Kolmapäev, 16. september 2015

Nokitsesin natuke

Leidsin interneti vahendusel mõistliku hinnaga kasutatud võrevoodi. Mõistagi olid väikesed 'hambakunstnikud' sellele oma meistriteosed jäädvustanud, kuid paraku ei jaga me ühte ilumeelt. Nii haarasingi esmalt lihvuri järele ja eemaldasin otste ülemistelt osadelt vana laki ja ebatasasused puidus. Erinevus puhastatud ja puhastamata detailide vahel jäi aga väga silmatorkav, mistõttu algselt plaanitud kiire värskenduskuur venis vähe töömahukamaks ja ajakulukamaks, puhastatud ja uuesti lakitud said kõik detailid va ümarad võrepulgad.
Olles vana laki eemaldanud, tundus see puit kuidagi väga steriilselt puhas ja lage. Olin eelnevalt välja vaadanud ka detailid, mida sinna teha/panna, kuid ka koos nendega tundus vaimusilma ees see kuidagi 'mitte see, mida näha tahaks'. Nii leidsingi huvitava tööriistana gaasipõleti, mille Märt oli äsja muretsenud kitkutud kukkedelt karvade eemaldamiseks. Aga nagu kiuste ei olnud mul selle põleti kasutamiseks sobivat tuulevaikset ilma, tähtaeg hingas kukile ja vaja oli tegutseda. Paraku ei ole ka ühtegi sellist tööruumi, kus tolmuseid, värvihaisuseid ja tulega mängimist vajavaid töid teha. Nii ma jooksingi nende voodiotstega ümber maja ja kasvuhoone, otsides veidigi tuulevaiksemat kohta. Tuul aga arvas siiski, et tahab minu tegemistes kaasosaline olla ja järgnes mulle kõikjale, kuhu üritasin peitu pugeda. Ja ega mul siis ei olnud ühtegi sarnast puutükki ka, millel proovitööd teha. Kui hakkasin saavutama juba soovitud tulemust, tuli aga tuuleke visa ja puhus leegi vihaseks ja oligi untsus jälle kõik... Nii ma siis põletasin, lihvisin, põletasin, lihvisin... mitmeid kordi, kuniks viimaks vaatasin, et nii ei jää sest puidust enam miskit järgi ja kui ta tahab selline välja tulla, siis tulgu. Lambukesega tükiga olen ise päris rahul, lillemotiiviga läks parem pool liialt tumedaks.
Lambukese leidsin oma decoupage salvrätiku varudest. Kahte samasugust voodiotsa teha ei tahtnud ning lambukesele sõpra seltsiks enam ei leidnud. Nii oligi jälle põhjust külastada üht Tallinna suurima valikuga decoupagetarvete kauplust. Sealt leidsin seekord aga hoopis imeilusa riisipaberi. Riisipaberitega igasugune kogemus puudus, üleüldse oli see mu elu esimene riisipaber, millega kokku puutusin, lihtsalt nii suur uudishimu oli seda oma sõrmede vahel tunda. Oi, kuidas ma seda nüüd armastan! Kui mõnus on sellega toimetada! Eks salvrätikutel ole omad eelised (õhem, ei jää muust tasapinnast kõrgem; odavam), riisipaberil omad (lihtsam töödelda, ei lähe liimides kortsu).
Kui motiivid paigas, põletasin puidupõletiga kaunistused lisaks. Leidsin need peale pikki surfamisi neti avarustest ning kohendasin pilditöötlusprogrammiga endale meelepäraseks. Siinkohal on kurb see, et mul endal puudub igasugune loominguline fantaasia ja vabakäe joonistamise oskus. Vaimusilmas tekib oodatavast tulemusest miski visioon, mille väljendamiseks siis enda oskustest vajaka jääb ja nii ongi net lähim abiline, sest sisemine tung ise midagi valmis teha ei ole kõikidele tagasilöökidele vaatamata vaibunud...



