teisipäev, 17. aprill 2007

Õue!

16 aprill: Terve möödunud nädalavahetuse oli mõnusalt suvine - päike paistetas nii soojalt-soojalt, linnud laulsivad ja siis veel need muud loomad ja mutukad ja putukad sinna juurde... ainult tiba tuuline oli. Hm, huvitav, kui sügisesi sooje ilmu nimetatakse vananaiste suveks, kas siis kevadisi nimetatakse noormeeste suveks - et aga lähed ja istud lumest paljaks sulanud murumättale, nööbid õlled lahti ja lihtsalt oled ja püüad kevadpäikest :P... Muud tarka ju nagunii veel teha ei kannata, ei maad kaevata, ei külvata, ei istutada.
No tegelikult lehti riisuda ja aeda koristada kannatab küll, kui aus olla. Ja seda kavatsesingi täna teha. Eile istus Põnglane kenasti kärus, uudistamist oli piisavalt nii palju, et ei tulnud nagu mõttessegi end kõhuli pöörama hakata. Nii läksin ka täna kindla peale välja - laps kärusse ja ise askeldama, vargsi hoidsin poisil kogu aeg silma peal. Siis aga oli ühe probleemiga nii palju asjatamist, et kui viimaks Põnglasele pilgu heitsin, oli too täies pikkuses kärus püsti! Siuh, käis jutt hingest läbi! Korraks isegi kangestusin, kuid järgmisel hetkel leidsin end juba käru juurest. Ei taha mitte mõeldagi, kui ta sealt end välja oleks ukerdanud. Vot sulle siis neid käru rihmasid! Nüüd pean sinna kiiremas korras ühed "traksid" peale monteerima. Kuhu ja kuidas ei oskagi hetkel öelda, esmapilgul ei näinud kohtagi olevat, kuhu neid kinnitada. A küll ma midagi välja mõtlen ;). Selge oli see, et sedasi ei saa ma aias kohe mitte midagi tehtud. Mõni hetk hiljem söötsin tal kõhu täis ja läksin jalutama, ehk jääb magama, siis kaks tundi aega enda tarbeks kindlustatud. Justkui oleks mu mõtteid lugenud, kiuste ei kavatsenudki magama jääda. Peale kolmandat püstitõusmist kiirustasin ära koju, pole ju mõtet teisega ainult kätshida. Kiiremas korras oli vaja miskit välja mõelda, kahju olnuks last, ja ennastki, nii ilusa ilmaga toas hoida. Termomeeter näitas +20,3 C. Ainus võimalik väljapääs - laps koos voodiga õue! Kuna mul ei olnud last hetkekski kuhugi üksinda panna ega jätta, siis tuli iss lõunaaeg kodust läbi ning sättis meile elamise õue. Mina häpi, laps häpi :). Sain mina oma toimetamised tehtud, poiss omad annused värsket õhku ja päikest.
Lilleilu poolest on aias praegu natuke nukker aeg, lumikellukesed on oma ilu minetanud, märtsikellukad veel siiski kelluka nägu, uute õitsejatena leidsin peenrast sinililled. Kuna neid meil ainult üks puhmake, siis ega nendegi ilu kauaks jagu. Järgmiseks kevadeks peab üritama ikka krookuseid mulda panna, oleks natukenegi rohkem seda kevadist õiteilu...
reede, 13. aprill 2007

Vol ...

Askeldasin parasjagu köögis igapäevast rutiinset toimingut teha, kui korraga tabas mind see müstiline hetk. Ei teagi nüüd, kas oli see välgatus mõtetest, tundmustest või hoopis selgepiirilisest mälupildist. Tavaliselt eelistan lapsele süüa teha siiski omaette, ei pea vajalikuks temaga köögis kuuma pliidi ja tuliste möginatega koos mässata. Poiss kiskus enne sööki suure jorina lahti, mille peale mul süda haledaks läks ning nii võtsingi ta endale kaenlasse, täpsemalt puusale istuma. Katsusin kahvliga kartuli-kaali-porgandi pehmeks keemise astet, pöörasin end ümber söögilaua poole, sättimaks paika vajalikke nõusid. Tõstsin poisi söögitaldrikut õigesse kohta, kui käis "plaks" - justnimelt see hetk, justnimelt see liigutus, justnimelt kõikide asjade nendel kohtadel olek, kus nad parasjagu olid, justnimelt need värvid... Kestis see tunne healjuhul 10-20 sekundit, kui sedagi, aga selgelt kangastusid silme ette pildid, et olen seda protsessi juba korra läbi elanud. Esmalt oli tundmus, et nägin seda kunagi unes... nägin seda kunagi enne poisi sündi... See tunne on nii kummaline, lummav, müstiline... oleks nagu teatud äratundmisrõõm... hetk hiljem aga hirm...
Sellest momendist üle saanud, hakkas kaine mõistus analüüsima, et ma ei saanud oma last näha unes ju enne tema sündi, just sellisena nagu ta mul on... Samas aga oli teadmine, justkui olnuks see hetkepilt kunagi ammu-ammu, mis välistas olemast katke mingist viimase aja unenäost.
Deja vu tundmusi olen läbi elanud teadlikult teisme-east saadik (varemalt ma seda kas ei teadnud või ei osanud sellele tähelepanu pöörata) kas rohkemal või vähemal määral. Mäletan üht aastat, kus neid situatsioone oli mul väga palju... See oli üks pingelistest aastatest. Peale seda olukord rahunes ja arvasin isegi, et olen sellest "nähtusest" lahti saanud. Mõni aeg hiljem tekkisid need taas, küll harvem, aga nad on siiski olemas... on kogu aeg minuga...
Mõnikord, peale selliseid läbielamusi, taban end ikka selle üle mõtisklemas, et mis asi see deja vu siis ikkagi on - kas tõesti mällu jäänud läbielatud situatsioon unest või ehk äkki midagi "Matrixi"-laadset, kus me kõik mängime teatud reeglite järgi ette söödetud rolli... ainult, et osadel meist on "delete"-funktsioon puudulikult oma ülesande täitnud...
neljapäev, 12. aprill 2007

