Juba mõnda aega oli plaanis teha lõunamaale üks väikene rännutuur. Eelnevalt olid ilmad küll kõike muud kui meeldivad. Nii vihmast suve ei mäletagi, kõik lirtsub-lörtsub ja vaatamata lillepeenarde rohimisele-hooldamisele on igal pool kasvama hakanud sammal. Tarbeaias on plahvatuslik umbrohuvohamine – kaks päeva hiljem ei saa enam arugi, et oleks peenraid rohinud. Muru on pidevalt nii märg, et niitmisest võib vaid unistada. Ja ilmateade ei lubanud mingeid meeldivaid muutusi, ikka sama rida – vihmane ja jahe. No oligi hea põhjus see kodune õudus mõneks päevaks selja taha jätta ja kaeda, mis toimub mujal Eestimaal.
Esmaspäeva, 06. augusti, hommikul kell 9.30 lõime autole hääled sisse ja võtsime suuna mööda väikseid teid ja geopeituse aardeid Tartu poole. Taevas oli ühtlaselt hall, lakkamatud vihmapiisad pekslesid vastu autoklaase. Kümmekond kilomeetrit enne Tartut, Vedu kandis, hüppasime sugulaste juurest suvilast läbi, kus ema parajasti suvitab, tegime kiire tere-kalli ja pisiplika sirutamise-toidutamise pausi. Ei andnud siingi vihm meile armu. Tänu suvila suurele terrassile me tuppa pagema siiski ei pidanud, kuid ringkäik aias piirdus küll vaid vaateulatusega terrassilt. Kiikasime ka kasvuhoonesse, kus tädil on päris korralik viinamarjakasvatus, mõned valminud kobarad saime ka maitseelamuseks kaasa. Tänud maitsvate marjade eest! Tunnike hiljem asusime taas teele.
Teinud lähemat tutvust Luunja hobusega, põiganud läbi Eesti Lennundusmuuseumist (põhjalikum eksponaatidega tutvumine jääb tulevikku, kui poiss veidi vanem; ise oleme neid uudistanud kolm aastat tagasi suveseikluse käigus) ja Vastse-Kuustest jõudsime poole seitsme paiku õhtul Vana-Saalusele, kuhu vennapere 2004 aastal maatüki muretses. Peale mõningast sirutuspausi istusime taas autosse, vurasime kahe masinaga kümmekonna kilomeetri kaugusele Kirikumäele ujuma. Tõeliselt mõnus ujumiskoht, eriti koos lastega. Ütleks, et väga turvaline. Isegi nelja pluss natukese kuu vanune Karolin tegi seal oma elu esimese väliujumise :). Alguses tõmbas küll moka viltu, kuid paar hetke hiljem tundus see talle juba päris mõnus. Selle mõne hetke vältel, mis ta vette sai kastetud, oli päris huvitav neid erinevaid ilmeid jälgida. Peale pikka sõidupäeva möllasime seal ikka päris tükk aega, vesi oli seal suppsoe ja siidiselt pehme. Ja mis kõige olulisem minu jaoks – liivase põhjaga! Ilmselt on see liiv sinna 'supelranna' jaoks kohale veetud, kuid mis tähtsust sel on, peaasi, et ta seal olemas on. Ahjaa, vihmasadu lakkas kusagil Palojärve kandis ning meie õhtust värskendavat supelust saatis pilvede vahel piiluv loojuma sättiv päike. No mida sa hing veel ühest suveõhtust tahad – on soojust, on päikesevalgust, on vesi, on hullamiserõõmu!
Peale tunnikest madistamist naasesime tagasi Vana-Saalusele. Aeg oli kihutanud edasi müstilise kiirusega ning õhtuks plaanitud grill lükkus edasi järgmisele päevale.
Majas, mida vennas hakkas 2005 aastal oma kätega jõeveerule künka otsa ehitama, vaid pliidi-kamina-ahju-leso kompleksi lasi kohalikul oma ala spetsialistil laduda, puudub elekter. Elu nagu onnis ennemuiste :). Seda siiski pisukeste mööndustega – kõige kasutatavamatesse kohtadesse (kööki, kempsu ja magamistuppa) on ta meisterdanud LEDidest koosnevad valgustid. Alloleval pildil on söögi(töö)laua kohal üks suurim omasugune, samas ruumis oli veel kaks väiksemat, umbes pool sellest, üks pliidi juures ja teine köögi pesunurgas. Kamina-elutoa poolses nurgas annavad valgust ja loovad meeleolu petrooleumlambid. No neid annab muidugi igale poole paigutada, kuid seal lihtsalt puuduvad LEDid. Minu jaoks hüpernunnu oli kadakase pöördjalaga puuseenest valmistatud laualamp. Lisaks originaalsele ideele oli see ka pedantselt lõpuni viimistletud. Väga vinge! Valgustab piisavalt, et selle valgel isegi peenemat näputööd teha. Aga kui elektrit ei ole, kust siis ikkagi saavad need LEDid oma valgustandva energia. Selle tarbeks on väga hea ära kasutada vanu autoakusid, mida saab linna kaasa võtta ja toas laadida. Nägin neid seal ruumis umbes nelja, mis juhtmetega ühendatud. Pimedamal ajal pidi piisama, kui neid umbes 2x kuus laadida. Kasutusel on nad siis umbes pool nädalast, sest põhiline elu toimub siiski linnas.
