Laupäev, 31. detsember 2011

Enne veel kui lõpeb aasta...

... teeks möödunud aia-aastast ühe kiire ja ülevaatliku kokkuvõtte, hiljem ajaloo mõttes lihtsalt huvitav mõnda asja meelde tuletada-meenutada.

* Vastu kevadet, enne veel kui ilmad päris soojaks läksid, sai aias tehtud nö hooldusraiet. Nimelt on meil jätkuvalt igivanu õuna- ja kirsipuid ning muid võsastunud kohti aias, mis hädasti vajavad korda tegemist, saaks aeda õhku, ruumi ja valgust juurde. Talvel selle meeletu paksu lumega polnud nagu mõtet puid maha võtta, oleks pikad kännutüükad püsti jäänud, seega ootasime, kui lumikate tiba õhemaks sulas. Kuna nimetatud ala jääb küllaltki maja lähedale, tuli kogu see oksarisu (mida ei olnud sugugi vähe) vedada kaugemale eemale põlluserva. Mäletan, et kokkuvõtteks sai ikka ohtraid kilomeetreid maha vantsitud ning enesest mõistagi võttis see kõik kokku päris suure ajakulu. Sellest tulenevalt juhtuski, et enne kevade saabumist me ei jõudnud kõige soovituga valmis. Suvel, kui kõik rohtus-lehtes, me nende puudega aga mässama ei kippunud, tööde lõpetamine jäi ootama uut talve-kevadet. Praeguseks kui kõik on jälle paljas ja raagus, näpud juba sügelevad seda koledust likvideerima, kuid juulikuust saadik taevast tulev pidev märg ja pahkluuni pori aias ei kutsu veel kuidagi toimetama. Tuleb ära oodata pakasepoisid, et siis üheskoos asuda asja kallale!

* Ilmad läksid soojaks, saabus kauaoodatud kevad, mis need meeletud lumemassid endaga viis. Algasid kilplaste aiandustööd. Nimelt seoses kodukese ehitamisega sai ju majaümbrus mullast puhtaks kooritud ning peale maja püsti löömist on majaümbrus kui paljas ja auklik-kühmlik kuumaastik. Juba talvel veeretasin oma väheseid sente sõrmede vahel ja mõtlesin, et nui neljaks, üritan kevadeks nii palju säästa, et paar koormatäit mulda tellida. Kuid võta näpust, masu mõjutas nii minu kui mehe tööd täpselt nii palju, et sellest august pole me veel tänaseni korralikult välja roninud. Kuna aga kange soov oli ikkagi suveks majaesine korda teha, siis nii kui muld põllult paistma hakkas ja maa juba veidi tahenenud oli, haarasime aiakäru ja labida ning kindel siht oli lähima põlluni. Tegemist siis meie endi, kuid välja renditud põlluga, seega igati õigus sealt vajadusel manti võtta. Ja nii siis mees ühel nädalal tööpäevaõhtuti ning samal nädalavahetusel kahekesi kordamööda seda rada tallusime, kuniks kokku sai toodud üle 60-ne aiakärutäie kevadist mulda. Hobust meil paraku pole, oleks kindlasti kergem olnud :) ning auto järelhaagist samuti mitte, et kui isegi oleks autoga põldu pääsenud, poleks täislaetud järelhaagisega pehmelt põllult välja saanud. Kuid sellegi töö juures polnud aiandushaldjas päris meie poolt ning järgmiseks nädalavahetuseks plaanitud mullaveole tõmmati konkreetne joon vahele kui töönädala sees traktor põllu üles kündis ning vilja maha külvas. Nii pidimegi siis hakkama saama oma 60-ne kärutäie mullaga, mida tundus olevat kõigest vaid väike käputäis. Minu talvel tekkinud kindel plaan oli maja ette teha väikesed peenrad kuhu kolida pimedast saunaotsast ümber elulõng ning uustulnukana soetada punaseõieline roniroos Flammentanz, mehe unistuseks aga oli sama majakülje terrassipoolsesse otsa rajada hiina laternate peenar, kuna tema oma lapsepõlvest mäletas, et vanavanematel see maja ees oli ning talle need oranzhid laternad meeldivad. Ja sellest plaanist me ei loobunud! Et vihm seda kokku kuhjatud mulda mööda õue laiali ei ajaks, tuli see ju kuidagi ära piirata. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem või ehk hoopis, et häda ajab härja kaevu – soovitu saavutamiseks tuli olla leidlik. Nii saigi peenrad piiratud Narva ehitusplokkidega, mida seisab meil aia ääres jõude hulgim. Ega see tulemus nüüd kes teab mis kena ei saanud eksole, kuid ometi sain soovitud taimed panna kasvama ning ajaks, mil nad on end täiselujõudu ajanud, on ehk ka võimalused juba hoopis teised. Ja siis pakuvad nad juba uhket silmailu, kohanemisraskused seljataga. Eks see majaesine natuke sellise Tootsipeenra moodi kõla, kuid miks ka mitte :). Taimed ronivad kõrgustesse maja seina ääres, siis peaks tulevikuvisioonis olema kümmekonna meetri laiune mururiba ning enne hooviteed tahaks veel miskid taimed (sümboolse madala heki) istutada, kuid nendega seoses veel kindlaid plaane pole, mõttevälgatusi on olnud aga igasuguseid. Hetkel ühed põnevamad tunduvad erivärvilised hortensiad, kuid seda peab veel uurima, kuidas meie tingimused neile sobivad... Eks aeg annab arutust :). Igaljuhul oli elulõng sügiseks ümberistutamise eest väga tänulik – vaatamata sellele, et ta juurika kaheks jagasin ning esimese poole suvest alles õppis uues kohas olema, oli ta suve lõpuks päris lopsakas ning rõõmustas meid isegi mõne õiega, viimased neist avanesid oktoobri lõpus ning novembri alguses oli veel mitmeid avanemata õisi. Ehk kevadeks on ikka niipalju kosunud, et sätib oma õitsemise ikka õigele ajale :). Ja ka Flammentanz, mis esimestel kuudel kuidagi roniroosi moodi välja näha ei tahtnud, näitas meile ikkagi oma punase sära ära ning tekitas suve lõpuks u 5 arvestatavat pikka vääti. Ainult hiina laternate peenar jäi natuke nukraks – tea, kas oli see nüüd pidev võitlus nende põllult toodud nõgeste-ohakate jm umbrohuga või ehk kulubki neil esimene aasta nö juurdumiseks-kasvamiseks, kuid kõrgete püsikute nägu nad nüüd küll olla ei tahtnud. Eks näis, mida toob uus suvi...

* Vana saunaesine oli meil piiratud sirelihekiga, suvel saunast tulles hea privaatne õhuvanne võtta. Ajaks, mil mina siiamaile tekkisin, oli saun nii amortiseerunud, et minul pole au olnud seda kasutada, hetkel seisab vaid jõude asjade panipaigana, kuna lihtsalt pole jõudu, mis sest üle käiks. Kuna aga paratamatult hakkas sinna heki taha tekkima igasugust rämpsu, mis sai kiirelt nö silma alt ära pandud, siis oli parim mõte see aastatega niruks jäänud hekk juurelt maha võtta. 3/4 jagu sai hekk ka välja juuritud tänu tublidele abilistele, 1/4 ootab uut kevadet. Ent see ei seganud ühel uuel asukal meie aias – sahhalini konnatatral – end sinna platsile sisseseadmast. Oli see nii minu kui mehe nö salajane unistus seda oma aias omada. Mäletan lapsepõlvest, et kodutänavas kasvas see ühtede tuttavate aias ning nii müstiline oli selle 'pambuse' varjus istuda ja lobiseda. Need imelised pitsised õhkõrnad õied ja võimsad lopsakad rohelised lehed! Kuna blogidest oli silma jäänud, et tegemist päris ohtliku või salakavala tegelasega, siis uurisin ikka põhjalikult tema kasvatamise võimalusi. Peamise vajaliku info ammutasin Muhediku blogist, suured tänud põhjaliku ülevaate eest! :) Kuna teadupärast seda kuskilt osta pole võimalik, jäi küsimuseks, kuidas see endale saada? Too lapsepõlvetuttav siitkandist ammu lahkunud, aial uued omanikud ning minu teada too taimgi hävitatud. Ent paaril viimasel aastal on sel samal kodutänaval see taim ühes teises aias silma jäänud. Kuna see aed jääb minu igapäevasele koduteele, mõtlesin, et lihtsalt lähen koputan uksele ja teen tibake juttu :). Aga häbelik nagu ma olen, lükkus see samm ikka edasi ja edasi, kuniks ühel kevadisel hommikupoolikul linnas, maja taga metsas tervisekõndi tehes, avastasin kraavikaldalt samad tegelased ja neid oli seal ikka hulgim! Tõenäoliselt tegemist siis omal ajal ümbruskaudsetest eraaedadest maa all metsa pagenud juurikutega, kes vabas looduses vabalt areneda said. Õhtul pimeduse varjus läksime siis mehega 'jahile', kuid oh seda shokki – kõik need taimed olid õhtuks maha pekstud ja murtud. Tea, kas oli see nüüd sihilik hävitustöö või lihtsalt poisikeste põnev mängimine, kuid alles polnud enam mitte ühtegi kõrgemat võsu. Kuid noh, ega me ju kõrgeid ei tahtnudki ning selle hävitustöö keskelt õnnestus meil siiski 3 võsukest leida. Oma uues kodus nad alguses kiratsesid, lehed olid pikalt lontis ning iga päev me ootasime-vaatasime, kas ikka võtavad eluvaimu sisse. Lõpuks ikka võtsid ning asusid isegi suve lõpul suuremaks kasvama, üritades enne sügise saabumist, oktoobris, ka oma õitega uhkeldada, kuid see ei tulnud neil veel paraku hästi välja. Aga tundus, et ka nemad on oma uue kodu eest tänulikud. Nüüd tuleb neil vaid lihtsalt silma peal hoida, et nad üleannetuteks ei muutuks :).

