Operatsioon "Moos on voodi all"

... järg eelmisele jutule...

Emotsioonid antud operatsioonist ja selle lõpptulemusest löövad siiani pea kohal kokku, seega üritan pikka juttu mitte teha. On emotsioonid ju isiklikud ning ükskõik kui mahlaselt ma kõike kirja panna ei ürita, ei suuda ma edasi anda seda, mida mina läbi elasin :).

Möödunud suvel saabus mu elus kaks ümmargust tähtpäeva ja sellega seoses üllatas mu kallis kaasa mind ühel keskjuulikuisel hilisõhtul, kui väljas oli pimeduse moodi nähtus hakanud maale laskuma, ootamatu sms'iga: "Algab operatsioon "Moos on voodi all". Alusta kohe kollasele torule lähimast lehmakeeksist. Taskulamp on väga hea mõte.". Hmm, miks ma peaksin minema mingit lehmakeeksi taga ajama, kui moos on ju voodi all?! Aga siis tabasin end mõttelt, et tundes Märti, see asi ikka nii lihtsalt ei käi. Oi, see oli algusest lõpuni üks põnev seiklus! Selle läbimiseks läks mul ikka oodatust kauem aega, kuna üsna seikluse alguses tulid mängu ootamatud tegurid X ja Y, mis pimeduses kaugelt heinamaalt taskulambivihus nii kutsuvalt helkisid. Aga kuidas ja mis iganes nurga alt ma neid ka ei analüüsinud, naabrite (ämma-äia) aias terrassil läikinud terasekarva potid saladuseloori ei kergitanud ja järgmist vihjet ei paljastanud.
Hiljem selgus, et teiste aedadesse tungimine polnud üldse vajalik. No ja mõistagi viisid viimaks kõik teed... voodi alla :D. Ent ometi ei või sa iial ette teada, mis seikluse käigus kõik veel välja tulla võib. Üks igati vinge seiklus tuli! Ja minust saadi "turvaliselt lahti", et vormistada lõpuni operatsiooni lõpp-punkt, mis avastamise hetkel nägi välja selline:

Lisaks moosile olid voodi all veel lilled ja miski salapärane roosa mapp. Ega ma mingit kingitust sellelt päevalt ei oodanudki, äsja läbitud seiklus ise oli juba piisavalt põnev kingitus. Ja mõistagi väike istumine sumedas suvises aias kõige lähedasemate ja sõpradega. Istusin nõutu näoga põrandal maas, keerutasin roosa tutiga mappi mõnda aega sõrmede vahel, enne kui seda vargsi paotada söandasin. Sealt vaatas vastu hunnik pabereid, kõik puha väljamaa keeles! Lappasin neid lehti eest tahapoole ja tagant ettepoole, kuniks lugesin välja – hotelli broneeringud, autorendi broneeringud, veel ühed hotelli broneeringud ning Karolini ja Mauri järelvalvet ja turvalisust täitva akti :). Siis hakkas kohale jõudma, et tegemist on reaalse asjaga aga millega täpselt, selle tuumani polnud veel jõudnud. Peagi silmasin järgmisi nimesid – Girona, Lloret de Mar, L'Era de cal Bastida, Estamariu... A mis need on, kus need on, polnud mul õrna aimugi! Kuniks paljastus tõde – meie ühine puhkusereis Hispaaniasse (õigemini Katalooniasse)!

1. päev, 19.09.
Kui Girona lennujaamas lennukist välja astusime, tervitas meid rõõmus päikesepaiste ja meile nii harjumatu soe õhk võttis meid enda embusse. See oli kindel märk sellest, et olime tõepoolest jõudnud Hispaaniasse. Mõnikümmend minutit hiljem tutvusime oma uue sõbraga, kes pidi olema meile saatjaks terve selle nädala. Opel Corsa 1,2 oli küll pisike, kuid puhas, korras ja väga tubli. Meie seiklus võis alata!
Pealelõunal seadsime end sisse Lloret de Mar'i hotellis La Palmera & Spa. Käisime ja tutvusime hotelli ümbruskonna ja lähima rannaga, võtsime lihtsalt aja maha ja tõdesime fakti, et meil on tõesti puhkus! Märt heitis end Vahemere lainetesse, mina ei söandanud seda teha. Ikkagi täiesti tundmatu maa minu jaoks – astud paar sammu ja juba ongi vesi üle pea, pealegi lained sellised, mida pole elusees näinudki. No ja see väikene fakt, et Kataloonia randades ei ole riietevahetuskabiine. Hiljem saime teada, et pidavat olema iganenud nähtus 50-60'ndatest. Eks teatud reisiväsimus ja mitte just kõige soojem õhutemperatuur aitasid mu mugavusele kaasa. Varemalt oli ikka nii, et piisas mulle vaid vee näitamisest kui ma seal juba samal hetkel sees olin, lapsepõlves võisin unustada end sinna tundideks...