Vaadates eheda laastukatusega maja pilti, siis paremale jääb 6x6m elutuba-köök, mille kesekel siis suur ahjukompleks, teisel korrusel otsaaknaga nö avatud magamistuba, st astud trepist kohe tuppa, ei ole mingit seina ega ust vahel. Keskel on avatud terrass, vasakul pool kemps ja tulevikus peaks tulema ka saun ja sauna kohale külalistetuba. Nii nagu paljusid, tabas masu valusasti ka neid. Millal see kõik nüüd ükskord valmis saab, kes seda teab... Aga ütlevad ju tuntud laulusõnadki: "ei me ette tea, mis elu meil tuua võib...". Loodame siis, et toob ikka parimat :).
Ahjaa, ei saa mitte mainimata jätta külmkappi. Köögi nurgast on kaevatud 4m sügavune auk, kuhu on paigaldatud plastiktoru ning selle sisse vastavalt mõõtudele lastud plekksepal valmistada tsinkplekist riiulitega kapsel, mis siis köiega sügavustest üles vinnatakse. Märkimisväärne oli selle kapsli täpsus toru suhtes – piisab kui kapsel lihtsalt lahti lasta ning see libiseb vaikselt, ilma köiest kinni hoidmata, vajalikule tasemele. Et siis jõudu on vaja rakendada ainult külmiku kättesaamiseks. Temperatuur antud külmikus on püsivalt enam-vähem +5 kraadi.
Uus hommik tervitas meid morni sompus ilmega. Peale kosutavat hommikukohvi ja kõhutäidet pakkisime pere autosse ning vaatamata vihmale lõime oma rännumasinale taas hääled sisse. Seikluspäeva alustasime Härma müüri külastamisega. Ei jätnud siingi vihm meid rahule, seega oli müüri külastus kiire. Sai pilk peale heidetud, tehtud paar klõpsu ja rutuga tagasi autosse. Tänu vihmale ja selle mõjul tekkinud libedusele jäi müüri otsas olev aare seekord kättesaamatusse kaugusesse. Aga kena koht muidu, kuhu kunagi kindlasti tagasi tuleme.
Vahepõikeks üks Petseri Lõunalaagri matkaraja aare, kus sai kaunis kohas pisiplika mämmi- ja hoolduspaus tehtud ning seejärel suund omal ajal palju põnevusvärinaid tekitanud Piusa koobastesse. Ootused antud koha suhtes olid üsna kõrgeks kruvitud, kuigi oli teada, et see on nüüd turistikaks tehtud. Aga et me saame sellise meeletu pettumuse osalisteks, ei osanud küll ette arvata. Jätkuvas vihmasajus olin saanud varikatuse all plika kõhukotiga endale kõhule ja olime igati ekskursioonivalmis, kui kassat külastades teatas internetis nohisev noor nähvits, et giidiga turismigrupp läks hetk tagasi ära ja giid väljub uuesti tunni aja pärast. Mis mõttes?! Et nagu ilma giidita minna ei tohigi. Ei tohi jah. Ja oma viga, et lastega tuled. Jah, vot just täpselt selline maik jäigi man. Suur pahameel lõi silme eest mustaks ning marssisime uksest välja. Esimese hooga tahtnuks sealt minna kus see ja teine, kuid poisis oli nii suur ootusärevus, et kuidagi ei saanud lapsele pettumust valmistada. Hinganud ukse taga suured sõõmud vihmavärsket õhku, rahunenud ja analüüsinud olukorda, läksime uuele katsele. Lunastasime üüratult kalli (8 eur perepilet) pääsme ning võisime grupile järele joosta. Ei hakka ju nelja kuuse lapsega tundi aega lihtsalt surnuks lööma ega ka asjata bensu põletama, temal on ju oma rütm ja omad vajadused. Saime siis mõni hetk tagasi lahkunud grupiga koobastes kokku ja mis me siis sellelt ekskursioonilt saime? Paari lausega saime teada, et koopad on tekkinud klaasiliiva käsitsi kaevandamise tagajärel ja et koobastes elavad nahkhiired, tänu kelledele need koopad vaatamiseks alles jäeti, sest plaan oli need üldse õhku lasta. Osaliselt ongi koopad õhku lastud.
Üldkokkuvõttes tõdesin, et sellest kohast pole enam mitte midagi järel, mis aastal 1999 mulle ikka sügavaid elamusi ja põnevusvärinaid tekitas. Siis sai viiekesi taskulampide valguses seal pikalt kolatud, käikude labürindis saatmas külm rõskus ja pimedus. Selline maailmast eraldatuse ja hüljatuse tunne tekkis seal, avastamist iga järgneva samba taga ning soov sinna üksi mitte jääda. Kõik meeled olid pingul ja teritatud olekus, leiaks vaid taas tee sinitaeva alla. Tark tegu oli igale poole mitte ronida kuhu tahtnuks, kuna teada oli, et koopad on varisemisohtlikud ning ehedaid näiteid jäi silma alla mitmeid. Ja mis on sellest kõigest tänapäevaks järel?! Koobastesse pääseb vaid esimese võlvi juurde, edasipääs on tõkestatud suurte palkidega. Seinad on puhastatud turistidele vaatamisväärseteks ja kohale saab kõpskingaga ilma riideid-käsi määrimata. Kadunud on igasugune looduslik 'metsikus', istuks nagu kodus tugitoolis ja vaataks filmi, ei mitte midagi ehedat enam. Kõik, mis vähegi võimalik, tehakse rahaks. Meeled suudaks sellega ehk veel kuidagi leppida, kui sinna investeeritud raha oleks rohkem sihipäraselt kasutatud ehk et siis oleks võidud näha veidi enam vaeva ja ehitada turvatud ligipääs kasvõi vähemalt kolme-nelja võlvi jagu edasi, et tekiks 'olen koobastes' tunne ja näeksin neid iga oma külje pealt. Aga ei, olulisem kui koobaste lumm on rahvale pakkuda tükk kooki ja kohvi, mida on võimalik hankida kustiganes! Hetkel on küll tunne, et näe, me nüüd tegime siin midagi, turist tule-tule vaatama! Kuid minu meelest jääb puudu sellest emotsionaalsest pauerist, mis seda turisti sinna kohale võiks meelitada. Käid ära ja tõded, et oli jah selline eurosteriilne koht aga sõbrale nagu soovitama küll ei kipu. Meile Märdiga oli kõik see kokku üks Suur Pettumus, kuid hiljem selgus, et poisile enim elevust pakkunud koht. Tema eelis on see, et ta ei tea, mis oli seal varem :).
Kuna antud piirkonda rohkem leidmata aardeid ega käimata põnevaid kohti ei jäänud, seadsime autonina kodupoole. Vahepeal tegime jalasirutuspausi Meremäe vaatetorni juures, kus lootsime nautida kena vaadet ning hea ilma korral pidavat ka Petseri kloostri kuplid paistma. See oli muidugi lootusetu üritus, kuna heast ilmast oli ju asi kaugel. Küll aga nägin huvitavat nähtust – kaugelt metsade vahelt tõusid kohati taeva poole suitsututsakad. No tegelikult see ei olnudki suits, vaid peale vihma auravad järved. Ja seal piirkonnas neid järvi ikka jagub.
Ilm oli jätkuvalt vihmane ja jahe, soojakraade vaevalt 15 ja lõõtsus vinge tuul. Möödasõidul külastasime ka eilset ujumiskohta, kuid vaatamata soojale järveveele vette ei kippunud kuidagi. Poiss küll kippus, kuid targu teda sinna siiski ei lubanud. Vana-Saaluse koju jõudsime paar tunnikest varem kui eile, nii mööduski edasine õdusas õhkkonnas grillides ja chillides.
Juba nii igapäevaseks saanud vihm ja somp tervitas meid kolmandalgi hommikul. Peale hommikusööki pakkisime oma kodinad selleks korraks kokku ning kella 12 paiku asusime põhja poole koduteele. Seda muidugi mõista mõningate haakide ja kõrvalepõigetega. Vana-Saalust jäi meenutama õhtune sume toavalgus, mõningane väline metsikus ja kohalikest kukeseentest tehtud maitsev kaste, mida meile iga päeva hommikuti ja õhtuti ikka muu toidu kõrvale pakuti. Mmm, see maitse on siiani suus :).
Esimesena üritasime vallutada Nursi vana NL aegse sõjaväebaasi, kuid punased lipud vardas andsid mõista, et suured onud mängisid seal metsas kuskil sõda ja neid segada ei tohtinud. Esimene katse aastal 2008 luhtus samadel põhjustel. No ehk järgmine kord on rohkem õnne.
Edasi kulges me tee sama militaarselt, sihtmärgiks Eesti-Läti piiril asuv Kordoni aare. Seal sai Karolin elus esimest korda ka välismaal ära käia, Lätis, u 10m piirist. Aga ikkagi välismaa :)!
Järgmiseks sihiks oli Tarvastu kiriku ümbrus. Jõudsime kiriku vastas üle tee olevasse parklasse kui vihmapladina saatel kurjakuulutav plurin me kõrvu kostus. Hea, et polnud veel 300m kaugusele jalutuskäigule asuda saanud, sest Karolin leidis paraja hetke teha meile üks väike kakaüllatus. Kuidas me seda majadega palistatud parklat silmadega ka ei mõõtnud, ei sobinud kohe kuidagi seal puhastustöid teostama hakata. Õnneks oli Märdil mõni hetk tagasi silma jäänud silt puhkekohast (minul oli sel hetkel parajasti väga hea uni), nii pöörasimegi autonina tagasi tuldud teele ja vurasime 7 km kuniks jõudsime Tarvastu poldri puhkekohta. Aga oh üllatus-üllatus, mitte grammigi murust pinnast polnud seal. Vat sulle siis puhkekohta. Kuna auto on väike ja tihkelt rännuasju täis, siis autos toimetamine ei tulnud kõne allagi, suveti käib selline toiming ikka õues muru peal. Kuid seal oli ainult lompidega vihmamärg asfalt ja kruus. Egas midagi, kallis kapotikaas avitas. Ja vihmaga meil vedas, nagu sel päeval eelnevateski kohtades – vihma saime peamiselt ainult sõidu ajal, kui kuhugi minek, jäi sadu järgi. Sain plikaga vastavad toimingud just niks-naks tehtud, kui langema hakkasid suured rasked piisad. Ja nii Märdil järve ääres see uss leotamata jäigi (igal pool, kus minul oli plikaga tegelemist, käis Märt kas seenel või kalal :)).
Vihmasajus sõitsime tagasi Tarvastu kiriku lähistele parklasse. Vihm ei tahtnud kuidagi lakata ja suht mõeldamatu oli plikaga seda maad vihmasajus vantsida, ei tahtnud temaga kuidagi kahekesi lihtsalt autosse passima ka jääda. Tegime siis plaanivälise mämmerdamise ja kui sellega ühel pool, oli vihm läinud oma rada. Seejärel pisike kotiga kõhule ning paljaid varbaid läbimärjas rohus sahistades jalutasime piki järve kallast. Väga kenaks on seal kõik tehtud, pisike sillake mõjus nunnult, kuid väga koomiliselt. Aga miks ka mitte – silmale kena vaadata ja samas siiski ka funktsionaalne (pilti paraku pole, ei hakanud vihmaga fotokat kaasa võtma).
Kell kiskus juba paljuks, kuid kuidagi ei tahtnud mööda trassi sõita. Nii tuligi me plaanidesse kiire väike vangerdus aarde GK 100 peale. Sõbrad olid varasemalt küll öelnud, et see ei ole aare, mida möödaminnes skoorida, vaid see on aare, mille pärast kodust üldse välja sõita. No seda suurem oli me uudishimu ja see andis ka hea põhjuse väikeste teede kaudu sõitmiseks. Osutid kella numbrilaual olid kahtlaselt lähenenud juba kümnendale õhtutunnile. Multiaarde esimese punkti leidsime kõik koos ja oli ikka 'ohhoo-efekt' ikka küll, millest ma paraku siinkohal teatud põhjustel enam täpsemalt kirjutada ei saa :P. Saanud kätte edasised koordinaadid, jäin mina lastega autosse ning Märt kadus saabuva öö pimeduses metsa. Järgmine punkt oli aga paras pähkel, mida märjas metsas vihaste sääskede saatel väsinuna enam esimese hooga läbi ei hammustanudki. No väga hea, ei jäänudki hinge kripeldama, et ei saanud antud aaret aja puudusel edasi otsida, vaid et vajaka jäi ka mõtte lennukusest. Nüüd on teada, et selleks on vaja piisavalt rahulikku vaba aega varuda ja pühenduda ainult selle aarde lahendamisele, tundub olevat selline mõnus mõistatus, mida hing ammu ihaldanud on. Nüüd on hinges selline hea annus põnevust, et saame seda taas kunagi (loodetavasti juba sügisel) otsima minna.
Koju jõudsime enam-vähem täpselt hetkel, mil mööduv päev ulatas teatepulga järgmisele. Läbitud kilomeetreid sai kokku tiba alla 900. Vaatamata vihmale ja külmale sai tehtud üks mõnus suvetuur!