Universaalne tööriist - gaasipõleti:

Kolmapäev, 9. september 2015

Tul-Nuk sai nime

Enne kõigi kolme lapse sündi mõtlesin ikka nimede peale, mida siis uuele ilmakodanikule võiks nimeks panna. Kuid ikka on olnud kuidagi nii, et need nimed pole lastele "külge hakanud". Nime panemine on ikkagi tähtis asi, elada tuleb nimega ju terve elu. Nii olemegi meie oma lastele leidnud nimed, millega oleme nii mina kui laste isa rahul. Mingeid kombineeritud liitnimesid me ei tahtnud, et noh, paned kokku selle, mis meeldib ühele ja mis teisele. Tegemist on ikkagi ühe isiksusega ja olgu neid nimesid siis ka üks. Seadusega võib eesnimeks anda kuni kolm lahku kirjutatud nime või sidekriipsuga seotud kaks nime, kuid igapäevaelus mugandatakse need pikad nimed suupäraselt ikkagi lühikeseks ning toretsev ja mitmekülgne nimi jääb üldjuhul vaid dokumenti.
Nimi tuleb lapsele panna esimese elukuu jooksul. Kõige kiiremini ja valutumalt sai oma nime meie esimene tütar – sünnijärgsel õhtul, olles lapsega kahekesi ema-lapse palatis, vaatasin heldinult hämaras toas oma magavat beebit ning plõks! ilmutas end tema nimi (huvitav, kuidas mõned detailid ikka nii ehedalt meelde jäävad). See variant sobis nii mulle kui isale, kuid peale sündi lasime siiski emotsioonidel paar päeva settida. Ja nii see nimi sai ja jäi. Nüüd, teise tütrega, aga... aeg muudkui tiksus ja tiksus. Mis meeldis ühele, ei meeldinud teisele ja vastupidi... ja kui isegi meeldis, leidus ikka mõni negatiivse maiguga põhjus, miks seda nime mitte panna. Vahepeal tuli juba täitsa ahastus peale – no ei ole meie tütrekesele nime! Kuniks siis ükspäev käis jälle see müstiline 'plõks!'. Jällegi lasime olukorral paar päeva settida ja ka tütrekesel enda eest ise "kõneleda". Kompromiss oli leitud – see sobis meile kõigile kolmele!
Eile, 08. septembril, oli siis tähtis päev – tütreke sai endale nime Maiken. Nime pidime registreerima Tallinna Perekonnaseisuametis (veebis ei saanud), kuna mina olen Tallinna kodanik, aga issi mitte. Kahe eelmise nime panekuga oli seekordne vastuvõtt kuidagi külm ja kauge. Asetanud lauale vajalikud dokumendid, klõbistas ametnik omaette nohistades tuimalt tükk aega arvutiklahvidel, suristas printerit ja kolistas sahtlitega. Sama elutult tutvustas ta mu ette kirjutuslauale asetanud A4 formaadis paberilehte, mis on siis lapse sünni dokument ning väiksemat, A5 formaadis, nimetunnistust. Kolmanda detailina lisas veel reklaam-infobrošüüri "Laps ja Perekond 2015" ja viimased sõnad "ongi kõik". Kuigi nimi oli must-valgel paberil kirjas, ta isegi ei küsinud sõnaliselt üle (rääkimata muidu suhtlusest), kas antud nimevariant on õige, nagu kahel eelneval korral. Vahetasime elementaarsed viisakused ja läksime laiali.
Enam ei antudki lapsele kausikest ja kruusikest kirjaga "väikesele tallinlasele"... Ajas tagasi vaadata, siis poisi sündimise aegu (2006) olime nii mina kui laps täieõiguslikud Tallinna kodanikud, saime sünnitusmajas beebipaki ja hiljem lisaks riiklikule toetusele ka linna sünnitoetuse, sünni ja nime registreerimisel kingiti lapsele ka kausike ja kruusike. Esimese tütre sündimise aegu (2012) kahte esimest enam ei antud, kuid viimati mainitud meened kingiti, lisaks veel raamatuke lapsele. Ja nüüd... ei midagi! Mitte, et mul seda nänni nii hirmsasti vaja oleks ja ma ilma selleta kuidagi hakkama ei saaks, aga lihtsalt nii vahva on läbi ajaloo tunnetada, kuidas "Tallinn hoolib!". Huvitav, kas tulevikus need vanemad, kes mõlemad ei ole registreeritud Tallinna kodanikeks, on ikka pädevad oma lapsele ise nime panema või tuleb sünni registreerimiseks hoopis linnale lõivu maksta?!