Õhtul tuli meile hotelli järgi geopeitur DeepButi koos abikaasaga ning viisid meid õhtusöögile mõnikümmend kilomeetrit eemal asuvasse väikesesse linnakesse Tossa de Mar. Märdil oli reis juba ammu organiseeritud, kui talle ühel päeval meenus, et oli miski aastake tagasi meilitsi suhelnud ühe Kataloonia mängijaga. Geopeituse algusaastatel, ca 12 aastat tagasi, käis Nukuteatri seltskond Mont Blanc'il ja peitsid eesotsas Tarmo Männardi ja Kaido Pähniga kuskile päris tipu lähedale aarde "Puppet Theatre stash on the Mont Blanc". 12 aasta jooksul oli seda aaret üritatud leida, kuid edutult, nii oligi see Euroopa kauemleidmata aardeks, kuniks 2014 a. augustis, oma kolmandal katsel, DeepButi selle lume alt välja kaevas. Märt oli otsija palvel, kel ikkagi suur huvi see aare siiski üles leida, saatnud täiendavat infot peitjatelt. Ja nüüd, täiesti ootamatult, avaneski meil võimalus kohtuda ja eraviisiliselt teda käepigistusega õnnitleda. 12 aastat aardes olnud Tallinna kommid polnud leidjale mingit maitseelamust pakkunud (ei tea küll miks?! :P), nii saigi nüüd üle antud värsked kommid, Kalevi assortii ning tibake Nukuteatri nänni. Aardesse oli auhinnaks pandud ka Nukuteatri külastuseks tasuta pilet leidjale ja tema kaaskondlastele nende endi poolt vabalt valitud etendusele. Igatahes lubas leidja Nukuteatri külastuse ette võtta.

2. päev, 20.09.
Külastasime Kataloonia kõige idapoolseimat tippu, vulkaanilise päritoluga neeme Cap de Creus'i. Läksime sinna mööda rannikuäärseid käänulisi mägiteid. Õhku ahmima ja õhkama panevad vaated igas suunas kogu tee vältel. Tihtipeale siin ja seal väikesed tee laiendid, mille otstarbest sain umbes tunnikese möödudes aru, kui hetkeks üritasin kaasistujana sõidu ajal telefonist sms'i lugeda ning peale seda enam sisemist tasakaalukeskust kuidagi paika ei saanud. Ei jäänudki muud üle, kui teha peatus, kuna vastasel juhul oleks see väga ebameeldivalt lõppeda võinud. Iseäranis nussakad ja armsad olid rannikul pea kõikjal saatvad männid, mis olid nii rohe-rohelised ja mõnusalt ümaravormilised.
Cap de Creus parkisime auto 80m kõrgusele merepinnast. Kiiret ei olnud kuskile, nautisime kohaliku looduse võlusid. Sekka paar geopeituse aaret. Käisime ka all mere ääres ja mulistasime niisama jalgupidi kirkas rohekas-sinises vees.



Tagasiteel põikasime läbi Cadaques'i linnakesest eesmärgiga külastada Salvador Dali (üks minu kunagisi lemmikkunstnikke) majamuuseumi. Paraku osutus kaks piletit tiba liiga kalliks ja üksinda minna polnud sügavat mõtet. Jalutasime sealkandis siis niisama ringi.



Teel koju saime nautida ka maksulise kiiree võlusid. Võõrastes suurtes linnades on gps'iga ikka kohati raske, on ta veidi uimane ning pealegi ei näita ta teede tasandilisust. Ja olles juba sattunud teele, mis viib kiirteele, ei ole sul enam võimalust pöörata tagasi. Õnneks pilet väga kallis ei olnud, kuid ajavõit oli tõesti märgatav, sõit selle võrra muidugi igavam.

