Vat kui hea

... et mõnikord on vihmased päevad. Siis ei ole kuidagi kahju toas loppis näoga ringi käia ning saata aega mööda mõeldes, et "peaks...". Peaks minema selle ja tolle ära istutama, peaks rohima, peaks aias midagi tegema... Normaalsetel päevadel viib see "peaks" ka tegudeni aga mitte sellistel päevadel nagu täna. Vihm küll lakkas juba mõned tunnid tagasi, kuid kuidagi ei saa sellest "peaks'ist" kaugemale. No ei ole kohe seda vunki, mis käima lükkaks.
Nimelt jäurab piiga vahelduva eduga juba teist nädalat ööseti mitte magada. Oli mul varemalt kuldmagaja – jäi 9-10 paiku ööunne ja ärkas hommikul 5-6. Mõnikord ka varem, kuid ühe unetsükli pikkuseks tuli ikka vähemasti 4 öötundi. Mulle sobis see väga hästi. Nii palju ilusat ja põnevat on varastes suvehommikutes! Kui ülejäänud pere veel magas, sain rahulikult istuda oma kuuma kohvitassi taga ja seda aega enda tarbeks kasutada. Inimesel lihtsalt peab olema päevas aega ka ainult iseenda jaoks, vähemasti minu puhul kindlasti. Täna ma siis olen nagu kuden'd kala, kuna pisipiiga jäuras mul nagu kellavärk iga tunni tagant. Endal oli tunne küll selline, et vaevalt sain pea patja, kui jälle kraps püsti ja laps sülle. Unesegasena pakkusin talle kogu aeg süüa ka, arvates et äkki jääb tal toidukorrast puudu. Aga ei, paar korda tõmmati ja rohkem ei tahetud. Panin siis sama targalt voodisse tagasi ja tehti mulle nägu, et nüüd magatakse nohinal edasi. Kõik oli kena-korras, laps rahulik, kuniks siis tunni pärast jälle... Tatti küll puristab palju, kuid hammaste tulemise moodi küll asi ei paista. Mine tea, ehk ei paistagi midagi, aga pisikest lihtsalt piinab. Samas jälle aga ei karju ja niisama tühja ei vigise. Või on see nüüd lihtsalt mingisugune turvalisuse vajadus, vaja kontrollida kogu aeg, kas ma ikka olemas olen. Nii ongi tänaseks päevaks piiga vastavalt olukordadele saanud endale hellitavalt hüüdnimedeks "Röökur Regularis" ja "Tige Titt" :). Lisaks jäuramisele on ta samavõrra tubli ka – hirmsasti meeldib praegu püsti seista (kellegi kaasabil muidugi) ja niisama võimelda. Nii ärkangi mitmeid kordi lihtsalt lakkamatu tõsise ähkimise peale. Vargsi lülitan pimedas toas mobiilile valguse sisse ja voodis tervitab mind ähkiv U-kuju – jalad on tõstetud üles taeva poole ning teiselt poolt on pea püsti ning üritatakse seda jalgadele lähemale vinnata. Ja nii lugematuid kordi – väsib ära, vajub tagasi selili ning samal hetkel paindub juba uuesti. Iseenesest on see ju väga tore, terve sportlik laps. Aga miks seda tõsist trenni siis öösel pimeduse varjus peab tegema?!

