esmaspäev, 26. märts 2007

Hammasteta

Veel enne poisi sündi nägin ma ikka unenägusid - küll värvilisi, seiklusrikkaid, jaburaid, painajaid... mida iganes. Peale Mauri majja tulekut pole mulle au antud unenägusid näha. Millegi pärast on ta ööseti halvasti maganud (siiani oleme selle hammaste tuleku arvele pannud) ja nii ei ole ka mina saanud korralikult magada. Üksvahe trallitasime iga 40 minuti järel - sain pea padjale, silmad kinni, kui poiss juba jälle karjus. Nüüdseks, mil Mauri on 8k ja 2n vana, on asi normaliseerunud. Esimest korda ärkab kuskil kolme, poole nelja paiku ja järgmine kord 5-6 ajal. Kui varemalt, kuni 6-nda elukuuni, talle kõhuli magada ei meeldinud, siis nüüd on kõhuliasend ta lemmikpoos. Probleem aga seisnebki selles, et ta ei suuda läbi une end nii mugavasse kõhuliasendisse sättida, kui tahaks ja siis ongi kisa lahti, emme peab aitama. Ikka aitan ju, kus ma pääsen :)...

Olin täna poisi pannud õue lõunatudisse, koristasin ise tuba, küürisin põrandat ja mida kõike veel, kui korraga plaks, miskid jaburad pildid silme ees. Ja vaikselt hakkas meenuma... Vastu hommikut olin näinud unenägu, detailset, värvilist ja vastikut... Reedeti on ikka näidatud küll kanal 2-st ja TV 3-st dokumentaalsaateid elust enesest, kus on siis igasuguseid veidrusi ja haruldasi haigusi jmt, millega tavainimene igapäevaelus kokku ei puutu. Nii oli ka minu unenäos Colleen (üks negatiivne ja ebasümpaatne tegelane seebikast "Kodus ja võõrsil") sattunud reporterite tule alla teemaga, et temal ei ole sünnist saati hambad suhu kasvanud... Ema kord rääkis mulle, et tema tutvusringkonnas oli üks laps, kellele ei kasvanu kunagi juukseid. No miks ei võiks siis olla ka inimest, kellele ei kasva kunagi hambaid?! Selline üsna embameeldiv teemaarutelu oli seal unenäos, näidati Colleeni nö "hambumust" - olid vaid igemed, ja näha olid hambad nende all, kuid kunagi ei kasvanud need igemest välja. Võeh!

Ju mulle on siis nii hinge läinud, et Mauri sõpradel, temast kaks kuud noorematel Joonasel ja Andreasel on kummalgi juba kaks hammast suus, ja meie poisil ei ühtegi... Ülevalt igeme alt paistab kummaltki poolt vähemalt kolm hammast, alt ei midagi. Millal ükskord need välja kasvavad, eks elu näitab :) Sinnamaani vaatan aga omi painajaid edasi... Mhhh, kas sellist unenägu ma siis tahtsingi?!

Filmidega kaasneb see hea nähtus, et lükkad DVD mängijasse just sellise plaadi, mida parajasti ise näha tahad, unenäod, va maidad, need tulevad aga ise, ilma tellimata... Ja nii peadki vaatama igasugust rämpsu, mida su aju alateadlikult genereerib. Iseasi, kui paljut sa sellest hommikuks mäletad...

Selle kohta meenus isegi üks hea anekdoot, mille ema mulle kord rääkis.
"Pojake, mida head sa siis unes ka nägid?" küsib ema lapselt.
"Ah... igasugust jama..." vastab laps tülpinult "küll sind ema, küll isa..."

Kevadpäike

Mauri ärkas täna suhteliselt hilja, kella 9 paiku, kui issi mobla äratuskell helises. Mõnulesime veel mõnda aega niisama voodis, alguses emme-issi vahel, poiss pärast oma voodis, iss sättis tööle minema ja mina vedelesin veel mõnuga teki all. Tea, kas on see nüüd suveajale üle minemises või milles, aga nii raske oli voodist välja saada. No viimaks ikka sain... 10-ne paiku sai kutt oma hommikupudru, mängis toas ilusti omaette ja natuke peale 11 otsustasin lapsega väljas aias jalutada, vaadata, millised lilled on end juba kevadpäikese kätte sirutanud. Leidsime palju ilusaid valgeid lumikellukesi, lumeroosi, murtud südagi on oma väiksed otsakesed maa seest välja pistnud, aiamaalt leidsime eelmise sügise porgandeid ja... üldiselt on kõik ikka veel nii trööstitu, koristada ja teha oleks vääääga palju... Käisime jalutasime memmede krundist mööda jõeäärde välja, vaatasime kuidas kevadvesi pahinal voolas. Praegu annaks mõnuga seal kanuuga küll siia- ja sinnapoole kimada, kuid kuidas sa üksi ikka lähed, Maurist ju tõmbajat kah veel ei ole. Ja nii me siis vaatasime seal mõnda aega ja jalutasime koju tagasi. Oh oleks minu aed ka nii korras, kui memmedel... aga tiba vara on veel võtta kätte reha või labidas või hark... ja nii ma siis lohutan end sellega, et küll varsti... varsti on ka meil jälle olukord parem... teen veel tiiru aia tagumiste lumikellukesteni, kui adun, et poiss kuidagi väga apaatne on. Oli mul kõhuli käte peal ja ega mina ka näinud, mis ta seal täpselt tegi. Magama oli jäänud! Lootsin teda veel küll tunnike üleval hoida ja siis vankriga pikale lõunatudile panna... aga näe, ei jaksand väikemees. Nii ma siis vedisingi aiatooli, magav laps kätel, tuulevaiksesse kohta päikese kätte. Istusin toolile, sättisin poisile hea mugava asendi, ja lihtsalt vaatasin enda ümber. Soe kevadpäike paitas meie mõlemi nägusid, nii mõnsa oli olla, et endalegi kippus tukk vägisi peale... Mine tea, äkki tukastasingi mõned hetked... Niimoodi vaikselt seal toolil istudes ja oma poja unemagusat nägu nohina saatel päikese käes nähes tundsin, kuidas ma seda kohta armastan. Kuigi siin on kõik pilla-palla ja väga palju tööd on vaja ära teha, enne kui päris hea saab, aga kuidagi selline mõnus soe tunne puges hinge... rahu... vaikus... päike... kevad... lihtsalt oled... ja vaatad kasvavat elu enda ümber... Viimaks, kui neid mõtteid ja tundeid juba omajagu hellitatud sai, ajasin poisi vaikselt üles ning tulime ära tuppa. Seinakell kinnitas fakti, et olime seal kevadpäikese kaisutuses veetnud tunni... Poiss oleks kindlasti pool tunnikest veel tukkuda tahtnud, küll teeb lõunaaeg tasa ;)