Esmaspäev, 31. detsember 2012

Pilk aeda kevadest sügiseni 2012

Meil oli perega plaanitud aastavahetus sõprade ja nende peredega, kuid pisipiigal lõi eile ootamatult palaviku üle 39. Nii jäimegi meie piigaga kahekesi koju ja meespere läks külla, kuna poiss ootas seda põnevusega juba mitmeid päevi. Kasutasin seda vaba aega siis pisukese kokkuvõtte tegemiseks:

Mai
  • Maja esiselt platsilt, sissesõiduteest maja pool, juuriti välja ja veeti ära suured vanad kännud, likvideeriti ehitamisest jäänud suured betoonimurruhunnikud. Edasiseks jäi pinnase täitmine, mullaga tasandamine ja muruga viimistelmine.
  • Võitlesin eelmisel suvel istutatud iiriste heaolu eest. Risoomid olid jäänud kevadiste lumesulavete märga meelevalda, mistõttu kippusid mädanema.
  • Kullerkupud on lilled, millega seoses on palju erinevaid lapsepõlvemälestusi. Ikka meeldis mulle korjata neid niipalju kui pihku mahtus. Aastaid olen mehe jutu järgi teadnud, et ka siinkandis on koht, kus neid lahedasti kasvab, kuid varasematel aastatel pole meil nendega kas õnne olnud või pole lihtsalt aega olnud, kuid sellele välule sattusin sel kevadel esmakordselt. Ja nagu lapsepõlveski, korjasin neid nüüdki suure peotäie, mehega kokku kaks, nad on lihtsalt niivõrd võrratud!

Juuni
  • Maja esiselt platsilt, sissesõiduteest teiselt poolt, sai ära veetud vana autoromu. Seda platsi olen ikka aegamisi koristanud ning läheb veel aega, enne kui see korda saab, ülejäänud olulisemad asjad enne.
  • Saabus kaks koormat mulda. Optimistlik lootus oli, et kui saame need veetud, tellime veel paar juurde.
  • Õitsesid eelmisel aastal seemnest kasvatatud idamagunad. Lilled, mida olen ammu oma aias näha tahtnud. Vaatamata kiuslikule vihmale, mis neid närtsutas, õitsesid rikkalikult ja pakkusid silmailu päris pikaks ajaks. Loodan neid näha ka järgnevatel aastatel :).
Juuli
  • Lilleaed oli saanud endale kirju, erinevate värvide ja toonide õites rüü, mida varakevadest saati nii väga igatsenud olin.
  • Suurima rõõmu pakkus iiristest ainukesena ja ainukese õiega õitsenud 'Rippling River'.
  • Hästi kosus ja võttis uue elupaiga omaks poisi kasvatajalt saadud helmikpööris. Vaadates lehe kuju ja värvust ning õite värvust julgen guugli vahendusel arvata, et tegu võiks olla 'Jade Gloss'iga. Tema on minu aias siis helmikpööristest see kõige esimene.
  • Oma esimesi õisi näitas eelmisel suvel istutatud roniroos 'Flammentanz'. Esimese aasta kohta oli tulemus vägagi rahuldav, ehk järgmine aasta on õisi juba ka kõrgemal. Aga eks ma pean seda roniroosi eduka kasvatamise kunsti veel õppima.
  • 2010 a. Aalujate kokkutulekult saadud punane astilbe (nime ei tea) tahtis see aasta kangesti silma paista ning et see tal hästi õnnestuks, tekitas punaste vahele kaks roosat õit. Ja ma ei saanudki aru, kas need tulid nüüd selle sama taime küljest või on sinna vahele siis jupike roosat sattunud...
  • Eelmisel kevadel oma uuele kohale istutatud elulõng (nime ei tea, võib oletada, et 'Silmakivi') valmistas heameelt rikkaliku õitsemisega. Oleks õitsenud veel rohkemgi, kuid pidev vihm ei ole talle mitte meelepärane, mida lõppeva aasta suvi talle paraku ohtralt pakkus. (Panin pildile ka lapse, et oleks näha õite suurus. Poiss on lastetoolil püsti; antud õite ülemine piir on u kahe meetri kõrgusel.)

August
  • 2008 a. kevadel rajatud, aias kahte ala eraldav floksipeenar on hakanud vaikselt omatahtsi tegutsema. Mulle meeldivad sellised lopsakad õietutid pikas rivis, kuid algselt oli ta mõeldud ikka mitmevärvilisena. Sain tookord ämma käest ühe suure floksimätta, mille siis 7-8 tükiks lammutasin ja järgnevatel aastatel nendele siis teist värvi, tumedamat lillat ja erksamat roosat, vahele panin. Nagu näha, võib teist värvi vaid aimata, kui tead, et ta seal peab olema. Nüüd olengi dilemma ees, kas lammutada olemasolev peenar laiali, aeg on edasi läinud ja otsene vajadus selle järele nagu puudub või siiski üritada seda korrale kutsuda. Nii või teisiti pean sealt likvideerima suurema koguse seda vana taluaia lillakasroosat. Kui keegi arvab, et see floks võiks kuskil temagi aias silmailu pakkuda, võiks julgelt märku anda, muidu rändab lihtsalt komposti.
  • Jõudsime kurvale äratundmisele, et kuidas me ka ei üritaks, seda kevadel saadud kahte koormat mulda meil suve lõpuks laiali kärutada ei õnnestu. Ja seda kõike tänu meie kandis taevast alla tulnud pidevale vihmale, mis mulla plinki kokku mätsis ja raskeks tegi. Võimatu vedada, võimatu riisuda. Seega majaesise lõplik hooldamine lükkus jälle järgmisesse suvesse. Plaanid küll, aga mis neist plaanidest kasu on, kui ilm need omatahtsi ümber kirjutab...

September
  • Sel suvel avastasin enda jaoks suvelilled, nad on ikka asendamatud tegelased saamaks aeda kiiresti ja palju värve ning erinevaid vorme. Paraku pean peale mitmeid aastaid katsetamisi leppima, et kõiki soovitud taimi endal ettekasvatada ei õnnestu, lihtsalt ei ole ettekasvatamiseks rahuldavaid tingimusi. Paraku aga pole ka kaubanduses taimedena kohanud kõike, mida tahaks. Eks siis peab kuidagi kombineerima... Aga selle suve erilisemateks suvelillede seas said lõvilõuad oma värvide erksuses ja longus rebasheinad oma kelmikate pikkade sabadega. Sügise poole meeldis poisile ikka iga päev neid sabasid silitamas käia ja mõnikord isegi ümber kaela sättida :). Millegi pärast läksid osad sabad kole haruliseks, võimalik, et neid peab ka kuidagi 'aitama', vat ei tea.
  • Vaatamata sellele, et poiss ja Bella kevadel konnatatart omatahtsi kujundasid, kasvas temast sügiseks juba päris korralik põõsake. Eks järgmine aasta jälle veidike suurem.

Oktoober
  • Ikka igal aastal tasapisi soetan juurde püsikuid. Selle aasta huvitavaimaks uustulnukaks on aedhortensia 'Wim's Red'. Suve teises pooles pakub vaatamiseks pidevat värvidemängu – õite avanedes on nad alguses õrn kollakas-rohelised, mida vanemaks, seda valgemaks. Põõsas on valge roheka kirju, kuniks ühel päeval lisandub valge palgetele ka särav roosa ning põõsas on tõeline aiamagnet. Saades vastu sügist aga eakamas, muutuvad õied tumeroosamaks, kuid paraku ka tuhmimaks. Sära põõsalt siiski ei kao, kuna nüüd vahetab rüüd ka lehestik, kus roheline on sujuvalt asendunud sooja kollasega. Esimene aasta meil oli küll väga põnev! No näeme, kuidas ta nüüd talve üle elab ja järgmine aasta juba iseseisvalt hakkama saab.
  • Suure üllatuse pakkusid mulle minu kevadel tuppa külvatud aed-kukekannused 'Centurion Sky Blue'. Küll nad kidusid aias suve esimeses pooles, kuidagi ei võtnud vedu ega hakanud edenema. Hoolsalt ikka rohisin ja kastsin neid, kui vaja, kuniks siis suve teises pooles oli neile miskit meelepärast ja võtsid jõu sisse. Ja üllatus-üllatus, oktoobri keskel avanesid esimesed õied. Seda ma küll ei oodanud. Kuid rõõm oli suur, sain ikka ära näha, et on küll see värv, mida ootasin :). Peale pildistamist lõikasin õievarred kohe maha. Ikka kummaline on see inimmeel, kunagi see lill mulle üldse ei meeldinud ja ma olin üsna veendunud, et minu aias sellist lille olema ei saa. Aga näed, aja jooksul hakkad nägema ruumi ja taimi enda ümber hoopis teise pilguga. Tänaseks on mu soovide nimekirja lisandunud juba üsna mitmeid tegelasi, kes varemalt ei äratanud mingit huvi. Never say never...
Reede, 28. detsember 2012