Enne vihma sai õnneks ka mõned olulised tööd tehtud. Kevadel oli lootus, et saame abi pisikesest Popcatist, kes meil tagahoovi tasaseks lükkab. Korra ta siin käis ja suurema õuduse, mis ehitamise ajast jäänud, laiali lükkas, kuid edaspidi saime ainult kahtlaseid noote. Otse meile nagu ära ka ei öeldud, et ei saa, ei taha, ei tee ja nii me siis ootasime ja lootsime. No tegelikult oli kogu aeg teisi aiatöid niipalju peal, et ega ei olnud mahtigi ise härjal sarvist haarata. Nüüd, peale Aalujate kokkusaamist, oli kohe nagu teine hingamine. Enam ei lootnud kellelegi peale iseendi ja esimese asjana võtsime selle majataguse siis käsile. Märt trimmerdas taimkatte pealt maha, seejärel riisusin kevadest saadik tekkinud 'kultuurkihi' (kuivanud umbrohu jämedad varred, hunnikutes teokarpe, talvel langetatud puude peenike oksasodi jne) mullani puhtaks. Siis hakkas juba piiride osas ühtteist nägema. Kevadel jõudsime kokkuleppele, et varemalt plaanitud grillinurk tuleb ümber kolida aia teise nurka, ikka eesõuele lähemale, muidu jäi selline kole võssa hüljatud tunne. Ja sinna uude grillinurka saingi nüüd paika istutatud 6 m pikkuse elupuude heki, mis hakkab varjama põhjapoolset külge. Istikud (14 tk) sain oma nö puukoolist, kuhu ma paar aastat tagasi pistikud mulda panin. Nüüdseks olid neil kõigil kena juurestik all ja kuigi ise veel pisikesed, on nad tublilt elujõulised ja rohelised. Selle elupuu heki otsa, samm ettepoole istutasin kokkutulekult saadud hõbepuu. (Kokkutulekule läksin üldse ainult kahe taime järgi, kuid lõpuks sai neid märkamatult kokku kümmekond ja kuigi ma üritasin üles märkida, kelle käest ma mida sain, on tema mul ainuke 'omanikuta'. Kui keegi mäletab, kes andis Nodsule hõbepuu, võiks mu mälu värskendada :). Tänud ette!). Plats, kuhu taimed istutasin, sai sammhaaval raudrehaga läbi songerdatud ja tasandatud niipalju, kui see selliselt võimalik oli. Probleemsematele kohtadele sai ka harki ja labidat näidatud, palju abi oleks olnud ka kolmnurksest kõblast, mida meil paraku aga ei olnud. Loomulikult mingit Inglise muru sinna ei kasvata, sest kõiki umbrohujuurikaid ei hakanud välja rookima, kuid kindlasti saab selle pinna, kokku ca 36 ruutu, nüüd niidetavaks. Ja kui miski kuri umbrohi külvatud muru vahel tahabki võimust võtma hakata, siis saab ta kevadel mu käest roundupiga. Pintsliga spetsiaalselt temale. Muld oli nii kuiv, et tolmas. Nagu ei olekski meil suvi otsa vihma sadanud. Ilmselt umbrohi oli selle niiskuse kõik ära tarbinud. Vat kui hea, sest märja mullaga oleks selline maastiku tasandamine mõeldamatu olnud. Nüüd on päris hea tunne, et see korralagedus sai likvideeritud ja ehk saab sellest platsist asjagi :). Ahjaa, sama platsi lähedusse, eesmisesse nö nurka sai istutatud Köögikatalt saadud äädikapuu. Nagu allolevatel piltidelt näha, on mõlemad puud praegu sellised tavalise suitsupakipikukesed. Usun, et umbes nii 3-5 aasta pärast on neil juba märksa suuremaid numbreid näidata. Ühelt pildilt on ka näha, et seltsimees vesirott käis meie tööd hindamas ja tundub selle heaks hinnanud olevat, ega muidu see rada nii pikk poleks :P.



Enne saabunud vihma sai peenrast üles korjatud ja peale esmast aia peal kuivatamist kastidesse kuivama pandud sibul. Sel aastal on ometi põhjust rõõmustamiseks – sibul on kohe päris sibulamõõtu! Minu 8 aiandusaasta jooksul ei ole siin sellist sibulat veel olnud ja Märt väidab, et tema ei tea üldse läbi aegade siin nii korralikku sibulat olevat. Kas tõesti on meil viimaks õnnestunud luua neile vajalikud kasvutingimused (oleme oma raskesse mulda ohtrasti liiva sisse vedanud, kevadeti lisanud ka komposti ja sõnnikut) või on soodsalt mõjunud hoopiski see vihmane suvi? Eks tõde selgub vast siis järgmisel aastal...



Ma ilmselt pean kuskile ravile minema... Enne veel kui pimesi sõrmed klaviatuurile lõin, kujutasin vaimusilmas ette, et saan kõik öeldud kümmekonna lausega... niipalju siis sellest :).