Esmaspäev, 6. veebruar 2012

Päntajalga päterdaja

22. jaanuar. Oli suht soe jaanuarikuu pühapäevahommik. Eelmisel päeval asusime hoolega tagaaiast üleliigset võsa eemaldama. Terve valge aja pimedast pimedani müttasime vahelduva eduga õues tööd teha, kuid õhtuks saime tehtud vaevalt poole soovitust. Nüüd oli hea hommikul, kui Märt köögis pannkooke tossutas, minul värskes õhus okste äratassimise näol väikest hommikvõimlemist teha. Ajaks, mil pannukad valmis said, olin mina kenasti töö järjepeale saanud ehk plats oli okstest puhas ja töötuhin oli ka juba kärsitu sees – sööme ära ja anname aga tööle takka!
Lõpetanud oma hilise hommikusöögi, küsis Märt, et kas ma täna kutsude kuulutusi ka vaadanud olen. Kuna eelmisel hilisõhtul, kella ühe paiku, said kõik kuulutused tulemuseta läbi vaadatud, siis nagu ei tulnud selle pealegi, et neid uuesti vaatama hakata. Aga kuna kõht oli täis ja kohe välja ei kippunud, lõingi läpaka lahti. No teadagi, sama seis, mis eile õhtul. Tuju läks veits ära, kuna tundus praegusel ajal suht lootusetu olevat leida endale meelepärast lemmikut. Lugesin talle siis ette lehed, mida olen vaadanud ning tahtsin teada, on tal ehk veel mõni leht varuks, mida vaadata. Nii lõingi lahti okidoki lehe ja ei jõudnud veel esimest lehekülge lõpunigi kerida, kui nägin kutse, kellele oli suisa karvadesse kirjutatud, et nad on meie omad! No vähemasti üks kindlasti! :) Uurinud kuulutust lähemalt selgus, et asuvad Sangaste kandis. Tühja kah, ma olin nõus jätma oma võsatöö kus seda ja teist ning valmis minema kasvõi teise Eestimaa otsa, seda enam, et polnudki ammu enam kuskil käinud. Helistasime. Keegi toru ei võtnud... Helistasime taas... ja taas... ja aeg muudkui läks, ei saanud tööle minna ja ei saanud ka ennatlikult piirkonda sõitma hakata, sest olukord oli ju teadmata. Viimaks õnnestus perenaine siiski kätte saada, oli sünnipäeval ja mobla kotis ning polnud kuulnud. No ei hullu, ma olin valmis kaassõitjaks olema kasvõi öösel :).
Sõit oli pikk ja tänu Otepää MK etapile ka üsna vaevaline, polegi oma elus enne sellist autode vastuvoolu näinud, pimedas päris raske sõita, sest ikka leidub mõni ajukääbik, kellel vaja tingimata pidevas voolus nõeluma hakata ja siis ole iga sekund valvel... Kohale jõudsime suures pimedas peale kella kuut laias lumesajus. Sadama oli hakanud kuskil peale Tartut. Lootsime, et see ei progresseeru ning et meil terve tagasitee ei tuleks lumesajus sõita.
Ajasime pererahvaga tiba aega juttu, kohvetama polnud siiski aega jääda, tagasitee ootas. Meie silmarõõm magas sooja köetud pliidi ääres, kui perenaine ta võttis ja mulle sülle andis. Oi appi, ise nii pisike ja kui raske! Põnglane oli ka nii elevuses, ei julenud kutsile isegi pai teha. Kuna teine alles päris titaohtu (sünd. 20.12.'11), siis oli mul süles sama rahulik kui sooja pliidi ääreski. Ja sama rahulikuks jäi minu süles õnneks kogu tagasitee, mõned väikesed värskes õhus jalutamise pausid siiski tegime. Seal, kus minnes lumesadu algas, seal ta tagasiteel õnneks ka lõppes. Ajaks, mil kuts jõudis oma uude koju, oli saanud ta endale ka nime – Bella.
Uues kodus oli uusi lõhnu ja uudistamist palju, kõik oli ju nii teismoodi, põnev oli ning isegi nuttu ei kippunud peale. Seevastu oli aga öö meil päris nutune. Natuke tukuti ning siis oli nutt lahti... kui ära väsis, siis jälle tiba tukkus... ning jälle oli kiu-kiu... Kohanemiseks kulus umbes kolm ööd-päeva ning umbes nädala möödudes saadi juba iseseisvaks – kui uni enne kella 8 hommikul ära läks, asuti omaette mängima ning alles peale äratuskellahelinat hakati häälitsema :).
Esimesed jalutuskäigud olid meil vahvad, ikka juhtus, et väikesed päntajalad "astusid maast mööda", tore oli vaadata seda töntsa-täntsa vudimist. Õues ja lumes talle tegelikult hirmsasti meeldib, ei käi mitte ainult mööda ettetallatud radu, vaid tahab pehmes lendlevas lumes möllata, tõeline lumekoer!