri esimese lapsena sisse turnimisatribuutika, teised tema järel. Ronimine oli läbi põimitud mööda platsi ringi jooksmisega. Peale tunniajalist tagaajamist oli minul igal juhul võhm väljas! Hiljem siis selgus, et liivakastid on igal rühmal eraldi ehk siis kast rühma kohta, kuid turnipuud ja kiiged on mitme grupi peale kokku. Eks sa siis ürita neid piire niimoodi lapsele selgeks teha, et nagu tohib, aga natukene nagu ei tohi ka. Ilmselt oli juhatajal paika pandud, et uute laste rühm läheb õue kõige esimesena, annab võimaluse pisidel jällegi uue olukorraga harjumiseks. Raskused hakkasid tekkima, kui kõik rühmad olid õue jõudnud, siis oli neid lapsi nii palju, suuri ja väikesi ja kõik veel läbisegi pealegi. Eks need suured lapsed on ju ka alles lapsed, kes põnevas mängutuhinas ei oska veel pisematega arvestada, vaja ikka olla see kiirem, osavam ja tugevam ning valjuhäälselt õhinaga seda teistelegi kuulutada, mille tulemusena siis väikesed sõna otseses mõttes jalge alla tallati. Pidid olema valvas iga murdosa sekundist ja jälgima, et sinu pesamuna sealt turnipuust rüselemise käigus lihtsalt alla ei tõugata (neid situatsioone seal tekkis). Need turnipuud mõeldud ikka vähe suurematele, kui kaheaastastele põnnidele, kuid ka nemad saavad seal kenasti hakkama, üks osa küljest on ilma piirdeta, kust siis lapsed saavad nö mööda peenikest metalltoru alla libiseda, nagu tuletõrjujad – väikesed selleni aga ei ulatu ja ei oskagi.
Kõige südantvalutavam antud olukorra juures on fakt, et meie rühma liivakast on kõigest kahe meetri kaugusel kiikedest. Kui palju tekkis seal situatsioone, et liivakast ei pakkunud enam pinget ja siis tormati otse kiikede eest läbi teiste atraktsioonide juurde, kõik need põnevamad jäävad sinnapoole. Kui väikesed kiikusid, polnud hullu, hoog oli vaikne, nii mitmedki said seal oma kolakad kätte, sai Maurigi vopsu selga, kuid ühel hetkel tabas mu silm suure poisi hoo, kus kiigetrossid ikka pea maaga risti käisid. Õnneks on see siinkohal kirjeldamatu, mida ma tundsin, kujutledes ette, kui mõni pisi selle kiige vahetusse lähedusse oleks sattunud. Ja antud hetkel ei olnud ka ühtegi kasvatajat seda nägemas, misjärel vanemad siis olukorra taas kontrolli alla võtsid. Ma saan sellest aru, et uued lapsed, palju uusi nägusid, iga uus situatsioon vajab harjumist, lapsed erinevat tähelepanu... aga justkui okas jäi nüüd hinge... Ma olen näinud, mis võib juhtuda ühest vopsust kiigega ja see ei lähe mul iial meelest... Saan aru, et iga sekund ei saa oma lapsel järel käia ja panna kätt vahele sinna, kuhu tahaks, kuid murelikuks teeb see olukord mind, hingerahu on kadunud...
Katseks jätsin poisi mõneks hetkeks ka üksi, natuke aega oli kõveraks kiskuva moka saatel kasvatajale käsi laiutanud, et "pole" (emme kadunud), kuid see oli ka kõik, põnevad mängud ju ootasid! Paraku tuli aga lõunasöögi aeg peale ja nii ei saanudki ma teda kauemaks omapäi jätta. Nii nagu arvata võiski, sarnaselt hommikusöögile ei puutunud ta ka lõunaajal sööki sõrmeotsagagi. Sellega ma olin üldiselt arvestanud, üllatusena see mulle ei tulnud. Kui ta koduski õieti ei söö, on palju tahetud, et ta seda võõras keskkonnas teeks! Nii jätsimegi teised lapsed sööma ja tulime ära koju. Esimene päev oli üldkokkuvõttes edukalt läbitud – oli kukkumisi, haiget saamisi ja jonnigi, nagu ühele normaalsele lapsele kohane. Ei tahtnud poiss koduski süüa. Ei saanud talle veel õieti tekkigi peale kohendatud, kui väikemees juba magas :). Sellist asja pole enne olnud, muidu käib ikka umbes tund jäuramist, enne kui tee unemaale leitakse.

