Esmaspäev, 29. juuni 2009

Fotojaht: Magus

Olen kindel, et me kõik armastame magusat, kes rohkemal kes vähemal määral. Kellele meist ei meeldiks vajuda peale pikka ja väsitavat päeva magusasse kõikehõlmavasse unne või tukkuda vaikselt edasi, kui hommikune äratuskell reaalsesse maailma naasma kutsub. Ja aegajalt on ju nii mõnus argitoimetustele vahelduseks midagi kosutavalt magusat endale põske pista, olgu selleks siis amps ehedat mesilasmett või poeriiulilt ühes haaratud kommikesed...




Reede, 26. juuni 2009

Aia mitu palet

Kui igapäevaelu kulgeb praegusel ajal kiires tempos, siis aed elab omas hingamises ja kasvurütmis. Märkamatult on kätte jõudnud suvi, ilmekalt annab sellest märku aed, mis iga päevaga aina rohkem silmailu pakub, seda vähest, mis tal tänavu suvel pakkuda on. Kuigi läbi talve sai ikka netis surfatud, loetud, vaadatud ja mõtiskletud mida kõike võiks aeda soetada, saabus ometi kevad ja ka suvi kuidagi ootamatult...
Löök allapoole vööd oli, et kõik minu gladioolid ja daaliad seda talve üle ei elanud, kuigi talv oli ju soojem kui varasemad ning hoiutingimused samad, mis eelnevatel aastatel. Ise kahtlustan, et süüdi oli see jube vihmane eelmise suve lõpp ja sügis, mis ei lasknud sibulatel-mugulatel korralikult ära kuivada. Gladioolisibulate vette panekuga jäin tiba hiljaks, kuid sellele vaatamata ei oleks nad tohtinud vette pannes hallitama minna, tavaliselt on nad selleks ajaks juba ise väikesed rohelised kasvud peale tekitanud, kuid sel aastal polnud ühelgi. Siiski lootsin... Said need sibulad muretsetud 4-5 aastat tagasi, kui mees ühe segumix paki poest korvi haaras ning pakkus ta tõesti kõike võimalikku nii värvide rohkuse kui õite suuruse poolest. Sügisel veel sorteerisin viletsamad välja ning jätsin kobedad alles, pildistasin õied ning panin kõigile numbrid külge, et kevadel teaks milline keegi on. Nüüd on lihtsalt pihutäis tühje numbreid... Daaliajuurikad see-eest on kuivanud täiesti krõmpsu ja tössiks, sügisel neid lahti rappima ei hakanud – lihtsalt kaevasin maast välja, lasin kogu juurekupatuse ära kuivada ja suurema mulla pudistasin küljest ära, seejärel panin ajalehtedega kaetud karpi, nagu gladioolidki. Äkki oleks pidanud neid hoopis mingi kuiva turbapuru sees hoidma? Ei tea, kogemused ses vallas puuduvad täiesti, oli see alles esimene aasta daaliatega katsetada. Uued jäid sel aastal ostmata, nii gladioolid kui daaliad, kuna nüüdseks on juba lootusetult hilja. Ja nii need peenrad nüüd rohtu kasvatavad, sest ka suvelillede jaoks on aeg vist juba kaugel... või äkki peaks turult läbi astuma, ehk leiab miskit põnevat.
Tarbeaias kasvab kõik nii mis mühiseb, redised on juba teist raksu külvatud, esimene sats sai kuidagi kole ruttu otsa. Panime sel aastal porgandi ja redise peenrasse ohtralt liiva juurde (raske, tihe savine muld on siin) ning ei tea, et oleks nii ilusat redist enne saanud – nood on need porgandi tüüpi, olid head mahlased ja üldse mitte kibedad. Ja ilma ussideta! Talvel kuivatasime ja kogusime emaga kasutatud kohvipaksu. Nüüd, kui taimed juba tõusnud olid, saputasin kuiva kohvipuru peale. Kuskilt lugesin, et kohvipuru pidi ussid eemale hoidma. Mine tea, ehk aitaski või on see siis lihtsalt meeldiv enesepett...
Maasikapeenrad olid kui ühtlane tihe valge õiemeri, tundsin neid vaadates kuidas ootusärevuse judinad mu ihu vallutasid – sel aastal saame vägeva saagi! Ja tänaseks päevaks on olukord "tuhkagi sa saad!". Täiesti arusaamatu. Üle-eelmine suvi tõime turult maasikataimed, kasvasid kenasti, saaki andsid rahuldavalt. Eelmine aasta ajasid meeletult võsusid ja tegime siis nendest võsudest kaks peenart juurde. Eelmise sajandi algupoolel kasvasid siinsetel maadel maasikad nii hästi, et nendest saadud müügirahade eest ehitati siia tallu suur maakividest laut, mis väärikalt siiani püsti seisab... Mõned üksikud õied võttis ära külm, nendel oli konkreetselt näha õie must südamik, ülejäänud olid igati tip-top õied, õielõikuri poolt kahjustamata, kuid marja külge ei kasvata. Imedele enam ei looda, ilmselt lööme suve lõpu poole platsi puhtaks ja toome uued taimed.

