Neljapäev, 30. juuni 2011

Iiriste tulemine

See juhtus ühel südatalvisel päeval, kui kogu maad kattis veel ühtlane paks kiiskavvalge lumevatt, ent päike taevakaarel end iga päevaga juba ühe kõrgemale ja kõrgemale upitas. Õues polnud siis teha tarka miskit ning ka õhtud olid veel pimedad ja pikad, nii saigi päris palju vaba aega internetiavarustes surfamisele kulutatud. Ja teadagi, kus lõppeb enamus surfamisi, kui hinges on tohutu kevadeigatsus ning vaigistamist vajavad sooja kevadmärja mulla järgi sügelevad näpud...
Hinges oli kummaline ärevusevärin, kui ühel laupäevasel pealelõunal kokkulepitud kellaajaks Tallinnas Viru tänaval asuva kaubanduskeskuse juurde lippasin. "No alguses teeme miskit muud ja siis õhtu edenedes vaatame, kuhu kohvi jooma ja kooki sööma lähme..." kõlasid sõbrantsi salakavala noodiga sõnad kõrvus. Teada oli, et sõbrantsi sünnipäevale tuli sel korral rahvast mitmest erinevast valdkonnast, võrreldes eelmiste aastate nö "oma tsunftiga" kokkusaamistega. "Väga omapärane ja kaval viis oma ühe eluaasta täitumise tähistamiseks..." ja veel mustmiljon mõtet lendles enne kohalejõudmist peas ringi. Teadmatus lisas põnevust... Saabunud külalisi kostitati shampuse ja näksidega ning selles üldises saabumise siginas-saginas leidsin end ühtäkki klaasvitraaži töötoast. Ja nii oligi. Kõikidele jagati kätte töövahendid ning igaüks sai võimaluse meisterdada endale midagi meelepärast. Nagu ikka, ootamatutes olukordades, läheb mul kohanemiseks ikka veidike aega. Üsna raske on nii, et sulle antakse töövahendid ja öeldakse, et tee nüüd midagi. Õnneks olin linnatuurile tulles ühendanud mitu käiku, põigates läbi ka raamatupoest, kus realiseerisin oma eelmise aasta sünnipäevaks saadud kinkekaardid, tänu millele sain õnnelikuks Elle Ahse raamatu "Iiris" omanikuks :). Unistavad mõtted ekslesid ikka ja jälle nende kaunite lillede juurde... Nii ei tulnudki ideed enam kaugelt mägede tagant otsida. Kuigi vitraažikunstnikud soovitasid esimeseks korraks keerulisi asju (kaarega lõiked jmt) mitte teha, ei tahtnud oma otsusest kuidagi taganeda. Nagu arvata oligi, ei saanud ma nende lõigetega ise hakkama, eks see vajab ikka pikemat harjutamist. Õnneks olid kunstnikud tol õhtul aga meie päralt ja aidati kõiki, kes seda vajasid (eks me kõik vajasime :)). Ega see töö nüüd mingi meistriteos ei ole, ent ta jääb mulle alatiseks meenutama seda aega, seda päeva, mil unistus kaunitest iiristest minust võitu sai. Ja kunagi varem pole ma oma elus klaasvitraažiga kokku ka puutunud... Väga huvitav elamus minu jaoks! Ka veel järgnevatel nädalatel olin sellest nii haaratud ja mõtlesin, et kui kunagi peaksin pensionile jääma, siis hakkan sellega kindlasti tõsisemalt tegelema, enne selle jaoks lihtsalt aega ei leidu...
Õhtul sirvisin ja lugesin voodis oma uut raamatut ning hommikul ärgates avasin arvutis kindla mõttega Cayeux lehe. Olin neid õisi seal vahelduva eduga imetlemas käinud juba mitu aastat ja omad favoriidid olid teada. Aga nüüd, kui oli tarvis otsustada, polnudki see sugugi nii lihtne. Tahtnuks ju palju-palju rohkem, kuid tarvis oli siiski säilitada kaine mõistus. Võinuks ju alustuseks proovida meil siin Eestis pakutavatega, kuid uudishimu oli ju suur ning tarvis järgi proovida, mismoodi see kaugelt väljamaalt tellimine siis välja näeb ja kulgeb. Kokkuvõttes väga soe ja vinks-vonks teenindus. Kuna tegemist oli ikkagi veebruarikuu lõpupäevadega, anti mulle teada, et ega nad enne suve tellitud kaupa ei saada ja kas ma olen sellega nõus. Olin eelnevalt end ikka kõigega kurssi viinud ja vastasin, et olen sellest teadlik, kuid suur igatsus kevadest pani lihtsalt varakult tegutsema :).
Üleeile helises telefon. Postimees (naabrimees) andis teada, et mulle olla puha kaugelt väljamaalt pakk saabunud. Olin üllatunud, kuna ootasin seda alles nädala-paari pärast. Nii jäingi oma peenra ettevalmistusega tiba hunnikusse, õnneks oli maa küll kaevatud, kuid muud tsiki-brikid veel tegemata. Avasime koos mehega õhin hinges oma kaugelt saabunud pakki. Poiss piilus enne karbi kaane vahelt sisse ja kommenteeris: "Siin sees on sodi.". Nii me nüüd tasa ja targu seal "sodi" sees siis kaevusime ja otsisime oma pisikesi. Ja polnud nad nii pisikesed ühti, isegi üle mehe näo valgus suur rahulolu, kui neid kõiki nägi – tugevad ja terved!

Panin nad esmalt kohanemiseks jalgupidi pesukaussi vette ning ööseks jätsin tuppa. Päeval palava päikesega neid istutada ka ei tahtnud, jätsin selle pealelõunaks. Selleks ajaks said nad olla veel tund ja tiba peale kaaliumpermanganaadi ja küüslaugu lahu sees, eelnevalt eemaldasin hallitama kippunud kohad. Kuigi mees väitis, et see polnud hallitus, meelerahuks puhastasin nad siiski ära. Kuigi segasin lehtpuutuhka mulla sisse, saputasin ka igaühele tuhka risoomi ja juurikate ümber. Kas see nüüd päris õige tegu oli, aga tundub, et halba see vaevalt teeb. Igatahes uues kasvukohas kohanemiseks andsin neile küll endast parima ning loodan, et nad uue kodu ka kenasti omaks võtavad. See aasta tundub nii pikk aeg oodata, justkui esimese lapse ootus – kas kõik ikka läheb kenasti ja kas ma ikka saan hakkama :). Ja kui saan, siis tulevikus on mul võimalus neid endale ju veel hankida... seniks aga võtame päev (aasta) korraga...
Seekordseks väljavalituteks osutusid:
- Cascade Springs
- Celebration Song
- Ma Pomme
- Princesse C. de Monaco
- Rippling River
- Elegance (anti kauba peale)

2 kommentaari:

  1. Vitraažitegemine on lahe ja Sinu esikteos on ilus. Ja muidugi palju õnne iiriste saamise puhul!

    VastaKustuta