Võidujooks Ooravatega

Jah, justnimelt Ooravatega, igavesed üleannetud tegelased sellised.
Kui mina asusin oma vanale väikesele toolile uuenduskuuri läbi viima, siis tekkisid mul veel mõningad mõtted, mida tahtnuks realiseerida. Nii saigi enne tooli kallale asumist netist tellitud üks kobedam portsuke erinevaid salvrätikuid, juhuks kui tekib tahtmine ja võimalus miskit teha, oleks omast käest võtta. Aga kus sa sellega. Kui ma olin tooliga enam-vähem rahuldavalt valmis saanud ja aeg oli tiksunud niipalju edasi, et päkapikk pidi usinasti nokitsema asuma, selgus uut tööd kätte võttes, et Ooravad va üleannetud, olid jalga lasknud. Kuidas mina neid ka ei keelitanud-meelitanud, koju tagasi tulla nad ei kavatsenud. Aga antud esemele olid Ooravad ette nähtud ja ilma nendeta teha ei tahtnud kuidagi, poleks olnud see, mis vaja. Tuhlasin ja pöörasin elamise mitu korda pea peale, otsisin läbi ka kõige võimatumana tundunud kohad, kuid mida polnud, olid Ooravad. Ja see on müstika tänaseni, kuhu kurjam nad siis kadusid?! Kuhugi Tallinna linna teise otsa pärakoplisse polnud mul enam ka võimalust minna, pealegi polnud kindlat fakti, et neid seal üldse on, nii ei jäänudki üle muud, kui tellisin netist uued. Tellimuse täitmine võttis ka aega aga terve nädala. Ja siis läks päkatsil kiireks...
Kuigi võtsin värvi kuivatamisel appi ka fööni, kippus nätskevõitu värv ikkagi lihvimisel liigselt liivapaberi külge pakkima. Liivapaberit oli mul muidugi ka piiratud kogus, priiskamiseks ei midagi ja seega oli nikerdamist omajagu. Aga ähkis ja puhkis see päkapikk mis võimalik ning eelmisel õhtul enne kingipakki keeramist sai peale veel viimase kihi lakki.
See decoupage tehnikas kaunistatud soolavakk sai kingitud siilifännide peresse ning kuna sobivas stiilis siile rohkem ei ole ning muud siilid poleks sinna sobinud, pealegi tundus, et üleni siiline poleks ka päris see olnud, siis ülejäänud tegelastel on siin kingisaajatele ka oma tähtis roll ja kindel koht :).

Kolmapäev, 26. detsember 2012

See surnuksarmastamine...

... ei ole üldse naljaasi. Äsja aastaseks saanud, ca 60 kg kaaluva, bernhardiinikutsika ülevoolav ja tormiline armastus päädis minu emale täna 2,5 tunnise visiidiga traumapunktis, kodarluu murru tuvastamise ja kipsiga käe ümber. Kuueks nädalaks käsi kaelas. Armastus on tore asi ja ilma selleta siin ilmas ei saa ega tahaks kuidagi, kuid liiga suurtes kogustes ei ole seegi enam hea. Ikka kõike mõõdukalt paluks! :)
Teisipäev, 13. november 2012

Tooli reinkarnatsioon

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu asi oli, pean ma alustama sellest, et mul on linnakodus üks vana kirjutuslaud, mille taga mina kõik oma kooliaastad omi koolitükke kirjutasin. Juba enne mind oli seda teinud keegi teine ühes teises kodus. Vaatamata aga oma paljudele usinatele tööaastatele on laud veel siiski kobe ja täiesti töökorras, välimuselt vaid veidi väsinud, otsustasin selle nö edasi pärandada oma pojale, kel järgmine sügis seisab ees koolitee algus. Juba ammu on mul olnud mõte decoupage tehnikat kasutades see vähe värskemaks üles kobida. Kuna ma aga selle tehnikaga pole päriselus kordagi kokku puutunud, ei julgenud kohe nii suure asja kallale asuda. Esimene kohtumine selle tehnikaga oli paar-kolm aastat tagasi digimaailma vahendusel ühte blogi lugedes. See oli minu jaoks täiesti uudne asi ja tundus nii põnev, ometi ei leidnud ma endas seda vajalikku vaimu võtta kätte ja ise proovida. Nii see idee kääris ja kääris. Vahepeal ununes... kuniks käesoleva aasta kevadel jälle ühes blogis selles tehnikas viimistletuid ilusaid esemeid nägin. Lisaks decoupagele oli veel miski põnev kraklee ka...
Kuniks suve lõpus jäi mulle näppu see väike vana lastetool. Tundus olevat just selline paras tükk esimeste näpuharjutuste tegemiseks. See tool on olnud minu sõber kogu minu teadliku elu ja ikka läbi aastate sama nägu. On temagi tulnud meie perre ühest teisest perest, seega on tal vanust rohkem kui minul ning täpne tooli vanus on teadmata, julgen pakkuda max kuni 50 aastat. Kõige ehedamalt mäletan, et ikka armastasin tooli keerata tagurpidi, jalad taeva poole ja siis mööda seljatuge alla lasta. Praegu vaadates nagu polegi seda pinda, millest alla lasta aga näe, väikesele lapsele pakkus rõõmu kui palju! Ja siis veel need seljatoe küljest välja nokitud pinnud. Minu mäletamist mööda umbes kolmandik peaks minu näputöö olema. Oli seegi omamoodi põnev – väikese lapse sõrm mahtus irvitava laastu alla, natukene jõudu rakendades tuli 'plõnn!' jälle tükk lahti...
Järgnes palju tunde internetis surfamisele – saamaks rohkem aimu ja teadmisi nimetatud tehnikatest ning leidmaks endale meelepäraseid salvrätikuid või decoupage paberid. Mina ei tea, kas on minu nõudmised liiga kõrged või ongi see valik kõik suht ühte auku aga midagi mõnusat leida on ikka väga raske. Võin öelda, et olen neid salfakaid vist tuhandeid läbi surfanud küll kodumaistel küll väljamaistel saitidel, kuid seda rosinat enda jaoks ikkagi leidnud ei ole. Võimalik, et ma ei ole sinna päris õigesse kohta veel sattunud. Huvitaks rohkem just sellised muhedad ja koomuski laadsed... on küll laste teemalisi, kuid valdavalt on need kõik siuksed ninnu-nännukad.
Nonii, viimaks kui vajalikud vahendid hangitud, tuli kuskilt otsast pihta hakata. Taas surfasin ja kaalusin ka varianti minna kursustele, et noh käid ja nokitsed paar tundi ja on asi koos teistega juhendaja käe all läbi tehtud. Aga vaadates neid hindasid tabasin üks moment end mõttelt, et selle raha eest saaksin ma juba üsna mitu vajalikku töövahendit. Pealegi olen ma oma olemuselt aeglasem ja rahulikum nokitseja kui mistahes keskmine seltskond ning kindlasti oleks kogu see protsess minu jaoks poolikuks jäänud. Nii järgnesidki veel mõned õppetunnid juutuubi vahendusel, kuni viimaks tundsin, et kas nüüd või mitte kunagi :D. Iga uue tehnika puhul on mõistlik ikka üks proovitöö valmis susserdada. Tänu kodukese alles ehitusjärgus olemisele õnnestus leida üks suurem jupp lauda, nii meeter pikk, mille peal sain siis omatahtsi hullata ning vaadata kuidas miski materjal käitub. Igati väärt praktiline õppetund :). Ja siis... tooli kallale!