Rõõmu aga valmistab roosade pojengide vahel eelmise aasta üks uustulnukatest – IHL'i peedipunane pojeng. Tekitas sel aastal juba kaks õit, millest üks küll paraku varakult välja läks. Kahtlustan kevadist öökülma, kuna vars oli maapinnalt pruun ning kergelt tõmmates jäi see mulle pihku. Ülejäänud taim aga kosus iga päevaga ning on igati tubli ja tugev. Tean, et mõistlik ja taime säästev olnuks ka see üks õis eemaldada, kuid ma ju lihtsalt pidin seda sügavpunast ilu nägema. Mulle nii hirmsasti see värv meeldib! (Pildil paistab punase kõrval ka üks liilia, mis täiesti salamahti on sinna peitunud. Eelmisel suvel kaevasin liilia sealt välja ning ju too siis ei tahtnud kuidagi oma kodukohta loovutada. Ei raatsinud teda praegugi välja kiskuda, las õitseb ära, küll siis jõuab.)
Valge pargiroos (paraku pole sordist mingit aimu, kuna see on siin olnud juba ammustest aegadest enne mind) on tänavu jälle sõnulseletamatult võrratu! Kuna ta kipub üsna ruttu nö metsikuks minema, siis vähemalt üle kahe suve võtame ta nudiks maha ning siis muidugi õisi ei näe. Eelmine aasta oligi see vaikuse aasta ning nüüd on nii kosutav seda meeletut õiehulka näha! :)
Ahjaa, oma suurima murelapse unustasin sootuks – igihaljas rododendron "Catawbiense Grandiflorum", kes eelmisel kevadel end meile Hansaplantis külge haakis ning ilma temata meil sealt lahkuda ei lasknud. Meil oli tema üle ainult hea meel ja nii ta oma koha meil leidiski. Terve eelmise suve oli taim igati kõbus ning näitas omi suuri õiepungasid. Iga päev vaatasin teda ja ootasin, millal ta oma õied avab. Aga seda ei juhtunud. Täiesti arusaadav, eks see kolimine oli talle ju raske katsumus. Kuna need pungad püsisid muutumatus olekus terve suve ja veel selle kevadegi, puges minul mure hinge, et ta on peenras küll elus ja roheline, kuid õitsemiseks elujaksu pole. Kuniks ühel päeval avastasin, et õiepungad on pakatanud paksudeks pontsudeks ning peagi hakkasid vargsi ka oma värvi näitama, kuniks ühel päeval oli väikene taim täies õides. Kaunis. Ja armas. Enam ma temas ei kahtle hetkekski, tubli ja tugev on ta!
Üldiselt käin aias hetkel veel nõutu näoga ringi, on taimi (floksid, astelpajud, siberi kontpuud, kukerpuu), mis on nüüdseks püsivalt paigal, kuid see pojengide, liiliate, gladioolide, daaliate ala tuleks seoses kodukese tulekuga ilmselt ümber kujundada. Tuua lilled majale lähemale ning ehk istutada sinna hoopis mõned marjapõõsad. Samas on aga nii palju uusi taimi-lilli, mida kõiki oma aias kindlasti näha tahaks... Eks aeg annab arutust :).
Pühapäev, 21. juuni 2009

Fotojaht: Loojang


Kuigi loojang ei pruugi olla seotud vaid päikese vajumisega silmapiiri taha, on see ometi üks võimsamaid värvidemänge ja enim positiivseid emotsioone pakkuv looduse nähtus. Viibides siis parasjagu kas laias ilmas ringi rännates,


puhkusel oleskledes


või lihtsalt kodus,


näib see igapäevane päikese minek kui kordumatu hetk me ajas, millest lummatuna me seda ikka ja jälle endasse püüda tahame...
Kolmapäev, 17. juuni 2009

Mina - oma või võõras?

