Teisipäev, 29. detsember 2015

Aeg kooreüraski pitsis

Enne pühi aitasin ka natuke päkapikke :).
Idee idanes juba mõnda aega, kuid vajalikest vahenditest olid olemas vaid salvrätikud (neid on aja jooksul kogunenud) ja akrüülvärvid. Nii saigi lauajupi järel kaugel Eestimaa kagunurgas käidud, kus vennaraasul seoses maja ja sauna ehitamisega igasugu huvitavat materjali tekkinud. Kuid selgus, et ega ühe lihtlabase lauajupi leidmine nii lihtne ei olegi... Laudu oli küll mitmeid, kuid ikka oli tunne, et "see ei ole ikka päris see", kuniks ühest viimasest hunnikust vennaraas selle päevavalgele tõi. Vaatasime siis koos laua enam-vähem üle, kuid lõplik laua lõikamine/jupitamine jäi tema fantaasiaks ja kätetööks. Kolmest erineva suurusega jupist langes minu valik pitsilisele ja õhulisele (oksaaugud).
Kui nüüd päris aus olla, siis ega ma ühe lauajupikese pärast ikka teise Eestimaa otsa sõitma ei hakka, eks oli lihtsalt üks tore lõõgastusreis Võrumaa metsade vahele, kus sai siis ühendatud mitu asja korraga.
Kell saigi stiililt selline tagasihoidlik,lihtsate numbrite ja seieritega ning ilma ülearuse mürata taustal. On mõeldud ikkagi ju lastele, kellest enamik alles õpib lugema – mida lihtsam, seda arusaadavam.
Numbrilaua põletasin peale pürograafiga, detailid decoupage tehnikas ning muru mätserdasin siis akrüülvärvidega. Eks see värvidega mätserdamine nõuab veel harjutamist aga salvrätiku detailide puhul katsetasin üht uut meetodit, tänu millele sain need paika ilma ühegi makro- ja mikrovoldita. Jee, ma olen nii häpi :).
Omamoodi päris vahva oleks ka kui servadel oleks küljes ntx puu enda koor, kuid paraku sellel laual enam ei olnud, küll aga oli seal ohtralt kooreüraski käike ja auke. Alguses mõtlesin seda liikumist värviga toetada, kuid tundub, et pürograaf oli siin õigem otsus. Viimistluse ja püsivuse mõttes sai paar kihti lakki ka peale, eks need väikesed näpud tahavad ju kõike ikka ise "näha".
Nüüd on nii hea lastele öelda, et enne kella 9 oma toast välja ei tule, emme tahab magada! (Väike nali eksole :)).


Esmaspäev, 30. november 2015

:)

Kui Karolin õhtul lasteaias kojuminekuks riietus, muljetasime möödunud päevast.
Mina: Kas sul oli täna tore päev?
Karolin: Jah!... (väike mõttepaus)... Ma magasin halvasti...
Mina: Oi, miks sa siis halvasti magasid?
Karolin: Mul tuli uni peale.
Reede, 20. november 2015

Soojad

Haige olemisest natuke kasu ka.
Ei mäleta, et mul täiskasvanuna nii kõrget palavikku üldse olnud oleks. Kolm päeva vahelduva eduga 40nese palavikuga võidelda võttis päris jõuetuks. Kogu aeg pikali aga olla ei jaksa ja 2,5-kuuse beebiga pole see paraku ka võimalik. Kui aga muud asjalikku teha ei jaksa, siis diivanil istuda ja vardaid liigutada ikka jaksab :).
Kui päris aus olla, siis töödega tegin algust juba mõni aeg tagasi, kuid pideva "kiire-kiire" tõttu jäi asi seisma. Nüüd siis oli mahti töö lõpuni valmis teha :).
(Väikesed sokid ongi väikese kiiksuga.)

Pühapäev, 25. oktoober 2015

Vallatu Värmsi...

... ehk värviline Vormsi 21.-22. oktoobril :).

Kui koduaias ja lähiümbruses kauneid sügisvärve napib, on alati võimalus teha üks väikene tuur oma armsal Eestimaal. Seekord sattus see kõige magusam aeg just sügisesele koolivaheajale ja seekordseks sihtpunktiks valisime Vormsi. Kuna tegemist ikkagi nö väikese puhkusereisiga ja väikeste lastega ei tahtnud tormata, siis planeerisime sisse ka ühe ööbimise saarel. Ja nii, nagu meile tavaks on saanud, pikkisime ka seekord oma reisi geopeituse aaretega. Nad lihtsalt annavad hea mõtestatud eesmärgi minna punkti A, B ja jne... Muidugi, kõik neist ei paku elamusi, kuid valdavalt on nad siiski pandud kohtadesse, kus ka midagi toredat ja vaadatavat on.

Oma rännakut saarel alustasime Rumpo poolsaare ilu ja valu nautimisega. Eesmärgiks oli seatud aare, mis jäi matkaraja poolele teele – ikkagi kaks väikest last ühes, mine tea, palju nad jaksavad. Vaatamata sellele, et valdavalt vastutuul oli kohati päris tõsine ning päike meiega peitust mängis, oli ilm matkamiseks siiski super. Imeteldavat ilu oli küllaga ja samm oli sees, nii saigi sihiks võetud ka järgmine punkt, mis asus poolsaare tipus. Tagasitee nii reipalt aga ei kulgenud – kolmene Karolin kippus pigem käpuli käima või paigal seisma ning minugi selg andis teada, mida ta traksides rippuvast kuue kilosest lisakoormast arvab. Maiken ise arvas õnneks aga väga hästi :). Peale kahe tunni möödumist, viimaste kilomeetrite pidevaid ergutuskõnesid lastele ja kilomeetri jagu Karolini ratsutamist issi kukil, jõudsime taas autoni. Maiken saab uhkusega öelda, et tema veetis oma 2. elukuu sünnipäeva 7,5 km matkates kesk sügisesi värve ja kadakaid.



Edasi hullasime Hullos ja tutvusime kohaliku kaubandusvõrguga. Tore, et söök oli endal mandrilt kaasa võetud, lastele kommi saime, kuid numbrid, mis sellega kaasnesid, jätan parem mainimata :).
Seejärel vaatasime üle männimetsas asuva 20-meetrise ümbermõõduga rabakivist rändrahnu, millel pühendus viimasele Vormsi parunile Otto Friedrich Fromhold von Stackelbergile: "Isale armastavatelt poegadelt". Külastasime Vormsi kirikut, Allika matkarajal asuvat Suur-allikat (mille põhi vetikatest neoonroheline, kuid mis paraku päikese puudusel minu piltidele ei jäänud) ja hindasime matkaraja selleks päevaks läbimatuks, kuna kummik oli vajalik, kuid keegi ei ilmutanud entusiasmi käia paarsada meetrit autoni ja tagasi ning seejärel veel matkata :).



Järgmiseks otsisime mõned vähem jalavaeva nõudvad aarded ja nautisime lihtsalt kauneid vaateid. Niimoodi aardest aardeni jõudsimegi pimeda hakul Norrby külla Hanase tallu, kus saunaapartment oli meile koduks kuni järgmise hommikuni. Peale väsitavat rännu-matkapäeva oli õndsuslik end kuumas saunas tammevihaga läbi nüpeldada. Ka lapsed (va Maiken, keda kampa ei võetud) nautisid seda täiel rinnal. Väga armas koht perega olemiseks – lapsed saab lükata lae alla ning all on kööginišši ja lahtikäiva diivaniga eluruum. Kuigi apartment on mõeldud neljale, mahub lahedasti olema ka viiene perekond kolme lapsega, kellest pisima saab enda juurde diivanile kaissu võtta. Tõeliselt mõnus koht ja tore peremees, julgen soovitada! :)



Uut rännupäeva alustasime eelmisel päeval külastamata jäänud Allika matkarajaga. Seejärel tutvusime saare geoloogilise vaatamisväärsusega - Huitbergi paekühmuga, mille paljastunud pindadel võib näha kivistunud koralle jm huvitavat. Edasine tee viis meid aga randa Saxby tuletornini, mille lähistelt avanes imeline vaade. Tõelise sügiskulla leidsime aga Kerslininast.