* Suve esimesel poolel jõudsid minuni meie aia kuus kõige kaugemat külalist – iirised prantsusmaalt. Mäletan veel seda erutusevabinat kui karbi avasime ja kõike seda põnevust istutamisel ning murenoote hinges, kas ikka kohanevad. Suve lõpuks olid nad kõik kenasti kasvama läinud ja igaüks neist ka kõrvalharusid ajanud. Vastavalt kirjandusele lõikasin nad sügisel tagasi ent soojade ja vihmaste ilmade tõttu on nad mul siiani katmata, parem saagu risoomid veel vabalt hingata kui et kuuseokste all niiskesse ummuksisse jäävad. Püsivate miinuskraadide tulekul plaanin neile ikka kuuseokstest tekikese peale panna, kuid praeguse pideva märjaga tuleks see neile ilmselt ainult kahjuks. Eks mure väliskülaliste suhtes ole jätkuvalt hinges – kuidas nad selle ebardliku talve üle elavad ning paljud neist üldse järgmine suvi veel minuga on? Eks sedagi näitab aeg, meil jääb üle vaid oodata.

* Nipet-näpet tulid juurde veel mõned üksikud püsikud, alustatud sai mõne uue peenra loomisega, oli ka neid, kes paraku mu aiast lahkuma pidid, kuid ei midagi sellist olulist, millel praegu pikemalt peatuda.

* Kaunite nimede taga ei peitu mitte alati meeldivad tegelased – Berit ja Patrick – sügistalvised tormid novembris-detsembris tegid meie aias palju pahandust. Berit laastas majaesise võttes maha suure elujõus kuuse, kes haaras endaga mõned lähikonnas olnud kuivanud-kidurad kuused ning mahendas oma mahaprantsatamist vastu teist suurt elujõus kuuske, laasides selle ühe külje täiesti paljaks. Sellisel kujul seda enam püsti jätta pole mingit mõtet. Samast majaesisest metsatukakesest langetas veel kõrgeid elujõus kuuski vähemalt kolm ning lisaks viis veel ühelt ladva. Patrick viimistles selle, mis Beritil pooleli jäi – maja tahakülge jäävas kuusikutukas võttis ette terve sektori ning tõmbas selle puhtaks. Ei oskagi öelda, oli see nüüd hea või halb. Majaesist tukka oli plaanis küll veidi kohendada, kuna tänu kõrgetele kuuskede kippus suvist päikest peenardes nappima, kuid sugugi ei saa öelda, et Berit just need välja valis, mis meil plaanis olid. No nüüd on nagu on, pool tööd tegi Berit ära, ülejäänu tuleb endal teha ehk et üks kevade esimesi töid ongi selle metsatuka korrastamine, veel mõnede suuremate puude mahavõtmine ning puudealuse pinna koristamine, et teha ruumi uutele istikutele. Ja sama töö ootab ka Patricku poolt laastatud metsatukas, sest kes meist ikka keset lagedaid välju elada tahaks – on ju kuused heaks tuuletõkkeks, eriti veel põhjapoolses küljes. Ma pole aga sugugi kindel, et me sel kevadel mõlemisse metsatukka jõuame, kuid kõigile teada-tuntud sõnadki ütlevad: „Kui sa tervet rehkendust ei jõua, tee pool aga tee hästi!“. Saaks ükskord ometi selle majaesise korda!

PS. Pildid lisanduvad hiljem, kuna mingil salapärasel põhjusel pole ma neid masinasse tõmmanud ning antud hetkel ei viibi me pildimasinaga koos.
PPS. Viimasel ajal on bloggeril minu vastu miski vimm, mistõttu ma olen jäänud suht vaikivaks pooleks teiste blogide kommentaarides ja nagu sellest veel vähe oleks, kaklesime blogiga tema kujunduse üle tükk aega. Eks näis, kauaks meil seda vaherahu jätkub.