Silmaarstil käik

11. aprill: silmaarstile oli aeg kinni pandud kella 14:00-ks, polikliinikus olime juba 45 min varem. Ja hea oli, et nii vara jõudsime, täielik hullumaja valitses seal, üle kahekümne inimese oli meie ees registratuuri järjekorras. Istusime siis oma korda ootama ja no ei liikunud see järjekord, kohe mitte sugugi ei liikunud, osuti kella numbrilaual see-eest liikus aga hoolega. Tekkis juba kerge sabin sisse, et kas saamegi niimoodi õigeks ajaks arstikabineti ukse taha. Varsti laekus õnneks kolmas registratuuritädi ka, siis näis asi natuke edenevat. "Väikese lapsega tulge siia" kuulsin teda ütlevat ja meie poole vaatavat. Soh, kas tõesti?! Vaatamata järjekorranumbrile, mille kohaselt vähemalt 15 inimest pidanuks veel enne meid olema, saime jutule. Hakkas siis usinasti poisi isikukoodi masinasse klõbistama, kui teatas, et ta ei leia. No toksis seda siis vähemalt kolm korda ja ikka ei leidnud. Nüüd valdas mind puhta hämming - kas ma siis tõesti polegi silmaarstile numbrit kirja pannud, ometigi on see mul ju must-valgelt paberil kirjas?! See ei ole ju võimalik! Üldiselt lamendilööja tüüp ei ole, aga siis hakkas küll aju juba igasuguseid mõtteid kokku genereerima teemal "mis teil siin ometi toimub?!". Peale mõningast klõbistamist suutis ta vajalikud numbrid masinale õnneks siiski selgeks teha ning saime oma visiidi registreeritud.
Vaatamata ootamatutele elamustele jõudsime kümmekond minutit enne õiget aega. Ukse taga oli veel üks pisipõnn koos vanematega, vanust võis olla nii 6 kuu ringis. Ja oi kui märjad olid tema silmad! Istusime ja ootasime, keda aga polnud, oli arst. Vahepeal tuli veel kolmas tita, tüdrukutirts. Temagi oli Maurist noorem. Täpselt kella kahe paiku hakkas õde pabereid-saatekirju kokku korjama ja väga sõbralikult meie kõigiga juttu ajama. Selgus, et arst on ise veel lõikusel, saabub niipea, kui omadega seal valmis saab. Vaatas siis meie poisile otsa - ilusad kuivad silmad pidid olema, andis lootust, ehk pääseme siit ilma torkimata minema... Salamahti seda ma ju lootsingi! ;) Poiss hakkas vaikselt ära tüdinema, kuidagi ei püsinud enam süles, kangesti oleks ju mööda pikka koridori ringi lipata tahtnud. Teiste lastega oli ka huvitav suhelda, kuid see paikne tegevus ei pakkunud pikaks ajaks pinget. 15 min peale täistundi saabus ka arst, mõneks ajaks oli askeldusi ja nõupidamisi. Jäi mulje, et teised titad olid juba kordusvisiidil. Vaatas siis arst meie poisi silma, uuris infotausta ja vanust ning otsustas: "teeme ära." Võetigi siis meid esimesena ette, st et poiss võeti, emme-issi pidid ukse taha jääma. Lihtsalt võeti mult laps ja viidi ära. Vähemalt selline ootamatu tunne oli. Toimus see kõik muidugi viisakalt ja inimlikult.
Mõni hetk hiljem hakkas kabinetist poisi nuttu kostma, mis hetkede möödudes järjest valjemaks ja valjemaks läks ning päris kisaks kasvas. Raske oli kuulata seda, pisar tükkis vägisi silma. Üritasin siis vapper olla. Ühele issidest oli seda natuke palju kuulata-taluda, jättis naise-lapse sinna ja läks ise kuuldeulatusest kaugemale. Võta nüüd kinni, kui valus see pisarakanali lahti torkimine on, eks seda teab vaid ainult Mauri ise. Üle aasta vanustele pidavat seda silma pisioperatsiooni igatahes üldnarkoosiga tehtama. Muist kisast võis tingitud olla lihtsalt emme puudumisest ja võõraste tädide jõumeetoditele allumisest... Minutid aina läksid, kisa ei kuulnud lõppevat, aeg näis venivat... Kaua see kõik aega võttis, ei oskagi öelda. Viimaks läks uks lahti ja sain oma lapse tagasi! Istus kui kukununnu õe süles ega teinud piuksugi, jube tõsine oli ainult. Nii kui mind nägi, sirutusid käed minu poole - nii kangesti oli ju emmet vaja! Kõik kisa ja nutt jäi kabinetti sisse, kätte sain sama hea lapse, kui ära andes :). Kästi siis nädala jagu silmatilku panna ning kolmandal eluaastal lapsega nägemise kontrolli minna. Poisi jõud oli arstidele imestuseks, Mauri pidavat väga tugev poiss olema. Mine tea, mis karm klaperjaht neil seal siis käis... :)