Töökäik ehk minu näputäis kogemusi:
  • Lihvisin tooli vanast värvist puhtaks. Alguses arvasin, et lihvin maha ainult lahtise värvi ning tasandan suuremad konarused. Nimelt oli vineer niiskuse käes kohati pragunenud ja servad olid taeva poole kaardu. Minu üllatuseks tuli aga värv üsna kergelt maha ning nii müttasingi taldlihvuriga tooli paljaks ning rakendades veidi enam jõudu ka ebatasasused siledaks. Tekkinud pragudega ei osanud aga midagi peale hakata või noh õigemini polnud nagu sügavat mõtet, et pahteldada jmt iluvõimlemist selle kallal teha.
  • Kui pinnad lihvitud ja puhastatud, värvisin. Kuna värvide hingeelust ise miskit ei tea, siis küsisin poes, mida nad soovitavad ja nii ma neid müüjaid siis usaldasin. Soovitati alküüdvärvi (et ikka niisketes oludes ka hästi vastu peaks, ntx vannitoas, kus poiss kasutas seda kraanini küündimiseks). Värvide ja lakkide osas eelistan ise aga poolmatti, kuna päris matt tundub kuidagi liiga elutu ning läikiv jällegi liiga edev. Lihtsalt valget värvi ei tahtnud ning käisin poes meelepärast tooni valimas-segamas. Sain kätte ka oma esimesed vitsad. Nimelt kodus selgus, et värv selline kole plass ja hallikas, üldsegi mitte selline lõbus nagu näidise peal tundus. Värvitooni valmisel peab jah arvestama valgusteguriga – kinnises kaubandushoones, kus on ainult tehislik valgus, näib see toon hoopis teine kui päevavalguses. Seda kõike ma ju tegelikult teadsin, aga... mõnikord kipuvad asjad ununema, eriti veel kui eesootava töö õhinas mõttes juba pintslit käes hoiad. Kuna ei ole mõtet teha algusest peale asja, mis endale ei meeldi, tuli teha uus tiir poodi ja lasta uus toon segada. Nüüd sai selline mõnus erk ja lõbus. Ega palju asju sellise värviga üheskoos tubastes tingimustes ei kannata, hakkab kergelt häirima (ei ole ikka päris nö loomulik värv), kuid üks-kaks vähe lõbusamat asja võib majapidamises olla küll.
  • Kui tool värvitud ja korralikult kuivanud, hakkasin otsima oma kokku tellitud väikesest salvrätihunnikust sobivaid. Ei olnud mul ühtegi konkreetset mõtet ega nägemust, mis sellest toolist saama peaks. Hakkasin lihtsalt tasahilju tegema, küll tast aja jooksul ikka miskit asja saab. Kindlasti parem kui enne. Ehk siis tegelesin decoupage'ga ja liimisin peale esimesed motiivid. Antud töö puhul kasutasin siis lõikamise, mitte rebimise, tehnikat. See oli nüüd üks igavamaid ja tüütumaid osasid. Kärsitule loomule see nikerdamine ilmselt ei sobi... Libedale alküüdpinnale oli neid suht suuri motiive väga hea kleepida, mõningase õrna mudimise-libistamise tulemusel õnnestus need perfektselt peale saada. Pedant nagu ma olen, sain täiesti kortsuvaba tulemuse!
  • Kui motiivid peal, asusin kraklee juurde. Et mitte kõige silmatorkavamat ala kohe ära plätserdada, alustasin veidi tagasihoidlikumatest osadest – jalgadest. Seal kasutasin siis juba akrüülvärve ja krakleelakki. Saadud tulemus oli minu silmale päris põnev ja see andis indu juurde! Kui jalgadele kraklee tehtud, tundus see kuidagi igav või lage, nii sündiski mõte ka sinna motiivid peale kleepida. Nüüd sain ka aru, mis toolil üldiselt viga oli – sinna oli ka motiive juurde vaja ning esialgu lagedana näinud tükk sai märksa elavamaks. Seejärel asusin taas kraklee kallale. Ainuke eelnev nägemus selle tooli puhul oli, et kindlasti peab rohelist värvi sisse tulema. Oli ta ju kogu minu elu roheline olnud ning et ta mulle väga võõraks ei jääks, tahtsin nüüdki rohelist kasutada, kasvõi veidikenegi :). Kui kraklee valmis ja ma sain sellega paar nädalat harjuda (edasise nikerdamise jaoks polnud lihtsalt mahti), jäi see mind veidi häirima. Nimelt oleks tulemus mulle meelepärasem, kui too kollane värv oleks toda rohelist rohkem katnud nii, et oleks jäänud pea ainult roheline mõrastik. Aga ilmselt oleneb see juba akrüülvärvide kvaliteedist. Niipalju sain netist targemaks, et on olemas täiesti katvad värvid, poolläbipaistvad-kumavad ja siis nö täiesti läbipaistvad. Vastavat markeeringut mina oma värvidelt tuvastada pole suutnud. Aga no selge see, et lihtsalt mingi näpuharjutuse tarbeks ei hakka ma endale miskeid profivahendeid muretsema, eks ma müüja soovitusel ühed soodsamad valisin. Õnneks on ta ka antud kujul minu jaoks päris vahva.
  • Olles saanud tooliga justkui valmis, näis ta ikka kuidagi häiriv, selline tuim 1+1. Nii kasvasid toolile tasahilju väikesed kollasilmsed valged õiekesed. Uskumatu, kuidas mõned väikesed detailid võivad luua hoopis teise meeleolu.
  • Kuna tegemist on igapäevase tarbeasjaga, lakkisin kogu tooli poolläikiva puidulakiga (uretaanalküüdlakk) üle. Neli kihti. Lakkisin, lihvisin, lakkisin jne...
Ja voilaa, valmis ta saigi! Ega ta nüüd miski meistriteos ei ole, aga oluliselt lõbusam ja lapsesõbralikum, kui enne, kindlasti. Uute kogemuste võrra olen nüüd rikkam ka :).

Fotode fenomen: piltidelt on konkreetselt näha, kus jookseb akrüülvärvi piir. Vaadates tooli reaalselt oma silmaga, see vahe peaaegu puudub täielikult, värvid lähevad üle sujuvalt ning piirjoon silma ei hakka. Alguses arvasin, et rolli mängib valguste erinevus nii toas kui õues. Õues on see vahe jah mingi gramm rohkem märgatavam, kuid toas pea nähtamatu. Selle tõestuseks tegin toas ka pildi. Ja mis mina nägin! Vahe pildil ikka sama terav! Ei teagi nüüd, kas rolli mängib fotosilm (digitehniline aspekt) või siis hoopiski värvid ise – on ju akrüülvärv matt ja alküüdvärv selle ümber poolmatt ehk mingil määral sile ja läikiv. Võimalik, et hoopis valgus murdub värvidel erinevalt. Tavasilm seda ei erista, kuid digisilm püüab kinni... Hm, või on süüdlaseks hoopiski lakk. Nii või teisiti, ei saa ma paraku arvuti vahendusel seda õiget muljet edasi anda.
Teisipäev, 30. oktoober 2012

Ise tehtud - hästi tehtud :)

Trotsides reedel (26. okt.) mahasadanud lund, pistsin pisipiiga kängurukotti ning asusin perearsti poole teele. See oli paras Kolgata tee, sest too lumi teedel oli juba kokku trambitud ja jäiselt siledaks lihvitud. Nagu ikka ja alati tuleb talv ootamatult ja seega polnud teed näinud kübetki liiva ega peenkruusa, ole aga ise oma akrobaatiliste harjutuste meister ja jää püsti. Kuna mul oli oma vastutusrikas tandem kanda, siis läksingi enesekindlalt kossa-kossa jalgu lohistades. Ega ta ju kena ole, et noor inime niimoodi jalgu lohistab aga no mis sa hädaga ikka teed :). Kogu tee läbimine võttis kaks korda kauem aega kui tavaolukorras, kuid ma olin sellega arvestanud. Bussipeatusesse jõudsime isegi väikese varuga, sai terake jalga puhata. Seal sai piiga endale peagi hüüdnimeks "suurte silmadega jänku". Ootepaviljoni serva tagant tuli nähtavale naine, vanuses üle keskea, nägi meid ja turtsatas vaikselt naerma. Muheles natuke omaette, vaatas veidi ringi ning piilus uuesti meie poole ja suu kiskus taas kõrvuni ning siis ei suutnud ta enam omaette muheleda, vaid ütles oma mõtte kõva häälega välja. Ja see ei ole mitte esimene kord, kui piiga tänaval käijatele niimoodi positiivselt mõjub. Iseenesest ju armas :), kuid minu meelest need kõrvakesed selle kombe küljes on küll üpris väiksekesed või siis tõesti olen mina ise sellega lihtsalt nii ära harjunud (pilt kõhukotiga, mis on matkajutu juures).
Esimese lume tuleku hullus oli tänaseks vaibunud ning bussid kenasti graafikus, jõudsin pärale ettenähtud ajaks. Kui lastetoas piigaga asjatasin ja perearsti ootasime, küsis õde igasuguseid küsimusi lapse üldise arengu kohta ning üks küsimus oli: "Kas hambaid on?". Pidin vastama eitavalt, kuna neid veel lihtsalt ei olnud. Peagi vaatas ka perearst meid üle, kõik oli tip-top korras ja siis oli aeg saada plaanijärgne surakas. Või õigemini suisa kaks tükki. Piiga oli tubli, ühe süsti peale ei tehtud teist nägugi, aga selle peale mida õde hoiatas, et on kibe, tehti ikka paar kõvemat rööki ka, mis hetke pärast juba ununes. Peagi asusime taas läbi toidupoe külastuse kossa-kossa kodu poole. Lisaks lapsele ja seljakotile oli käe otsas nüüd veel suur tordikarp ka, mis teatud tasakaaluharjutusi tehes käe otsas piruetti lõi.
Kodus saabus meil peale korralikku kõhutäidet lõunaune aeg. Kasutasin täna võimalust ja läksin ka keset päeva unedemaale seiklema. Ja oh üllatus-üllatus, ärkasin mingi aja pärast ise üles (sellist asja tavaliselt ei juhtu, ikka on väljamagamise defitsiit) ja kuidagi ehmatas, et piiga polnud veel häält teinud. Vaatasin kella, olin põõnanud paar tundi, piiga kokku juba kolm. Enneolematu. Lõunauni ikka nii kahe tunni ringis tavaliselt.
Kui piiga viimaks ärkas ja temaga tegelesin, kinkis ta mulle taas ühe oma miljonitest siirastest ja avalatest naeratustest ja sel hetkel märkasin miski valge puru tal igeme peal. Hakkasin seda sealt siis ära pühkima, kui selgus, et polegi sodi – hammas hoopis! Hing ei andnud rahu, katsusin veel kergelt sõrmega. Hammas mis hammas!
Võta nüüd kinni, kas see pikk magamine oli nendest süstidest või hoopis hambast aga igatahes selle hamba ta endal lõunase unega välja magas. Nüüd on meil hambaga tegija tüdruk ja seda täpselt oma 7-nda kuu sünnipäeval. Nüüd oli kohe kaks põhjust tordi söömiseks :).
Teisipäev, 16. oktoober 2012