Lustakat lõppu ja vahvat vahetamist kõigile! :)
Neljapäev, 13. oktoober 2011

Pingumarjad

Eelnevast veidi juttu tehes võib öelda, et suvi ei kujunenud sugugi ootus- ega lootuspäraseks, ka igasuguste liikuma saamiste ja rändamiste osas oli väga kasin. Kuid rändurihinged nagu me mehega oleme, leidsime, et maksku mis maksab aga enne talve peame me ühe korraliku tuuri metsa saama. Või õigem oleks seekord öelda – rappa. Kuulu järgi pidavat rabad jõhvikaid täis olema ning nii seadsimegi selle korra eesmärgiks kuremarju korjata.
Kell oli kolme paiku pealelõunal kui parkisime auto metsaveerele väikese külavahetee äärde ja seadsime sammud mööda põlluserva taamal asuva metsa poole, mis kilomeetri kaugusel pidi endas väikest Pingu järvekest rabas peitma. Alguse minek kõige hullem ei olnudki, põlluservas läks vana lai traktorirada, põllu lõppedes tuli ületada aga vana raiesmik, kus roikad risti-rästi jala alla jäid ning arvestades märga vihmaperioodi vastikult libedad olid. Saanud püsti jäädes edukalt ka selle takistusriba ületatud, viisid edasi vaid aimatavad loomarajad. Ja nagu ühele geopeiturile kohaselt, nii usaldasime ka meie oma gepsu ning valisime ikka selle va kõige otsema tee, mis paraku meid läbi tihedate padrikute ja muude taoliste metsavormide viis, kuniks jõudsime igatsetud rabapinnasele, kus iga astumisega jalg pea poole sääre jagu maasse vajus, lisaks sellele ohtralt igasuguseid väikeseid, sügavaid peitekraave ja auke varitsemas oli. Ületanud ka need katsumused, leidsime end peagi Pingu järve lähistelt. "Oh, marju näib siin tõesti olevat!" kuulsin kõrvus mehe sõnu. No vaatasin, mis ma vaatasin, aga ühtegi ei näinud! Kui mees mind lõpuks ninapidi sisse pistis, siis võttis ikka silme eest punetama küll – mis teha, linnainimese asi :). Ma silmadega otsisin tol hetkel rohkem nagu pohli või nii (neid sai kuu varem korjamas käidud) ja ei tulnud selle pealegi, et need laiali laotatuna samblavaibal ja otsapidi selle sees peidus on... Aga näe, tänaseks jälle kogemuse võrra rikkam, kuigi eks neid jõhvikaid ole, tõele au andes, ju ennegi nopitud :)! Minul umbes liitrine ja mehel kahene ämber käe otsas, tegime usinalt ja mõnuga kuremarjavõimlemist – kord kükki, kord tagumik püsti, kord käpuli maha... ja niimoodi lõppematu arv kordi, kuniks asi nüriks kätte läks ning tundus, justkui teeks mingit mõttetut liinitööd. Ise liikusime samal ajal kogu aeg vaikselt suunaga ikka järvele lähemale. Eks lisaks marjadele oli väike eesmärk ka mõni geopeituse aare noppida. Kui mõlemil ämbrikesed ääreni täis, sai marjad paigutatud suuremasse, 10L ämbrisse. Kuid mis külje pealt me seda ämbrit ka ei vaadanud, leidsime, et tänaseks meile sellest Pingust aitab! Oli meil varuks ju veel vähemalt kolm erinevat raba ümbruskonnas, milles igaühes mõni aare või suisa mitu. Ja eks ikka ole nii, et naabri muru on rohelisem, nii lootsime meiegi, ehk on teistes rabades ilusamad ja suuemad marjad :). Oma esimest tublit korjetööd premeerisime siis "Pingu" aarde otsimisega – mida aardele lähemale, seda hirmsamaks läks pinnas... kuniks saime selle kätte üsna õõtsiku servalt. Päris hirmus oli seal seista, eriti kui mees nimme veel maapinda kiigutas ka. Ikka suudad mõelda seda kõige hullemat – mis siis juhtub kui maapind su jalge all rebeneb ja sa mülkasse vajud? Seda aga õnneks ei juhtunud ja need õõtsikud on tegelikult päris vastupidavad, eks käima peab muidugi ettevaatlikult ja kaks jalga päris kõrvuti ikka ühe koha peal seista ei tasu. No räätsadega oleks muidugi teine asi, aga neid meil ei olnud.
Tagasiteel usaldasime juba kooslust loomarada+geps ning tänu sellele saime metsast välja märksa valutumalt, st jäi ära tihnikutest läbi pugemine, raiesmik oli möödapääsmatu. Auto juurde naasesime kella poole kuue ajal. Nüüd pidime juba veits tempot lisama, enam päris naudiskleda ei saanud, kuna õhtupime hakkas peale tulema, kuid soov marju korjata oli endine.
Järgmisteks sihtmärkideks olid siis aarded "Maaliline" ja "Bonzo", mis asusid edasi umbes 15 min autosõidu kaugusel. Seekord tuli auto parkida päris maantee äärde ning raba ise asus ka õnneks üsna tee lähistel, ei olnud vaja läbida põlde, raiesmikke ega metsi, vaid ligi 300m hõredat rabametsa enne kui rabani jõudsime. Metsaservast aardeni oli veel oma 400m rabas, mis hoopis teistsugune, kui Pingu. Siin oli tunduvamalt märjem ning käima pidi suurema ettevaatlikkusega. Mida lähemale aardele "Maaliline", seda pikemaks venisid näod – mitte ühtegi marja! Aga seda peab küll tunnistama, et ääretult maaliline oli seal olla küll, võttis ikka ahhetama ja ohhetama, seda enam, et päike sättis juba minekule ning läbi paksu hallivihmase pilvemassi endale augukese oli rebinud ning taamal madalal metsaviirul säravoranzhi värvitriipu pakkus. Mul oli siiralt kahju, et meie sinna jõudmise ajaks juba nii pimedaks oli läinud ja ma ühtegi pilti teha ei saanud :(. Kellel aga pildistamine südamelähedane on, siis soovitan sinna soojalt "jahile" minna küll. Ikka marjalootuses seadsime oma sammud veel 300m edasi, järgmise aardeni. Aarde leidsime kenasti aga mida polnud, olid marjad.
Järgmiseks sihtpunktiks oli taas u 15 min autosõidu kaugusel olev "Parika Väikejärve" aare. Kuna teada oli, et siin on tegemist avaliku suurema matkarajaga, siis marjadele siin ei panustanudki aga no silmad lahti käia tasus ikka. Kuigi mis neist ikka hoida – suur pime oli juba saabumas. Samas oli väike lootus, et ehk paistavadki taskulambivalgel paremini silma. Aga tutkit! Aardejaht viis meid seekord päris teisele poole järve, väga ilus lõõgastav jalutuskäik oli päeva lõpetuseks. Ja oh seda mõnu, kui jalg ei vajunudki iga sammuga poole sääre võrra maa sisse, kuidagi kummaline oli käia :). Kui eelmise aarde lõpetuseks hakkas see pidev põlvetõste ja maasse vajumine puusadele haiget tegema (no rasked põlvedeni kummikud olid ka juba mitmeid tunde jalas), siis siin käimine oli täieline nauding, kuigi jätkuvalt kummikutes ning jalad ei tahtnud sõna kuulata ja enam maast eriti lahti tulla. Tundsin mõnuga, kuidas need kodus veedetud kuud said nüüd mööda metsi-rabasid iga ihurakuga läbi rassitud! Aardest tagasi autoni saatis meid juba kottpime, igasugustest helidest täiesti vaikne ning tuuletu õhtu.
Nüüd oli vaja veel leida endale koht ööbimiseks, milleks olime valinud Öördi metsaonni. Mitte küll otseselt onni ennast, kuna seal puudub küttekeha aga onni juures muud eluliselt vajalikud atribuudid, nagu väike parkla, lõkkeplats koos puudega jmt. Ööbisime muidugi oma armsas autos. Laagriplatsile jõudsime poole üheksa paiku. Väike tutvus olukorraga ning laagrisse jäämist alustasime voodi ülesehitamisega. Kui see valmis, oli mahti tegeleda kõige muuga. Puudega oli seal paraku natuke nukker olukord, olid kaetud paksu kuivanud mudakihiga, kuid oma funktsiooni nad õnneks siiski täitsid – andsid valgust ja sooja. Grill ja soe õhtusöök sai valmis kella 10ne paiku ning peale seda mats ja maaühendus :). Pea padjal üritasin veel natuke ajakirja lugeda, mis küll kummalisel põhjusel väga järsku lõppes ning peagi leidsin end keset lagedat ja vedelat õõtsikut üksi maadlemas, ämbrike punaste marjadega käe otsas. Kuna olin seal üksi ning ikka üks või teine jalg läbi õõtsuva pinnase sügavale vette tahtis vajuda, oli see minu jaoks nii hirmus, et võpatasin ning keerasin teise külje, misjärel pilditusse unne vajusin, saatjaks mehe, kes üle 3G levi aardelogisid kirja pani, arvutiklahvide klõbin. Öösel ärkasin mitmeid kordi auto katusel tralli löövate vihmapiiskade peale – küll on ikka mõnus, et me päeval seda vihma ei saanud ning kõik ülearune kila-kola sai õhtul ennetavalt onnikesse peitu viidud. Lootsin salamahti, et vihm hommikuks oma trallitamise lõpetab ja kingib meile ka homme ühe toreda päeva. Vastu hommikut ärakasin uuesti, hirmus külm oli, kuid enam ei sadanud. Maadlesin, mis ma maadlesin, pugesin mehele kaissu ja ninapidi magamiskoti sisse, kuid ei, liiga külm oli, võttis hambaid plagistama. Ajasin siis mehe üles, kes sooja sisse pani, unise peaga ju selle peale ei tulnud, et oleks võinud seda ise teha. Kell oli siis pool kuus. Kuna väljas oli veel padu pime, põõnasime mõned tunnid veel edasi.
Autost välja ronides tervitas meid jätkuvalt öine udu, mis öösel kuukumas nii müstiline näis. Hommik oli külma võitu, ent vihmatu ja tuuletu. Öösel oli sooja olnud +3 C ringis. Pakkinud auto kokku, teinud kiirelt kuuma hommikukohvi paari suupistega, asusime taas teele, seekord siis "Öördi" aarde poole.


Kuigi päike oli me saatjaks, saime kraesse märga – puud olid öisest vihmast läbimärjad ja tilkusid krõbinal lehtedesse üksteise võidu. Külm ja rõskus tahtsid kangesti läbi mitme kihi riiete ikkagi kontidesse pugeda, sooja saamiseks tuli hoida tempot. Oma teel ületasime mõned puitlaudadest üle kraavide ehitatud sillakesed, kus nägime huvitavat lahendust libeduse vastu – kogu silla ulatuses oli ümber tõmmatud peenike traatvõrk. Töötas hästi! Jätnud kilomeeetri rassimist selja taha, jõudsime raba servale. Rassinud sealt veel edasi oma 300m, ei saanud aru, kes pagan oli nii palju vammuseid mulle selga toppinud, nahk oli seljas märg ning palavus tahtis tappa :). Aga raba oli võrreldes eilsetega hoopis isemoodi – kuivi mättaid leida oli pea võimatu, kõik oli üks suur märg, kuskil isegi vulises vesi väikese ojakesena rabast järve. Eilne rabas tötsamine oli lapsemäng tänase kõrval. Geopeituse aare oli küll üsna turvalisel kohal kuivemal pinnasel järvekese lähedal mändide vahel, kuid meil oli lisaks sellele ju teine siht veel silme ees. Nägime eemal sarnaseid pinnavorme kui Pingus ning võtsime oma suuna sinna peale. Isegi Märdi, kes muidu üsna uljas, samm muutus tunduvamalt ettevaatlikumaks. Kuidas ma tema taga ka ei vaadanud, samasse auku ma astuda ei tahtnud, seega juhtuski nii, et minu tempo oluliselt aeglasemaks kujunes. Kuigi valisin hoolega kohta, kuhu jalga panna, suutsin ikkagi astuda nö tühja auku :(. Vesi õnneks üle kõrge kummiku serva ei tulnud, kuid ootamatu ehmatus võttis seest olemise nii kõhedaks, et peale veel mõne argliku sammu tegemist ma enam edasi minna ei tihanud. Jäin siis keset lagedat rabavälja seisma ja ootama, kui mees eemal uudistamas käis. Kuid mida polnud, olid ikkagi jõhvikad :). Peagi minu juures tagasi, oli selge, et selles rabas pole meil midagi teha. Pöörasime otsa ringi ning minu suur soov oli siit kahtlasest mülkast taas turvalisele pinnasele saada. Aga looda sa! Mingil põhjusel oli mees nagu väle põder minust juba tükk maad ette jõudnud kui mina ikka veel hoolega omi samme valisin. Ja oh seda päikest, va sindrinahka! Kui minnes paistis ta selja tagant ning kenasti oli tänu langevatele varjudele näha mättatutid, siis nüüd oli päike vastu ja kogu maapind muutus ühtlaseks kollakas-beezhikaks-oranzhiks massiks ja seega polnud mul enam õrna aimugi kuhu omi jalgu panna! Ja vat siis ei saanudki ma enam ei edasi ega tagasi, miski hetkeline hirmukramp tuli. Siis meenus aasta 2005 "Punahundis", kus sattusin täpselt samasugusesse olukorda. Sain sealt välja tookord, saan ka nüüd!
Auto juurde tatsudes pidasime maha edasise sõjaplaani – mõistlikum oli sõita tagasi 50 km Pingusse kui et hakata avastama uusi rabasid ning jääda tühjade kätega. Mõne aja möödudes võimlesime taas tuttavate mätaste vahel, kuid ka siin oli olukord võrreldes eilsega kõvasti muutunud. Kõik oli nii märg ja kaetud ohtra veega, sugugi enam mitte nii kindel pinnas jalge all – öine vihm oli ikka korralikku tööd teinud, kuid siiski ei hullu miskit. Liikunud järve ääres siia-sinna ringi, saime mõne tunni möödudes 10L ämbri täis ja veel tiba pealegi. Neid oli seal erinevates punastes toonides nii palju, et seal võiks võimelda veel praegusenigi... Aga nüüd istun siin oma marjade otsas ja mõtlen, mis ma nendega peale hakkan... nii juhtub, kui linnainime metsa lahti lasta :D...

