pühapäev, 28. veebruar 2010

In memoriam, Laudakatus

27. veebruari varahommikul, kella 3-4 vahel, lahkus me hulgast kohutava ragina ja "maavärina" saatel oma 77.eksis-teerimise aastal meie lauda katus. Nagu oma ühes varasemas blogikandes mainisin, on laut ehitatud maasikate kasvatamisest-müümisest saadud rahadega – ehk tänaseks siis maasikad otsas ja laut ka läinud. Õnneks loomi meie laudas pole juba kümmekond aastat, kuid lauda lakapealses on meie pooleli oleva uue maja pikad lauad. Pole veel julenud neid vaatama minna... nagunii neid kuhugi mujale panna ei ole :(. Katuse pealmine kiht sai kuskil 70.-ndate algupoolel vahetatud, kuid sarikad on ikka sünnist saati. Ilmselt piisaski vaid ühest-kahest väsinud sarikast, et kogu ülejäänud katus endaga kaasa tõmmata... Enese alalhoiuinstinkt hoidis meid kõrgustesse pürgimast ning ausalt öelda puht füüsiliselt selle lumega seal "hektarilisel" väljal võidelda poleks ka suutnud. Eks meil kõigil siin ilmas ole oma aeg minna, endmaks teed uuematele-noorematele...

laupäev, 27. veebruar 2010

Ooo body, my body...

Nii, nüüd on see ilmaime siis ka nähtud. Või õigemini kaks imet. Nimelt pole mul siiamaani olnud asja Solarise keskusesse, kuid täna sai seal ära käidud. Kuulnud olin selle kohta vastakaid arvamusi – paljudele meeldib, paljudele mitte. Nagu ikka, inimesed on ju erinevad. Kuna pidin seal pea tunnikese aega sirgeks lööma, siis oli rahulikult aega selle kompleksiga tutvuda. Jama oli ainult selles, et olin kohal hommikul kell 9, kuid enamus kauplemise kohti avati alles kell 10. No õnneks ma 'poodelda' ei tahtnudki. Aga ei mina oska miskit halba kosta, kaubanduskeskus nagu kaubanduskeskus ikka, need kino ja kontserdiruumid jäävad justkui nurga taha, nii et 'shoplemine' ei sega kultuurielamusi ja vastupidi. Kuid kaldun arvama, et meeldivad elamused on tingitud pigem varajasest ajast ja inimmassi puudumisest. Kui seal on rahvast palju, siis võib tõesti kitsaks kätte minna. Ma olen ju selline pool maakas, kellel peab lai aura ümber olema, kohe kuidagi ei kannata külg-külje kõrval tõuklemist. Nüüd aga sai rahulikult käsipuule toetuda ning pilgul ülevalt alla rännata lastes omasoodu kulgevas ajavoos omi mõtteid mõlgutada. Armas väike vetemäng oli seal trepi juures, ühes pisikeses basseinikeses lummavad kirkavärvilised tulukesed, ja selle sama käsipuu kõrguselt vesi kerge sulinaga mööda klaasseina alla voolamas. Väga rahustav ma ütleks. Ja läheduses ohtralt (nagu mujal fuajeeski) lopsakat rohelust. Paraku küll tehislikku ja võltsi, millel loodusega mitte midagi ühist pole :(. Ja nii ma seal siis seisin ja mõtlesin, et maailm on ikka üks kummaline paik – lopsaka looduse rüpes oleme me kasvanud, mugavuse nimel aga põgenenud selle eest kõrgete müüride vahele avaratesse ruumidesse, kus peale meie ei ole keegi teine ega miski muu võimeline kasvama ning seda sisemist tungi looduse järele kompenseerime looduse matkimisega, tehislikku looduse loomisega... Üsna hirmutav, kui tuleviku inimesed enam ehedat loodust oma kätega katsuda ei saagi, ega selle olemasolust enam midagi ei mäleta...