Sipsikud sahistasid sügises

Nagu sipsikutel ikka kombeks, nii kutsus sügis ka sel aastal neid loodusesse matkama. Aastate jooksul on mitmete erinevate matkade (ratta-, kevad- ja sügismatk) käigus läbitud radu nii linnametsades kui linna lähiümbruses. Et ei peaks hakkama kordama juba käidud radu, tekkis idee vaadata veidi kaugemale, seda enam, et see jääb tõenäoliselt sipsikute viimaseks ühiseks matkaks. Esialgne plaanitud versioon Paldiski pankrannikule jäi ära, kuna Eesti Raudtee teostab raudteeremonti, mistõttu sõiduplaanide osas valitseb täielik Paabeli segadus ning mõeldamatu oli sel viisil hakata paarikümne lapsega teadmatusse seiklema. Nii jäigi viimaks sõelale autodega versioon linnast välja. Eks aastatega ole kujunenud ka pilt, kui palju lapsi ja kes matkadel osalevad. Kuna info sai ka piisavalt varakult teatavaks, oli kõigil soovijail võimalus koopereeruda – need, kel autos vaba ruumi, võtsid peale neid, kel autosid ei ole.
Pühapäeval, 14. oktoobril, kell 10:45-11:15 toimus plaanitud kogunemine Rebala Muinsuskaitseala Muuseumi parklas Jõelähtmel. Ärksamad olid kohal juba 10:30 ning ikka leidub ka neid, kes ettemääratud ajaks kohale ei jõua. Õnneks anti meile aga telefonitsi pisukesest hilinemisest teada ning ühiselt asusime Kõrvemaale teele 11:30. Üks ekipaaž oli tee peal midagi valesti arvestanud/vaadanud ning nemad sõitsid otse matkaraja algusparklasse.
Kella 12 paiku asusime kõik ühiselt Koersilla parklast Jussi järvede poole teele. Kui Jõelähtmel pildus päike vallatuid kiiri me pihta, siis Kõrvemaal tervitas meid paks niiske somp, päikest ei kuskil. Kuid ei see meid heidutanud, teada oli, et sadu ei lubatud ning see oli see kõige olulisem. On ikka vaks vahet küll, kas läbida seda rada talvel või suvel. Kolm aastat tagasi talvel läbi lume nendele oosidele tõus võttis mu ikka täiesti võhmale, nüüd kui mul pisipiiga ka veel kotiga kõhu peal, ei saanud maastiku vahest eriti arugi. Võimalik, et nüüd ma juba teadsin mida oodata ja olin alateadvuses selleks juba valmis... aga kuidagi mõnusalt ja sujuvalt kulges see ränd. Lapsed, nagu ikka, tormasid valdavalt kõige ees. Paari kilomeetri pärast 'leidsin' oma poja ka jälle üles, oli teine juba tilkuvmärjaks end rassinud ja kimbutama hakkas esimene väsimus. Peale vesist hingekosutust janu kustutamise näol ning teadmine eesootavast üllatusest andis lapsele justkui uut tuult tiibadesse. Peagi oli ta mu vaateväljast jälle kadunud. Kuna täiskasvanud hajuvad vastavalt oma tempole kogu raja ulatuses nii ette- kui tahapoole, siis laste üksi olemise pärast mul muretseda polnud vaja, kulgesin tirtsuga rahulikult omas tempos.
Ooside otsas oli tüdrukuga natuke raske – vaatamata tuulevaiksele ilmale puhus kõrgustes, olenemata suunast, kuhu ma end pöörasin, päris näpistav karge tuul. Peale oose laskusime aga alla järvede ja metsade vahele, kus tänu märjalibedatele okastele-lehtedele ja maapinnast väljaturritavatele juurikatele tuli olla kogu aeg valvas ja ettevaatlik.
Umbes peale tunnist tatsumist jõudsime pikniku- ja lõkkeplatsile järve ääres, kus ootas meid ees juba varem läidetud sooja andev tuli ja parajal hulgal hõõguvat sütt, millel küpsetada omi vorstikesi, leibu ja midaiganes :). Poiss oli nii õnnelik ja rahul – lõke oli tema vanema pooleõe ja tema sõbra tehtud ning nüüd sai ta nendega ka üle pika aja taas kokku. Oh seda rõõmu! Lastel jagus järve ääres elevust pea 1,5 tunniks, esmalt kõhutäide, seejärel murumängud. Selgus, et paljud lapsed polnud oma elus veel kordagi lõkketulel puuoksakese küljes vorstikesi küpsetanud, see oli nende jaoks täiesti uudne maailmaavastus.
Kui rahvas juba väga laiali kippus vajuma, oli viimane aeg kõik metsa alt kokku hüüda ja teha üks ühine grupipilt, peale mida võeti jalge alla taas matkatee. Kuigi mõnusa seltskonna ja jutusumina saatel oleks võinud seal olla veel päris tükk aega, seda enam, et ka päike oli viimaks meid saatma tulnud.
Teada oli, et raja teine pool võib peita endas raskesti ületatavaid, märgi ja mudaseid kohti. Kaks ärksamat peret asusid luure eesmärgil juba teele ning leppisime kokku, et helistavad ja annavad olukorrast teada, kui olukord ikka väga hull, leiame teise tagasitee (üldiselt matkates on meil kombeks, kui vähegi võimalik, tuldud teed mitte tagasi minna). Kui kogu ülejäänud matkaseltskond jälle koos ja liikumisvalmis, võtsime suuna esimestele järgi. Polnudki jõudnud veel kaugele minna, kui telefon kaelas metsavaikusesse omi valje noote laiali paiskas ning saime raporti, et sillast, mis pidi üle laia kraavi minema, pole pehmelt öeldes enam midagi alles. Küll aga oli sama koha peal üle visatud mitmeid peenemad palke. Nemad olid sealt üle saanud, kuid nad polnud sugugi kindlad, et me kõik sellega hakkama saame. Kuna ikkagi turvalisus ennekõike, otsustasime varu tagasitee kasuks. Taas lõkkeplatsil, selgus et esimesele grupile oli järgnenud veel ka teine – kaks kasvatajat ja kahe lapsega pere + käru. Võtsime siis nendega ühendust, kuid nad polnud probleemse kohani veel jõudnud. Olukorra selginemiseni jäime siis uuesti ootele. Kuigi turvalisus ennekõike, ei tahtnud siiski kahes leeris ka matkata, oli see ju ikkagi sipsikute ühine matk. Peale 10 minutilist ootamist võtsime riski ja helistasime uuesti, lootuses et nad sel hetkel parajasti just köielkõndija etteastega ei esine. Selgus, et ka nemad olid sealt edukalt üle saanud. Kui juba kasvataja, kel vanust mõni pügal üle seitsmekümne ja ka lapsekäru edukalt üle said, siis ei näinud me küll põhjust, miks meie grupp ei peaks saama. Seega uuesti suund ikka edasi! Olukord näis kohapeal, võiks öelda, et päris mõtlemapanev. Esmalt läks Märt, kui matka organisaator, oma 100 kg keharaskusega kõige ees. Peenikesevõitu palgid pidasid kenasti vastu ja peagi oli ta teisel kaldal. Seejärel veel mõni täiskasvanu ning algaski laste teisaldamine ühelt kaldalt teisele. See oli selline hea meeskonnatöö harjutamise koht – tuli jälgida, et purret mitteületajad ei kõõluks palgiotstel ja ei kõigutaks samal ajal palke, kui teised seda ületavad. Lastel jälle elevust kui palju, kraavikaldad tõmbasid ligi kui magnetiga. Peagi tuli pingsalt jälgida kahte kraavikallast, millede ääres lapsed üheskoos õhinaga asjatasid. Peagi peegelduski veepinnalt ja kaikus üle latvade Märdi vali ja nõudlik hääl – kõik lapsed kraavi äärest eemale! Nii põnev oli ju metsasodi kraavi visata ja siis seda kepikestega susida, unustades turvalisuse sootuks. Peale konkreetset käsku läksidki lapsed vee äärest eemale metsa mängima. Mina piigaga ei olnud veel kraavi ületanud, jätsin end viimaseks ja vaatasin, et teised ikka edukalt üle saaksid, Märt pildistas teisel pool. Meid oli alles jäänud vaid käputäis, kui kuulsin vastaskaldalt oma poisi haledat joru – emme, ma kukkusin sisse :(! Esimese hooga ei saanudki aru, et kuhu ta siis sisse kukkus, olid ju kõik lapsed läinud eemale mängima. Aga tutkit! Tema oli end ikka kuidagi kraavi äärde nihverdanud ja ei paistnud puude tagant mulle välja. Oli maadelnud seal mingi puunotiga ja loomulikult kaotanud tasakaalu, mistõttu end järgmisel hetkel juba kraavist leidis. Tere-tore, seda muidugi raja kõige kaugemas punktis (tähistatud kaardil ristiga). Olin lastele võtnud kaasa küll varuriided, aga olles oma poisi oskustes kindel, jätsin need, et mitte end asjadega üle koormata, muidugi autosse. Need olid kaasa võetud igaks juhuks, et mine tea, äkki hakkab sadama vmt. Seljakotis oli mul põhiliselt plika varustus, juhuks kui ta peaks meid üllatama eelnevalt tegemata hädaga nr 2, mis tuleks sügiseses looduses jooksvalt likvideerida ja selle peale ma tõesti ei tulnud, et poiss võiks mingi jamaga hakkama saada. Hetkega olid vastaskalda vanemad (suured tänud neile!) juba abiks, kuniks Märt temani jõudis. Tolleks hetkeks olid poisil märjad riided juba maha kooritud ning kamba peale klapitati midagi kokku. Kui ma eelviimasena (üks isadest jäi siiski viimaseks turvaks) kraavi ületasin ja lõpuks oma poega nägin, oli ta tõeline hilpharakas, selle sõna kõige otsesemas mõttes - jalas suured dressipüksid, mis nööriga kõvasti ihu külge tõmmatud, nende otsas kuivad soojad sokid ja nende peale mässitud kilekotid ning jalad omakorda kummikutes, millest äsja vesi välja valatud, ihu ülemist otsa kroonis ühelt isalt saadud suuuuur fliis, mis hea, et maani ei lohisenud :D. Kuna poiss suples nabani vees, siis ülemine osa oli endal enam-vähem kuiv, kuid paraku ei saa kombel eraldada alumist ja ülemist osa, seepärast täitis fliis jope funktsiooni. Õnneks oli poiss ise suht roosa ja häpi.
Kui kõik viimaks edukalt teisele kaldale turninud, mis iseenesest võttis kokku päris korraliku aja (ikka rahulikult ja turvaliselt, kiiret polnud ju kuskile), jätkasime üheskoos läbi märja metsa oma rännakut. Kõik kulges kenasti rahulikult hetkeni, mil Märt sai uue telefonikõne – ees läinud grupp nr 2 andis teada, et nendel sai nüüd tee otsa, et mis nüüd edasi, kuhu peab minema?! Oot-oot, kuidas sai tee otsa, kui rada oli ju vastava märgistusega tähistatud. Nemad polevat juba ammu ühtegi märki näinud aga rada läks ju edasi, kuni viimaks end lageda märja raba äärest leidsid. Nüüd tuli Märdil tuvastada, kus nad olla võiksid. Kogunesime kõik jälle ühtseks seltskonnaks kokku ning ootasime olukorra selginemist, ise samaaegselt pidades sõjaplaani "Kuidas päästa eksinud". Rahval oli juba vahepeal mure, et kui kasvatajad metsa jäävad, siis kuhu ja kelle hoolde järgmisel päeval lapsed viia :). Viimaks, kui saabus teade, et nad näevad jälle vett, oli teada, et nad on järve ääres ning igasuguste võimalike tekkivate juhtumiste vältimiseks otsustasime üheskoos, et targem on Märt neile vastu saata. Sel hetkel, kui plaani pidasime, jõudis meile järele ka varakult irdunud grupp nr 1. Vaat niipalju siis kasu kiirustamisest – meie lõikasime plaanitult kahe järve vahelt tee lühemaks, nemad seda muidugi ei teadnud ja tegid lisaringi ümber järve :). Sama tempoga, mis nad meile järgi tuhisesid, tuhisesid nad ühe soojaga meist nüüd mööda. Ja nii me seal siis kulgesime, Märt otsis eksinuid ning meie liikusime üheskoos põhigrupiga võiduka lõpu poole. Pidasime Märdiga ikka sidet, kuniks saabus rõõmusõnum, et eksinud on leitud.
Rahuliku südamega matkasime aga ikka edasi ja edasi. Tõeliselt mõnus oli seal metsaradadel jalgu lohistada ja naudinguga lehti botaseninadega taeva poole õhku lennutada, vastutasuks saatsid maha langenud sügiskirjud lehed meid oma salapärase sahinaga. Eks sa katsu linnatänavatel nii teha (eks ma ikka mõnikord teen ka), kohe saad paari hävitava pilgu osaliseks ja vaadatakse kui kohtlast. Vahepeal tuli ületada suisa Vaikne Ookean, kummikukandjatele hea plätserdada, botaseomanikele, nagu mina näiteks, aga mitte nii lõbus. Aga ega enam ei olnud jaksu ka, et kaugemalt metsa alt kuivemat kohta otsima minna, nii saigi valitud otsem, kuid märjem tee. Jänese kalpsatustega kiirelt võimalikele mätastele hüpeldes ja kolm paari sokke botastes õigustasid end igati :). Stardist oli möödunud mitmeid tunde ja rajale matkama kogunenud rahvast palju. Kõrvus kõlamas Märdi juhatussõnad, et peale oosi keerata rajalt paremale ja ikka kogu aeg jälgida kollaseid täppe, jõudsimegi viimaks õnnelikena autode juurde. Mis aga kummalise momendina silma jäi, oli see, et grupp nr 1 osa liikmeid ikka veel autoga platsil ja ei kavatsegi liikuma hakata. Ja mis siis selgus?! Need, kel kõige kiirem oli olnud (mingi teine üritus ootas ees) ja kes kõige usinamalt liikusid, läksid vahetult enne raja lõppu uuele ringile :D. Nemad olid vaadanud, et näe, rahvas (mitte meie seltskonna omad) läheb sinnapoole, lähme meie ka! No kui viimaks juba tuttavad kohad vastu tulid, said nad oma eksimusest aru ja pöörasid tagasiteele. Üldkokkuvõttes, mina kes ma olin põhigrupis, kes kuhugi ei kiirustanud, vaid võtsime kogu olemist ja tegemist rahulikult ja mõnuga, jõudsime metsast välja kõige esimesena ning need, kel kõige kiirem, kõige viimasena.
Poole viie paiku lõime viimastena autole hääled sisse, maha jäi üks ilmatuma tore matkapäev, kaasa saime kuhjaga positiivset energiat ja küllaga toredaid emotsioone. Minge sügisesse loodusesse matkama, see on tõeliselt võrratu!
Jalge alla jäi 7,6 km tallatud maapinda ja üle nelja tunni imelisi elamusi.