Reede, 22. juuli 2011

Kaks kollast kaunitari

Täpselt nädal tagasi, 15. juulil, lõikasin ära viimase pojengi õie, värvilt kollase. Minu aias on kaks erinevat kollast pojengi, soetatud aastase vahega. Siin siis pisuke kokkuvõte neist kahest kollasest kaunitarist – 'Yellow Crown' ja 'Bartzella' - minu silmade läbi.
1) 'Yellow Crown', 2009. Värvilt erekollane, võiks öelda, et suisa hele neoonkollane. Kroonlehtedel on sisemistes (südamikupoolses) otsas punased väikesed laigukesed, mis sulanduvad mahedalt üle kollaseks. Kaugemalt ei paistagi silma, ent annab õievärvusele sügavuse. Õie kujult on igati oma nime vääriline – õie avanemise algstaadiumis on kroon mis kroon, üha enam avanedes kroon küll avardub, ent siiski säilitab oma krooni kuju. Mõneti jätab see õiele minu meelest raske mulje, isegi avanenuna, kui krooni kuju on veel vaid aimatav, mõjub õis raskena. Minu jaoks selline kontrastne õis – olemuselt raske, värvilt siidjalt kerge.
Käitus ta mul sel aastal kummaliselt – kaks suurt õit kasvasid eelmise aasta vanadelt vartelt ning peitusid taime lehtede vahele. Õied olid küll ilusad, säravad ja suured, kuid madalad ja lehtede vahelt veidi raskesti nähtavad. Õied kestsid umbes nädala ning mõned päevad peale jaanipäeva olid nad läinud juba kaduviku teed. Samal ajal oli end aga uutelt võrsetelt ilmutama hakanud veel üks õis, mis siis avanes eelmistest paar nädalat hiljem. Oli küll üsna pika varre otsas, oleks ulatunud ilusti üle lehepuhmiku, ent õie raskus surus sellegi allapoole lehti, pea vastu maad. Eks vaatab, kuidas ta edaspidi käitub, võimalik, et pean talle uue ja veidi rohkem päikeselisema kasvukoha leidma, hetkel jääb ennelõunasest päikesest vajaka. Taime kõrgus ca 50 cm.

2) 'Bartzella', 2010. Värvilt peaaegu sama, mis eelmainitu, kuid punased laigukesed on veidike suuremad, muutes üldmuljelt erkkollase soojematooniliseks. Erinevalt YC-le, mille kroonlehtede hoiak on pigem (kaardus) sissepoole, moodustades niimoodi krooni kuju, sirutab 'Bartzella' oma kroonlehed väljapoole avali. Kuigi on samuti täidisõieline, ei ole tal nii rikkalikult kroonlehti kui YC-l. Õievarred on pikad ja tugevad, sirutades kõik õied ühtlaselt üle lehtede. Mainitud tegureid arvestades jätab õis õrna ja õhulise mulje, mistõttu mõjub värvilt ka veidi heledamalt.
Käitus väga üllatuslikult – on meie aias üle elanud vaid ühe talve ning juba esimesel suvel rõõmustas meid kuue suure õiega, millest korraga avatud olid viis. Vanadele vartele ei kasvanud midagi, kogu taim tärkas nö uuesti. Enamus õisi olid avanenud 1.-ks juuliks, kokku kestsid õied nädalakese. Kasvutingimused samad, mis YC-l, päikest vast pool tunnikest rohkem. Taime kõrgus ca 80 cm, õie d=18 cm.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et 'Yellow Crown' on oma ilus pigem häbelik erak, 'Bartzella' vastupidiselt temale aga seltskonnas õilmitsev uhke daam :).
Neljapäev, 30. juuni 2011

Iiriste tulemine

See juhtus ühel südatalvisel päeval, kui kogu maad kattis veel ühtlane paks kiiskavvalge lumevatt, ent päike taevakaarel end iga päevaga juba ühe kõrgemale ja kõrgemale upitas. Õues polnud siis teha tarka miskit ning ka õhtud olid veel pimedad ja pikad, nii saigi päris palju vaba aega internetiavarustes surfamisele kulutatud. Ja teadagi, kus lõppeb enamus surfamisi, kui hinges on tohutu kevadeigatsus ning vaigistamist vajavad sooja kevadmärja mulla järgi sügelevad näpud...
Hinges oli kummaline ärevusevärin, kui ühel laupäevasel pealelõunal kokkulepitud kellaajaks Tallinnas Viru tänaval asuva kaubanduskeskuse juurde lippasin. "No alguses teeme miskit muud ja siis õhtu edenedes vaatame, kuhu kohvi jooma ja kooki sööma lähme..." kõlasid sõbrantsi salakavala noodiga sõnad kõrvus. Teada oli, et sõbrantsi sünnipäevale tuli sel korral rahvast mitmest erinevast valdkonnast, võrreldes eelmiste aastate nö "oma tsunftiga" kokkusaamistega. "Väga omapärane ja kaval viis oma ühe eluaasta täitumise tähistamiseks..." ja veel mustmiljon mõtet lendles enne kohalejõudmist peas ringi. Teadmatus lisas põnevust... Saabunud külalisi kostitati shampuse ja näksidega ning selles üldises saabumise siginas-saginas leidsin end ühtäkki klaasvitraaži töötoast. Ja nii oligi. Kõikidele jagati kätte töövahendid ning igaüks sai võimaluse meisterdada endale midagi meelepärast. Nagu ikka, ootamatutes olukordades, läheb mul kohanemiseks ikka veidike aega. Üsna raske on nii, et sulle antakse töövahendid ja öeldakse, et tee nüüd midagi. Õnneks olin linnatuurile tulles ühendanud mitu käiku, põigates läbi ka raamatupoest, kus realiseerisin oma eelmise aasta sünnipäevaks saadud kinkekaardid, tänu millele sain õnnelikuks Elle Ahse raamatu "Iiris" omanikuks :). Unistavad mõtted ekslesid ikka ja jälle nende kaunite lillede juurde... Nii ei tulnudki ideed enam kaugelt mägede tagant otsida. Kuigi vitraažikunstnikud soovitasid esimeseks korraks keerulisi asju (kaarega lõiked jmt) mitte teha, ei tahtnud oma otsusest kuidagi taganeda. Nagu arvata oligi, ei saanud ma nende lõigetega ise hakkama, eks see vajab ikka pikemat harjutamist. Õnneks olid kunstnikud tol õhtul aga meie päralt ja aidati kõiki, kes seda vajasid (eks me kõik vajasime :)). Ega see töö nüüd mingi meistriteos ei ole, ent ta jääb mulle alatiseks meenutama seda aega, seda päeva, mil unistus kaunitest iiristest minust võitu sai. Ja kunagi varem pole ma oma elus klaasvitraažiga kokku ka puutunud... Väga huvitav elamus minu jaoks! Ka veel järgnevatel nädalatel olin sellest nii haaratud ja mõtlesin, et kui kunagi peaksin pensionile jääma, siis hakkan sellega kindlasti tõsisemalt tegelema, enne selle jaoks lihtsalt aega ei leidu...
Õhtul sirvisin ja lugesin voodis oma uut raamatut ning hommikul ärgates avasin arvutis kindla mõttega Cayeux lehe. Olin neid õisi seal vahelduva eduga imetlemas käinud juba mitu aastat ja omad favoriidid olid teada. Aga nüüd, kui oli tarvis otsustada, polnudki see sugugi nii lihtne. Tahtnuks ju palju-palju rohkem, kuid tarvis oli siiski säilitada kaine mõistus. Võinuks ju alustuseks proovida meil siin Eestis pakutavatega, kuid uudishimu oli ju suur ning tarvis järgi proovida, mismoodi see kaugelt väljamaalt tellimine siis välja näeb ja kulgeb. Kokkuvõttes väga soe ja vinks-vonks teenindus. Kuna tegemist oli ikkagi veebruarikuu lõpupäevadega, anti mulle teada, et ega nad enne suve tellitud kaupa ei saada ja kas ma olen sellega nõus. Olin eelnevalt end ikka kõigega kurssi viinud ja vastasin, et olen sellest teadlik, kuid suur igatsus kevadest pani lihtsalt varakult tegutsema :).
Üleeile helises telefon. Postimees (naabrimees) andis teada, et mulle olla puha kaugelt väljamaalt pakk saabunud. Olin üllatunud, kuna ootasin seda alles nädala-paari pärast. Nii jäingi oma peenra ettevalmistusega tiba hunnikusse, õnneks oli maa küll kaevatud, kuid muud tsiki-brikid veel tegemata. Avasime koos mehega õhin hinges oma kaugelt saabunud pakki. Poiss piilus enne karbi kaane vahelt sisse ja kommenteeris: "Siin sees on sodi.". Nii me nüüd tasa ja targu seal "sodi" sees siis kaevusime ja otsisime oma pisikesi. Ja polnud nad nii pisikesed ühti, isegi üle mehe näo valgus suur rahulolu, kui neid kõiki nägi – tugevad ja terved!