Lisaks looduse vormimisele oma näo järgi, on täiesti hämmastav, millised on tänapäeva võimalused eksponeerida tõelist inimkeha tema eheduses kõige pisemate detailideni välja ehk järgnevalt siis minu elamused näituselt "Bodies revealed (Inimkeha saladused)". Alguses, kui seda näitust üldse välja reklaamima hakati, oli kogu meie pere veendunud, et sinna me küll ei lähe, no mida me neist 'laipadest' ikka vaatame. Tea, kas on mu sõbrantsid-tuttavad ka kõik nõrganärvilised, aga näitusele minemisest ei olnud keegi huvitatud, pigem võdistati kõhedustundes õlgu. Ja nii see teema soiku jäi... kuniks üks päev jõudis taas reklaami vahendusel kõrvu, et antud näituse aeg hakkab siinmail ümber saama. Ja mu otsus oli kindel – ma pean seal ära käima! Kui pakutavad teemad koha peal ka sügavuti süvenema ja uurima ei tõmba, siis enese harimise mõttes see käik mööda külgi maha ka ei jookse... 2009. a. Suveseiklusel olin Tartu anatoomikumis poolikuid koeri juba näinud ja nüüd teadsin, mida enam-vähem oodata on, kuid eks vaim oli ka enamaks valmis. Näitus oli oma ülesehituselt leebe – eks skeletti oleme me oma elus kõik näinud, kui mitte vahetult, siis mõne pildi peal ikka. Näitusesaali astudes oli selline tuttav tunne, äratundmisrõõm :)... ja vaikselt hakkas see inimene seal siis lahti rulluma, ikka detailsemalt ja sügavamalt... Võtsin endale ka audiogiidi, esmakordne kogemus minu elus, igati lahe ja vajalik riist. Uudistamist, lugemist, kuulamist jätkus enam, kui arvasin. Üks hetk tõi mind järsu eemaletõmbumisega reaalsusesse tagasi, olin ühte eksponaati oma uudishimus vist liiga lähedalt uudistama asunud, sest mingi 'smell' sundis mind kiirelt eemalduma. Ilmselt oli see mingi aine, millega seda keha töödeldud oli, kuid hetkeks sõitis juhe kokku – oli ju tegemist kunagise inimesega, tema praeguste maiste jäänustega ning see keha lõhnas! See tunne, mõte, oli õnneks vaid hetkeks, kuid edaspidi üritasin vältida taolise olukorra kordumist. Ja teine situatsioon, millega mu meeled tõrkusid leppimast, oli torso, millel oli rindkere pooles ulatuses säilitatud nahka. No eks seda oli teistelgi eksponaatidel, kuid see õla- ja seljapealne nahk oli selline tugevam, aukudega ja puha, nagu nahk ikka... kuid kergelt kollakas, justkui oleks joodiga üle tõmmatud... Et mingil põhjusel oli see minu jaoks õõvastav... inimene, keda ammu enam olemas ei ole, on osa temast siiski tõetruult otse minu silme all... nagu osake temast oleks reaalselt, elavalt, koos minuga... Need ülejäänud luud, lihased jne ei tekitanudki eemaletõukavaid emotsioone, ju siis alateadvus kujutas endale ette, et see ei ole reaalne, justkui plastikust vmt. Või siis noh... liha söögilauale ostame ju iga nädal...
Enim hämmastunud sellel näitusel olin sellest, mismoodi oldi eksponeeritud veresoonkonda ja närve, see on minu jaoks täielik müstika, kuidas midagi sellist üldse võimaik teha on! Mitte et ma kõike muud taipaks ja teaks ning ülejäänu vähem hämmastama panev oleks, aga no need veresoonte rägastikud olid kohati nii imepeenikesed, nagu suured punaseniidipussakad klaasi all... kuid see kõik oli ju tegelikult tõetruult ehtne. Hämmastav, lihtsalt hämmastav.
Ja siis muidugi kõik need siseelundid, soolestik jmt, kõigest põhjalik ülevaade, millistel organitel mis haigused kuidas väljenduvad jne, jne. Kui hakkasin lõpusirgele jõudma, avastasin, et minu aeg oli märkamatult täis tiksunud. Ees ootas kella peale kokkusaamine, mida tühistada ega edasi lükata polnud võimalik ning viimane lõpp, nö kompaktne ringvaade jäigi tiba poolikuks, silmadega lasin veel olemasolevatest eksponaatidest üle, kuid lugemiseks-kuulamiseks aega enam ei olnud. Tund ja 15 min läks ootamatult ruttu, umbes 30 min oleks veel asja ette läinud. Leian, et piletiraha 150 eeku läks õigesse auku, kahetseda ei ole küll midagi. Uusi elamusi ja teadmisi on nüüd rohkem kui enne, kuid kas ma täna öösel ka rahulikult magada saan, on iseküsimus...
pühapäev, 14. veebruar 2010