Kitsad käänulised teed, millel kogu saare suurim lubatud kiirus 50 km/h, võrratud vaated ja sügiskuld puudes-põõsastes – selline vallatu see Vormsi ongi!
Pühapäev, 18. oktoober 2015

Taaskasutus ehk pesukaru lillekesega

Mõnikord võib koristamine olla väga viljakas – lisaks sellele, et midagi saab kuskil puhtaks ja korda, võib täiesti ootamatult leida midagi unustuse hõlma vajunut. Nii leidsingi need kotikese detailid ühest kingakarbist, kuhu olin nad tolmumise eest peitu pannud. Alustasin selle koti tegemist, kui poiss oli paras põnglane, 2-3 aastane lasteaia mürgeldis. Alatasa võeti ikka emme suur seljakott, vinnati see endale selga ja käidi toas tähtsa näoga ringi. Kuniks siis ühel päeval otsisin kokku vanad teksapüksid, mida enam jalga panna ei kõlvanud, kuid millel kasutamiskõlbulikku kangast küljes kuipalju. Riidekapi avarustest leidsin ka vanad kooliseelikud, millega oli hea aktsenti lisada. Selleks, et kott rohkem ikka poisilikum oleks, lisasin tumedamas-mahedamas värvis paela ning endalegi üllatuseks leidsin lapiteki õmblemise jääkidest ühe tervena säilinud vallatu pesukarukese, mis paelaga väga hästi kokku mängis. Siis aga tekkis miski takistus, millest ma enam tookord üle ei saanud, see võttis innu maha ja nii ta siis vaikselt unustusse jäigi...
Nüüd on esimene tüdruk samas vanuses ja koti teema aktiivselt jälle päevakorral. Ju see vist miski alateadvuse tagauks oli, mis mind nüüd selle karbini juhatas. Vaadanud need asjad üle, jäi mulle arusaamatuks, miks see töö tookord pooleli jäi... Nüüd oli vaja see vaid veidi tüdrukulikumaks tuunida. Ja jällegi oh seda õnne kui näppu jäi lillekestega riideriba, millel vaid see üks terve lilleke :).
Kõigest 7! aastat ja valmis üks seljakotike saigi :D.

Kolmapäev, 16. september 2015

Nokitsesin natuke

Leidsin interneti vahendusel mõistliku hinnaga kasutatud võrevoodi. Mõistagi olid väikesed 'hambakunstnikud' sellele oma meistriteosed jäädvustanud, kuid paraku ei jaga me ühte ilumeelt. Nii haarasingi esmalt lihvuri järele ja eemaldasin otste ülemistelt osadelt vana laki ja ebatasasused puidus. Erinevus puhastatud ja puhastamata detailide vahel jäi aga väga silmatorkav, mistõttu algselt plaanitud kiire värskenduskuur venis vähe töömahukamaks ja ajakulukamaks, puhastatud ja uuesti lakitud said kõik detailid va ümarad võrepulgad.
Olles vana laki eemaldanud, tundus see puit kuidagi väga steriilselt puhas ja lage. Olin eelnevalt välja vaadanud ka detailid, mida sinna teha/panna, kuid ka koos nendega tundus vaimusilma ees see kuidagi 'mitte see, mida näha tahaks'. Nii leidsingi huvitava tööriistana gaasipõleti, mille Märt oli äsja muretsenud kitkutud kukkedelt karvade eemaldamiseks. Aga nagu kiuste ei olnud mul selle põleti kasutamiseks sobivat tuulevaikset ilma, tähtaeg hingas kukile ja vaja oli tegutseda. Paraku ei ole ka ühtegi sellist tööruumi, kus tolmuseid, värvihaisuseid ja tulega mängimist vajavaid töid teha. Nii ma jooksingi nende voodiotstega ümber maja ja kasvuhoone, otsides veidigi tuulevaiksemat kohta. Tuul aga arvas siiski, et tahab minu tegemistes kaasosaline olla ja järgnes mulle kõikjale, kuhu üritasin peitu pugeda. Ja ega mul siis ei olnud ühtegi sarnast puutükki ka, millel proovitööd teha. Kui hakkasin saavutama juba soovitud tulemust, tuli aga tuuleke visa ja puhus leegi vihaseks ja oligi untsus jälle kõik... Nii ma siis põletasin, lihvisin, põletasin, lihvisin... mitmeid kordi, kuniks viimaks vaatasin, et nii ei jää sest puidust enam miskit järgi ja kui ta tahab selline välja tulla, siis tulgu. Lambukesega tükiga olen ise päris rahul, lillemotiiviga läks parem pool liialt tumedaks.
Lambukese leidsin oma decoupage salvrätiku varudest. Kahte samasugust voodiotsa teha ei tahtnud ning lambukesele sõpra seltsiks enam ei leidnud. Nii oligi jälle põhjust külastada üht Tallinna suurima valikuga decoupagetarvete kauplust. Sealt leidsin seekord aga hoopis imeilusa riisipaberi. Riisipaberitega igasugune kogemus puudus, üleüldse oli see mu elu esimene riisipaber, millega kokku puutusin, lihtsalt nii suur uudishimu oli seda oma sõrmede vahel tunda. Oi, kuidas ma seda nüüd armastan! Kui mõnus on sellega toimetada! Eks salvrätikutel ole omad eelised (õhem, ei jää muust tasapinnast kõrgem; odavam), riisipaberil omad (lihtsam töödelda, ei lähe liimides kortsu).
Kui motiivid paigas, põletasin puidupõletiga kaunistused lisaks. Leidsin need peale pikki surfamisi neti avarustest ning kohendasin pilditöötlusprogrammiga endale meelepäraseks. Siinkohal on kurb see, et mul endal puudub igasugune loominguline fantaasia ja vabakäe joonistamise oskus. Vaimusilmas tekib oodatavast tulemusest miski visioon, mille väljendamiseks siis enda oskustest vajaka jääb ja nii ongi net lähim abiline, sest sisemine tung ise midagi valmis teha ei ole kõikidele tagasilöökidele vaatamata vaibunud...



Universaalne tööriist - gaasipõleti:

Kolmapäev, 9. september 2015

Tul-Nuk sai nime

Enne kõigi kolme lapse sündi mõtlesin ikka nimede peale, mida siis uuele ilmakodanikule võiks nimeks panna. Kuid ikka on olnud kuidagi nii, et need nimed pole lastele "külge hakanud". Nime panemine on ikkagi tähtis asi, elada tuleb nimega ju terve elu. Nii olemegi meie oma lastele leidnud nimed, millega oleme nii mina kui laste isa rahul. Mingeid kombineeritud liitnimesid me ei tahtnud, et noh, paned kokku selle, mis meeldib ühele ja mis teisele. Tegemist on ikkagi ühe isiksusega ja olgu neid nimesid siis ka üks. Seadusega võib eesnimeks anda kuni kolm lahku kirjutatud nime või sidekriipsuga seotud kaks nime, kuid igapäevaelus mugandatakse need pikad nimed suupäraselt ikkagi lühikeseks ning toretsev ja mitmekülgne nimi jääb üldjuhul vaid dokumenti.
Nimi tuleb lapsele panna esimese elukuu jooksul. Kõige kiiremini ja valutumalt sai oma nime meie esimene tütar – sünnijärgsel õhtul, olles lapsega kahekesi ema-lapse palatis, vaatasin heldinult hämaras toas oma magavat beebit ning plõks! ilmutas end tema nimi (huvitav, kuidas mõned detailid ikka nii ehedalt meelde jäävad). See variant sobis nii mulle kui isale, kuid peale sündi lasime siiski emotsioonidel paar päeva settida. Ja nii see nimi sai ja jäi. Nüüd, teise tütrega, aga... aeg muudkui tiksus ja tiksus. Mis meeldis ühele, ei meeldinud teisele ja vastupidi... ja kui isegi meeldis, leidus ikka mõni negatiivse maiguga põhjus, miks seda nime mitte panna. Vahepeal tuli juba täitsa ahastus peale – no ei ole meie tütrekesele nime! Kuniks siis ükspäev käis jälle see müstiline 'plõks!'. Jällegi lasime olukorral paar päeva settida ja ka tütrekesel enda eest ise "kõneleda". Kompromiss oli leitud – see sobis meile kõigile kolmele!
Eile, 08. septembril, oli siis tähtis päev – tütreke sai endale nime Maiken. Nime pidime registreerima Tallinna Perekonnaseisuametis (veebis ei saanud), kuna mina olen Tallinna kodanik, aga issi mitte. Kahe eelmise nime panekuga oli seekordne vastuvõtt kuidagi külm ja kauge. Asetanud lauale vajalikud dokumendid, klõbistas ametnik omaette nohistades tuimalt tükk aega arvutiklahvidel, suristas printerit ja kolistas sahtlitega. Sama elutult tutvustas ta mu ette kirjutuslauale asetanud A4 formaadis paberilehte, mis on siis lapse sünni dokument ning väiksemat, A5 formaadis, nimetunnistust. Kolmanda detailina lisas veel reklaam-infobrošüüri "Laps ja Perekond 2015" ja viimased sõnad "ongi kõik". Kuigi nimi oli must-valgel paberil kirjas, ta isegi ei küsinud sõnaliselt üle (rääkimata muidu suhtlusest), kas antud nimevariant on õige, nagu kahel eelneval korral. Vahetasime elementaarsed viisakused ja läksime laiali.
Enam ei antudki lapsele kausikest ja kruusikest kirjaga "väikesele tallinlasele"... Ajas tagasi vaadata, siis poisi sündimise aegu (2006) olime nii mina kui laps täieõiguslikud Tallinna kodanikud, saime sünnitusmajas beebipaki ja hiljem lisaks riiklikule toetusele ka linna sünnitoetuse, sünni ja nime registreerimisel kingiti lapsele ka kausike ja kruusike. Esimese tütre sündimise aegu (2012) kahte esimest enam ei antud, kuid viimati mainitud meened kingiti, lisaks veel raamatuke lapsele. Ja nüüd... ei midagi! Mitte, et mul seda nänni nii hirmsasti vaja oleks ja ma ilma selleta kuidagi hakkama ei saaks, aga lihtsalt nii vahva on läbi ajaloo tunnetada, kuidas "Tallinn hoolib!". Huvitav, kas tulevikus need vanemad, kes mõlemad ei ole registreeritud Tallinna kodanikeks, on ikka pädevad oma lapsele ise nime panema või tuleb sünni registreerimiseks hoopis linnale lõivu maksta?!
Laupäev, 29. august 2015

Tul-Nuk'i tulemine

Oli 20. augusti hommik. Tul-Nuk avas silmad, ringutas jõuliselt, haigutas pikalt ja magusalt... Seejärel suundus ta ukse juurde: "Läheks uudistaks, mis seal väljas põnevat ka toimub, ikkagi EV taasiseseisvumispäev ju." Vajutanud ukselingi vargsi alla, osutas see ootamatut vastupanu. Tul-Nuk oli hämmingus... tal ei käinud uks kunagi lukus ja nüüd äkitse oli see kinni mis kinni. Proovis kõhklevalt korra veel, ehk oli see vaid meelepete. Link vajus küll alla, kuid uks lahti ei läinud... See hakkas Tul-Nuk'ile tuska tegema... Nüüd lõgistas ta seda juba jõuliselt, üles-alla... sihikindlalt ikka uuesti ja uuesti... Kuid mis ei avanenud, oli uks. Alistunult puges väike Tul-Nuk keskpäeva paiku diivani nurka ja jäi ainitisilmi ust põrnitsema "häh, ma võin ju telekast kah vaadata, mida toredat seal väljas täna toimub!"...
Lõppeva päeva viimase tunni eel oli ta täis enesekindlust. Nüüd oli tal plaan! Tuleb olla vaid visa ja järjekindel... ja nii väike Tul-Nuk tegutsema asuski... Kuniks uue päeva seitsmendal hommikutunnil jõudis ta arusaamisele, et üksi läheb tal riskantseks. Suure visadusega oli ta suutnud ukse vahele juba väikese õhuprao nihverdada. See valmistas Tul-Nuk'ile suurt rõõmu! Ent nüüd tuli olla eriti hoolas, et järjepideva madistamise käigus uks uuesti kinni ei prantsataks, sest endiselt osutus see visa vastupanu. Abibrigaad saabus peatselt, kuna Tul-Nuk oli ettenägelikult enne kesklinna liikluse tipp-tundi tegutsenud... Väljastpoolt kostusid sõbralikud ja abivalmid hääled. "Hurraa, ma olen päästetud!" hõiskas Tul-Nuk'il rinnus rõõm. Hääled olid... kuid ust avama ei tõtanud keegi... Küll pandi mingeid andureid ja mõõdeti, kord ühtmoodi, kord teistmoodi... Aga ikka pidi Tul-Nuk ise toimetama. Sama visalt ja hoolega, nagu ta oli seda eelmisel õhtul tasa ja targu alustanud. Teadmine, et teda teisel pool oodatakse, andis indu juurde - "Ma olen küll pisike, aga ma suudan! Sain siia väikese prao, saan suuremagi!". Ja niiviisi, hing väikest trotsi täis, jätkas ta oma visa ja jõulist vabadusse murdmist. Andurid aina registreerisid, et kõik kulgeb plaanipäraselt ja Tul-Nuk on oma tegemistes väga tubli. Need positiivsed sõnad ergutasid teda niivõrd, et kell 13:24, kui ta oli suutnud oma pea ukse vahelt välja pressida, avanes uks kui võluväel... "Hurraa, ma sain välja, ma olen Vabaduses! Kas te ikka näete ja kuulete mind?! Jee, ma olen tegija!" Kogu ruum, ja ilmaruum, oli korraga õnnest paks ja sulnis, suvetäis päikeselist sumedust oli laskunud Tul-Nuk'i ümber... Hinged, nii väikesed kui suured, pakatasid otsatust, kirjeldamatust rõõmust :).


* * *
22. august – tutvumine.

Kuna me Tul-Nuk'iga mõlemad olime nii tublid ja kõik kulges tõepoolest ideaalselt hästi, lubati meid haiglast koju veel enne, kui 24 esimest elutundi täis said. Isa tuli koos vanemate lastega järgi ja viis meid linnakoju. Asetanud Tul-Nuk'i oma suurele voodile, selgus, et suuremat sorti "last" vajab ümber laadimist. Nimetatud tegevus aga ei ole uuele ilmakodanikule sugugi meelepärane, millest anti ka koheselt kõva kisaga märku. Õde-venda olid Tul-Nuk'ist niivõrd elevuses, et hoidsid kogu aeg meie ligi ning jälgisid igat liigutust, mis mina või pisike tegime. Äkitselt, kui Tul-Nuk oli mõned hetked katkematut sõjakisa teinud, hakkas kolmene Karolin suurte pisaratega lohutamatult nutma. Väike hing ei saanud lihtsalt aru, miks beebi nutab ja nii need emotsioonid valla purskusid... Küll oli hea, et isa sel hetkel olemas oli. Kui mina beebiga asjatasin, sai suurem neiu oma vajaliku tähelepanu ja selgitused, miks asjad on just nii, nagu nad on :). Mõned korrad peale seda vaadati nutvat beebit veel kõhklevalt, kuid nüüdseks on arusaam, et beebist ei olegi veel mängukaaslast, vaid on keegi, kes sööb, magab ja karjub. Aegajalt teatatakse ikka tähtsalt: SEE karjub, SEE jäi nüüd vait :).

* * *
24. august (nüüd juba maakodus) – lapsesuu.

Karolin: "Tita sööb tissi."
Emme: "Ei söö tissi. Tissi seest tuleb piima."
Karolin: "... ja vorsti ja liha ja kartulit..."

* * *
Hetkel veel ilma nimeta, kuna konsiilium ei ole üksmeelt saavutanud.
Laupäev, 15. august 2015

Rõõme...