Panin nad esmalt kohanemiseks jalgupidi pesukaussi vette ning ööseks jätsin tuppa. Päeval palava päikesega neid istutada ka ei tahtnud, jätsin selle pealelõunaks. Selleks ajaks said nad olla veel tund ja tiba peale kaaliumpermanganaadi ja küüslaugu lahu sees, eelnevalt eemaldasin hallitama kippunud kohad. Kuigi mees väitis, et see polnud hallitus, meelerahuks puhastasin nad siiski ära. Kuigi segasin lehtpuutuhka mulla sisse, saputasin ka igaühele tuhka risoomi ja juurikate ümber. Kas see nüüd päris õige tegu oli, aga tundub, et halba see vaevalt teeb. Igatahes uues kasvukohas kohanemiseks andsin neile küll endast parima ning loodan, et nad uue kodu ka kenasti omaks võtavad. See aasta tundub nii pikk aeg oodata, justkui esimese lapse ootus – kas kõik ikka läheb kenasti ja kas ma ikka saan hakkama :). Ja kui saan, siis tulevikus on mul võimalus neid endale ju veel hankida... seniks aga võtame päev (aasta) korraga...
Seekordseks väljavalituteks osutusid:
- Cascade Springs
- Celebration Song
- Ma Pomme
- Princesse C. de Monaco
- Rippling River
- Elegance (anti kauba peale)
Kolmapäev, 11. mai 2011

Põnglane põllumajandusest

"Siia paneme porgandid, siia sibulad ja siia heeringad... aa, ei... need punased asjad..."
Reede, 29. aprill 2011

Fotojaht: Peidus pool




Edit:
30. aprill 2011 kell 07:00 Võrus, Tamula järvel. Teadaolevalt on see Eesti veespordi ajaloos esimene kord, kui Võhandu maratoni (100 km) minnakse läbima vesijalgrattal (Akwakat). Julgem pool on meile siin hetkel näha, teine pool on veel peidus... Kui edukaks sõit kujuneb, selgub õhtupoole :).


Rohkem peitunuid:
Neljapäev, 28. aprill 2011
Reede, 22. aprill 2011

Fotojaht: Raamitud, raamid

Tänane jaht on üks nendest, mis oleks jällegi vahele jäänud, kuna polnud parasjagu ühtegi head mõtet. Mingil hetkel tõstsin aga pilgu ja vaatasin toas veidi avarama pilguga ringi ja ennäe – raame suisa mitu, mis aja jooksul end kenasti ühte kaadrisse sättinud.
PS: peegel ei ole mitte must ja pesemata, vaid väga vana ja mingite üraskite poolt nahka pistetud.


Teised raamides:
Kolmapäev, 20. aprill 2011

Aerutajate leotusprogramm "Türi-Tori II kiirlaskumine" 2011

Laupäev, 16. aprill.
3:30 äratus.
4:15 autol hääled sees ning suund Türi poole võetud.
6:00 jõudsime stardipaika Türi-Allikul, Veskisillal, kust algas "Türi-Tori kiirlaskumine" kogudistantsiga 78 km. Nüüd oli rahulikult paar tundi aega läbi tarvilike tegevuste end eelolevaks päevaks vajalikule lainele häälestada. Kuigi esimesed osavõtjad saabusid hommikuvaikuses koos meiega, läks põhiline möll lahti ikka vahetult enne starti. Inimloomus on ikka kummaline, kuidagi ei taheta näha endast kaugemale, vaid arvatakse, et ah, kui ma 15 min enne starti kohale jõuan on hästi, regan ära, istun paati ja olekski justkui kõik ok. Iseenesest ju olekski, aga kui oma paarkümmend osalist nii mõtleb, siis paratamatult tekivad järjekorrad siia-sinna ning niigi kitsukesel territooriumil tekkisid autodest ummikud, kes soovisid oma veesõiduvahendi stardipaigale võimalikult lähedale transportida. Kuigi loetud minutid enne kaheksat läks olukord pingeliseks, sai start siiski väljakuulutatult kell kaheksa ka avatud.
8:00 start. Vaatamata suurveele on jõgi ühisstardiks liiga kitsas, nii toimuski see elavas järjekorras mõnekümne sekundiliste vahedega. Samal ajal anti Kurgjas start ka lühema distantsi, 47 km, sõitjatele.
8:50 pakkisime oma asjad ja võtsime suuna esimese KP – Jändja – poole. Arvestuslikult oli meil veidi vaba aega, kasutasime seda kaubandusest läbi hüppamiseks toidu manustamise eesmärgil. Hommikul nii vara sooje värskeid saiakesi tahta oli muidugi liig mis liig, hea, et eilseidki sai... Peagi olime Jändjal, ja oh-oh-hoo üllatust! - vool oli ikka maru kiire ning sõit kulges kiiremini kui olime arvestanud, esiots oli juba kontrollpunktist läbi. Ei sest olnud hullu ühti, kuna igas KP-s olid oma ajavõtjad olemas, ajad said fikseeritud, meie tööks oli muundada need elektroonilisele kujule. Siin oli päeva üks põnevamaid kohti – Jändja veskipais. Mõeldamatu läbida kanuudel, kuid süstadele ja RAFT'idele hea adrenaliini allikas. Paisust alla sõitma ei sunnitud kedagi, kes aga läbi varemete oma varandust tassida ei viitsinud, sai väiksema vaeva ja pisukese pugemisega taas vabasse vette. Huvitav statistika kujunes seal paisul välja – täpselt üle ühe alustest läksid kummuli (minu seal oldud aja jooksul). Elevust oli sillal vaatajate seas palju, kuid ma ütleks, et ikka jube abitu tunne oli neid seal vaadata. Nende heaks teha ei saanud me mitte midagi. Hinge kinni hoidma pani üks ühene meeste süst, kus kummuli süst triivis allavoolu, kuid sõitjat näha ei olnud. Aegajalt ilmus aer ja ka peanupp veest välja, kuid mitte mees ise, mingil põhjusel oli tal põlle vabastamine süsta küljest raskendatud ning ta ei saanud kuidagi sealt alt end välja. Viimaks kui see tal õnnestus, saime kergemalt hingata, mees ise oli õnneks rõõsa ja rõõmus, nägu nalja täis :). Asjas rohkem sees olijad rahustasid mind ja teisi, et üldjuhul sõidavad sellistest paisudest alla ikkagi need, kes teavad, et nad sellega hakkama saavad (misiganes olukorraga seal siis) ning antud tüüp oli oma seltskonnale teada-tuntud vägimees. Aga vool oli võimas! Supelda tuli oma paarsada meetrit enne kui oli lootust kaldale pääseda.
Aga ei olnud mahti meil siin pikalt seda põnevust vaadata, kohustused kutsusid. Suundusime edasi järgmise KP – Kurgja – poole. Sõitjad olid nüüdseks juba rohkem laiali hargnenud, peale esiotsa saabumist läks järgmisteni päris pikalt aega, vähemasti need minutid tundusid nii pikad. Ja väga hea, et läks! Jõudnud sillale kohtunike juurde, avastas Märt, et just parasjagu peade kõrguselt, risti üle jõe jookseb tross. Esmalt sai kiirelt kohtunikele antud kätte käsk hoiatada iga meeskonda võimalikust eesseisvast ohust, oli see tross ju märgistamata ning seejärel antud operatiivne info edasi peakorraldajatele. Mis sai edasi, kuidas olukord lahenes, me enam ei näinud, kuna meieni jõudis info, et lühikese distantsi esimene paatkond võib peagi lõpetama hakata. Kuna finish oli ainult meie endi teha, siis ilulemiseks enam aega ei olnud, võtsime otsejoone Torile, jättes külastamata isegi kaks kontrollpunkti – Suurejõe ja Jõesuu. Sealt saime jooksvad andmed läbi taevakanalite sinna vastutama pandud isikutelt.
12:00 Jõudsime finishisse piisavalt aegsasti, ei jäänud üle muud, kui lihtsalt oodata. Ilm oli lõikavalt tuuline, alates stardist ka vihmasajune. Vabatahtlikult autost välja ei kippunudki, seda enam, et lõunane väsimus hakkas kontidesse pugema...
Ärkasin kõikehõlmava plärina peale. Avanud silmad, ei saanud ma aru, kus olen. Mitte midagi ei saanud aru. Veel hetk tagasi olin kuskil, kus oli hästi pehme, mõnus, soe, rahulik, vaikne... Jõllitasin ainitisilmi enda käes olevat plärisevat telefoni – miks ta pläriseb?!, kuidas sundida teda vaikima?! No ei saanud aru... ja muudkui plärises ja plärises... Ka mees oli minu kõrvalt istmelt lahkunud, polnud, kelle käest tarkust nõutada. Veel mõned hetked ja reaalsus hakkas tasapisi unistesse ajurakkudesse kohale jõudma. Hea, et helistaja nii visa oli ning kõnet ei katkestanud :).
Olin maganud paarkümmend minutit, finisheerunud ei olnud veel keegi. Õues väike virgutusvõimlemine, misjärel olin taas valmis täitma omi ülesandeid. Ei läinudki enam kaua, kui 12:30 saabusid esimesed lõpetajad. Ja nii, suuremate ja väiksemate pausidega, kulgeski päev õhtusse, kuniks kella 19 paiku saabusid koos "laibakatega" viimased võistlejad. Aga sellega ei olnud meie töö veel lõppenud. Läksime staapi – Klaara-Mannisse, kuhu kohalik väike mikrobuss võistlejaid sauna, sööma ja puhkama sõidutas – kus toimus andmete kontroll ja korrastus. Lisaks sai kõhtu ka sooja sööki ja jooki :). Möödaminnes toimus muude askelduste kõrval peakorraldajatega ka kiire arutelu teemadel, millised olid korralduses nõrgad kohad ning kas ja kuidas saaks edaspidi paremini.
22:00 kodus.
00:30 kukkusin kotile :). Enne seda väikene kokkuvõte möödunud päevast meiega kaasas olnud abitiimiga.
Päevane õhutemperatuur 5-7 C, vesi 3-5 C.