Geovastel

Laupäeva hommik varajane. Äratus kell 04:30. Kui kuldselt aus olla, siis tegelikult juba 03:30, kuna üks "naljahammas" otsustas siis uksekella helistada. Kui mulle läbi une kohale jõudis, mis pinin see on, vandusin tulist kurja ja lubasin "kutsumata külalist" sisse mitte lasta. Ometi leidsin end hetk hiljem keset esikut külmetamas ja omaette mõtlemas, et kes see küll olla võiks. Veel enne, kui käe fonotelefonini jõudsin sirutada, pinin lakkas. Et mitte kogu peret üles ajada, jäin viivuks veel valvesse, ehk üritab uuesti. Korra puges muregi hinge, ehk on siiski keegi tuttav, kes sisselaskmist vajab. Edasi jäi kõik aga vaikseks ja taas sooja voodisse pugedes kuulsin õuest üsna purjuste mehepoegade naerurõkatuste saatel ülemeelikut jutuvada, mis mõne hetke möödudes majast eemaldusid. Aga sellest varahommikusest dushist oli uuesti magama jäämiseks närv juba liialt püsti. Nii vähkresingi veel tunnikese elumõtteid mõlgutades ja tänavalaterna valguse laigus tapeeti imetledes...
Kui mees äratuskella helina peale üles ärkas, ei olnudki selleks hetkeks enam indu minna nabani hommikusse lumme rassima, nagu selleks eelmisel õhtul kange kihk oli. Variant oli jätta esimene pool meie eesolevast seikluspäevast ära ning võtta osa ainult ühisüritusest, saanuks paar tunnikest veel magada. Aga ilmselge oli, et und ei tule enam kummalgi. Arutlenud veel läbi, kui palju ja millised varuriided-jalatsid on mõistlik kaasa võtta, ajasime end püsti ja panime teevee tulele. Ega seda ei juhtu ju iga päev, et saame ilma poisita vabalt kondama minna. Esialgsete plaanide kohaselt pidi ikka põnglane ka meiega ühes tulema, kuid räme köha ja nohu panid selle teema ise paika. Vahelduseks üks päev vanaemaga on ka päris vahva :).
Pool kuus istusime autos ja vurasime Viljandi poole. Nii hea oli sõita, vaid mõned üksikud autod. Peale Vaidat, kui tänavavalgustus otsa sai, rauges ka minu kui mitteroolikeeraja tähelepanu ning pidevast vastuseisust hoolimata vajusid silmad kinni. Korra virgusin Mäos, seal vist oli rohkem keerutamist ja ebastabiilsemat sõidukiirust, see sundis silmi avama ning järgmine kord tuli pilt ette Viljandis, kus ta aga ära kadus, sellest pole õrna aimugi :). Ja ennäe imet, Viljandisse jõudes oli suur valge juba väljas! Nüüd polnud ümbruse jälgimiseks silmi pingutada enam vaja ning paar hetke püsisid nad isegi lahti. Mõningate raskete silmavolksutuste järel tuli ka vaim virgeks ajada, olime jõudnud oma tänasesse esimesse sihtpunkti – parklasse, kust tuli jalge alla võtta väike rännak (~600 m) Mädajärve aardeni. Nagu nimigi ütleb, olid meie ootused eelseisva retke suhtes mitte just kõige positiivsemalt häälestatud, olime harjutanud end mõttega kõige jubedamast stsenaariumist, mille kohaselt mõni meist kõriauguni põhjatusse mutta võib vajuda. Kaudsetest allikatest oli teada, et retkelisi, kes hommikul sama tee tahtsid jalge alla võtta, pidi rohkemgi tulema, kuid võta näpust, peale meie polnud näha kedagi. Ei jäänud ootama ka, kuna konkreetselt polnud miskit kokku lepitud. Jõudnud metsaveerde, tuvastasime sealt jäljeraja – see oli vana ja lund täis tuisanud. Aga olgu jäljerada kui vana tahes, on see ikkagi kindlam, kui hakata tundmatul maastikul ise teerajajaks. Ja meie rõõmuks läks see täpselt sinna, kuhu vaja, kuigi vahepeal tegi arusaamatuid jänesehaake. Veel enne kui metsatukka sukeldusime, imetlesime läbi raagus puude seda kauget madalal asetsevat välu, milleni pidime jõudma. Silmaga langust mõõtest ei saanud pooltki seda aimu, kui jalaga katsudes ehk et siis peale paari sammu kohevasse lumevaipa kadus maa justkui olematusse, esimesed hetked olid ikka üsna üllatavad. Lähedaolevatest puudest kinni haarates sai tuntud heameelt selle üle, et me liikusime ju allapoole, kui kuidagi muudmoodi ei saa, siis lase või käed-jalad lahti ja üks moment oled ikka all... sel hetkel ju ei mõelnud, et tagasi peab ka tulema :). Jõudnud taas kindlale pinnale pressisime viimasest oksarägastikust läbi, pidades võitlust saamaks tagasi nii oma mütsi kui prille, leidsime end seninägematu vaatepildi eest – vasakule ja paremale jäi otsatu-otsatu hundinuiamets, ettepoole vast pool kilomeetrit! Ja kuhugi sinna poole peale me pidime minema... Supermega! Midagi sellist ei ole minu silmad oma elus veel näinud. Ja nii jätkasime pea olematu raja jälitamist põlvini lumes kesk hundinuiametsa, mis üle me peade kõrgus. Kummastav oli seal olla. Seniavastamata salamaailm... nii ebareaalne tundus see kõik. Ilm oli sombune, peenikest valget pihu langes tumedate toekate nuiade vahele... tuuletu... ja krõbisev... Aarde leidmine raskusi ei valmistanud, sellisesse kohta ei olegi mõtet ega saagi väga raskesti maskeeritud asja teha. Peale 20 min lumes sumpamist kirjutasime kell 08:25 nimed logiraamatusse ja asusime taas imelisele teekonnale, alateadvuses siiski kummitamas mõte, et tegelikult kõndisime ju põhjatu muda peal... Aga õnneks läks!