Teisipäev, 9. oktoober 2012

Väike rumaluke


Tulin hommikul poissi aeda viimast ning elutuppa astudes tundus väljast tulnuna ruum umbne. Kiireim viis värske õhk tuppa saada on rõduuks mõneks ajaks pärani valla jätta. Panin toa tuulduma ja läksin teise tuppa pisipiigat õueriietest lahti koorima. Peale pikka jalutuskäiku väike suutäis ka enne mängule minekut. Ja kui ma siis mõne hetke pärast uuesti elutuppa astusin, ei saanud ma aru, miks mu sidrunipuu lehed nii usinasti ja jubeda kolakaga aknalauale kukuvad. Täitsa ehmatasin kohe. Ja siis mina nägin – pisikene linnukene oli varjunud minu sidrunipuusse ja üritas sealt okste vahelt läbi klaasi välisesse rohelusse lennata. Et siis lehed pudenesid jalge alt ja kolakad tulid aknaklaasi vastu põrgates. Panin toa ukse kinni, et korteri avarustesse ei lendaks ning hakkasin teda vaikselt rõdu uksest välja ajama. Puuke asub rõdu suhtes üle toa kõrvalseina aknalaual. Alguses ei tahtnud ta sellelt aknalaualt kuidagi lahkuda, kuid kui sealt viimaks lendu tõusis, võttis õige suuna. Aga nii õnnetult, et tormas kõige otsemat teed suurde aknaklaasi, mitte ei sihtinud rõduukse auku. Ju nad väiksekesed vist ei oska... Kuna see lennudistants oli ikka päris mitu meetrit, siis ta vaeseke sai korraliku peapõrutuse. Kolaki vastu akent ja pots põrandale. Saime ta siis viimaks kätte ning viisime pisikese õnnetusehunniku rõdule kapi peale. Ja ta oli tõeline väike õnnetusehunnik – nokaga toetas vastu kappi ja lihtsalt oli, liikumatult. Paar hetke hiljem, kui fotokaga naasin, arvasin esmalt, et ongi temaga juba kurvasti. Siis aga nägin, et hingab ning silmad liikusid. Veel umbes 5 min hiljem tõstis juba pead ja tegi isegi paar piuksu noka vahelt aga ise veel täiesti liikumatu. Vaikselt käisin teda ikka aknast piilumas, mida aeg edasi, seda tragimalt juba uudistas ümbrust. 25 min hiljem oli mulle kapi nurgale jäetud väike valge "kingitus", kinkijat ei kuskil. Loodan, et kosub ikka kenasti ja on võimeline usinalt jätkama omi igapäevatoimetusi :).
Reede, 21. september 2012

Feisspuukivabariik

Eile, lasteaias lastevanemate koosolekul oli arutlusel punkt – suuremate pidude ajal (ntx jõulupidu, emadepäev jne), kus on korraga koos rohkem rahvast, pildistada ei tohi. Kui minu laps on vahvas kostüümis ja laulab-näitleb, siis mina kui lapsevanem, seda jäädvustada ei tohi. Kust üldse selline mõte?! Eks ikka feisspuukist – ehk et meie seas on isendeid, kes ei taha või ei ole suutelised puude taga metsa nägema ja nii laksitaksegi avalikule peldikuseinale üles kõik, mis näppu jääb ja nüüd keegi kuskil leidis, et see on jäme privaatsuse rikkumine. See on kahe otsaga asi, ma arvan – ma küll ei leia, et selles midagi häbiväärset või halba oleks, kui minu laps (või mina) koos teiste lastega (lastevanematega) pildil on (olen), kuid leian, et see on siiski minu otsustada, kas ma tahan ennast/oma last kogu ülejäänud maailmale kommenteerimiseks-laikimiseks üles riputada või mitte. Jah, üldises plaanis see on probleem, mis vajab lahendamist. Aga et lasteaed võtab kätte ja põmm! otsustab, et lasteaia avalikel üritustel enam pildistada ei tohi – ei ole pilti, ei ole probleemi! No hallloooo?! Tänu paljude hoolimatusele avalikus ruumis piltidega ümberkäimisel keelatakse minul ära minu lapse pildistamine??? Kas annab veel jaburamat asja välja mõelda?! No õnneks see hääletati vanemate üksmeelse otsusega maha, kuid valupunkt kui selline on täiesti olemas...
Mis mind viimase paari aasta jooksul veel seoses feisspuukiga hämmastanud on, on see, et suur hulk ameteid ja firmasid nö kolivad end feisspuuki üle. Üks näide: sattusin ühele lastekaupu müüva firma kodukale, kus hakates konkreetse asja kohta rohkem infot uurima, sattusin teatele: tutvu meie valikuga feisspuukis! ning kodukal endal selle asja kohta rohkem ei mingit infi. Sorry, aga taolised firmad ei tundu usaldusväärsed, minu jaoks jätab see mulje "läksin rahva laadale palagani tegema". Ausõna, mind ei huvita, mida teevad naabermaja Malle ja Kalle ning ma ei tunne vajadust oma elu ja tegemisi nendega jagada, seega mul on täiesti ükskõik kas see feisspuuk on olemas või mitte. Aga kui ametid ja firmad panevad oma põhirõhu feisspuukile, siis on minu meelest küll midagi ikka väga mäda. Saan aru sellest, et kui firmal on oma korralik, kena disainiga ja hästi funktsioneeriv kodulehekülg (esmasel külastusel loob vaatajale firmast kohe teatud kuvandi), et siis jah, pakutakse lisaväärtusena feisspuuki aga et asi tundub toimima hakkavat vastupidi, on üle mõistuse.
Reede, 31. august 2012