Laupäev, 9. aprill 2011

Esimesed ... tehtud ;)

Esiteks said tehtud esimesed aiatööd sel aastal: päästsin vabadusse krookused, kes olid jäänud ummuksisse Sabiina kadaka ja langenud tammelehtede alla; kühveldasin õrnalt lume Thunbergi kukerpuu pealt, viimased riismed jätsin veel päikese sulatada, oksi üles painutama ei hakanud, vaesekesega on ikka väga õnnetud lood, esialgu ei õnnestunudki nagu ühtegi tervet oksa leida, oli teine nagu lepaleht lapiti vasta maad surutud ning eriti kurvaks teeb see, et eelmine aasta oli esimene, mil ta juba natuke põõsa nägu hakkas olema; lõikasime mõningaid viljapuid ja ilupõõsaid ning majaesisel ehitusjärgsel songermaal korjasin kokku kõik suuremad (pisemad kuni poole rusika suurused) kivi ja killustiku tükid, tehes ettevalmistusi uute loodavate roosipeenarde jaoks; tegime algust ka sauna piirava sireliheki likvideerimisega. Aias uidates avastasin täna, et olin sügisel oma uue tulbipeenra pea kolmandiku ulatuses lumikellukesi täis tippinud (ei mina sügisel enam aru saanud, kelle või mille sibul see on, kõik läksid eelmisest peenrast väljakaevates omavahel sassi, no ja nii ma siis omast arust nartsisse sinna paningi :)) Homme kühvel kätte ja leiavad endale uue koha! Et ega neid töid nüüd kontimurdvalt palju olnud, ent ometi tööd, millest ka reaalne tulem järgi jääb. Ega rohkemat ei kannatagi veel miskit teha, peab ootama maa tahenemist.

Nagu öeldakse: enne töö, siis lõbu! Pidasime meiegi sellest kinni. Nii saigi tänaseks teiseks oluliseks tegemiseks matkamine :). Lapsele vest selga, endale aerud kätte ning läksime! Vallutama kohalikke põlde ning kraave-jõgesid. Kaugele polnud kanuud vaja tassidagi, õueümbruse põllud olid muutunud ühtlaseks suureks veteväljaks. No kuidas sa ikka jätad nii hea juhuse kasutamata, võtsime looduse väljakutse vastu. Ei ole just igapäevane istuda pea oma koduõuel kanuusse ning teha kodupõldudel üks paras kevadega tutvumise kanuutmatkaring. Väikeste kohanemistega kujunes esimene pool üle põldude üsna sujuvaks. Esimene tõsisem koht tuli, kui juhtisime oma kanuu põllult jõkke, ehk et enam ei olnud tegu mingi tasase veega ning pidi jälgima, et mingi lolli liigutuse tõttu end ümber ei keera. Viimatine sõit jääb ikka päris ammuste aegade taha, ent põhitõed õnneks siiski ei unune. Tuul oli üsna maru, mistõttu pidime pikemast uudistusretkest loobuma, ega see peale talve enese liigutamine nii lihtne olegi. Kui põldudel liueldes sai korra mõeldud jätkata 2 km vastuvoolu kodust eemale maanteesillani, siis jõele jõudes me sellest mõttest loobusime. Ilma tuule ja lapseta oleks võibolla isegi üritanud, ent nüüd kadus too mõte sama ruttu, kui ennist oli ilmunud. Plaanitud mugav tagasisõit mööda jõge allavoolu läks aga vett vedama, kober va maidas oli miskit imelikku me teele ette meisterdanud, mistõttu pidime poolelt koduteelt taas põldude vahele keerama. Liueldes mõnedkümned meetrid taas põllul, näisime tupikusse aetud olevat – vesi oli küll põllul peal, kuid nii madal, et ei olnud kanuuga läbitav. Mõte tuldud teed tagasi minna ei näinud selle tuulega sugugi ahvatlev. Ent mees, kui põline kohalik, teadis piki pajupõõsaid vana kraavi minevat. Lähenesime siis lootusrikkalt sellele. Takerdunud korra-kaks vanasse traataeda, ramminud madalikku, ei jäänudki mul muud üle, kui kanuust välja astuda ning "laevuke" vee all ujuvatest murumätastest turvaliselt üle suunata ning olimegi taas aerutatavas sügavuses ja peagi juba tuttavates vetes. Lõppeks saime kokku üle kahe kilomeetri kevadvetel hullamist. Oi see tunne oli hää! :)



Selline näeb välja siis läbitud teekond:
Kolmapäev, 6. aprill 2011

Tasapisi...

... tärkab loodus taas uuele elule :). Nii on oma väikesed ninaotsakesed päikese poole sirutanud esimesed krookused, mis teevad väravad valla värvide pillerkaarele, mida aja edenedes aiast üha rohkem leida võib; tiba häbelikud märtsikellukesed ning vaprad nartsissid. Rodo õnnetuke, kes lume poolt nii alistatud olekus mitmeid kuid pidi vastu pidama, on päris korralikult räsida saanud, on mitmeid murdunud oksakesi ning õienuppe. Aga ega looduse tahte vastu saa... tuleb teist natuke turgutada ning loota, et kosub kenasti.

Pühapäev, 3. aprill 2011

Kas tõesti?!

... on kevad jõudnud ka meie õuele?!
Silm näeb, kuid meeled ei usu. Veel ei usu. Hommikul oli kõik veel paksu lumekatte all peidus. Kuid sugugi ei mallanud õhtul tulla linna ära ilma, et oleks olukorda veelkord kontrollinud. Ja palun väga, siin nad on - meie aia esimesed õied!

Ka rodo oli oma arglikud esimesed leheotsakesed lume seest läbi võidelnud, õige õnnetukesed ja jõuetud näisid teised, kuid küll nad nüüd kosuma hakkavad. Ülejäänud aias paistavad siin-seal mingid toikaotsad lumest välja, vaatasin ja meenutasin, et mida ma sinna küll istutasin. Aga näe, mitte ei mäleta. Igaljuhul põnev saab see kevad olema! :) Ja väga töökas, sest oi-oi-oi kui palju on see kevad tarvis teha! No tarvis ju otseselt ei olegi, aga tahe on!
Reede, 1. aprill 2011

Fotojaht: Üks teise sees

Pilt peegli sees, peegel raami sees :)



Teised sees olijad:
Teisipäev, 29. märts 2011

Pühendatud Jõuluvanale

Tere, kallis Jõuluvana. Pole Sulle enam ammu-ammu kirjutanud, kunagi lapsepõlves viimati. Kuid siis koosnesid need kirjad rohkem nimekirjadest, mida lapsehing jõuluõhtul kingiks saada igatses. Nüüd aga tahaksin Sulle kirjutada, kui imevahva mõte see Sul oli, saata jõulupakiga meile üks väikene puhkus ühes Eestimaa saare spas.
Nüüd on sellest puhkusest möödas paar nädalat ning omadega "pilves olek" on hakanud igapäeva halli rutiiniga kohanema ja sama sammu käima, ehk nüüd suudan asjadest juba kainema pilguga kirjutada.
Puhkuse algus oli paraku erinevate faktorite kokkulangevuse tõttu katastroofiline, kui mitte öelda shokeeriv. Ei hakka sellest siinkohal täpsemalt kirjutama, kuid lõppes see sellega, et tulime saarelt sama targalt taasi, kui hommikul saarele jõudes...
Umbes kuu aega hiljem uuele katsele minnes, saime üllatusena kompensatsiooniks eelmiste üleelamiste eest deluxe toa. Nüüd algas kõik juba hoopis teisiti... tõeliselt puhkuslikult.
Avanud oma kambrikese ukse, nägime oma valduses olevat väikest, ent üliarmast toakest, millesse pealelõunane päike läbi paksude tumekollaste kardinate nii mõnusasti oma kevadisi (tegelikult veel talvelõpu) sooje kiiri pillutas, muutes toa üldise tonaalsuse hubaselt säravaks. Tuppa astudes oleks justkui kuldkollasesse vaikuse-rahu päikesesse endasse uppunud. Meil oli koridori nurgapealne kambrike, mis tegi toa olemuse huvitavaks, ei olnud lihtsalt neli kandilist seina, vaid oli erinevaid joonte liikumisi, mis lisas veidike elu sellesse ruumi.