Peale edukat Mädajärve rännakut jäi piisavalt vaba aega veel mõne lähedalasuva aarde otsimiseks, kuid nagu talveti ikka, ei pruugi paljud lume tõttu leitavad olla, nii pidime meiegi nüüd paaril korral alla andma. Samas oli ka näha, et muist kohti suvel märksa atraktiivsemad on, kui praegu, seega motivatsioon samu kohti uuesti külastada on täiesti olemas :).
Geovastel 2010 pidi aset leidma kell 12:00-15:00 Lõhavere linnamäel, kuid meil kui ühtedel organisaatoritel oli paslik veidi varem platsis olla, et süüdata lõkketuli ning kontrollida koha korrasolek. Jõudsime kohale 10:40, pidasime seda lõkke läitmiseks veel liiga varaseks, oleks see ju mõttetu puude kulutamine ning peale mõningast olukorraga tutvumist suundusime paksu metsa – seal ootas meid 4-punkti multiaare "Metsavaimud". Võrratu, lihtsalt võrratu oli sumada paksus tundmatus metsas põlvini kohevas lumes totaalvaikuses. Täieline nauding! Paraku olid ka siin jäljed ees, kuid mitte enam lumme kaduvad, vaid päris värsked. Selge, siin on täna juba keegi käinud! Suutsime tuvastada kahed jäljed, suuremad ja väiksemad ning veel kolmandadki – ühe jala räätsajäljed. Päris kummaline vaatepilt oli, kahju et sel hetkel fotokat ühes polnud. Kuid vaatamata olemasolevatele jälgedele jagus meilegi otsimispõnevust, polnud ju täpselt teada, millega tegu. Kui aga esimene metsavaim leitud, teadsime, mis suunas silmi edaspidi lahti hoida. Siiras rõõm on, et meie mängijate ridades on geokrahv, kes oma salajases geolaboris ihu ja hingega vahvaid aardeid, tegelasi ja huvitavaid mõttekäike "välja treib". Jõudnud lahkete metsavaimude juhatusel etteantud kohta, olime paari viivu vältel tiba nõutud. Siis hakkasid tekkima mitmesugused erinevad mõtted, millest üks meid ka edukalt kohale viis. Hiljem, kui uurisime peitja käest, et kas meie mõte ka vett pidas, selgus et tegu oli looduse väikese vimkaga, nimelt selles kohas ei suuda geps lugeda adekvaatselt infot, vaid loobib koordinaati siia-sinna. Peitja muidugi ei teadnud ka ise sellest ennem, kui nüüd arvukate otsijate käest kuuldes. Õnneks jääb antud viga vaid mõne meetri piiresse ning ei kahanda kuidagi antud aarde väärtust.