Iiriste bäkkapp

Massides on jõud – üleeile alustatud aalujate kollektiivne palve taevastele vägedele kuiva ilma saamiseks kandis vilja! Juba sama päeva pealelõunaks oli päike vihmapilved laiali ajanud ning võtnud sisse positsiooni nende asemel. Nii sain eile lõpule viia oma iiriste bäkkapp-peenra.
Kuna me oleme oma iiristega alates lume sulamisest pea suve otsa 'võimelnud', tekkis Märdil nüüd, suve lõpus, idee võtta igast iirisest üks risoom ning panna nad päris eraldi peenrasse. Suvi on olnud üle ootuste märg ja keegi tea, mida toob talv. Nii valisimegi välja ühe kõrgeima ja eelmisest päikeselisema koha aias, kaevasime uudismaad, vedasime sisse sõmeramat värsket mulda ja ohtrasti liiva, kuna muld on meil siin üsna raske. Peenar sai ka maapinnast kõrgem vormitud, et igasugune üleliigne vesi peaks sealt nüüd küll ära voolama. Kõikidel risoomidel oli all kena tugev juurestik, pesin nad vanast mullast puhtaks, kuivatasin, hoidsin lillavees, lasin tuulel nad uuesti ära kuivatada, raputasin tuhka peale ning pistsin uude peenrasse, kuhu istutusaukudesse segasin ka tuhka sisse. Tundub, et sai päris hea :). Eks siis aja edenedes ole hea võrrelda, kumbas peenras nad paremini edenevad.
Paberilipikutel-märkmetel on kombeks kaduma minna, siis endale teadmiseks kes kus on (maja poolt grilli platsi poole):

Esmaspäev, 20. august 2012

Vat kui hea

... et mõnikord on vihmased päevad. Siis ei ole kuidagi kahju toas loppis näoga ringi käia ning saata aega mööda mõeldes, et "peaks...". Peaks minema selle ja tolle ära istutama, peaks rohima, peaks aias midagi tegema... Normaalsetel päevadel viib see "peaks" ka tegudeni aga mitte sellistel päevadel nagu täna. Vihm küll lakkas juba mõned tunnid tagasi, kuid kuidagi ei saa sellest "peaks'ist" kaugemale. No ei ole kohe seda vunki, mis käima lükkaks.
Nimelt jäurab piiga vahelduva eduga juba teist nädalat ööseti mitte magada. Oli mul varemalt kuldmagaja – jäi 9-10 paiku ööunne ja ärkas hommikul 5-6. Mõnikord ka varem, kuid ühe unetsükli pikkuseks tuli ikka vähemasti 4 öötundi. Mulle sobis see väga hästi. Nii palju ilusat ja põnevat on varastes suvehommikutes! Kui ülejäänud pere veel magas, sain rahulikult istuda oma kuuma kohvitassi taga ja seda aega enda tarbeks kasutada. Inimesel lihtsalt peab olema päevas aega ka ainult iseenda jaoks, vähemasti minu puhul kindlasti. Täna ma siis olen nagu kuden'd kala, kuna pisipiiga jäuras mul nagu kellavärk iga tunni tagant. Endal oli tunne küll selline, et vaevalt sain pea patja, kui jälle kraps püsti ja laps sülle. Unesegasena pakkusin talle kogu aeg süüa ka, arvates et äkki jääb tal toidukorrast puudu. Aga ei, paar korda tõmmati ja rohkem ei tahetud. Panin siis sama targalt voodisse tagasi ja tehti mulle nägu, et nüüd magatakse nohinal edasi. Kõik oli kena-korras, laps rahulik, kuniks siis tunni pärast jälle... Tatti küll puristab palju, kuid hammaste tulemise moodi küll asi ei paista. Mine tea, ehk ei paistagi midagi, aga pisikest lihtsalt piinab. Samas jälle aga ei karju ja niisama tühja ei vigise. Või on see nüüd lihtsalt mingisugune turvalisuse vajadus, vaja kontrollida kogu aeg, kas ma ikka olemas olen. Nii ongi tänaseks päevaks piiga vastavalt olukordadele saanud endale hellitavalt hüüdnimedeks "Röökur Regularis" ja "Tige Titt" :). Lisaks jäuramisele on ta samavõrra tubli ka – hirmsasti meeldib praegu püsti seista (kellegi kaasabil muidugi) ja niisama võimelda. Nii ärkangi mitmeid kordi lihtsalt lakkamatu tõsise ähkimise peale. Vargsi lülitan pimedas toas mobiilile valguse sisse ja voodis tervitab mind ähkiv U-kuju – jalad on tõstetud üles taeva poole ning teiselt poolt on pea püsti ning üritatakse seda jalgadele lähemale vinnata. Ja nii lugematuid kordi – väsib ära, vajub tagasi selili ning samal hetkel paindub juba uuesti. Iseenesest on see ju väga tore, terve sportlik laps. Aga miks seda tõsist trenni siis öösel pimeduse varjus peab tegema?!

Enne vihma sai õnneks ka mõned olulised tööd tehtud. Kevadel oli lootus, et saame abi pisikesest Popcatist, kes meil tagahoovi tasaseks lükkab. Korra ta siin käis ja suurema õuduse, mis ehitamise ajast jäänud, laiali lükkas, kuid edaspidi saime ainult kahtlaseid noote. Otse meile nagu ära ka ei öeldud, et ei saa, ei taha, ei tee ja nii me siis ootasime ja lootsime. No tegelikult oli kogu aeg teisi aiatöid niipalju peal, et ega ei olnud mahtigi ise härjal sarvist haarata. Nüüd, peale Aalujate kokkusaamist, oli kohe nagu teine hingamine. Enam ei lootnud kellelegi peale iseendi ja esimese asjana võtsime selle majataguse siis käsile. Märt trimmerdas taimkatte pealt maha, seejärel riisusin kevadest saadik tekkinud 'kultuurkihi' (kuivanud umbrohu jämedad varred, hunnikutes teokarpe, talvel langetatud puude peenike oksasodi jne) mullani puhtaks. Siis hakkas juba piiride osas ühtteist nägema. Kevadel jõudsime kokkuleppele, et varemalt plaanitud grillinurk tuleb ümber kolida aia teise nurka, ikka eesõuele lähemale, muidu jäi selline kole võssa hüljatud tunne. Ja sinna uude grillinurka saingi nüüd paika istutatud 6 m pikkuse elupuude heki, mis hakkab varjama põhjapoolset külge. Istikud (14 tk) sain oma nö puukoolist, kuhu ma paar aastat tagasi pistikud mulda panin. Nüüdseks olid neil kõigil kena juurestik all ja kuigi ise veel pisikesed, on nad tublilt elujõulised ja rohelised. Selle elupuu heki otsa, samm ettepoole istutasin kokkutulekult saadud hõbepuu. (Kokkutulekule läksin üldse ainult kahe taime järgi, kuid lõpuks sai neid märkamatult kokku kümmekond ja kuigi ma üritasin üles märkida, kelle käest ma mida sain, on tema mul ainuke 'omanikuta'. Kui keegi mäletab, kes andis Nodsule hõbepuu, võiks mu mälu värskendada :). Tänud ette!). Plats, kuhu taimed istutasin, sai sammhaaval raudrehaga läbi songerdatud ja tasandatud niipalju, kui see selliselt võimalik oli. Probleemsematele kohtadele sai ka harki ja labidat näidatud, palju abi oleks olnud ka kolmnurksest kõblast, mida meil paraku aga ei olnud. Loomulikult mingit Inglise muru sinna ei kasvata, sest kõiki umbrohujuurikaid ei hakanud välja rookima, kuid kindlasti saab selle pinna, kokku ca 36 ruutu, nüüd niidetavaks. Ja kui miski kuri umbrohi külvatud muru vahel tahabki võimust võtma hakata, siis saab ta kevadel mu käest roundupiga. Pintsliga spetsiaalselt temale. Muld oli nii kuiv, et tolmas. Nagu ei olekski meil suvi otsa vihma sadanud. Ilmselt umbrohi oli selle niiskuse kõik ära tarbinud. Vat kui hea, sest märja mullaga oleks selline maastiku tasandamine mõeldamatu olnud. Nüüd on päris hea tunne, et see korralagedus sai likvideeritud ja ehk saab sellest platsist asjagi :). Ahjaa, sama platsi lähedusse, eesmisesse nö nurka sai istutatud Köögikatalt saadud äädikapuu. Nagu allolevatel piltidelt näha, on mõlemad puud praegu sellised tavalise suitsupakipikukesed. Usun, et umbes nii 3-5 aasta pärast on neil juba märksa suuremaid numbreid näidata. Ühelt pildilt on ka näha, et seltsimees vesirott käis meie tööd hindamas ja tundub selle heaks hinnanud olevat, ega muidu see rada nii pikk poleks :P.



Enne saabunud vihma sai peenrast üles korjatud ja peale esmast aia peal kuivatamist kastidesse kuivama pandud sibul. Sel aastal on ometi põhjust rõõmustamiseks – sibul on kohe päris sibulamõõtu! Minu 8 aiandusaasta jooksul ei ole siin sellist sibulat veel olnud ja Märt väidab, et tema ei tea üldse läbi aegade siin nii korralikku sibulat olevat. Kas tõesti on meil viimaks õnnestunud luua neile vajalikud kasvutingimused (oleme oma raskesse mulda ohtrasti liiva sisse vedanud, kevadeti lisanud ka komposti ja sõnnikut) või on soodsalt mõjunud hoopiski see vihmane suvi? Eks tõde selgub vast siis järgmisel aastal...