Olles tutvunud oma valdustega ning nendes veidike aega end sisse elanud, suundusime meie puhkuse põhimagneti juurde – spaasse! Vau!!! Astunud spa uksest sisse, lõi mind ikka päris pahviks (mis teha, vähe näinud inimese asi) :). Paraku jääb mul siinkohal sõnadest väheks, et kirjeldada kõike seda, mida haaras silm ning samal ajal tundsid meeled. Kuid mis kõige tähtsam – seal oli väga hea olla! Mina, kui veelembene ja kümblemist armastav, tundsin end seal igal pool hästi. Uudistamist ja avastamist jätkus tükiks ajaks. Esmalt alustasime muidugi suure basseiniga. Oh õudust, vesi tundus mulle nii külm, et ma ei saanudki esimese hooga sinna sisse (no sellist asja pole varem juhtunud), kuigi kohalike kirjade järgi pidi see päris soe olema. Ei jäänudki muud üle kui kõigepealt saunas nahk kuumaks ajada. Esimesena sattus me hoobi alla aurusaun. Aursauna olen küll ka varemalt sattunud, kuid mitte sellisesse. Seda siin sõnadesse panna oleks suht mõttetu, seda peaks jällegi ise tundma-nägema. Kuid ma siiski üritan: ruum oli hästi hämar, kui mitte öelda pime, aurusaunale kohaselt auru täis, endast kaugemale ei näinud, või siiski – lagi oli koonuse kujuline, st nurkadest koondus ruumi keskele kokku nii, et keskmine osa oli üsna hea kaldega madalamal, ning pideva auru mõjul tekkis koonuse tippu tilgakene, mis oli spetsiaalselt valgustatud väikese kohtvalgusega nii, et nägid ainult seda tilka, mitte kaugemale ja siis oli nii põnev vaadata neid pimedas ruumis valguses sätendavaid tilkade tekkimisi-kukkumisi; see toimus sellises aeglases ja rahulikus ajavoos ja võiks öelda, et oli omamoodi hüpnotiseeriva toimega :). Miinuseks selles ruumis oli jahedus, st ise oleks soojemat tahtnud, kuid eks see ole nende avalike saunade "viga", kus palju rahvast ning toimub pidev rahva ümberpaigutumine sauna sisse või saunast välja ehk et kui uks kinni olla ei saa, ega siis seda soojustki sisse tule. (Järgmisel hommikul, kui olime veel spaa ainukesed külalised, oli seda kuuma seal ikka omajagu, saime selle õige elamuse oma naha peal ikka ka kätte. Super!) Peale sauna käik dushi alla ja supsti basseini. Olles mõnda aega basseinis sulistanud, ujuda seal ei saa, vesi vaid rinnuni ning ega seda pikkustki ujumiseks jagu (mõned tõmbed siiski saab teha), polnud see vesi nii külm ühti. No võimalik, et suvel oleks sinna iseenesest kiirem sisse saanud... Avastasime, et mõned ikka hullasid veejugade jmt atraktsioonide all, ent nende lõppedes sealt lahkusid. Me siis läksime ka asja uudistama – ei midagi! Oota ja tiiruta seal läheduses palju tahad, ikka ei midagi! Ahhaa, kas sa näe! Vee all seina sees olid vastavad lülitid, millega siis endale meelepärane atraktsioon õigel ajal käima panna. Ja nii me nad kõik seal järjepanu siis läbi proovisime. Üheks uudseks ja põnevamaks saab vast pidada megajõuga veejuga, mis horisontaalselt seina seest välja purskus, kinni hoidmiseks oli spetsiaalne käepide, pikemalt paigale jäädes kloppis kõhu ikka päris korralikult läbi, ja kui siis lahti lasid, paiskas juga su mitu meetrit eemale.
Proovisime ära ka kuumavee basseini ja mullibasseini, esimeses on hea olla kas koos pisikeste lastega või siis nautida mõnda hääd külma kokteili, mullikas jäi aga tiba lahjaks, mull oleks võinud veidi võimsam olla, olen saanud paremaid elamusi.
Bassus sulistades jäi silma üks plika, kes pidevalt ühe miniatuurse kose – seina sisse oli ehitatud kaks kõrvuti "boxides" väikest koske, kus siis vesi umbes paari meetri kõrguselt alla langes – all istus. Kuigi visuaalselt ei tundunudki see nii kütkestav, oli huvi ikka kõik pakutav läbi proovida. Hetkel, mil kosed vabad ja sealt mööda jalutama juhtusin, pistsin sõrmeotsad basseinikesse, kuhu kosk langes. Uhh, jummel tänatud, et ma kohe suures agaruses sinna istuli ei potsatanud – see vesi oli jääkülm!!! Samas sekundis mõtlesin, et mis valemiga see plika siin nii kaua istus?! Järgmisel hetkel saabus tõde – kõrvaolevast kosest tuli soe vesi :), no sinna ma siis ennast ka mõnulema sättisin. See oli selline tore koht, et kui selja vastu seina toetasid, jäid ise joa taha, ainult jalad paistsid välja, mis otsapidi basseinis ja nii ma siis oma mehe jaoks mõneks ajaks ära kadusingi. Nii vahva oli langeva vee tagant vaadata, kuidas sind otsitakse ja otsitakse aga üles ei leita :). Kui sellel joal turja peale langeda lasta, oli sel mõnus masseeriv efekt.
Vahepeal käisime veel saunu uudistamas – klassikalises soome saunas polnud paraku mitte midagi teha. Mina, kes ma armastan ikka korralikku käredat leili, oli sooja temperatuur alla igasugust arvestust, olnuks lihtsalt mõttetu ajaraisk istuda leiges ruumis. Toredateks sauna juurde kuuluvateks elementideks olid aga jääkülma veega pisike bassein sauna ukse taga, puhuks kui ikka korralik leil peaks saunas sees olema, et siis hää jääuku hüpata või siis hoopis köiest tõmmates endale basseini kõrval olevast toobrist kogu toobritäis korraga pähe tõmmata. Vastukaaluks soome saunale pakkus uudseid elamusi soolasaun, kus oli päris mõnus lõõgastuda erinevat värvi vahelduvate tulede saatel, tagumiku alla jäänud soolagraanuleid oli mõistlik kas ignoreerida või need siis lihtsalt sealt ära nokkida :).
Selleks korraks saigi meie avastusretk läbi, sest mind olid ees ootamas uued üllatused. Lisaks olemasolevale kingitusele otsustasin teha selle enda joaks veel veidi erilisemaks ja meeldejäävamaks, nii tegingi ühe lisaväljamineku ning võtsin endale India peamassaaži "Champi" seansi. Jõudnud oma kambrikeses piisavalt puhata ja end uuele lainele lülituda, läksin tagasi spaasse (seal asuvad ka kõik massaažitoad) umbes kümmekond minutit ettenähtus varem (nii näeb ette spaa etikett). Istudes pingil, vaadates mõnulevat rahvast ning mõlgutades mõtteid senikogematust eelseisvast massaažist, sain korraga suure üllatuse osaliseks, kui ühtäkki seisis minu kõrval tumedat verd meesterahvas ja tundis huvi, kas olen "champisse". Mingil seletamatul moel olin alateadvuses naismassööri oodanud, ilmselt seetõttu, et siiani on mul kokkupuude ainult naismassööridega. Saanud esimesest kohmetuset üle, leidsin end peagi massaažilaualt, kaetuna soojade (kui mitte öelda kuumade!; need võeti spetsiaalsest kapikesest) tekkidega, üliõdusas ruumis. Kuigi ruum oli peaaegu pime, sulgesin parema lõõgastuse eesmärgil silmad, vaikne rahulik muusika meeli paitamas, üritasin end kõigest ümbritsevast välja lülitada ning usaldada end täielikult massööri kätesse. See aga polnud sugugi nii lihtne kui arvasin. Ilmselt tegin ka ise väikese vea, nimelt juba mitmeid tunde krõpitses pea valutada, kuid mitte nii hullusti, et oleks tabletti krõbistanud. Kasulik olnuks seda siiski teha, sest pinge peas hoidis nüüd meeled erksad, lõõgastumise asemel keerles peas mustmiljon mõtet... Ent vaatamata sellele oli massaaž ülimeeldiv, läbi muditud sai õlgade piirkond, kael, pea ja isegi nägu. Protseduuri ennast siin jällegi lähemalt kirjeldada ei oskagi, 45 minuti sisse mahtus ikka päris palju ja mitmekesist, kuid see kõik toimus nii sujuvalt, hoolivalt ja võiks öelda ühtlaselt voogavalt, ma olin ikka päris hämmingus, kuidas see kolmveerand tundi ikka nii ruttu läbi sai :). Mingil hetkel sattusin vist veidi rohkem pingesse ja hakkasin tavapärasest veidi rohkem neelatama, mispeale tundis massöör ülirahulikul ja tasasel häälel kohe muret, et ega mul ometi halb ei hakanud ja kas kõik on ikka hästi. Olin selleks hetkeks juba parajalt "tüma" ning suutsin vastata ainult kas "ei" või "jah", samal ajal ise mõtteis imestades kuidas sellise massaaži peale on võimalik üldse halb hakata?! Aga eks inimesed ole erinevad... See oli tõega minu elu üks parimaid massaaže, mida üldse kogenud olen. Siinkohal minu siirad tänud massöör Igor'ile!
Peale massaaži pakuti veel tassike teed, mille ma spaas rahvast vaadates rahulikult ära mekkisin. Nüüdseks oli spaa omandanud hoopis teise miljöö. Kell oli piisavalt palju, väiksemad lapsed ilmselt magma viidud, suurem mass rahvast tõenäoliselt õhtustamas. Kuigi veemõnusid nautivat rahvast ikka jagus, tundus õhkkond kuidagi rahulik. Väljas oli päevane valgus andnud ruumi ööpimedusele ja sellega ka spaale musta teki peale tõmmanud, hämar sisevalgus mängis interjööri välja nüüd hoopis teisiti kui päevavalgus. Basseini kohal suurel ekraanil näidati rohelist troopilist loodust, lähivõtted taimedest, jäi mulje justkui oleks ise pisike putukas selle roheluse vahel, see mõjus võimsalt, müstiliselt. Ning selle lähedusse jääv ülisuur akvaarium toetas koosmängus ekraaniga tunnet, et oled osake loodusest, oled selle sees... troopilise, märja looduse sees... Kuigi vesi ja ümbritsev oli nii kutsuv ning aega ka veel olnuks, ei tahtnud ma peale tassikest sooja teed muud, kui vaid voodisse pehme teki sisse pugeda. Hea, et ma sinna ikka jõudsin, olin jäänud magama hetkel, mil pea patja puutus :).
Tunnike hiljem ärkasin nõudliku moblahelina peale. No kuidagi ei tahtnud meeled reaalsusesse naasta, kuid peagi külla saabuvad "geokolleegid", kes täiesti juhuslikult samuti saarele sattunud olid, sundisid mind end korda seadma. Oi see oli valus – pea lõhkus otsas kui meeletu! Ei jäänudki üle muud kui üks valge kettake hinge alla panna ning veel tunnike peale toibumist läksime üheskoos vanalinna õhtustama. Tagasi oma kambrikesse jõudsime kella ühe paiku öösel.
Lisaks eelnevatele vähem või rohkem meeldivatele elamustele, algas ka uus päev väga nauditavalt. Nimelt, peale varahommikusi kümblusi-saunu, hommikusöögiga hotelli restoranis. Jällegi hetked, mis mind pahviks lõid – keldrikorrusel tahutud ehedate paekiviseintega, puittaladega laes, väikesed sopilised avatud kambrikesed. No mina ei tea, mis pöörane armastus see mul selle paekivi ja puidu vastu on, aga ma tõesti tunnen ennast sellistes ruumides ülimõnusalt, õdusalt, mugavalt. Ja sellises ruumis veel kostitada ennast hea ja paremaga, täieline nauding! Siin-seal (aknaorvades, müürijuppidel jmt) oli paesele pinnale laiali pillutatud punaste rooside kuivatatud kroonlehti, laual vaasides aga elujõulised sügavpunased roosid. See kooslus oli minu meelest midagi erilist, midagi just minu hingele – see armastatud, nurgeline paekivi, hall... koos ühe õrneima õiega, roosiga, punasega... need kivised nukid üheskoos paljude pehmete, ümarate kroonlehtedega... See oli veel üheks rosinaks meie "puhkusesaia" sees :).
Ja nii jõudiski meie pisike puhkus peagi lõpule. Kogemused, mille võrra rikkamana sealt tagasi tulime: ükskõik kui raske meie igapäeva elu ka ei oleks, tasub nii palju säästa, et lubada endale mõnikord üks väikene puhkus, kasvõi 1-2 päeva, kodust eemal ning lubada endale seda väikest luksust lasta end hellitada (olgu selleks siis spa, söök, massaaž või hoopis miskit muud), leida see võimalus ja aeg ainult iseendale. Kuigi esmapilgul võivad väljaminekud suured näida, tuleb see kõik sulle mitmekordselt tagasi. Elu tundub peale seda kordi värvilisem ning hulga rohkem on jõudu minna edasi... rõõmsamana, värskemana :).
Pisipuhkus Saaremaa Grand Rose Spa's on vaieldamatult siiani minu elu parim ja elamusterohkeim puhkus. See on koht minule... romantikutele... tahan sinna kindlasti tagasi! :)
Suured-suured tänud Sulle, Jõuluvana, selle imelise puhkuse eest!
Laupäev, 19. märts 2011