... nii väiksemaid ...
Käesoleva aasta kevad oli meie kandis külm, märg, tuuline ja pikalt vinduv. Ükskõik mida ma kasvama panna ka ei üritanud, kõigi arvestuste järgi oli selleks juba õige aeg ja ehk natuke rohkemgi, ei tärganud neist pea miski. Vaatamata minu poolsele panusele jäigi kevadine unistus suveõisi täis aiast sel aastal vaid unistuseks. Kui olin jõudnud veendumusele, et tõesti miski mullast ei tärka, oli juba hilja hakata ka turult/kaubandusest taimi soetama, pealegi leida sealt just neid konkreetseid taimi, mida hing ihkab, on suht lootusetu. Nii jõudsingi mingil hetkel äratundmisele, et tuuleveskitega võitlemisel puudub igasugune mõte ning edaspidi lasin aiaelul kulgeda vaikselt omasoodu. Kuulates ja vaadates, mis tal mulle öelda on...

Kukekannused viskavad endises headuses meie aia rekordeid. Selle aasta kõrguseks saime 3.20 cm. Puhmad on päris kenasti kosunud ning kokku moodustavad juba vahva sinise müüri. Paraku jäi see rõõm suht üürikeseks, kuna tugev äikesevihm ja tuul tegid omi vägitükke.


Suve esimeses pooles sai omale uue kuue tamme alune hostapeenar. Algne versioon oli nagu õnnetuste magnet – küll tagurdati talle autoga otsa, küll jäi kivimäe likvideerimise käigus traktorile ette, veetrassi paigaldamisel jäi kaevatud kraavile liiga lähedale, mistõttu peale talvist pinnase vajumist pool peenart lihtsalt ära vajus... Renoveerimise käigus sai peenart ka pisut suurendatud ning täiendatud kahe uue asuka võrra. Vasakult alustades: nimetu tegelane Nõmme turult (Soov oli saada suurema ja kirju lehega isendit, mida paraku tol hetkel külastatud aiaäridest leida ei õnnestunud. Turul kohatud tegelane kõnetas mind aga kohe, hüüdes vaikselt: "võta mind, võta mind!"), Deia'lt saadud hosta (aalujate kokukalt aastast 2010), 'Sum and Substance', Deia hosta, uustulnuk Juhanist 'Liberty'. Turu hostaga vastupidiste värvidega. Hetkel tundub küll väga pisine, kuid netist pilte vaadates on lootust, et kasvab päris kobedaks. Renoveerimise lõpetamise tähtaeg oli kukil ning polnud mahti rohkem aiaärisid mööda lipata, kuid päris tühja kohta tuleviku tarbeks ka jätta ei tahtnud.


Tänu viimasele kahele soojale talvele on roniroos 'Flammentanz' väga hästi kosunud, pakkudes sel aastal tõelist õiterohket ilu. Sel kevadel oli taim kohutavalt lehetäisid täis, kuid õnneks sain õigel ajal jaole ja suurem kahju jäi sündimata.
Enne veel, kui 'Flammentanz' lõpetab, alustab õitsemist elulõng (oletatavalt 'Silmakivi') ja üllatusena on sel aastal endale valged tutsud teinud kaks noorukest puishortensia 'Annabelle' põõsast. Aastal 2012 sai neid maja ette sissesõidu tee äärde 4 tk istutatud, kuid mingil põhjusel läksid esimesel talvel neist 2 välja. Eks see majaesine ole praegugi paras peavalu – peale kodukese valmimist sai sinna laotud koorem ostetud mulda, mis pigem, nagu hiljem selgus, oli üks hunnik Mendelejevi tabelit, kui mulla nime vääriv aine. Nüüdseks oleme sinna hoolega komposti peale vedanud ja kastnud ka kanakaka veega – rohi näeb juba päris rohu moodi roheline välja ja põõsakesed on ka ikka kobedamaks läinud. Mõned täiendused on selle majaesisega veel plaanis, kuid laias laastus hakkab juba looma :).


Nagu 'Flammentanzule', nii on ka noorukesele Köögikatalt saadud (aalujate kokukalt 2012) äädikapuule viimased kaks talve soodsalt mõjunud – on juba päris kobedakese puukese mõõtu. Oi, kuidas ta mulle meeldib! Oli ta juba ammu (kui mul veel aeda polnud) üks mu suuri unistusi... Iga kord, kui teda silman, miski kirjeldamatu kõditab mu hinge...

3-meetri kõrgused väikesed päikesed (IHL'ilt saadud talijorjen aastast 2014(?)) teevad hingele ainult rõõmu – kui neid ei oleks, oleks see osa aiast sel aastal päris nukker, kuna päevalilled ja 90-110 cm kõrguseks kasvama pidanud jorjenid vindusid kevadel pikalt, mistõttu on nende kõrgus tänaseks päevaks alla igasugust arvestust. Nii päevalilled kui jorjenid loovad küll juba õienuppe, kuid kõrgust on viimastel vaid 30 cm, päevalilledel siiski veidi rohkem. Kes teab, kui sooja ja päikest veel jätkub, ehk näeb õisigi...


Vaatamata sellele, et külvatud suvelilledest tärkas 0%, aedoast 20% ning kõrvitsast 3% (milledest kaks viimast pigem ikkagi vinduvad kui kasvavad), oli tänavu hea marja ja luuviljaliste aasta. Vaarikast, mustsõstrast ja kirssidest olen isu enam-vähem täis saanud süüa, jätkus hoidistekski. Seda muidugi ka tänu lastele, kes pistavad marju oma suhu ikka väga pika hambaga... Ja muidugi tomatid! Suurim kobar olla olnud 17 viljaline... see seal puhtalt Märdi hullamise pärusmaa, mina omalt poolt aitan aktiivselt söömisel :). Nii nagu kirsipuudki, nii näivad ka ploomid ja kreegid vilju täis olevat... paraku hetkel ei paista lehtede vahelt pildistamise tarbeks välja, ikka rohelised veel teised.



... kui suuremaid...
Selle loo puhul ma ei teagi päris täpselt, millest alustada... kuid vaiki olla ka ei saa...
Võisin olla umbes 10-ne aastane plikatirts, kui jalutasin maja juures oleval autode parkimisplatsil ja parklasse sõitis auto. Neid liikus tol ajal meie kandis väga vähe, kuna tänav lõppeski paari eramajaga minu tornmajast edasi... ja eks ajad olid ju ka hoopis teised! Aga see auto lõhn, või pigem bensiinihais ja autosalongi lõhn... oi, kuidas need mu meeli kõditasid ja mulle meeldisid! Meie peres autot ei olnud, kuid ma unistasin autoga sõitmisest nii meeletult... tol ajal näis see nii müstiline! Ja siis ma unistasin: "kindlasti ostan ma endale kunagi oma auto ja ma hakkan ise autoga sõitma!"... Üldiselt see unistus, see teadmine, ongi saatnud mind kogu mu elu. Kuid elul olid varuks omad vimkad...
Autokooli lõpetasin ma aastal 2009, kuid ei saanud siis veel minust ei autoga ise sõitjat ega autoomanikku. Selgus, et kapis oli nii mõnigi luukere kaugest minevikust, mis vajas tõsiselt silma vaatamist. Paraku ma tean, mis tunne see on, kui auto sinust üle sõidab, ma tean, mis tähendab autojuhi hooletus... See kõik jättis oma jälje ja tugevama, kui oleks osanud arvata. Seda kõike enam olematuks ei tee, vaid sellega tuligi õppida elama, tuli hirmule silma vaadata, seda teadvustada, seda mõista, see ületada... Üritasin abi leida ka oma ala spetsialistidelt, kuid mõne aja möödudes sai mulle selgeks, et ei keegi muu saa mind aidata, kui vaid MINA ISE. Ma võin küll rääkida ühe ja teise nurga alt ja ikka ja uuesti, kuid siiski ei saa keegi ronida minu pähe ning pöörata seal uut, puhast lehekülge... See leht tuleb endal ikka ise pöörata... ja selle saavutamiseks ma olengi näinud vaeva... Lisaks veel pereelu, masu jmt... nii need aastad läksid... Aasta tagasi tekkis ka tõsisem tagasilöök – äkki see mägi ongi minu jaoks liiga kõrge?! Ent teadmine, et üks minu suurimaid eluunistusi võib jäädagi täitumata, kuna minus endas ei ole piisavalt südikust, ei mahtunud mulle hinge! Järgnes tõsine siseheitluste aeg...
Suve esimeses pooles läksin läbi ajaloo oma viiendale katsele. Sõidupraktikat nii linnas kui maanteel olin saanud vahelduva eduga juba mitmeid aastaid, kuid eelnevad katsed lõppesid ebaõnnega... kuniks nüüd, mil mu kõrvu kostsid teiste sõnade virr-varris need kauni kõlaga sõnad: "...loen eksami sooritatuks...". Need tunded, emotsioonid, mis mind siis valdasid, on siinkohal kirjeldamatud :)... see kõik oleks toimunud justkui paralleeluniversumis...
Olen otsatult tänulik oma kallile kaasale, kellel oli palju kannatust ja usku minusse, kes minus kordagi ei kahelnud ja motiveeris mind, kes pani mind rooli haarama ka siis, kui ma seda ei tahtnud, kes on minu jaoks alati olemas! Samuti olen otsatult tänulik kõigile lähedastele, kes mind sel teel aitasid ja toetasid!
Ja nädalake hiljem tuli minu ellu ka esimene päris minu oma:


Mida tähendab minu jaoks auto ning sellega ise liikumise oskus? Miks see minu jaoks eluunistus on olnud? Mulle meeldib liikuda, näha maailma enda ümber... ju see on sõltumatu vabaduse tunne... minna ja tulla siis, kui hing seda ihkab... Mine tea, äkki kunagi hakkan ka maale kolimise mõtteid tõsisemalt mõlgutama... Kuid siiani, väikeste lastega, kui lähimad bussipeatused on 3 km kaugusel, ei olnud see eriti mõeldav. Jah, on olnud olukordi, kus on naabrimehe abi tarvis läinud, et lapsega linna traumapunkti minna, kuid märksa kindlam tunne on oma elu ja asjadega ikka ise hakkama saada, tülitamata teisi nende tegemistes. Olla sõltumatu.

Sõidueksamipäeva õhtul tegin oma elu esimese iseseisva sõidu – käisin oma lapsi pildistamas, õhtu oli suviselt nii sume ja mooniline :)!

Kolmapäev, 4. veebruar 2015

Operatsioon "Moos on voodi all"

... järg eelmisele jutule...

Emotsioonid antud operatsioonist ja selle lõpptulemusest löövad siiani pea kohal kokku, seega üritan pikka juttu mitte teha. On emotsioonid ju isiklikud ning ükskõik kui mahlaselt ma kõike kirja panna ei ürita, ei suuda ma edasi anda seda, mida mina läbi elasin :).

Möödunud suvel saabus mu elus kaks ümmargust tähtpäeva ja sellega seoses üllatas mu kallis kaasa mind ühel keskjuulikuisel hilisõhtul, kui väljas oli pimeduse moodi nähtus hakanud maale laskuma, ootamatu sms'iga: "Algab operatsioon "Moos on voodi all". Alusta kohe kollasele torule lähimast lehmakeeksist. Taskulamp on väga hea mõte.". Hmm, miks ma peaksin minema mingit lehmakeeksi taga ajama, kui moos on ju voodi all?! Aga siis tabasin end mõttelt, et tundes Märti, see asi ikka nii lihtsalt ei käi. Oi, see oli algusest lõpuni üks põnev seiklus! Selle läbimiseks läks mul ikka oodatust kauem aega, kuna üsna seikluse alguses tulid mängu ootamatud tegurid X ja Y, mis pimeduses kaugelt heinamaalt taskulambivihus nii kutsuvalt helkisid. Aga kuidas ja mis iganes nurga alt ma neid ka ei analüüsinud, naabrite (ämma-äia) aias terrassil läikinud terasekarva potid saladuseloori ei kergitanud ja järgmist vihjet ei paljastanud.
Hiljem selgus, et teiste aedadesse tungimine polnud üldse vajalik. No ja mõistagi viisid viimaks kõik teed... voodi alla :D. Ent ometi ei või sa iial ette teada, mis seikluse käigus kõik veel välja tulla võib. Üks igati vinge seiklus tuli! Ja minust saadi "turvaliselt lahti", et vormistada lõpuni operatsiooni lõpp-punkt, mis avastamise hetkel nägi välja selline:

Lisaks moosile olid voodi all veel lilled ja miski salapärane roosa mapp. Ega ma mingit kingitust sellelt päevalt ei oodanudki, äsja läbitud seiklus ise oli juba piisavalt põnev kingitus. Ja mõistagi väike istumine sumedas suvises aias kõige lähedasemate ja sõpradega. Istusin nõutu näoga põrandal maas, keerutasin roosa tutiga mappi mõnda aega sõrmede vahel, enne kui seda vargsi paotada söandasin. Sealt vaatas vastu hunnik pabereid, kõik puha väljamaa keeles! Lappasin neid lehti eest tahapoole ja tagant ettepoole, kuniks lugesin välja – hotelli broneeringud, autorendi broneeringud, veel ühed hotelli broneeringud ning Karolini ja Mauri järelvalvet ja turvalisust täitva akti :). Siis hakkas kohale jõudma, et tegemist on reaalse asjaga aga millega täpselt, selle tuumani polnud veel jõudnud. Peagi silmasin järgmisi nimesid – Girona, Lloret de Mar, L'Era de cal Bastida, Estamariu... A mis need on, kus need on, polnud mul õrna aimugi! Kuniks paljastus tõde – meie ühine puhkusereis Hispaaniasse (õigemini Katalooniasse)!

1. päev, 19.09.
Kui Girona lennujaamas lennukist välja astusime, tervitas meid rõõmus päikesepaiste ja meile nii harjumatu soe õhk võttis meid enda embusse. See oli kindel märk sellest, et olime tõepoolest jõudnud Hispaaniasse. Mõnikümmend minutit hiljem tutvusime oma uue sõbraga, kes pidi olema meile saatjaks terve selle nädala. Opel Corsa 1,2 oli küll pisike, kuid puhas, korras ja väga tubli. Meie seiklus võis alata!
Pealelõunal seadsime end sisse Lloret de Mar'i hotellis La Palmera & Spa. Käisime ja tutvusime hotelli ümbruskonna ja lähima rannaga, võtsime lihtsalt aja maha ja tõdesime fakti, et meil on tõesti puhkus! Märt heitis end Vahemere lainetesse, mina ei söandanud seda teha. Ikkagi täiesti tundmatu maa minu jaoks – astud paar sammu ja juba ongi vesi üle pea, pealegi lained sellised, mida pole elusees näinudki. No ja see väikene fakt, et Kataloonia randades ei ole riietevahetuskabiine. Hiljem saime teada, et pidavat olema iganenud nähtus 50-60'ndatest. Eks teatud reisiväsimus ja mitte just kõige soojem õhutemperatuur aitasid mu mugavusele kaasa. Varemalt oli ikka nii, et piisas mulle vaid vee näitamisest kui ma seal juba samal hetkel sees olin, lapsepõlves võisin unustada end sinna tundideks...

Õhtul tuli meile hotelli järgi geopeitur DeepButi koos abikaasaga ning viisid meid õhtusöögile mõnikümmend kilomeetrit eemal asuvasse väikesesse linnakesse Tossa de Mar. Märdil oli reis juba ammu organiseeritud, kui talle ühel päeval meenus, et oli miski aastake tagasi meilitsi suhelnud ühe Kataloonia mängijaga. Geopeituse algusaastatel, ca 12 aastat tagasi, käis Nukuteatri seltskond Mont Blanc'il ja peitsid eesotsas Tarmo Männardi ja Kaido Pähniga kuskile päris tipu lähedale aarde "Puppet Theatre stash on the Mont Blanc". 12 aasta jooksul oli seda aaret üritatud leida, kuid edutult, nii oligi see Euroopa kauemleidmata aardeks, kuniks 2014 a. augustis, oma kolmandal katsel, DeepButi selle lume alt välja kaevas. Märt oli otsija palvel, kel ikkagi suur huvi see aare siiski üles leida, saatnud täiendavat infot peitjatelt. Ja nüüd, täiesti ootamatult, avaneski meil võimalus kohtuda ja eraviisiliselt teda käepigistusega õnnitleda. 12 aastat aardes olnud Tallinna kommid polnud leidjale mingit maitseelamust pakkunud (ei tea küll miks?! :P), nii saigi nüüd üle antud värsked kommid, Kalevi assortii ning tibake Nukuteatri nänni. Aardesse oli auhinnaks pandud ka Nukuteatri külastuseks tasuta pilet leidjale ja tema kaaskondlastele nende endi poolt vabalt valitud etendusele. Igatahes lubas leidja Nukuteatri külastuse ette võtta.

