neljapäev, 9. juuli 2009

Sa pühha Moooses!

Eile kui põnglane vanavanemate juures asjatas, oli tal selle aastase uudse nähtuse – värskelt pakitud heinarulli – otsa kindlasti tarvis ronida ja kuna endal jõud üle ei käinud, pidi vanaisa aitama. Parasjagu põnglast rulli otsa upitades tundusid vanaisale silmanurgast ta kohe-kohe õitsema hakkavad kartulid kuidagi olematult madalad. Nii seadiski ta oma kiired sammud kartulamaa poole ja vastu vaatas talle siis selline pilt nagu esimeselt fotolt nähtub. Peenar pole küll suur, kuid ikkagi hoolega oma eakate kätega kasvatatud, nii sügisese maiustamise jagu. Lähimal uurimisel jõudsime siis tulemuseni, et ju see emis oli, kes oma pesamunadele toiduhankimise nippe õpetas ja igavesed pirtsud ka veel, kõik vanad kartulid olid alles!

Tundsin ämmale-äiale nende suure kaotuse puhul südamest kaasa, olin suures hämmingus ning asjatasin veel oma aias tarvilikke toiminguid teha. Õhtul kui mees töölt koju tuli, oli mille üle arutleda. „Kartul kartuliks aga su pojengid?!” juhtis mees mõtted hoopis uude suunda. Selle peale ma polnud mitte tulnudki! Kõigest oma viiskümmend meetrit on pojengide ja tolle õnnetu kartulamaa vahe ning pojengidel on ju tõepoolest sellised head mahlased juurikud all. Ja ma just eile jõudsin maha istutada oma aia värskeima uustulnuka – pojengi „Yellow Crown”, kellest ma juba mõnda aega läbi helendava arvutiekraani unistanud olin ning peagi saabuva vähe ümmargusema tähtpäeva selleks igati hea põhjuse leidsin olevat, et ta koos muu vajalikuga Hansaplantist ühes võtta. Ega see nüüd masu ajal just mõistlik samm ei olnud, kuid meile kõigile on aegajalt väikene preemia ju lubatud ;). Ja tema saaminegi oli omamoodi kummaline või vähemasti meeldejäävate emotsioonidega seotud – olime vajalikud asjad kõik korvi pannud, kui võtsin südame rindu ja mõtlesin, et lähen vaatan sinna pojengide sekka, kas on teda üldse lootust saada. Kõik letid olid täis punaseid-roosasid-valgeid pojenge, ühte sorti palju ühikuid, ning leti küljes siis vastavad sildid, millega tegu. Ja ma ei uskunud seda, mida mu silmad nägid, hakkasin siis potte ükshaaval läbi vaatama, et ehk on ikka teiste vahele sattunud ning vastav silt lettidel lihtsalt puudub ja teisel letil ei saanudki veel õieti otsima hakatagi, kui kollaste siltidega potid silma jäid. Vaid ainult kolm tükki, kaks neist ikka päris õnnetukesed. Kui ei oleks toda kolmandat olnud, siis ilmselt oleks tol päeval minust see investeering tegemata jäänud. Tükil ajal ei ole millegi üle nii siiralt rõõmustanud! Ja nüüd ma istun siin linnas, üritan asjalikult tööd teha, ise samal ajal kui praepannil – minu pojengid ja va vastikud põrssad! Ülejäänud pojengid küll numbrilises mõttes nii väärtuslikud ei ole, kuid nad kõik on minu jaoks oma looga lilled ja see on juba hoopis teistmoodi väärtus.
laupäev, 4. juuli 2009

Fotojaht: Vesi/suplus

Kuigi teemaks on vesi/suplus, annab ainuüksi vesi, ilma supluseta, nii palju erinevaid lähenemisnurki ja oleku variatsioone, et siia võiks lisada pika seeria. Aga ega siis kõiki kaarte saa korraga lauale käia, eks midagi pea ka tuleviku tarbeks jääma :P. Nii valisingi siia teemasse seekord ainult kaks pilti – vesi oma vastandlikkuses: ta võib olla õhkkerge ja tuules edasi kanduda, kuid ta võib oma jäisuses ka tappev olla.



reede, 3. juuli 2009

Veel gladioolidest ehk palun abi!

Gladioolid on ühed mu lemmikutest ja meeldivad ka mu emale väga, seega üritan tuleval aastal nendega ikka uuesti kätt proovida, seda enam, et on lootust ka parematele hoiutingimustele. Küll aga ehmatas Hilise kommentaar mind sootuks ära ja üritan seda teemat nüüd natuke rohkem lahti rääkida.

Hilise kommentaar: " ...Gladioolid on omaette pikk jutt, sibulatest tuleb just suuremad tütarsibulad alles jätta ja 3-4 aastased vanad suured minema visata. ... Viga ka see, et täitsa arusaamatu, miks neid vees leotasid, see kindel sibulate rikkumine? Haiguste tõrjeks ainult 5-10 min tugevas lillavees (sibula- sibulakoore- või küüslaugutõmmises) hoida, lasta kuivada ja siis maha istutada... "

Üldiselt olen jah alles jätnud tolle suurema sibula, millel veel eelmine sibul (sibulakönt või mis see nüüd õigem öelda oleks) all küljes kinni (mitte alati ja mitte kõigil) ning kui on olnud, siis kõik ülejäänud suuremad veel lisaks. Samas on olnud sibulaid, millel ongi ainult too üks suur sibul ning siis on terve pinutäis pisikesi, väiksemaid kui väikese sõrmeotsa suurus. No nendega pole küll muud teinud, kui eemaldanud suure küljest ja lihtsalt ära visanud ning tolle suure säilitanud.

Vette olen ma nad selle pärast pannud, et ämm ja äi teevad nii :). Tegelikult on aga asi selles, et nad on alati mai alguseks juba päris suured kasvud külge kasvatanud, kuid enne öökülmade möödumist (ehk enne mai lõppu) neid maha panna ei ole julenud. Ja nii olengi nad suurde kaussi pannud, millele siis põhja peale nii palju vett, et on juured ja veel natuke kaetud, mitte üleni ei pane vette. Kui küsisin nüüd ämma käest, et miks tema nad vette paneb, vastas ta, et sellepärast, et nad korralikud juured alla kasvataksid ning alles seejärel paneb mulda.

Siinkohal ma palungi nüüd targematelt abi – kas me oleme siis absoluutselt valesti toiminud?! Ja kui see tõesti nii on, siis on mul veel palju õppida. Olen väga tänulik, kui kellelgi on nüüd mahti õigeid näpunäiteid jagada või anda mõni asjakohane link, kust väärt infot leida! :)

Mälestuseks mõned õied: