Pühapäev, 22. veebruar 2009

Daaliad 2008

Vahelduseks natuke silmarõõmu ning pisuke kokkuvõte minu eelmise suve daaliakasvatusest. Oli see ju minu esimene kord, mil neid kasvatasin ja mõistagi igasugused eelnevad kogemused nendega puudusid. Suve lõpuks selgus, ega nad mingit kasvatamisekunsti vajagi - istutusauku pistsin lehmasõnnikut, kiht mulda peale ja kasvasid, mis mühises. Nagu ühes varasemas jutus mainisin, jäin daaliate ostmisega liig viimasele minutile, kuid kuna siht oli selge silme ees, et nad on vaja ära proovida, siis võtsin nö seda, mida tol hetkel veel saada oli. Nüüd neist veidi lähemalt:
1. Ludwig Helfert. Pakkus meeldiva üllatuse. Kuigi alguses kaktusdaaliad (tundusid lille jaoks kuidagi torkiva olemusega) oma valikust välja jätsin, leidsin siiski ühe isendi oma ostukorvist. Tol hetkel oli mu värvieelistuseks oranzh ning oma väljakutsuva värviga ta mind ära lummaski. Kasvas ja õitses ta väga ilusti, õhtuti käisin ikka tema õisi imetlemas – justkui loojuvad päikesekerad keset rohelust. See, mis eelarvamusena tundus torkiv, lisas hoopis oma annuse pehmust, graatsilisust. Antud nimistust minu hetke lemmik nii oma taime suuruse, tugevuse kui õie suuruse ja värvuse poolest. Minule igatepidi paras :).
2. Arabian Night. Nii kui seda poeletil nägin, teadsin et seda ma tahan. Oma sügavpunase, mustjalt sametise värvusega võlus ta mind. Ja pettuda mul temas ei tulnud, kasvas jõudsalt ja õitses rikkalikult. Huvitav on see, et närtsides muutuvad õied violetseks. Õied oleks võinud vaid tiba suuremad olla.
3. Peaches and Cream. Pakilt nähtuna tundus vähe erksama värvi ning huvitava õiega olema. Tegelikkuses oli ta ikka mõnusalt erkkollane (peaaegu võiks öelda neoonkollane). Koos Arabian Nightiga olid nad tänu oma kõrgele kasvule (~ 2m) head varjajad köögivilja võrkaiale, mis koerte-kasside kaitseks pandud. Kuid võrreldes Arabianiga olid Peachesi õied kuidagi nirumad ja kiduramad. Hakkas ta õitsema ka veidi hiljem ning siis algas juba too lõputu vihmaperiood, mis ilmselt oluliselt pärssis tema õitsemist. Ja panin tähele veel sellist nähtust, et tolles peenras olevatest daaliatest oli too ainuke sort, mida teod hullult maiustasid. Lõppkokkuvõtteks oli ta üsna õnnetuke, tigude poolt pitsiliseks söödud ja suure taime kohta natuke nirud õied. Aga need õied, mis olid, olid siiski ilusad ja omanäolised.
4. Color Spectacle. Valmistas vapustava üllatuse. Pildil ei ole tema värv just kõige õigemini välja tulnud, pigem oli ta selline virsikukarva oranzhikas, kergelt roosaka varjundiga (pildil liiga roosa). On lühemat sorti kui kaks eelnimetatut, kuid antud kasvukohas täiesti arvestatava pikkusega. Ja üllatuse valmistas ta oma õie suurusega (pildilt see paraku välja ei tule, kuna võrdluseks pole midagi kõrval) – selle diameeter oli 25-30 cm! Kui täiselujõus õie ükspäev avastasin, võttis ikka ahhetama küll! Võrreldes teistega tundus ta ikka megasuur. Pisuke miinus võrreldes teistega on tema tiba kahvatu värvus, vähemasti antud kooslusega peenras, kus ta tiba varju kippus jääma. Kuid samas ta köitiski tähelepanu oma õie suurusega.
5. Akita. Kõikidest nimetatutest hakkas õitsema kõige hiljem ja seetõttu sai tema õisi ka vähem näha, pildistada. Oli teistest madalam ja kiduram, võiks öelda isegi et jässakam ja mehisem. Nagu taim isegi olid ka tema õied suured, tugevad ja mehised. Minu maitse joaks isegi liiga mehised. Vaatamata küllalt huvitavale tugevate värvide mängule õies, ei saa ma öelda, et ta kuuluks mu eelistuste hulka. Tõenäoliselt ma poest teda enam ei ostaks, kui juurikud mul aga kenasti üle talve vastu peavad, siis mulda pistan ma nad kindlasti.
Daaliaid enne mittekasvatanuna sain omade kogemuste põhjal ja nüüdseks ka veidike netis surfanuna niipalju targemaks, et kõrgemad taimed õitsevad rikkalikumalt ja õied ongi väiksemad ning madalamad on oma olemuselt tugevamad, mehisemad ning kasvatavad vähem õisi. Neid daalia sorte ja liike on ikka nii palju erinevaid, et siin läheb mitmeid-mitmeid aastaid enne, kui omad favoriidid selguvad.

Kassiahastus vol 2

Niih, tagasi elavate kirjas, nii poiss kui mina. Enam ei ole vähimatki kahtlust, et viirus. Kogu kulg oli sarnane eelmisele korrale, kuid oma 2-3 korda hullem. Minul lõi see välja 24 ja loetud tunnid peale seda, kui poiss aiast koju sai. Samane vahe oli ka eelmine kord. Kuid kui eelmisel korral piirdusin mina ühe tõsisema teatud sorti anuma kirgliku kaisutamisega, siis seekord tuli mul seda teha 6 korda. Kõige hullem antud loo juures on, et ega peale teist korda polnudki enam midagi tulemas, vaid maomahlad ja sapp. Aga tahtsin või ei, tõmbas sisikonna nii kontrollimatult krampi, et mul oli hingata saamisega tükk tegemist ja enese jälgimist. Viimase tiiru tegin kella nelja aeg varahommikul, kell 8 ronis põnglane voodist välja ja arvas, et nüüd võiks teise tuppa mängima minna küll. Olin tänulik, et ta seda traditsiooniliselt kell 6 ei teinud :). Suure vaevaga suutsin end vannituppa vedada ja oh seda õudust, kui pilk tabas peeglit – silmaalused olid kottis ja punased ning otsmik ja silmeümbrused tihedaid punaseid verevalumeid täis. „Hullem, kui külajoodik“ oli esimene mõte, mis peast läbi käis ning seejärel tabas mind täielik kassiahastus vol 2 – jõuetu ja kole... Loodan vaid, et teisipäevaks, kui poisiga rahva sekka vastlasõitu tegema kavatsen minna, on mul taas inimese nägu peas.
Huvitav, kui nüüd too viirus, või selle mutanteerunud vorm peaks meid kolmandat korda tabama ja kui arvestada viimase korra intensiivsuse jubedust, siis millega see veel päädida võib?!...
Reede, 20. veebruar 2009