Ma ilmselt pean kuskile ravile minema... Enne veel kui pimesi sõrmed klaviatuurile lõin, kujutasin vaimusilmas ette, et saan kõik öeldud kümmekonna lausega... niipalju siis sellest :).
Reede, 10. august 2012

Kolm päeva vihmasel lõunamaal

Juba mõnda aega oli plaanis teha lõunamaale üks väikene rännutuur. Eelnevalt olid ilmad küll kõike muud kui meeldivad. Nii vihmast suve ei mäletagi, kõik lirtsub-lörtsub ja vaatamata lillepeenarde rohimisele-hooldamisele on igal pool kasvama hakanud sammal. Tarbeaias on plahvatuslik umbrohuvohamine – kaks päeva hiljem ei saa enam arugi, et oleks peenraid rohinud. Muru on pidevalt nii märg, et niitmisest võib vaid unistada. Ja ilmateade ei lubanud mingeid meeldivaid muutusi, ikka sama rida – vihmane ja jahe. No oligi hea põhjus see kodune õudus mõneks päevaks selja taha jätta ja kaeda, mis toimub mujal Eestimaal.
Esmaspäeva, 06. augusti, hommikul kell 9.30 lõime autole hääled sisse ja võtsime suuna mööda väikseid teid ja geopeituse aardeid Tartu poole. Taevas oli ühtlaselt hall, lakkamatud vihmapiisad pekslesid vastu autoklaase. Kümmekond kilomeetrit enne Tartut, Vedu kandis, hüppasime sugulaste juurest suvilast läbi, kus ema parajasti suvitab, tegime kiire tere-kalli ja pisiplika sirutamise-toidutamise pausi. Ei andnud siingi vihm meile armu. Tänu suvila suurele terrassile me tuppa pagema siiski ei pidanud, kuid ringkäik aias piirdus küll vaid vaateulatusega terrassilt. Kiikasime ka kasvuhoonesse, kus tädil on päris korralik viinamarjakasvatus, mõned valminud kobarad saime ka maitseelamuseks kaasa. Tänud maitsvate marjade eest! Tunnike hiljem asusime taas teele.
Teinud lähemat tutvust Luunja hobusega, põiganud läbi Eesti Lennundusmuuseumist (põhjalikum eksponaatidega tutvumine jääb tulevikku, kui poiss veidi vanem; ise oleme neid uudistanud kolm aastat tagasi suveseikluse käigus) ja Vastse-Kuustest jõudsime poole seitsme paiku õhtul Vana-Saalusele, kuhu vennapere 2004 aastal maatüki muretses. Peale mõningast sirutuspausi istusime taas autosse, vurasime kahe masinaga kümmekonna kilomeetri kaugusele Kirikumäele ujuma. Tõeliselt mõnus ujumiskoht, eriti koos lastega. Ütleks, et väga turvaline. Isegi nelja pluss natukese kuu vanune Karolin tegi seal oma elu esimese väliujumise :). Alguses tõmbas küll moka viltu, kuid paar hetke hiljem tundus see talle juba päris mõnus. Selle mõne hetke vältel, mis ta vette sai kastetud, oli päris huvitav neid erinevaid ilmeid jälgida. Peale pikka sõidupäeva möllasime seal ikka päris tükk aega, vesi oli seal suppsoe ja siidiselt pehme. Ja mis kõige olulisem minu jaoks – liivase põhjaga! Ilmselt on see liiv sinna 'supelranna' jaoks kohale veetud, kuid mis tähtsust sel on, peaasi, et ta seal olemas on. Ahjaa, vihmasadu lakkas kusagil Palojärve kandis ning meie õhtust värskendavat supelust saatis pilvede vahel piiluv loojuma sättiv päike. No mida sa hing veel ühest suveõhtust tahad – on soojust, on päikesevalgust, on vesi, on hullamiserõõmu!



Peale tunnikest madistamist naasesime tagasi Vana-Saalusele. Aeg oli kihutanud edasi müstilise kiirusega ning õhtuks plaanitud grill lükkus edasi järgmisele päevale.
Majas, mida vennas hakkas 2005 aastal oma kätega jõeveerule künka otsa ehitama, vaid pliidi-kamina-ahju-leso kompleksi lasi kohalikul oma ala spetsialistil laduda, puudub elekter. Elu nagu onnis ennemuiste :). Seda siiski pisukeste mööndustega – kõige kasutatavamatesse kohtadesse (kööki, kempsu ja magamistuppa) on ta meisterdanud LEDidest koosnevad valgustid. Alloleval pildil on söögi(töö)laua kohal üks suurim omasugune, samas ruumis oli veel kaks väiksemat, umbes pool sellest, üks pliidi juures ja teine köögi pesunurgas. Kamina-elutoa poolses nurgas annavad valgust ja loovad meeleolu petrooleumlambid. No neid annab muidugi igale poole paigutada, kuid seal lihtsalt puuduvad LEDid. Minu jaoks hüpernunnu oli kadakase pöördjalaga puuseenest valmistatud laualamp. Lisaks originaalsele ideele oli see ka pedantselt lõpuni viimistletud. Väga vinge! Valgustab piisavalt, et selle valgel isegi peenemat näputööd teha. Aga kui elektrit ei ole, kust siis ikkagi saavad need LEDid oma valgustandva energia. Selle tarbeks on väga hea ära kasutada vanu autoakusid, mida saab linna kaasa võtta ja toas laadida. Nägin neid seal ruumis umbes nelja, mis juhtmetega ühendatud. Pimedamal ajal pidi piisama, kui neid umbes 2x kuus laadida. Kasutusel on nad siis umbes pool nädalast, sest põhiline elu toimub siiski linnas.
Vaadates eheda laastukatusega maja pilti, siis paremale jääb 6x6m elutuba-köök, mille kesekel siis suur ahjukompleks, teisel korrusel otsaaknaga nö avatud magamistuba, st astud trepist kohe tuppa, ei ole mingit seina ega ust vahel. Keskel on avatud terrass, vasakul pool kemps ja tulevikus peaks tulema ka saun ja sauna kohale külalistetuba. Nii nagu paljusid, tabas masu valusasti ka neid. Millal see kõik nüüd ükskord valmis saab, kes seda teab... Aga ütlevad ju tuntud laulusõnadki: "ei me ette tea, mis elu meil tuua võib...". Loodame siis, et toob ikka parimat :). Ahjaa, ei saa mitte mainimata jätta külmkappi. Köögi nurgast on kaevatud 4m sügavune auk, kuhu on paigaldatud plastiktoru ning selle sisse vastavalt mõõtudele lastud plekksepal valmistada tsinkplekist riiulitega kapsel, mis siis köiega sügavustest üles vinnatakse. Märkimisväärne oli selle kapsli täpsus toru suhtes – piisab kui kapsel lihtsalt lahti lasta ning see libiseb vaikselt, ilma köiest kinni hoidmata, vajalikule tasemele. Et siis jõudu on vaja rakendada ainult külmiku kättesaamiseks. Temperatuur antud külmikus on püsivalt enam-vähem +5 kraadi.



Uus hommik tervitas meid morni sompus ilmega. Peale kosutavat hommikukohvi ja kõhutäidet pakkisime pere autosse ning vaatamata vihmale lõime oma rännumasinale taas hääled sisse. Seikluspäeva alustasime Härma müüri külastamisega. Ei jätnud siingi vihm meid rahule, seega oli müüri külastus kiire. Sai pilk peale heidetud, tehtud paar klõpsu ja rutuga tagasi autosse. Tänu vihmale ja selle mõjul tekkinud libedusele jäi müüri otsas olev aare seekord kättesaamatusse kaugusesse. Aga kena koht muidu, kuhu kunagi kindlasti tagasi tuleme.