Vaatasin vaikides enda ees laual lebavat poole meetri pikkust patsi – hetk tagasi oli ta veel minu küljes, klambriga kuklale kokku pandud... aga nüüd... nüüd me polnud enam teineteisega üks. Kuidagi nukker oli see viiv, ikkagi üle 15 aasta ju koos oldud. Mulle pakuti võimalust ta endaga koju kaasa võtta, kuid pidasin paremaks seda siiski mitte teha. Ajal, mil juuksur minu järelejäänud juuste kallal nokitses, piidlesin mina ainitisilmi patsi – nojah, olukord oleks tunduvalt paranenud ka siis, kui ma oleks tiba üle poole tolle pikkusest maha võtnud... Kas ma tegin ikka õige sammu? Jah, tegin küll! Kindlasti tegin. Seda mõtet kaalusin juba mõnda aega, kuid üks päev jõudsin kindlale arusaamisele, et see on ainuõige samm. Kuigi peale seda järgnes veel ka hetki, kas "ei" või "jaa", ei löönud ma oma otsuses kordagi kõhklema. Ja just täpselt niisama kindla tundega, kui see otsus sündis, istusin nüüd juuksuritoolil ja erutusevärin hinges ootasin pinevalt, kes mina sealt siis välja lõigatakse. Sest ega ma ei osanud juuksurile mingit konkreetset soovi öelda ka, peale selle, et siilikas oleks liiga räige ja oluline tingimus on, et juuksed ei hakkaks näole ega silmile tulema. Ülejäänu jäi juba kõik juuksuri loominguks. Niisama julmalt ta kääridega ikka kallale ei karanud, kui oli mõte, siis arutasime selle koos läbi. Kui pleegitatud salgud olid lahti harutatud ja pea pestud, käis korraks isegi mõttevälgatus jätta hetkel veel olemasolevasse peaaegu õlgadeni pikkusesse – tundus päris meeldiv variant. Aga... EI! Lühemaks, ikka lühemaks tahtsin. Ja nii piilusingi kääride klõbina saatel põnevusega seda totaalset muutumist. Veel enne, kui soeng omandas oma valmis väljanägemise tabas mind üle mitme-setme aja taas selge deja vu tunne – ma olen ennast sellises soengus ju varem näinud; nii tuttav oli mulle see pilt, mis peeglist vastu vaatas! Selline soe äratundmisrõõm. Ja ometi pole mul kunagi sellist soengut olnud, isegi mitte sarnast. Aga tol hetkel teadsin ma, et see otsus ei saanudki olla teistsugune, see kõik lihtsalt pidigi nii minema, just nüüd ja praegu.
Üldjuhul kipub ikka nii olema, et peale suurt muutust on uus peeglimina alguses natuke jahmatama panev, tiba võõras ja kauge. Üllatusega aga leidsin taolise olevat minu vana mina...
Esmaspäev, 15. juuni 2009

Mu koduke on tilluke...

... kuid ta on armas minule :)

Tegelikkuses näeb kodukese asukoht praegu välja hoopis selline...

... ning koduke ise on 15 tonni kokku pakitud legotükikesi, mis nüüd enne sügist tuleks mehega kahasse oma väikeste käekestega kokku panna. Hetkel jääb üle vaid loota, et see sadu kord ka lakkab ning annab ruumi päikesele, kuivale ja suvesoojale...seniks aga... peab vist jälle hantleid tõstma minema! :)


Kodukese lugu 1: kodukese sünd.
Usun, et meie kõigi elus on teelõik, mida mööda minnes vanamoodi enam edasi minna ei saa, kuid minema ju ometi peab... Nii leiamegi end ühtäkki miljonite küsimuste virr-varrist, põhjustest, olukordadest ja otsustest. Kodukese mõttealge oli arglik ja väikene, surfasin omaette salamisi interneti avarustes ja unistasin... Unistasin oma Pisikesest, ajutisest, abistavast õllekõrrekesest, et hiljem anda teed Suurele. Iga minutiga aga, mida rohkem surfasin ja unistasin, unistus aina kasvas ja kasvas, kuniks ühel päeval sai mu unistus kuuldavaks mu mehele. Nüüd ei olnud mõte enam arglik, vaid ta sai ideeks ning hakkas omandama konkreetseid jooni, mida oma arvutiekraanil hiirega vedasin. Mida päev edasi, seda enam jõudsime arusaamisele, et meie ühine unistus Suurest on ilus ja helge, kuid arvestades reaalselt tänast olukorda see kõik vaid unistuseks jääbki. Nüüd vedasin kuvarile jooni juba kindlakäelisemalt, ja vaikselt-vaikselt, justkui iseenesest venisid ka jooned aja edenedes veidi pikemaks – Suur tuli mugandada-vormida Pisikeseks, mille tulemusena Pisike aga paisus, kuniks ühel päeval oligi temast saanud Väikene. Järgnes periood, kus Väikesele tuli saada reaalne hinnapakkumine, millega seoses sai päringuid esitatud mitmetesse firmadesse. Kõige hämmastavam otsimisprotsessi juures oli see, et oma ettevõtet reklaamival kodukal igati asjaliku ja usaldusväärsena näiv firma suutis meilile telefonitsi vastata kolm nädalat peale päringu esitamist (üldjuhul saabus vastus paari päeva jooksul), andes teada, et minu päringuga tegeletakse. Sellest on nüüd möödas oma kaheksa kuud ja nad tegelevad sellega siiani... ei ole mina sealt ühtegi pakkumist saanud. Aga õnneks leidub meil ka väga toredaid ja tõesti asjalikke firmasid, kes mõistavad ja oskavad tegutseda ning teevad seda üllatava kiirusega. Peale konkreetsete läbirääkimiste tulemusena välja valitud müüjaga oli meil isegi veel võimalus Väikese ego suurendada, mitte küll nii palju, et ta nina püsti saaks ajada, aga piisavalt, et temast kasvas välja Koduke. Siis saabus sügisel aga teadagi mis... ning Koduke jäi nukralt sahtli nurka. Elul on aga mõnikord varuks ka mõned ootamatused ja üllatused, taolised, millest mina kunagi unistadagi pole osanud või julenud, kuid mille tulemusena Koduke pimedast sahtlinurgast välja kevadpäikese kätte sai toodud. Kuna projekt oli kõik viimse detailini valmis, tuli see nüüd vaid töösse anda. Meie poolt arvestatud ajale vormiti Koduke valmis vaid poole ajaga, mistõttu me nüüd oma mudamülka ettevalmistustega Kodukesele jalgu jäime. Hetkel käivad uurimused-ettevalmistused siiski suure raginaga ning jääb vaid kannatlikult oodata, millal olukord ehitustöödeni jõuab.
Laupäev, 6. juuni 2009

Esimesed kolm...

Pistan siis ka oma tagasihoidliku nodsunosu fotohuviliste sekka. Algatuseks minu fotojahi kõige esimesed kolm pilti. Hetkel haige lapse kõrvalt polnudki nagu mahti jahti pidada, kuid ka kodust on võimalik leida huvitavaid avastusi :). Etteruttavalt ütlen ära, et kindlasti ei figureeri Nodsu igal nädalal jahtijate ridades, kuna ei ole veel fotokaga nii ühte kasvanud, et ta oleks mul kogu aeg kaasas, kuid ilmselt ei jää antud pildid ka viimasteks...