Ja siit ta tuli - esimene hammas!

Peale päevast rassimist istusin esmaspäeva (9. aprill) hilisõhtul korra diivanile, heitsin pilgu telekas toimuvale ning ühtlasi kobas nimetissõrm mulle sülle pugenud Mauri suhu. Viimastel päevadel on poiss olnud kui tatikülvimasin, kus ta ka ei liiguks, on ilajoru järel, lisaks sellele veel pidevalt kaks rusikat suus kah :) Ja mis ma tundsin! Täiesti konkreetselt kõva triibuke oli. Rõõm oli suur, esimese hooga ei tahtnud kohe mitte uskudagi, panin selle enda väsimuse ja hea fantaasia arvele... Uue päeva hommikul tegin kohe uue kontrolli ja seal ta tõepoolest oli - alumine vasak kiku! Nii pisi-pisikene, sakiline ja kõva. Hammas, mis hammas :). Et siis vanaonu sünnipäev tõi hamba, 3 päeva enne 9 kuu vanuseks saamist. Hurraaa!
pühapäev, 8. aprill 2007

Kuused, kastanid ja kukerpuu...

Vaatamata vastikult jäiselt lõikavale tuulele ei mallanud mitte tervet nädalavahetust toas istuda, näpud nii sügelesid aias nokitsemise järele. Viibinud väljas aga mõned minutid, ei olnudki see nokitsemine ühtäkki enam nii ahvatlev. Nii leidsimegi end peagi kogu perega autost, läbi autoakna oli kevadpäike märksa sõbralikum. Kolasime paar tunnikest mööda metsi. Metsas oli päris mõnus - kevadiselt küll üsna trööstitu, kuid tuule eest pakkus varju. Tahe miskit kasulikku oma aias ära teha õnneks aina kasvas, kasvas piisavalt nii palju, et pealelõunal saigi tuult trotsides näpud mullaseks tehtud. Nimelt istutasime 18 pisikest kuusepuud krundi lõunapoolsele küljele, mis praegu põllult tulevatele tuultele täiesti valla on ning suure tuulega õue peale vastiku tuulekoridori tekitab. Tean, et läheb mitmeid-mitmeid aastaid enne, kui neist kuusepoegadest miskit asja saab, aga ikkagi oli tore istutada neid teadmises, et kunagi on siin oma väike kuusemetsatukakene. Okei, okei, 18-st kuusest just metsatukakest ei saa, kuid eks mõned isendid ole juba eelnevatel aastatel sinna oma koha leidnud...
Tänaseid toiminguid aias alustasime eile istutatud kuusekeste kastmisega. Seejärel seadsime eesmärgiks leida kukerpuule uus koht kasvamiseks, praegune oli suure kuuse all liiga varjuline. Seetõttu on ta meil nüüd ühekülgne, aga arvestades tema noort iga ja veel väikest kasvu, kasvab selle kindlasti välja, pakkudes tulevikus lopsakat silmailu. See tehtud, tampisin mutimullahunnikuid maa sisse ning tõmbasin raudrehaga tasaseks. Pagana mutid, ma ütlen küll! Kogu aed ja õu on nagu seasongermaa, urrr! Ega neid kõiki jaksanudki tasandada, enne sai hing täis. Käsi haaras murureha järele, hea end vehkimisega maandada. Sain paar korda tõmmata, kui reha varre otsast kukkus. Vars osutus nii vanaks ja väsinuks, et uut naela sinna lüüa polnud enam miskit mõtet. Kodust uut vart aga võta polnud kuskilt ja seepärast nüüd poodi sõitma ka ei hakanud. Sellega siis minu väljaelamised piirdusidki...
Peenramaal uudistustööde käigus tuvastasime idanema hakanud kastanimuna, mille sügisel lootusrikkalt koos paljude teiste munadega uut elu ootama sättisime. Mine tea, ehk tõesti saab kunagi mu kastaniallee-unistus teoks ja ehk on just see isend üks minu tulevastest allepuudest :)