2. päev, 20.09.
Külastasime Kataloonia kõige idapoolseimat tippu, vulkaanilise päritoluga neeme Cap de Creus'i. Läksime sinna mööda rannikuäärseid käänulisi mägiteid. Õhku ahmima ja õhkama panevad vaated igas suunas kogu tee vältel. Tihtipeale siin ja seal väikesed tee laiendid, mille otstarbest sain umbes tunnikese möödudes aru, kui hetkeks üritasin kaasistujana sõidu ajal telefonist sms'i lugeda ning peale seda enam sisemist tasakaalukeskust kuidagi paika ei saanud. Ei jäänudki muud üle, kui teha peatus, kuna vastasel juhul oleks see väga ebameeldivalt lõppeda võinud. Iseäranis nussakad ja armsad olid rannikul pea kõikjal saatvad männid, mis olid nii rohe-rohelised ja mõnusalt ümaravormilised.
Cap de Creus parkisime auto 80m kõrgusele merepinnast. Kiiret ei olnud kuskile, nautisime kohaliku looduse võlusid. Sekka paar geopeituse aaret. Käisime ka all mere ääres ja mulistasime niisama jalgupidi kirkas rohekas-sinises vees.



Tagasiteel põikasime läbi Cadaques'i linnakesest eesmärgiga külastada Salvador Dali (üks minu kunagisi lemmikkunstnikke) majamuuseumi. Paraku osutus kaks piletit tiba liiga kalliks ja üksinda minna polnud sügavat mõtet. Jalutasime sealkandis siis niisama ringi.



Teel koju saime nautida ka maksulise kiiree võlusid. Võõrastes suurtes linnades on gps'iga ikka kohati raske, on ta veidi uimane ning pealegi ei näita ta teede tasandilisust. Ja olles juba sattunud teele, mis viib kiirteele, ei ole sul enam võimalust pöörata tagasi. Õnneks pilet väga kallis ei olnud, kuid ajavõit oli tõesti märgatav, sõit selle võrra muidugi igavam.

3. päev, 21.09.
Külastasime Sant Miguel del Fai kloostrit. Siin midagi täpsemalt kirja panna on minu jaoks väga raske, kokkuvõtvalt ütleksin – see on koht, kus tahaks olla paar päeva täiesti üksi, mina ja minu sisemaailm keset seda hunnitut vaikust ja rahu... maailma äärel olemist... Usun, et päris paljud mõtted saaksid selgemaks...



Uudistamist oli seal päris mitmeks tunniks. Pooliku kodutöö tõttu jäi meil kahjuks käimata matkaraja lõpus olevas koopas, kuna suur infotahvel keelas meil konkreetselt flip-floppidega sinna minemise. Või õigemini, infotahvel teavitas, kuid turvamees ei lasknud läbi. Üritasin siis moosida, ehk saab paljajalu, kuid ei läinud seegi kaubaks. Sellest oli kahju. Varujalatseid ju kaasas polnud. Ja pealegi oleksin ma pidanud sinna üksi minema, kuna Märt hinnati liiga tüsedaks. Vabalt oleks läinud, aga näe, kord on karm. Ja lapsi sinna ka ei lubatud. Päris mitmed pered pöördusid nördinult tagasi.
Olles ära vaadanud turistidele ette nähtud kõik võimaliku, otsustasime enne lahkumist laskuda veel alla orgu, mööda looduslikku turvamata matkarada. Vat see oli elamus! All ootas meid ju aare! Lauskmaainimestena oleme harjunud gepsu järgi linnulennult ikka otse minema, aga võta näpust... rada muutus samm-sammult üha olematumaks kuniks peagi haigutas ees tühjus... tükk tühja maad vabalangemist... Meetrite järgi eraldas meid aardest vaid veidike, aga näe, kätte ei saa! Tõdesime, et rajalt eralduda ei olnud just mõistlik tegu, suundusime tagasi rajale ning tatsasime lõunamaa päikese all oma kilomeetrid vapralt lõpuni. No seda ma ei hakka mainimagi, et pärast oli ju üles tagasi ka vaja minna...

Tagasiteel, juba üsna kodu piirkonnas, põikasime veel läbi Calella rannapromenaadilt, kus pidi toimuma sündmusaare ehk kokku pidi saama hulk, enamasti kohalikke, geopeitureid. Ja saigi, tervelt 7 inimest (Eestist, Tšehhist ja Katalooniast). Eestis ei teagi nii haledalt läbikukkunud üritust olevat. Hea selle asja juures oli see, et kuigi hotelli õhtusöök ootas meid juba pakiliselt koju, sain siiski oma ihul Vahemere lainete võlu tunda. Oi see oli mõnus! Tõeliselt mõnus! Õhk kiskus juba jahedaks, kuid vesi oli nii soe-soe. Kuigi see mõnu jäi üürikeseks, saan nüüd öelda, et olen Vahemere lainetes hullanud! :) Nii selget ja detailidena läbipaistvat merevett ei ole ma veel kunagi varem näinud.

4. päev, 22.09.
Seda hommikupoolikut jäävad meenutama rack raudtee, kus poolel teel mägedesse, Nuria kurusse, haakis rong end hammasratasveosüsteemile ning aeglaselt ülespoole kõrisedes olid hingematvad vaated mõlemal pool rongi; meie kogu reisi suurim saavutatud kõrgus (mille lõpuosa vallutasime ikka jalgsi, mitte rongiga) 2054 meetrit merepinnast (Tallinnas Toompeal on see 45 m); kummalised kentsakad loomad, kes esmapilgul tundusid mägra moodi masajalt kohmakad kuid rebasekarva punased. Hilisem guugeldamine tõi neile juurde ka nime – marmot (maakeeli ümiseja või ka koopaorav). Kõik need mäed seal olid marmoti urge täis uuristatud ning värsked ekstremendid uru ukseaugus andsid tunnistust sellest, et neid urge kasutatakse aktiivselt. Mägises hobusekarjas oli üks edev must hobune, kes, ükstapuha mis küljest ma seda karja ka pildistada üritasin, oli kui võluväel mul alati kaadris. Tegin klõpsu selja taha, must hobune näksis rahulikult mägirohtu, pöörasin ümber, sättisin aparaadil setinguid, silmanurgast näen, tuleb suure kapakuga mäest alla ja hopsti täpselt teistele ette kaadrisse. Ja oleks see siis ainult üks kord nii olnud! Ja oh seda tähendusrikast pilku, kui pea tõstis ja mind põrnitses!
Ja nagu igalpool mujal, ei saa ka siin üle ega ümber geopeitusest! Selle võlu selles ongi, et need aarded on peidetud ju nii lahedatesse kohtadesse! Tänu siinsele raskele maastikule ei jõudnud me neid rohkem sihikule võtta kui kaks. Aeg oli meil planeeritud limiteeritult, kuna veel enne õhtupimedat pidime jõudma konkreetsesse sihtpunkti, kuid milliseks kujuneb me edasine ränd, polnud meil ju õrna aimugi. Esimene sihikule võetud aare asus mägijõekese kaljusel kaldal, mida kattev sammal ja rohi oli märg ning minu botased sellel ürglibedad. Kohati klammerdusin ikka kümne küünega olematusse murumättasse, libastunuks jalg alt, oleks ikka mitu head meetrit langemist olnud, märg lõpp-punkt veel pealekauba. Koht ise oli aga lummavalt kaunis! Paraku kiiruga mul sealt häid pilte, mida teistega jagada, saada ei õnnestunud.
Teise otsitava aarde jätsime targu rongijaamale lähemale, vähemalt visuaalselt tundus nii. Aga seal üleval mäeveerul kõõludes saime peagi aru, et aeg lippab seal hoopis teistsoodu. Kui otse enam üles mäkke raiuda ei kannatanud, läksime sikk-sakki, mingit rada meil seal ees ei olnud, ainult nooleke gepsus. Jäänud oli veel 25 meetrit, see on ometigi ju siinsamas, paar sammu ja olemas! Mnjah, oleks siis et paar sammu... Järgnes põhjalik olukorra ja aja analüüs ning karm otsus – 25 m jääb liiga kaugele! No ei ole võimalik, me oleme ju nii kõrgele juba ära tulnud, no natuke veel ja olemas! Üritasime siis natuke veel, kuid kuna meetreid vähenes vaid paar, tuligi fikseerida reisi kõrgeim punkt (2054 m) ja vaadata nö käega katsutavat sihtpunkti ning pöörata ots ümber. Oi, see oli valus hetk! Selle raske hetke korvas järjekordne hämmastav vaade, kus kogu org paistis justkui peopesal olevat ning ootamatult tekkinud pilved kõrgustes su endasse üritasid mässida. Senikogematu nähtus! Tõeliselt lahe! Mäest alla minnes lugesime meetreid ja minuteid, kas jõuame või mitte... Nibin-nabin täpselt :). Olime graafikus.
Võrreldes teiste turismikohtadega, oli siin mõnus – rahvas hajus kõik igale poole laiali ning ei olnud seda rusuvat külg-külje tunnet, oli avarust ja õhku hingata, imelisi vaateid, meeleolusid, mida siis rahulikult endast läbi voolata lasta.