Vahepõikeks üks Petseri Lõunalaagri matkaraja aare, kus sai kaunis kohas pisiplika mämmi- ja hoolduspaus tehtud ning seejärel suund omal ajal palju põnevusvärinaid tekitanud Piusa koobastesse. Ootused antud koha suhtes olid üsna kõrgeks kruvitud, kuigi oli teada, et see on nüüd turistikaks tehtud. Aga et me saame sellise meeletu pettumuse osalisteks, ei osanud küll ette arvata. Jätkuvas vihmasajus olin saanud varikatuse all plika kõhukotiga endale kõhule ja olime igati ekskursioonivalmis, kui kassat külastades teatas internetis nohisev noor nähvits, et giidiga turismigrupp läks hetk tagasi ära ja giid väljub uuesti tunni aja pärast. Mis mõttes?! Et nagu ilma giidita minna ei tohigi. Ei tohi jah. Ja oma viga, et lastega tuled. Jah, vot just täpselt selline maik jäigi man. Suur pahameel lõi silme eest mustaks ning marssisime uksest välja. Esimese hooga tahtnuks sealt minna kus see ja teine, kuid poisis oli nii suur ootusärevus, et kuidagi ei saanud lapsele pettumust valmistada. Hinganud ukse taga suured sõõmud vihmavärsket õhku, rahunenud ja analüüsinud olukorda, läksime uuele katsele. Lunastasime üüratult kalli (8 eur perepilet) pääsme ning võisime grupile järele joosta. Ei hakka ju nelja kuuse lapsega tundi aega lihtsalt surnuks lööma ega ka asjata bensu põletama, temal on ju oma rütm ja omad vajadused. Saime siis mõni hetk tagasi lahkunud grupiga koobastes kokku ja mis me siis sellelt ekskursioonilt saime? Paari lausega saime teada, et koopad on tekkinud klaasiliiva käsitsi kaevandamise tagajärel ja et koobastes elavad nahkhiired, tänu kelledele need koopad vaatamiseks alles jäeti, sest plaan oli need üldse õhku lasta. Osaliselt ongi koopad õhku lastud.
Üldkokkuvõttes tõdesin, et sellest kohast pole enam mitte midagi järel, mis aastal 1999 mulle ikka sügavaid elamusi ja põnevusvärinaid tekitas. Siis sai viiekesi taskulampide valguses seal pikalt kolatud, käikude labürindis saatmas külm rõskus ja pimedus. Selline maailmast eraldatuse ja hüljatuse tunne tekkis seal, avastamist iga järgneva samba taga ning soov sinna üksi mitte jääda. Kõik meeled olid pingul ja teritatud olekus, leiaks vaid taas tee sinitaeva alla. Tark tegu oli igale poole mitte ronida kuhu tahtnuks, kuna teada oli, et koopad on varisemisohtlikud ning ehedaid näiteid jäi silma alla mitmeid. Ja mis on sellest kõigest tänapäevaks järel?! Koobastesse pääseb vaid esimese võlvi juurde, edasipääs on tõkestatud suurte palkidega. Seinad on puhastatud turistidele vaatamisväärseteks ja kohale saab kõpskingaga ilma riideid-käsi määrimata. Kadunud on igasugune looduslik 'metsikus', istuks nagu kodus tugitoolis ja vaataks filmi, ei mitte midagi ehedat enam. Kõik, mis vähegi võimalik, tehakse rahaks. Meeled suudaks sellega ehk veel kuidagi leppida, kui sinna investeeritud raha oleks rohkem sihipäraselt kasutatud ehk et siis oleks võidud näha veidi enam vaeva ja ehitada turvatud ligipääs kasvõi vähemalt kolme-nelja võlvi jagu edasi, et tekiks 'olen koobastes' tunne ja näeksin neid iga oma külje pealt. Aga ei, olulisem kui koobaste lumm on rahvale pakkuda tükk kooki ja kohvi, mida on võimalik hankida kustiganes! Hetkel on küll tunne, et näe, me nüüd tegime siin midagi, turist tule-tule vaatama! Kuid minu meelest jääb puudu sellest emotsionaalsest pauerist, mis seda turisti sinna kohale võiks meelitada. Käid ära ja tõded, et oli jah selline eurosteriilne koht aga sõbrale nagu soovitama küll ei kipu. Meile Märdiga oli kõik see kokku üks Suur Pettumus, kuid hiljem selgus, et poisile enim elevust pakkunud koht. Tema eelis on see, et ta ei tea, mis oli seal varem :).



Kuna antud piirkonda rohkem leidmata aardeid ega käimata põnevaid kohti ei jäänud, seadsime autonina kodupoole. Vahepeal tegime jalasirutuspausi Meremäe vaatetorni juures, kus lootsime nautida kena vaadet ning hea ilma korral pidavat ka Petseri kloostri kuplid paistma. See oli muidugi lootusetu üritus, kuna heast ilmast oli ju asi kaugel. Küll aga nägin huvitavat nähtust – kaugelt metsade vahelt tõusid kohati taeva poole suitsututsakad. No tegelikult see ei olnudki suits, vaid peale vihma auravad järved. Ja seal piirkonnas neid järvi ikka jagub.



Ilm oli jätkuvalt vihmane ja jahe, soojakraade vaevalt 15 ja lõõtsus vinge tuul. Möödasõidul külastasime ka eilset ujumiskohta, kuid vaatamata soojale järveveele vette ei kippunud kuidagi. Poiss küll kippus, kuid targu teda sinna siiski ei lubanud. Vana-Saaluse koju jõudsime paar tunnikest varem kui eile, nii mööduski edasine õdusas õhkkonnas grillides ja chillides.

Juba nii igapäevaseks saanud vihm ja somp tervitas meid kolmandalgi hommikul. Peale hommikusööki pakkisime oma kodinad selleks korraks kokku ning kella 12 paiku asusime põhja poole koduteele. Seda muidugi mõista mõningate haakide ja kõrvalepõigetega. Vana-Saalust jäi meenutama õhtune sume toavalgus, mõningane väline metsikus ja kohalikest kukeseentest tehtud maitsev kaste, mida meile iga päeva hommikuti ja õhtuti ikka muu toidu kõrvale pakuti. Mmm, see maitse on siiani suus :).
Esimesena üritasime vallutada Nursi vana NL aegse sõjaväebaasi, kuid punased lipud vardas andsid mõista, et suured onud mängisid seal metsas kuskil sõda ja neid segada ei tohtinud. Esimene katse aastal 2008 luhtus samadel põhjustel. No ehk järgmine kord on rohkem õnne.
Edasi kulges me tee sama militaarselt, sihtmärgiks Eesti-Läti piiril asuv Kordoni aare. Seal sai Karolin elus esimest korda ka välismaal ära käia, Lätis, u 10m piirist. Aga ikkagi välismaa :)!
Järgmiseks sihiks oli Tarvastu kiriku ümbrus. Jõudsime kiriku vastas üle tee olevasse parklasse kui vihmapladina saatel kurjakuulutav plurin me kõrvu kostus. Hea, et polnud veel 300m kaugusele jalutuskäigule asuda saanud, sest Karolin leidis paraja hetke teha meile üks väike kakaüllatus. Kuidas me seda majadega palistatud parklat silmadega ka ei mõõtnud, ei sobinud kohe kuidagi seal puhastustöid teostama hakata. Õnneks oli Märdil mõni hetk tagasi silma jäänud silt puhkekohast (minul oli sel hetkel parajasti väga hea uni), nii pöörasimegi autonina tagasi tuldud teele ja vurasime 7 km kuniks jõudsime Tarvastu poldri puhkekohta. Aga oh üllatus-üllatus, mitte grammigi murust pinnast polnud seal. Vat sulle siis puhkekohta. Kuna auto on väike ja tihkelt rännuasju täis, siis autos toimetamine ei tulnud kõne allagi, suveti käib selline toiming ikka õues muru peal. Kuid seal oli ainult lompidega vihmamärg asfalt ja kruus. Egas midagi, kallis kapotikaas avitas. Ja vihmaga meil vedas, nagu sel päeval eelnevateski kohtades – vihma saime peamiselt ainult sõidu ajal, kui kuhugi minek, jäi sadu järgi. Sain plikaga vastavad toimingud just niks-naks tehtud, kui langema hakkasid suured rasked piisad. Ja nii Märdil järve ääres see uss leotamata jäigi (igal pool, kus minul oli plikaga tegelemist, käis Märt kas seenel või kalal :)).



Vihmasajus sõitsime tagasi Tarvastu kiriku lähistele parklasse. Vihm ei tahtnud kuidagi lakata ja suht mõeldamatu oli plikaga seda maad vihmasajus vantsida, ei tahtnud temaga kuidagi kahekesi lihtsalt autosse passima ka jääda. Tegime siis plaanivälise mämmerdamise ja kui sellega ühel pool, oli vihm läinud oma rada. Seejärel pisike kotiga kõhule ning paljaid varbaid läbimärjas rohus sahistades jalutasime piki järve kallast. Väga kenaks on seal kõik tehtud, pisike sillake mõjus nunnult, kuid väga koomiliselt. Aga miks ka mitte – silmale kena vaadata ja samas siiski ka funktsionaalne (pilti paraku pole, ei hakanud vihmaga fotokat kaasa võtma).
Kell kiskus juba paljuks, kuid kuidagi ei tahtnud mööda trassi sõita. Nii tuligi me plaanidesse kiire väike vangerdus aarde GK 100 peale. Sõbrad olid varasemalt küll öelnud, et see ei ole aare, mida möödaminnes skoorida, vaid see on aare, mille pärast kodust üldse välja sõita. No seda suurem oli me uudishimu ja see andis ka hea põhjuse väikeste teede kaudu sõitmiseks. Osutid kella numbrilaual olid kahtlaselt lähenenud juba kümnendale õhtutunnile. Multiaarde esimese punkti leidsime kõik koos ja oli ikka 'ohhoo-efekt' ikka küll, millest ma paraku siinkohal teatud põhjustel enam täpsemalt kirjutada ei saa :P. Saanud kätte edasised koordinaadid, jäin mina lastega autosse ning Märt kadus saabuva öö pimeduses metsa. Järgmine punkt oli aga paras pähkel, mida märjas metsas vihaste sääskede saatel väsinuna enam esimese hooga läbi ei hammustanudki. No väga hea, ei jäänudki hinge kripeldama, et ei saanud antud aaret aja puudusel edasi otsida, vaid et vajaka jäi ka mõtte lennukusest. Nüüd on teada, et selleks on vaja piisavalt rahulikku vaba aega varuda ja pühenduda ainult selle aarde lahendamisele, tundub olevat selline mõnus mõistatus, mida hing ammu ihaldanud on. Nüüd on hinges selline hea annus põnevust, et saame seda taas kunagi (loodetavasti juba sügisel) otsima minna.
Koju jõudsime enam-vähem täpselt hetkel, mil mööduv päev ulatas teatepulga järgmisele. Läbitud kilomeetreid sai kokku tiba alla 900. Vaatamata vihmale ja külmale sai tehtud üks mõnus suvetuur!