3. päev, 21.09.
Külastasime Sant Miguel del Fai kloostrit. Siin midagi täpsemalt kirja panna on minu jaoks väga raske, kokkuvõtvalt ütleksin – see on koht, kus tahaks olla paar päeva täiesti üksi, mina ja minu sisemaailm keset seda hunnitut vaikust ja rahu... maailma äärel olemist... Usun, et päris paljud mõtted saaksid selgemaks...



Uudistamist oli seal päris mitmeks tunniks. Pooliku kodutöö tõttu jäi meil kahjuks käimata matkaraja lõpus olevas koopas, kuna suur infotahvel keelas meil konkreetselt flip-floppidega sinna minemise. Või õigemini, infotahvel teavitas, kuid turvamees ei lasknud läbi. Üritasin siis moosida, ehk saab paljajalu, kuid ei läinud seegi kaubaks. Sellest oli kahju. Varujalatseid ju kaasas polnud. Ja pealegi oleksin ma pidanud sinna üksi minema, kuna Märt hinnati liiga tüsedaks. Vabalt oleks läinud, aga näe, kord on karm. Ja lapsi sinna ka ei lubatud. Päris mitmed pered pöördusid nördinult tagasi.
Olles ära vaadanud turistidele ette nähtud kõik võimaliku, otsustasime enne lahkumist laskuda veel alla orgu, mööda looduslikku turvamata matkarada. Vat see oli elamus! All ootas meid ju aare! Lauskmaainimestena oleme harjunud gepsu järgi linnulennult ikka otse minema, aga võta näpust... rada muutus samm-sammult üha olematumaks kuniks peagi haigutas ees tühjus... tükk tühja maad vabalangemist... Meetrite järgi eraldas meid aardest vaid veidike, aga näe, kätte ei saa! Tõdesime, et rajalt eralduda ei olnud just mõistlik tegu, suundusime tagasi rajale ning tatsasime lõunamaa päikese all oma kilomeetrid vapralt lõpuni. No seda ma ei hakka mainimagi, et pärast oli ju üles tagasi ka vaja minna...

Tagasiteel, juba üsna kodu piirkonnas, põikasime veel läbi Calella rannapromenaadilt, kus pidi toimuma sündmusaare ehk kokku pidi saama hulk, enamasti kohalikke, geopeitureid. Ja saigi, tervelt 7 inimest (Eestist, Tšehhist ja Katalooniast). Eestis ei teagi nii haledalt läbikukkunud üritust olevat. Hea selle asja juures oli see, et kuigi hotelli õhtusöök ootas meid juba pakiliselt koju, sain siiski oma ihul Vahemere lainete võlu tunda. Oi see oli mõnus! Tõeliselt mõnus! Õhk kiskus juba jahedaks, kuid vesi oli nii soe-soe. Kuigi see mõnu jäi üürikeseks, saan nüüd öelda, et olen Vahemere lainetes hullanud! :) Nii selget ja detailidena läbipaistvat merevett ei ole ma veel kunagi varem näinud.