41

Väike puhkus

Eelmisel nädalavahetusel (2.-3.05.) olid mehe töökoha suvepäevad Matsalu lahe põhjakaldal. Peavarju pakkus meile Altmõisa külalistemaja, mille kohta on ainult positiivseid sõnu – kui rahakott kannatab on see heaks pelgupaigaks linnakära eest ning vaikset puhkust saab nautida täiel rinnal. Tea, kas ei ole turismihooaeg veel alanud või on külaliste kontingent tavapärasest niivõrd erinev (valdavalt linnuvaatlejad?), kuid turistidele omast kära ja melu polnud kuskil. Aegajalt oli inimesi ikka näha, kuid kõik käis omasoodu vaikset rada... rahulikult... justkui teises dimensioonis... see oli mõnus, kõikehõlmav rahu puges vargsi hinge :). Eriti võrratu oli nautida selle suve esimesi tõeliselt sooje ilmu, istuda õhtul terrassil, sumistada juttu ning vaadata kuidas soojadesse toonidesse mähkuvas taevas kuldkollane päikeseketas üha madalamale vajus... aegamisi... pikalt-pikalt... Veel enne, kui päike looja läks, käisime kõik koos külalistemaja vastas asuval väikesel matkarajal, mis viis mere ääres oleva linnuvaatlustornini. Jutlesime seal, mis me jutlesime, aga päris loojangut ära oodata ei jõudnudki – terrassil mugavates toolides istuda ja väikest märjukest limpsida oli kõigile meelepärasem. Ja ei saa sugugi öelda, et seal see loojang nüüd grammigi kehvem oleks olnud, susina saatel merekaisutusse langemise asemel veeres unehõlma vajuv päike nüüd taamal mööda puudelatvasid...
Ja terrassil istumist ei saanud meile ju keegi pahaks panna, enne õhtusööki olime läbi jalutanud üle 6 km Kiideva-Puise matkarada-puisniitu, mille kohta giidil meile nii mõndagi põnevat oli pajatada. Ei hakka seda siinkohal ümber jutustama, kuid hea pildi matkaraja ja selle ümbruse kohta saab siit.
Olen oma elus väga palju matkaradasid läbinud, kuid üliväheseid neist koos giidiga. Omapäi käies oled sa oma aja peremees, klõpsid pilte seal kus süda lustib, veedad või pool tundi ühe kaadri kallal, et saada kätte see "voh!"-tunne, kuid grupiga käies tuleb arvestada ka teistega ning ei ole kena kaduda teadmata suunas ja ajaks kuhugi metsasügavikku. Seega on tehtud ülesvõtted stiilis "võtsin, mis sain", tuli leppida lõunase terava päikesega ja paraja tempoga. Ja ega seal kaua ühe koha peal olla ei kannatanudki, parvena sinu ümber tiirlevad vihased sääsed pinisesid sulle kõrva "tempo, tempo, tempo!" ja kui sa seda eirata üritasid, siis andsid nad õige valusa õppetunni. Õnneks oli giid juba kogenud ja ettenägelik ning vastav peletusvarustus ühes. Aga no muidugi me oleme kalli kaasaga juba ise ka nii kogenud, et ega rohelisel ajal ilma abivahenditeta metsa ei roni :P.
Ikka juhtus, et jäin teistest maha, mõnikord isegi üsna pikalt. Siis oli hea omaette mõtteid mõlgutada – ikka kummaline küll, kuidas looduses matkates enne midagi tähele ei pane, kui sind sinna ninapidi sisse ei pisteta. Või noh, eks paned ju ikka, aga ei pööra sellele tähelepanu, sest siis on teistmoodi käimised. Grupiga koos aga on ikka ühel või teisel küsimus, et "mis taim see on?!" või "mis lind see nüüd oli?!" vmt. Tolle matka üheks meeldejäävamaiks avastuseks said "räsitud välimusega võilill" ehk hunditubakas ja pisikeste-õrnade valgete õitega leseleht ning millegi pärast tol hetkel tundus uue avastusena ka kuutõverohi, kuid hiljem meenus, et seda ma olen ikka palju-palju näinud, kuid lihtsalt mööda jalutanud, nüüd näis aga taim hoopis teistsugune, justkui hiigelsuur piibeleht. Neid õitses seal praegu meeletult ja võimalik, et see panigi mind neid teise pilguga vaatama. Ikka hämmastav, kuidas puisniidult võib leida nii erinevaid taimekolooniaid siiski suhteliselt väiksel maa-alal. Võimsaks elamuseks oli suur piibelehe välu (mmm, piibeleht mu lemmik), mis paraku end pildistada ei lase, kuna õied hoiavad end arglikult lehtede varju, nende luksuslikus aroomis püüdsid su pilke roosakas-lillakad pallikesed – täies õides pääsusilmad. Võtsin ühe isendi endale spikri tarbeks kaadrissegi, kuna millegi pärast kipun teda segi ajama meelespeaga, või et ehk siis vastupidi.
Selle matka üheks suurimaks plussiks oli veel, et sain teada, kes lind mu aias eelmistel õhtutel rohutirtsu mängis. Kuldnokal pidavat olema komme teha järgi kõikvõimalikke hääli, kuid lihtne loogika ütleb, et kui ei ole siristavaid tirtse ei saa see olla ka kuldnokk. Ja nii see mind siis painama jäi, kuniks nüüd avanes hea võimalus... Ma polnud jõudnud veel õieti oma küsimust lõpunigi küsida, kui sain juba vastuseks "võsa-ritsiklind". Küll on tore, et leidub oma ala fanatte! :)
Allpool olevate piltide kohta leiab täpsemalt infot järgmistelt linkidelt
1. Kuutõverohi
2. Hunditubakas
3. Pääsusilm
4. Leseleht
Kokkuvõtteks – inimene õpib, kuni elab. :)