Oma teel õhtusesse sihtpunkti põikasime jalasirutuspausi mõttes läbi linnakesest nimega Planoles, kus olid väga ägedad kitsad järskude tõusude-langustega käänulised tänavad. Ses linnas näis kõik kuidagi nii nunnu ja hubane, ühiselt sai otsustatud, et selle me võtame – siia tuleme me elama :D! Koht, kus pildistasin seda ridamaja, jäi selja taha väike võimlemispark, nagu neid meil siin Eestiski on ja sellest veidi edasi kohalik väike kirik, mis köitis tähelepanu oma erilise kivikatusega, milliseid mina veel näinud ei ole – lihtsalt kivist välja tahutud ümaraservalised kiviplaadid. Hiljem õnnestus neid oma reisil muidugi veel näha.



Edasine tee viis meid Puigcerda'sse, kust jalutasime Prantsusmaale, Bourg-Madame linnakesse (suhe nagu meie Valga-Valka). Ekslesime seal mõned kilomeetrid aarde otsinguil. Kogu see lühike Prantsusmaal käik oli minule meeletu pettumus – ühe ja sama poeketi (mis oli nii Hispaanias kui Prantsusmaal) hinnavahe oli pea kahekordne, Prantsusmaal siis kallim, poe teeninduskultuur täiesti olematu, a la, et "mis sa siit otsid?!", kui Hispaanias oli see soe ja sõbralik, kogu linna miljöö ja olustik näis räpakas, majade vahel haigutas mõttetut hooldamata tühermaad, gräfitid seintel (mida Hispaania poolel ei näinud). Et filmidest õhatud "Prantsusmaa glamuuri" ei olnud mitte kuskil, pigem täiesti vastupidi... ma saan ju aru, et käisime Prantsusmaa tagahoovis, aga ikkagi... täielik shokk!

Õhtuks pidime jõudma väikesesse mägikülla, kus oli teada, et meie hotellis õhtul enam süüa ei saa. Läheduses pidi olema veel teine hotell, kus siiski pidavat ka õhtul sooja sööki antama, kuid me polnud sugugi kindlad, mis kell me kohale jõuame ning kui taskukohane see söök seal meile on. Olime päev otsa suht söömata ning õhtust sööki ei julgenud ehku peale jätta, mistõttu oli nüüd esmaseks missiooniks Puigcerda'st, kui viimasest suuremast tsiviliseeritud paigast, leida üks korralik market. Mida aga vaatamata ringi ekslemisele silma ei hakanud, olidki justnimelt suured kutsuvad reklaamtahvlid või siis silmapaistvad marketid ise. Loogika ütles, et suurt marketit linnas sees ei ole, pigem ikka äärelinnas. Ja siis hakkasimegi lihtsalt linnast välja sõites vaistu peale peateelt maha keerama, kus eemalt näis, nagu võiks olla miskit poemoodi nähtust. Ja oligi – aga paraku ainult terve poe täis külmlette ja sügavkülmutatud igasugust kaupa, millega meil paraku mitte midagi peale hakata ei olnud. Müüad olid siin äärmiselt sõbralikud ja lahked, kes inglise keelt küll paraku ei rääkinud, kuid kes siiski said aru, mis oli meie soov, ning ühiselt käte ja jalgadega, naeratuse saatel, tehti meile selgeks, kus asub lähim market. Selgus, et oli vaja veel mööda peateed edasi sõita ja siis paremale maha keerata. Alguses oli küll tunne nagu sõidaks hoopis kuskile ehitusmarketi hoovi, kuid väline olukord osutus õnneks petlikuks. Saanud kätte, mis tahtsime, jätkasime rahuliku südamega oma reisi.

Päeva lõpuks muutus sõit üsna kurnavaks, eks elamusi oli juba palju selja taga ning rahulikku sirget teed peaaegu polnudki, eriti nüüd päeva lõpus, kui mägikülla suundusime. Hunnituid vaateid ei hakka enam mainimagi, need kõik olid kogu aeg nii ilusad ja põnevad. Tiba õõvastav oli, kui möödusime järskudest mägedest, kus lehmakari kivisel pinnal turnis ja rohtu näksis ning sel piiritul karjamaal, otse me ees, kõrgel astangu serva peal, neli tugevat pikka siredat liikumatut jalga jäigalt taeva poole sirutusid...

Kui lõppeks keerasime sellele kõige viimasele, kitsale mägiteele, mis meid hotelli pidi viima, oli rõõm suur – jõudsime, nagu plaanitud, enne pimedat sellele ohtlikule tundmatule, 5,4 km pikkusele, sinka-vonka teele. Mida meetrid edasi, seda kahvatumaks muutus rõõm ja hinge puges väike paanika. Eelnevalt siin ja seal tee ääres kohatud lillekimbud ja pärjad ei mõjunud just julgustavalt. Juhi kõrval siiski päris kiljuma ei hakanud, oli tema tähtis ülesanne meid ju sihtpunkti tervelt kohale viia, kuid meeled olid juba nii väsinud, ent samas viimseni pingul, et ütelus "hirmul on suured silmad" pidas siin hästi paika. Igatahes kuskil poole peal lubasin ma Märdile, et homme, kui on tagasi kojusõit, tulen mina siit jalgsi alla... ärgu lootkugi, et saab mind autosse meelitada... Mingil hetkel ei pidanud ma enam vastu ja röögatasin: "Ära kihuta!"... Nojah, Märt juhtis mu tähelepanu asjaolule, et spidomeeter näitas tõepoolest tervelt 30 km/h... peale seda pidasin targemaks vait olla :D.