Paksust metsast saime välja kell 11:30, nüüd oli paras aeg läita lõke ning hakata vastlalisi ootama. Esimesed usinad olid kohal väljakuulutatud aja esimestel minutitel, põhiosa rahvast laekus aga kella ühe paiku. Seltskond oli kirju nagu ikka – päris pisikestest kuni eakateni välja. Sujuvalt jagus rahvas kaheks – Mäepealne tiim, kes siis vastlasõitu teha julgesid ning Mäealuste tiim, kes valjuhäälselt sõitjatele kaasa elasid. Valdav osa ajast kuulusin mina Mäealuste tiimi. Mis teha, aastate tagune pime hüpekas kõrgel mäel ja viieks killuks sõidetud küünarliiges on jätnud oma jälje... Kuid ega siis sisemine jonn ei lubanud ilma ühegi sõiduta mäelt lahkuda. Õnneks on geopeituse pere üks suur vahva pere, kus teineteisele jalga taha ei panda, ikka hüva nõu ja jõuga appi tullakse, kus vaja. Nii sain minagi tänu Katrinile endale suure prügikoti, oma säravpunase kelgu jätsin valgesse lumme lebama ning järgmisel hetkel leidsin end juba mäest üles rühkimas. No ja siis läks veel oma paarkümmend minutit enne, kui ma sealt mäest alla sain. Eks siingi oli sõbra toetavat õlga vaja. Vaatamata esialgsele plaanile istuda koti peale ja siis alla lasta, pidasin ohutumaks ronida koti sisse :). Kui valdav osa allajõudnutest olid üleni valged kui jääkarud, kaasa arvatud lund täis nina- ja kõrvaaugud, siis kotis sõit sujus väga turvaliselt ja "kuivalt". See andis indu veel teist kordagi mäkke ronida, kuid nüüd enam nii ladusalt ei läinud. Tea, kas hoidsin jalgu liiga vastu maad, oleks pidanud rohkem seljale toetuma, või ei tulnud päris sissesõidetud rajas aga igal juhul sain ennastki jääkaruks – kui viimaks hoog rauges ja seisma jäin, oli paras ergutusmoment, paks kiht valget mätsivat ollust näos oli ikka päris jäine. Sellega said siis minu vastlasõidud sellel üritusel sõidetud. Oli ka neid kellel läks veidi õnnetumalt, enne finishit kelk alt libises ning suure raksakaga kelgu seljatoe randi peal maandusid. Ära läksid kõik küll omal jalal ja tervete kontidega, kuid haigeid selgasid annab nüüd mõnda aega turgutada.
Vahepeal, kui kõik asjaosalised juba kohale saabunud olid, sai täidetud ka selle ürituse põhieesmärk – pidulikult anti geokrahvile üle geopeituse rändkarikas eelmise aasta parima aarde eest (täpsemini kahe eelneva aasta parimate aarete eest; varasematel aastatel konkursi veel ei korraldatud). Võitja ise loodab, et kolmandaks saab kellegi teise nimi. Seepeale läks pealtvaatajates lahti kahin - kas ta tõesti plaanib geolabori sulgeda?! Aga ei, loobumisvõitu ta ei pidavat pakkuma. See on rõõm :).

Kell 15:00 sulgesime sündmusaarete logiraamatu ning aardekirstu selle ümber. Tore oli tõdeda, et ka naaberriigi rahvas lubatult kohale tuli, küll veidi hilja, kuid siiski. Olime järjepanu väljas ringi trampinud 4 ja pool tundi ning väljaspool välja reklaamitud kellaaega ei tihanud enam õues viibida. Viimasel hetkel sai tehtud veel kiire "kaubavahetus" lätlastega ning seejärel autole tuurid sisse löödud. Kulus kilomeetreid enne kui soe naha vahele jõudma hakkas. Koos soojaga saabus muidugi ka... autonarkolepsia :).