4. päev, 22.09.
Seda hommikupoolikut jäävad meenutama rack raudtee, kus poolel teel mägedesse, Nuria kurusse, haakis rong end hammasratasveosüsteemile ning aeglaselt ülespoole kõrisedes olid hingematvad vaated mõlemal pool rongi; meie kogu reisi suurim saavutatud kõrgus (mille lõpuosa vallutasime ikka jalgsi, mitte rongiga) 2054 meetrit merepinnast (Tallinnas Toompeal on see 45 m); kummalised kentsakad loomad, kes esmapilgul tundusid mägra moodi masajalt kohmakad kuid rebasekarva punased. Hilisem guugeldamine tõi neile juurde ka nime – marmot (maakeeli ümiseja või ka koopaorav). Kõik need mäed seal olid marmoti urge täis uuristatud ning värsked ekstremendid uru ukseaugus andsid tunnistust sellest, et neid urge kasutatakse aktiivselt. Mägises hobusekarjas oli üks edev must hobune, kes, ükstapuha mis küljest ma seda karja ka pildistada üritasin, oli kui võluväel mul alati kaadris. Tegin klõpsu selja taha, must hobune näksis rahulikult mägirohtu, pöörasin ümber, sättisin aparaadil setinguid, silmanurgast näen, tuleb suure kapakuga mäest alla ja hopsti täpselt teistele ette kaadrisse. Ja oleks see siis ainult üks kord nii olnud! Ja oh seda tähendusrikast pilku, kui pea tõstis ja mind põrnitses!
Ja nagu igalpool mujal, ei saa ka siin üle ega ümber geopeitusest! Selle võlu selles ongi, et need aarded on peidetud ju nii lahedatesse kohtadesse! Tänu siinsele raskele maastikule ei jõudnud me neid rohkem sihikule võtta kui kaks. Aeg oli meil planeeritud limiteeritult, kuna veel enne õhtupimedat pidime jõudma konkreetsesse sihtpunkti, kuid milliseks kujuneb me edasine ränd, polnud meil ju õrna aimugi. Esimene sihikule võetud aare asus mägijõekese kaljusel kaldal, mida kattev sammal ja rohi oli märg ning minu botased sellel ürglibedad. Kohati klammerdusin ikka kümne küünega olematusse murumättasse, libastunuks jalg alt, oleks ikka mitu head meetrit langemist olnud, märg lõpp-punkt veel pealekauba. Koht ise oli aga lummavalt kaunis! Paraku kiiruga mul sealt häid pilte, mida teistega jagada, saada ei õnnestunud.
Teise otsitava aarde jätsime targu rongijaamale lähemale, vähemalt visuaalselt tundus nii. Aga seal üleval mäeveerul kõõludes saime peagi aru, et aeg lippab seal hoopis teistsoodu. Kui otse enam üles mäkke raiuda ei kannatanud, läksime sikk-sakki, mingit rada meil seal ees ei olnud, ainult nooleke gepsus. Jäänud oli veel 25 meetrit, see on ometigi ju siinsamas, paar sammu ja olemas! Mnjah, oleks siis et paar sammu... Järgnes põhjalik olukorra ja aja analüüs ning karm otsus – 25 m jääb liiga kaugele! No ei ole võimalik, me oleme ju nii kõrgele juba ära tulnud, no natuke veel ja olemas! Üritasime siis natuke veel, kuid kuna meetreid vähenes vaid paar, tuligi fikseerida reisi kõrgeim punkt (2054 m) ja vaadata nö käega katsutavat sihtpunkti ning pöörata ots ümber. Oi, see oli valus hetk! Selle raske hetke korvas järjekordne hämmastav vaade, kus kogu org paistis justkui peopesal olevat ning ootamatult tekkinud pilved kõrgustes su endasse üritasid mässida. Senikogematu nähtus! Tõeliselt lahe! Mäest alla minnes lugesime meetreid ja minuteid, kas jõuame või mitte... Nibin-nabin täpselt :). Olime graafikus.
Võrreldes teiste turismikohtadega, oli siin mõnus – rahvas hajus kõik igale poole laiali ning ei olnud seda rusuvat külg-külje tunnet, oli avarust ja õhku hingata, imelisi vaateid, meeleolusid, mida siis rahulikult endast läbi voolata lasta.



Oma teel õhtusesse sihtpunkti põikasime jalasirutuspausi mõttes läbi linnakesest nimega Planoles, kus olid väga ägedad kitsad järskude tõusude-langustega käänulised tänavad. Ses linnas näis kõik kuidagi nii nunnu ja hubane, ühiselt sai otsustatud, et selle me võtame – siia tuleme me elama :D! Koht, kus pildistasin seda ridamaja, jäi selja taha väike võimlemispark, nagu neid meil siin Eestiski on ja sellest veidi edasi kohalik väike kirik, mis köitis tähelepanu oma erilise kivikatusega, milliseid mina veel näinud ei ole – lihtsalt kivist välja tahutud ümaraservalised kiviplaadid. Hiljem õnnestus neid oma reisil muidugi veel näha.



Edasine tee viis meid Puigcerda'sse, kust jalutasime Prantsusmaale, Bourg-Madame linnakesse (suhe nagu meie Valga-Valka). Ekslesime seal mõned kilomeetrid aarde otsinguil. Kogu see lühike Prantsusmaal käik oli minule meeletu pettumus – ühe ja sama poeketi (mis oli nii Hispaanias kui Prantsusmaal) hinnavahe oli pea kahekordne, Prantsusmaal siis kallim, poe teeninduskultuur täiesti olematu, a la, et "mis sa siit otsid?!", kui Hispaanias oli see soe ja sõbralik, kogu linna miljöö ja olustik näis räpakas, majade vahel haigutas mõttetut hooldamata tühermaad, gräfitid seintel (mida Hispaania poolel ei näinud). Et filmidest õhatud "Prantsusmaa glamuuri" ei olnud mitte kuskil, pigem täiesti vastupidi... ma saan ju aru, et käisime Prantsusmaa tagahoovis, aga ikkagi... täielik shokk!