Üles külakesse, Estamariusse, jõudsime kui hakkas jõudsalt hämarduma. Seal käib see ju kähku. Pealegi oli taevas pilve tõmbunud ja Estamariu võttis meid vastu soojas vihmasajus. Küla näis kui välja surnud, ei ühtegi hingelist kuskil, parklas peale meie oma veel kaks autot. Ajasime pikast autosõidust kanged kondid püsti ja läksime hotelli otsima. Leidsime. Täielikus pimeduses ja vaikuses väikese maja. Koputasime. Ei kõssugi. Uksed lukus. Olukord kiskus creepy'ks. Läksime tagasi auto juurde ja arutlesime, et mis nüüd edasi teha. Silme ette kangastus juba pilt, kuidas ses pilkases pimeduses koduhotelli poole tagasi sõitma hakkame... Ja siis nägime me inimest! Selgus, et naaberhotelli asjapulk. Sõbralik ja asjalik. Tegime siis selgeks, millisesse hotelli soovime saada, mispeale too ütles, et jah, oodake hetk, ma kohe helistan ja perenaine tuleb, ta elab siinsamas läheduses. Umbes 10 min möödudes ta tuligi, jooksuga läbi vaikse vihmasaju. Seejärel juhatati meid oma tuppa, anti kätte võtmed, nii oma toa kui ka välisukse võti, juhuks, kui soovime välja jalutama minna. Turvalisuse huvides soovitati ikka välisuks ka lukku keerata. Tubadel ei olnud numbreid, vaid käsitsi maalitud väikesed ovaalsed tahvlikesed nimedega. Meie toa uksel olid viljapead ja moonid, nimeks Sirt, mis pidi siis tähendama viljapõldu. Hotell oli übernunnu, pisike ja hubane, vana, tubades ajaloolise lõhnaga puitmööbel. Ei midagi modernset (plastikut, laminaati vmt).

Seejärel võtsime rahulikult aja maha, oma toa terrassil soojas sügisõhtus manustasime eelnevalt kaasa ostetud punast veini ja toitu. Oi, küll see kõik maitses hästi! Ka lihtne sai juustu, singi ja tomatiga võib mõnikord olla midagi väga erilist! Kui suurem nälg kustutatud, läksime kaema, mis küla peal ka toimub. Ega kaugele ei jõudnudki, mis sa seal vihmas ikka jalutad, põikasime sisse naaberhotelli baari. Õnnestus olla ainukesed külalised. Limpsisime mõned viskid, kohvid ja vaatasime jalgpalli. Ega seal muud näidata, Hispaania ikkagi ju! Kui uni hakkas maha murdma ja asutasime hotelli poole teele, saabusid baari uued külalised, tundus, et kohalikud. Näe, ei olnudki kogu küla välja surnud...

5. päev, 23.09.
Käisime külaga lähemalt tutvumas. Imearmas väike kompaktne, kitsaste tänavatega küla, mille esmamainimine ja vanimad hoonete originaalkivimüürid jäävad aastasse 900 millegagi. Kui keset tänavat sirutada oma käed kahele poole laiali, siis ulatub kummaltki poolt seintest kinni võtma. Ja need olla juba ajalooliselt, võrreldes algse külaga, laiemaks tehtud tänavad, kuna muulad kummalgi küljel rippuvate pakkidega polnud enam liikuma mahtunud. Koht, kuhu ma kindlasti tahaks tagasi minna ja võib-olla isegi et nädalakese seal koha peal elada, kuid ilmselt rohkem küll ei kannataks, muutub ilmselt rusuvaks, kuna kõik on nii külg-külje kõrval koos ning nö hingamisruumi ei näi eriti olevat.
Külas pidi olema kokku umbes 90 püsielanikku ning kõik on üksteisele justkui üks suur perekond. Hotelli perenaine on ise sealsamas külas sündinud-kasvanud, koolis käis all suuremas linnas. Ei kujuta mina ette, mismoodi seda teed seal igapäevaselt läbitakse... kuigi jah, eks kohalikele pole ses midagi erilist...



Kuigi eelmisel õhtul lubasin, et mina sealt külast autoga alla ei lähe, sõin siiski oma sõnu ning istusin põnevusega juhi kõrvalistmel. Erinevalt eelmisest õhtust, mil hirmul olid suured silmad, oli mägikülast allasõit päris põnev. Aga eks see ole ikka nii, et kuhu iganes sa ka ei lähe, on tagasitee alati lühem. Kahju oli, et see aeg siin nii üürike oli, kuid samas sai ära nähtud kõik, mis vaadata oli ja saime nii vihma kui päikest ehk erinevaid emotsioone mahtus sellesse aega kuhjaga.

Armsast külakesest lahkumist läbi liikuvate piltide saab vaadata siit.

6. päev, 24.09.
Külastasime DeepButi soovitusel (nagu Saint Miguel del Fai'd ja Nuria't) ühte paljudest kohalikest botaanikaaedadest – Marimurtra't Blanese linnas, pidavat olema kõige liigirikkam ja parimalt hooldatud. Ei saa nuriseda, tõeline väike paradiis! Erinevalt Eesti botaanikaaedadest, oli siin kõik jällegi külg-külje kõrval, sõbralikult koos. Mõneti vast häiris see, et paljude taimede kohta ei õnnestunud leida silti, millega tegu. Oli see siis ajas lihtsalt ära tuhmunud või puudus sootuks. Kuna ma aga väga botaaniline fänn ei ole, nautisin lihtsalt seda silmailu. Erilised lemmikud olid muidugi palmid, keda sain siis nõrkemiseni silitada ja kallistada :), Märt fännas suuri okkalisi. Oh ja ah, ma vaid kujutan ette, kui kaunis võib seal veel kevadel olla!
Olles veetnud seal mitu meeldivat tundi, suundusime koduranda. Paraku ei olnud ilmataat meie tegemistega päri ning varjutas pilvevinega päikest ja puhus meile vastikut jäist tuult. Üritasin küll end hästi vastu maad litsuda aga kui kananahk ihul ikka vägevamaks kasvas, ei jäänud üle muud, kui sealt põgeneda. Ujumisest ei saanud sellise ilmaga juttugi olla, rääkimata õhuvannide võtmisest ilma sooja tekita. Ei olnud see koht, kus ennast vabatahtlikult piinata. Märt küll üritas mulle selgeks teha, et nii hea soe on, kuid paraku läksid siinkohal meie arvamused soojast lahku... Nii veetsimegi ülejäänud pealelõuna oma hotelli hoovis basseini ääres ja sees, seal oli neli seina ümber ja kui päike ka veel peale paistis, oli päris okei. Õhtu pühendasime aga shoppamisele. Oi, see oli kohati raske! Tagasihoidliku inimesena ei ole ma harjunud nii pealetükkiva müügistrateegiaga... mina pean saama ikka rahulikult vaadata ja vajadusel katsuda, mõelda. Oli ärisid, kuhu sisse astudes hakati sulle kohe midagi pähe määrima, teises kohas piisas kui pilk jäi millelegi vähe pikemaks püsima ja hoidku selle eest, kui sa juba midagi katsusid, siis oli müüa kindel, et justnimelt seda asja sa soovidki ning olles valmis oma nahast välja pugema hoolitses ta selle eest, et sa mitte ilma selle kaubata ei lahkuks. Oeh...

7. päev, 25.09.
Meie puhkusereis hakkas lähenema lõpule. Aeg oli hüvasti jätta oma kodulinna ja -hotelliga. Teel lennujaama poole tegime väikese vahepõike ja käisime veel imetlemas Tossa de Mar'i sisemist ilu ja võlu, sest esimesel õhtul pimedas jäi palju me silme eest saladuseks.



Kui Lloret de Mar on suurlinn ja nö täielik turistikas, siis Tossa de Mar on väike ja olemuselt palju rahulikum, mõnusam. Paraku aga on seal ka majutushinnad kordades kallimad, samuti ka turistidele suunatud kaubandus.
Edasine viis meid Girona lennujaama, kus pidime lahkuma meid truult teeninud neljarattalisest kaaslasest. Sealt läksime pool kilomeetrit eemal asuvasse hotelli, kust järgmisel hommikul kell 4 lennujaama startida. Ja nii see reis otsa saigi...

* * *
Kuigi ma olen selle reisi kõik oma viimse kui ihurakuga läbi seigelnud, näib see mulle täna ikka veel kui müstiline unenägu. Reisimisest olen elu aeg unistanud, kuid selleks reaalseid võimalusi ei paistnud kuskilt... Ära kunagi lakka unistamast – elu on täis üllatusi! :)
Tänan Sind, kallis Märt ja tänan kõiki lähedasi, kes sellel unistusel tõelisuseks aitasid kasvada! Nüüd olen ma tunda saanud, et palmid ongi maailmas reaalselt olemas! :)