Kassiahastus

Jah, siin ta nüüd siis on. Mina teda ei kutsunud. Ise tuli. Marssis julmalt uksest sisse, vaatas ülbelt näkku ja ütles: „Mina olen sinu Kassiahastus, siin ma nüüd olen ja siia ma jään!”. Nojah, mis mul ikka teha, siin me nüüd siis istume ja vahime teineteisega tõtt – mina pole teda siia tahtn’d ja tema ära minna ka ei taha... Nüüd oleks kuidagi vaja leida lahendus, mis mõlemale osapoolele sobiks...
Ehk kõik algas kaks nädalat tagasi, enam-vähem vist isegi ka reedel, mil mulle aiast helistati ja paluti oksendav laps koju viia. Möödus päev-kaks ning riburidamisi vaevlesime siin kõik selle käes. Selge – viirus. Mõnel möödus kiiremini, mõni vaevles kauem. Igal juhul poiss oli juba kolm päeva terve kui ponks, kui ta uuesti aeda viisin. Reede hommikul käitus poiss kuidagi kummaliselt – puges mulle voodisse kaissu ning ei tahtnud sugugi tõusta. Muidu on ikka krõps voodist väljas ja teise tuppa mängima. Ise olin ka unine, eelmisel õhtul sai hilisõhtuni tööd tehtud, ning ei suutnud end kuidagi sooja teki alt välja ajada. Nii mõtlesingi, et ilm on ka väljas vastikul tatine, mida ma ikka ennast ja poissi „piinan”, teeme parem sellise mõnusa koduse äraolemise. Kõik sujus kenasti igapäevaselt aktiivselt kuniks lõuna paiku korraga plaks – poisil palavik 40. Viskas selle üles vähem kui poole tunniga. Kõrge palavik oli meil kaks päeva, siis taandus. Kuna tegemist oli jällegi reedese pärastlõunaga, siis perearsti enam koju kutsuda ei saanud. Helistasin ning sain vastuseks, et kui esmaspäeval ka ikka palavik on, et siis ta visiidile kutsuda. No esmaspäeval polnud palavikust enam jälgegi. Hoidsin palavikuta, tervet, aktiivset, isuga last kolm päeva kodus enne kui aeda viisin. Täna sain lasteaiast jälle kõne – palun viige oksendav laps koju. Kuna nad kõik mängisid täna teises ühmas ja selline paras kaos valitses, siis polnud võimalust uurida, et kas keegi veel? Eelmine kord oli teada, et oli korraga kaks oksendavat last... Praegu tahab pidevalt juua, kuid nii kui lõpetab, nii kohe tuleb välja ka. Helistasin siis 1220, et mida teha?! No kästi nüüd tunnike vahet pidada, isegi suud ei tohi loputada, ja siis ühe lonksu haaval pikkade vahedega kummeli teed anda. Nii ma siis nüüd ootan tunni möödumist ja rahustan juua küsivat last, et varst-varsti, varsti saad... kui ta teaks, et seda on vaid üks lonks... Ehh, nii kahju on väikesest lapsest... Aga kui üks lonks sees seisab, võib järgmine kord juba kaks anda jne. Palavikku meil küll pole, kuid vaevalt 36 pole just ka kõige parem. Jäänud on veel loetud minutid ning hinge kinni pidades loodan parimat :).
Mõtlen siin omaette, et midagi on ses asjas mäda. Aga mis? Kas vedeleb lasteaias ehk mingeid kemikaale, mille Mauri-sugune aktiivne laps üles leiab ning teadmisjanus sõrmeotsaga vaikselt suhu nihverdab. Või äkki sunnitakse teda vägisi sööma (söömine on meil probleem ka kodus) ning hoopis see vastava reaktsiooni esile kutsub. Samas peaks see tekkima siis kohe söömise ajal, mitte enam nii pikalt peale seda... Ei tea... aga millegi pärast närib kahtluseuss mu hinge... et midagi on ses loos valesti, midagi, mida ma ei tea... Aga eks seda näitab siis juba edaspidine elu... kui see jätkub, peab hakkama asja tõsiselt uurima...
Neljapäev, 5. veebruar 2009

Kui argipäev kisub halliks...

... tuleb leida meelepäraseid tegevusi, olgu siis kas lihtsalt enese teostuseks või hoopis millegi tõestuseks. Nii on juba ammu saanud paika plaan A, mille toimumisaeg visa kiirusega üha lähemale tuleb. Peab end ikka käsile võtma, hantlid kapi alt välja otsima, tolmu pealt puhkuma ning veidike omi konte-liigeiseid liigutama, muidu pole sinna vist asja. Kui veed lahti lähevad, siis ehk jaksab aerugi liigutada :).
Teine, väga oluline, on plaan B, mis leiab aset kord aastas alati samal ajal ning see on nii tähtis üritus, et selle järgi sätitakse varakult paika oma puhkused. Tulgu siis või veeuputus või sadagu taevast pussnuge. Kahel aastal osalenuna tean, et need päevad ja ööd on täis põnevust, avastamisrõõmu, enese proovile panekut ja ka tagasilööke ning pettumusi, kuid kõik see kokku on nii võimas, et kahetseda ei ole mitte midagi, olenemata sellest, millise piirini minna tahetakse.
Ja eks siis ülejäänud sündmused klapitab juba jooksvalt vaba ajaga, kuid need kaks on käesoleva aasta A ja O :).