Õhtuks pidime jõudma väikesesse mägikülla, kus oli teada, et meie hotellis õhtul enam süüa ei saa. Läheduses pidi olema veel teine hotell, kus siiski pidavat ka õhtul sooja sööki antama, kuid me polnud sugugi kindlad, mis kell me kohale jõuame ning kui taskukohane see söök seal meile on. Olime päev otsa suht söömata ning õhtust sööki ei julgenud ehku peale jätta, mistõttu oli nüüd esmaseks missiooniks Puigcerda'st, kui viimasest suuremast tsiviliseeritud paigast, leida üks korralik market. Mida aga vaatamata ringi ekslemisele silma ei hakanud, olidki justnimelt suured kutsuvad reklaamtahvlid või siis silmapaistvad marketid ise. Loogika ütles, et suurt marketit linnas sees ei ole, pigem ikka äärelinnas. Ja siis hakkasimegi lihtsalt linnast välja sõites vaistu peale peateelt maha keerama, kus eemalt näis, nagu võiks olla miskit poemoodi nähtust. Ja oligi – aga paraku ainult terve poe täis külmlette ja sügavkülmutatud igasugust kaupa, millega meil paraku mitte midagi peale hakata ei olnud. Müüad olid siin äärmiselt sõbralikud ja lahked, kes inglise keelt küll paraku ei rääkinud, kuid kes siiski said aru, mis oli meie soov, ning ühiselt käte ja jalgadega, naeratuse saatel, tehti meile selgeks, kus asub lähim market. Selgus, et oli vaja veel mööda peateed edasi sõita ja siis paremale maha keerata. Alguses oli küll tunne nagu sõidaks hoopis kuskile ehitusmarketi hoovi, kuid väline olukord osutus õnneks petlikuks. Saanud kätte, mis tahtsime, jätkasime rahuliku südamega oma reisi.

Päeva lõpuks muutus sõit üsna kurnavaks, eks elamusi oli juba palju selja taga ning rahulikku sirget teed peaaegu polnudki, eriti nüüd päeva lõpus, kui mägikülla suundusime. Hunnituid vaateid ei hakka enam mainimagi, need kõik olid kogu aeg nii ilusad ja põnevad. Tiba õõvastav oli, kui möödusime järskudest mägedest, kus lehmakari kivisel pinnal turnis ja rohtu näksis ning sel piiritul karjamaal, otse me ees, kõrgel astangu serva peal, neli tugevat pikka siredat liikumatut jalga jäigalt taeva poole sirutusid...

Kui lõppeks keerasime sellele kõige viimasele, kitsale mägiteele, mis meid hotelli pidi viima, oli rõõm suur – jõudsime, nagu plaanitud, enne pimedat sellele ohtlikule tundmatule, 5,4 km pikkusele, sinka-vonka teele. Mida meetrid edasi, seda kahvatumaks muutus rõõm ja hinge puges väike paanika. Eelnevalt siin ja seal tee ääres kohatud lillekimbud ja pärjad ei mõjunud just julgustavalt. Juhi kõrval siiski päris kiljuma ei hakanud, oli tema tähtis ülesanne meid ju sihtpunkti tervelt kohale viia, kuid meeled olid juba nii väsinud, ent samas viimseni pingul, et ütelus "hirmul on suured silmad" pidas siin hästi paika. Igatahes kuskil poole peal lubasin ma Märdile, et homme, kui on tagasi kojusõit, tulen mina siit jalgsi alla... ärgu lootkugi, et saab mind autosse meelitada... Mingil hetkel ei pidanud ma enam vastu ja röögatasin: "Ära kihuta!"... Nojah, Märt juhtis mu tähelepanu asjaolule, et spidomeeter näitas tõepoolest tervelt 30 km/h... peale seda pidasin targemaks vait olla :D.