Poiss magas, istusin mina arvuti taha, ehedad emotsioonid-läbielamised vajasid kirja panemist. Aga ei suutnud, ühtegi sõna ei suutnud helendavale ekraanile tippida. Hing oli muret täis. Mida enam päev õhtusse veeres, seda suuremaks kasvas hingevalu. Õnneks oli lähedastega rääkimisest abi :).
See on midagi kummalist, kuidas ühe hetkega kõik su väärtushinnangud muutuvad. Varemalt ootasin seda päeva, et saaks põnglase lasteaeda, on tal seal ju palju rohkem mängimis- ja ringijooksmisvõimalusi, kui korteri nelja seina vahel, lisaks veel teised lapsed, kellega koos mängida ja sotsiaalne areng, mis ainult kodustega siiski piiratuks jääb. Nüüdseks on see oodatud päev selja taga ja kogu mu õhin selles valdkonnas kadunud. Miski vaid kripeldab pidevalt hinges, ei oskagi seda sõnadesse panna, mis just täpselt – on justkui kõikehõlmav mure koos suure annuse kurbusega – on kätte jõudnud aeg, mil tuleb väikese lapse pihu lasta lahti oma peost ja usaldada ta teiste hoolde, enam ei ole mina see, kes iga hetk iga viiv tema kõrval on, teda lohutab, kui tal on valus, teda kallistab, kui tal selleks vajadus tekib, teda juhendab, kui ta seda vajab... Nüüd peab ta juba ise hakkama saama, olema enda eest väljas. See ei ole uus algus elus mitte ainult pojale, vaid ka minule endale, millega toimetulek nõuab veel palju õppimist ja kohanemist meil mõlemil. Oodatud, kuid ometi nii ootamatu... Täna, veel täna ma tunnen, et ma ei ole valmis oma lapse elu ja heaolu usaldama kolmandate isikute kätesse... Kuid kas me, emad, selleks üldse kunagi valmis oleme?



* * *

Täna sõitsime aeda vihmasajus, õnneks oli see suviselt soe ning märjaks saamine ei olnud häirivaks asjaoluks, tekitas vaid teistmoodi meeleolu. Päev möödus märksa leebemalt, kui eilne.
Hommikul, veel enne õue minekut, tahtis Mauri mängida kassaaparaadiga, milles tema näeb muidugi telefoni, hinnapiiksutoru on kogu aeg kõrva juures ja muudkui lobiseb. Kaks suuremat tüdrukut aga leidsid, et see on nende oma ja Mauri ei või mitte sellega mängida – ühiselt ja jõuga tõugati poiss eemale. Hea oli, et ta ikka oma jalgele püsti jäi. Nii tahtnuks vahele tormata, kuid ei saa ju, iga pisima situatsiooni peale ei taha vahele astuda, nii ei õpigi laps enda eest seisma. Tüdrukute vanemad jõudsid õnneks enne mind suu lahti teha ning tüdrukutele õpetussõnu jagada. Antud juhtum on sellises vanuses laste seas ju täiesti normaalne. Kuid kirjutama ajendas mind hoopis poisi käitumine peale seda. Ta ei tükkinud enam nende tüdrukute juurde, ei tahtnud enam seda aparaati, vaid seisis selle koha peal, kus ta sel hetkel siis parajasti oli – see sügav arusaamatus, hämming, emotsioonide siseheitlus, mis väikese lapse näos peegeldus, see tegi kohutavalt haiget. Ta ei olnud solvunud (ega nad vist oskagi veel), tal ei olnud füüsiliselt valus, ta ei tormanud minu juurde abi otsima, vaid ta seisis, mõtles ja juurdles sügavalt omaette, miks temaga nii tehti... Paar natukest hiljem leidis poiss endale uue tegevuse ning mina jäin kõrvalseisjana talle eemalt silma peal hoidma. Olin tema jaoks olemas, kui ta mind vajanuks.
Õues hakkas samasugune tants ja trall nagu eile. Oli turnimist, oli tagaajamist, oli jonni. Ja muidugi need kiiged... Rääkisin kasvatajale oma murest, et miks küll on väikelaste liivakast tehtud kohe kiikede kõrvale, see on ju üsna suure riskiga ning nõuab ikkagi hoolikat tähelepanu kasvatajate poolt. Ta ei vaielnud mulle vastu, kuid minu rahustuseks väitis, et kui vanemaid juures ei ole, siis hoidvat lapsed kasvatajate ligi, suisa nii, et kõik kasvataja püksisääres kinni rippuda tahtvat. Ja tõesti-tõesti, oma kindel linn ja varjupaik peab ju lastel olema ja vanema puudumisel on selleks kasvataja. Sellele sain ka kinnitust, kui lapse täna omapead jätsin. Veidi vähem kui tund (sadama hakkas) sai poiss ilma minuta kenasti hakkama. Rühmatoa aknast ikka aegajalt piilusin, kuidas põnglasel läheb. Kuigi tundus, et poisil alguses moka natuke rulli tõmbas shestikuleerivate käte saatel, väitis kasvataja mulle pärast vastupidist. Oli kuidas oli, aga midagi drastilist ei olnud. Umbes pooltel kordadest oli ta oma meelispaigas – turnipuul, või siis, üllatus-üllatus, askeldas koos kasvataja ja teiste lastega liivakastis :).
Söömine oli samasugune tabuteema nagu eilegi, korraks istuti laua taha, kuid selsamal hetkel vihiseti sealt minema kui püssikuul. Järgnevad katsed last laua taha saada tõid endaga kaasa vaid jonni ja kisa.
Üldkokkuvõttes lahkusin aiast märksa rahulikuma südamega kui eile ja loodan, et päev-päevalt kõik ikka paremuse suunas liigub, et lapsel tekib teadmine, kus ta võib ja kus tal on turvaline olla, et tekib arukas ohutunnetus. Kui nüüd vaid suudaks oma siseheitluses vaigistada selle va neetud kiigeteema...