Fotojaht: Nahast



Mina alustan nahast...

Neljapäev, 24. veebruar 2011

Kudumuslik koogel-moogel

Pea kuu aega tagasi leidsin oma postkastist kirja, milles anti teada põnglase lasteaias korraldatavast Eesti Vabariigi sünnipäeva peost, mille teemaks oli seekord "Tantsupidu" ning seoses sellega sisaldas kiri ka mõningaid soovitusi vastavalt riietumiseks: "... Tantsupeo riietus võiks olla võimalusel rahvuslik või rahvuslikke elemente sisaldav (rahvariide vöö viigipükstel või teksadel, sõlg pluusil või kleidil, linasest kangast riided, rahvuslike mustritega kampsunid, vestid, sokid, sukad, põlvikud, lipuvärvides riietus jne)...".
Ja nagu ikka, minu oma koduses varasalves ei leidunud mitte midagi pasliku. Nii ei jäänudki muud üle kui asuda tegutsema. Aga mida teha?! Millest alustada?! Väga meeldis mõte teha poisile linasest kangast riided, kuid nii kiiresti ja ilma vastavate lõigeteta minust õmblejat ei ole ja pealegi ei tulnud silma ette ka midagi konkreetset, mille kohta oleks käinud "kõll", et vot just seda ma tahangi! (Oleks ma täna vaadatud filmi "Malev" vaid varem näinud! Uru kandis just sellist ürpi nagu mulle osaliselt vaimusilma ette kangastus ent konkreetset kuju ei võtnud...) Nii jõudiski mõttelõng kudumise, kui kõige käepärasema ja teostatavama juurde. Hetkega rändasid mõtted Muhu mustrite juurde, mida mul paraku ka kodus ei leidu, ent armas googel ikka avitab. Peale mõningast surfamist õnnestus Isetegija.ee-st leida paar Muhu mustrit, mida silmitsedes sai selgeks, et täies mahus mustrilist vesti ma oma napi vaba ajaga valmis teha ei jõua. Kuid eks ütle meile kõigile tuntud sõnadki, et "kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool, aga tee ise!". Ja sedaviisi see koogel-moogel mõte siis välja areneski, teha lipuvärvides Muhu mustri elementidega vest. Oli vaja vaid muretseda vastavad töövahendid – varraste "kollektsioon" on aja jooksul päris ammendavaks kasvanud, lõngale tuli aga jahti pidada. Õnneks sain need esimesest ja ainsast poest, mida külastasin. Peale poisilt mõõtude võtmist lõin julgelt vardad lõngasse, justkui noa vorsti sisse, pikemalt kaalumata lõigatava viilu paksuse üle. Kuigi poolikut tööd ikka aegajalt poisi peal mõõtsin, sai teine üsna napp, järgmise aasta pidu enam tõenäoliselt välja ei vea. Kuna vesti lõpetasin peo eelneval õhtul, siis polnud aega enam ümber tegema ka hakata... Oluline on, et tänavune pidu sai peetud! :)
Palju õnne, armas Eesti!

Isetegijast leitud muster oli üsna viletsakese kvaliteediga, seepärast mudisin ta paremini "söödavaks", mine tea, millal jälle vaja võib minna.
Reede, 18. veebruar 2011

10 - vähe või palju?

Eks see ole suhteline nagu kõik siin maamunal. Aga kui arvestada, et Eesti geopeitus sai alguse niipea kui see avalikult võimalikuks osutus ning aegade edenedes selle "hulluse"pisiku kätte üha rohkem isikud nakatus ja et selle esimese 10-ne sisse mahub palju tähtsaid otsuseid ning vabatahtlike ennastsalgavat arendustööd selle mängu paremaks, inimsõbralikumaks ja kaasaegsemaks muutmisel, tähendab see 10 päris palju ja on Eesti geopeituse ajaloos väga olulise tähtsusega. Nii võib öelda, et tänaseks päevaks on välja kujunenud meil oma geopeituse kultuur, mis küll veel lapsekingades, ent kindlalt omal rajal.
Pühapäeval, 13. veebruaril, leidis aset Soomaa Rahvuspargi külastuskeskuses Tõramaal pidulik vabaõhuüritus - "Eesti gepeitus 10". Kuigi plaan oli paika pandud varemalt, nagu ikka sündmusaarete puhul, ei heidutanud kimbutama tulnud käre pakane 80-t kohale saabunud pidulist. Kokku tuldi igast Eestimaa nurgast, üheskoos kuulati ära pääliku kõne, elati kaasa tublimatele, kes nimetamisväärse panuse omalt poolt antud mängule on andnud, tutvuti geonäitusega ning veeretati muidu muljeid ja juttu.
-17 C pakane aga ei lasknud mul kaua õues olla, maksimaalselt 30 minutit (nii kaua kestis kõne) ja siis kähku autosse varbaid soojendama. Ürituse ametlik osa algas kell 13, aga kui logiraamatu ajutised omanikud, pidime kohal olema tunnike varem, sest logiraamat oli avatud kella 12-16-ni ning meie püha kohus oli see õigeks ajaks kohale toimetada. Nagu arvata võib, talvel paksu lumega Soomaal eriti piknike ei peeta – seega oli meil lume kühveldamisega seal parasjagu tegemist et nahk soe hoida ent ka see ei päästnud lõputult. Lume teisaldamisega ühele poole saanud, jäi üle lõkke ääres üles-alla hüpata, kuid külm, mis varvastesse juba pugenud, sealt enam ära tulla ei tahtnud. Nii pagesingi paarkümmend minutit enne ametlikku osa autosse sooja. Tea, kas ma ei saanud oma jalgu selle ajaga piisavalt soojaks või oli asi mitteliikumises, aga tagumine pool pääliku kõnest oli juba paras piin, kuid ära minna ka ei saanud, tarvis oi üle anda Aasta Aarde rändkarikas. Ja nagu sellest veel vähe oleks, nii kui olin karika uue peremehe kätesse ulatanud, vajusin ühe jalaga kuni istmikuni lumme. Õnneks lumme, mitte vette, kuid tähendas see, et jalga välja tõmmates korjasin oma vaid pahkluuni ulatuva madala saapa tihkelt lund täis. Vaatamata selle tühjaks rookimisele oli siis kiire suund autosse, kust ma paraku enam välja ei saanudki (mis teha, kehva vereringe asi). Nii jäigi muljete vahetamine sel korral küll kasinaks, ent ometi sai sel toredal üritusel pakaselises päikesesäras osaletud.
Põnglasel oli seal madistamist oma jagu, ruumi ju palju ning liikumine piiranguteta. Enim köitis ta tähelepanu siiski pepukaga kraavipervelt alla laskmine. Külma üle laps ei kurtnud, kuid emmega koos oli ikka vaja autosse peitu tulla, et sealt siis paari hetke pärast jälle välja kippuda. Üks igati tore talvepäev oli, koju sõites näitas autokraad kohati -21 C.