Üles külakesse, Estamariusse, jõudsime kui hakkas jõudsalt hämarduma. Seal käib see ju kähku. Pealegi oli taevas pilve tõmbunud ja Estamariu võttis meid vastu soojas vihmasajus. Küla näis kui välja surnud, ei ühtegi hingelist kuskil, parklas peale meie oma veel kaks autot. Ajasime pikast autosõidust kanged kondid püsti ja läksime hotelli otsima. Leidsime. Täielikus pimeduses ja vaikuses väikese maja. Koputasime. Ei kõssugi. Uksed lukus. Olukord kiskus creepy'ks. Läksime tagasi auto juurde ja arutlesime, et mis nüüd edasi teha. Silme ette kangastus juba pilt, kuidas ses pilkases pimeduses koduhotelli poole tagasi sõitma hakkame... Ja siis nägime me inimest! Selgus, et naaberhotelli asjapulk. Sõbralik ja asjalik. Tegime siis selgeks, millisesse hotelli soovime saada, mispeale too ütles, et jah, oodake hetk, ma kohe helistan ja perenaine tuleb, ta elab siinsamas läheduses. Umbes 10 min möödudes ta tuligi, jooksuga läbi vaikse vihmasaju. Seejärel juhatati meid oma tuppa, anti kätte võtmed, nii oma toa kui ka välisukse võti, juhuks, kui soovime välja jalutama minna. Turvalisuse huvides soovitati ikka välisuks ka lukku keerata. Tubadel ei olnud numbreid, vaid käsitsi maalitud väikesed ovaalsed tahvlikesed nimedega. Meie toa uksel olid viljapead ja moonid, nimeks Sirt, mis pidi siis tähendama viljapõldu. Hotell oli übernunnu, pisike ja hubane, vana, tubades ajaloolise lõhnaga puitmööbel. Ei midagi modernset (plastikut, laminaati vmt).

Seejärel võtsime rahulikult aja maha, oma toa terrassil soojas sügisõhtus manustasime eelnevalt kaasa ostetud punast veini ja toitu. Oi, küll see kõik maitses hästi! Ka lihtne sai juustu, singi ja tomatiga võib mõnikord olla midagi väga erilist! Kui suurem nälg kustutatud, läksime kaema, mis küla peal ka toimub. Ega kaugele ei jõudnudki, mis sa seal vihmas ikka jalutad, põikasime sisse naaberhotelli baari. Õnnestus olla ainukesed külalised. Limpsisime mõned viskid, kohvid ja vaatasime jalgpalli. Ega seal muud näidata, Hispaania ikkagi ju! Kui uni hakkas maha murdma ja asutasime hotelli poole teele, saabusid baari uued külalised, tundus, et kohalikud. Näe, ei olnudki kogu küla välja surnud...

5. päev, 23.09.
Käisime külaga lähemalt tutvumas. Imearmas väike kompaktne, kitsaste tänavatega küla, mille esmamainimine ja vanimad hoonete originaalkivimüürid jäävad aastasse 900 millegagi. Kui keset tänavat sirutada oma käed kahele poole laiali, siis ulatub kummaltki poolt seintest kinni võtma. Ja need olla juba ajalooliselt, võrreldes algse külaga, laiemaks tehtud tänavad, kuna muulad kummalgi küljel rippuvate pakkidega polnud enam liikuma mahtunud. Koht, kuhu ma kindlasti tahaks tagasi minna ja võib-olla isegi et nädalakese seal koha peal elada, kuid ilmselt rohkem küll ei kannataks, muutub ilmselt rusuvaks, kuna kõik on nii külg-külje kõrval koos ning nö hingamisruumi ei näi eriti olevat.
Külas pidi olema kokku umbes 90 püsielanikku ning kõik on üksteisele justkui üks suur perekond. Hotelli perenaine on ise sealsamas külas sündinud-kasvanud, koolis käis all suuremas linnas. Ei kujuta mina ette, mismoodi seda teed seal igapäevaselt läbitakse... kuigi jah, eks kohalikele pole ses midagi erilist...



Kuigi eelmisel õhtul lubasin, et mina sealt külast autoga alla ei lähe, sõin siiski oma sõnu ning istusin põnevusega juhi kõrvalistmel. Erinevalt eelmisest õhtust, mil hirmul olid suured silmad, oli mägikülast allasõit päris põnev. Aga eks see ole ikka nii, et kuhu iganes sa ka ei lähe, on tagasitee alati lühem. Kahju oli, et see aeg siin nii üürike oli, kuid samas sai ära nähtud kõik, mis vaadata oli ja saime nii vihma kui päikest ehk erinevaid emotsioone mahtus sellesse aega kuhjaga.

Armsast külakesest lahkumist läbi liikuvate piltide saab vaadata siit.

6. päev, 24.09.
Külastasime DeepButi soovitusel (nagu Saint Miguel del Fai'd ja Nuria't) ühte paljudest kohalikest botaanikaaedadest – Marimurtra't Blanese linnas, pidavat olema kõige liigirikkam ja parimalt hooldatud. Ei saa nuriseda, tõeline väike paradiis! Erinevalt Eesti botaanikaaedadest, oli siin kõik jällegi külg-külje kõrval, sõbralikult koos. Mõneti vast häiris see, et paljude taimede kohta ei õnnestunud leida silti, millega tegu. Oli see siis ajas lihtsalt ära tuhmunud või puudus sootuks. Kuna ma aga väga botaaniline fänn ei ole, nautisin lihtsalt seda silmailu. Erilised lemmikud olid muidugi palmid, keda sain siis nõrkemiseni silitada ja kallistada :), Märt fännas suuri okkalisi. Oh ja ah, ma vaid kujutan ette, kui kaunis võib seal veel kevadel olla!
Olles veetnud seal mitu meeldivat tundi, suundusime koduranda. Paraku ei olnud ilmataat meie tegemistega päri ning varjutas pilvevinega päikest ja puhus meile vastikut jäist tuult. Üritasin küll end hästi vastu maad litsuda aga kui kananahk ihul ikka vägevamaks kasvas, ei jäänud üle muud, kui sealt põgeneda. Ujumisest ei saanud sellise ilmaga juttugi olla, rääkimata õhuvannide võtmisest ilma sooja tekita. Ei olnud see koht, kus ennast vabatahtlikult piinata. Märt küll üritas mulle selgeks teha, et nii hea soe on, kuid paraku läksid siinkohal meie arvamused soojast lahku... Nii veetsimegi ülejäänud pealelõuna oma hotelli hoovis basseini ääres ja sees, seal oli neli seina ümber ja kui päike ka veel peale paistis, oli päris okei. Õhtu pühendasime aga shoppamisele. Oi, see oli kohati raske! Tagasihoidliku inimesena ei ole ma harjunud nii pealetükkiva müügistrateegiaga... mina pean saama ikka rahulikult vaadata ja vajadusel katsuda, mõelda. Oli ärisid, kuhu sisse astudes hakati sulle kohe midagi pähe määrima, teises kohas piisas kui pilk jäi millelegi vähe pikemaks püsima ja hoidku selle eest, kui sa juba midagi katsusid, siis oli müüa kindel, et justnimelt seda asja sa soovidki ning olles valmis oma nahast välja pugema hoolitses ta selle eest, et sa mitte ilma selle kaubata ei lahkuks. Oeh...

7. päev, 25.09.
Meie puhkusereis hakkas lähenema lõpule. Aeg oli hüvasti jätta oma kodulinna ja -hotelliga. Teel lennujaama poole tegime väikese vahepõike ja käisime veel imetlemas Tossa de Mar'i sisemist ilu ja võlu, sest esimesel õhtul pimedas jäi palju me silme eest saladuseks.



Kui Lloret de Mar on suurlinn ja nö täielik turistikas, siis Tossa de Mar on väike ja olemuselt palju rahulikum, mõnusam. Paraku aga on seal ka majutushinnad kordades kallimad, samuti ka turistidele suunatud kaubandus.
Edasine viis meid Girona lennujaama, kus pidime lahkuma meid truult teeninud neljarattalisest kaaslasest. Sealt läksime pool kilomeetrit eemal asuvasse hotelli, kust järgmisel hommikul kell 4 lennujaama startida. Ja nii see reis otsa saigi...

* * *
Kuigi ma olen selle reisi kõik oma viimse kui ihurakuga läbi seigelnud, näib see mulle täna ikka veel kui müstiline unenägu. Reisimisest olen elu aeg unistanud, kuid selleks reaalseid võimalusi ei paistnud kuskilt... Ära kunagi lakka unistamast – elu on täis üllatusi! :)
Tänan Sind, kallis Märt ja tänan kõiki lähedasi, kes sellel unistusel tõelisuseks aitasid kasvada! Nüüd olen ma tunda saanud, et palmid ongi maailmas reaalselt olemas! :)