Kolmapäev, 27. veebruar 2013

Kips on surnud, elagu kips!

Esmaspäev, 25. veebraur.
14:10 tuli poiss õuest tuppa suure nutuga. Tegin koos piigaga lõunauinakut ja ei saanud kohe mittemillestki mitte mõmmigi aru... Järgnes mõningane Browni liikumine läbi uneudu. Saanud poisil märjad riided seljast, jootsin talle klaasi suhkruvett. Järgmisel hetkel, kui endale mineku riided olin selga tõmmanud, poiss enam ei suhelnud, istus täiesti vaikselt, liikumatult diivanil. Enne kui jõudsin veel suuremasse paanikasse sattuda, kostist sealt vaikset norskamist. Poiss oli end hetkega kogu ümbritsevast maailmast välja lülitanud. Kuigi tahtnuks ta sinna niimoodi suure rahu sisse jätta, olin siiski sunnitud ta meite sekka tagasi kutsuma.
15:00 jõudsime vanaisa abiga lastehaiglasse.
15:25 paljastasin traumapunkti vastuvõtus poisi käsivarre. "See on jah päris kole" kuulsin eemalt kirjutuslaua tagant spetsialisti kommentaari. Ega rohkem ei uuritudki, käsi fikseeriti miskisele alusele, vormistati vajalikud paberid ja saadeti edasi röntgenisse. Enne minekut sai poiss hea sutsaka valuvaigistit.
15:43 tegi röntgeniaparaat klõps-klõps.



15:50 samas kabinetis, kust alustasime. Hästi palju igasugust infot, milles üritasin orienteeruda. Süüa ei tohi, juua ei tohi... Samaaegselt veeretati sisse sama ratastool, millega hetk tagasi olime röntgenist naasnud. Seejärel asusime juba teele – õde poisiga ees, mina kodinatega järgi. Möödaminnes, kuskil vahepeal, sain riided garderoobi antud.
16:10 jõudsime ortopeedia osakonna palatisse. Nii kui poiss palatisse ja voodisse pikali sai, jäi ta kohe magama. Oleks ma suitsumees, tõmmanuks pikkade mahvidega endale seda va tossu sisse. Aga näe, ei ole. Närv oli püsti ja päädis see pisaraga silmanurgas. No mis teha, olen juba kord selline. Kes lastevanemaist ikka tahab, et lastega õnnetusi juhtuks... Õnneks oli kaks õde meie juures (mingid paberid olid vaja veel täita) ning rääkimine tõi ratsionaalse mõistuse tagasi. Õed (üks oli vist praktikant, vähemasti teda juhendati) olid muhedad ning tiba sai huumoritki, mis mõjus pinge maandajana väga hästi. Kui õed läinud ja pojaga kahekesi palatisse jäin, hakkasin sebima ülejäänud päeva korraldust. Kodus vajas mind ka üks pisike tirts. Kuigi mammi oli temaga, oleks olnud ülejäänu tema õlgadele jätmine, tänu tema viletsale tervisele, talle üle jõu käiv. Pool tunnikest hiljem ärkas poiss, tahtis vetsu. Oli üldse igati hipsadi-hopsadi nagu polekski midagi viga olnudki. Eks see oli see süsti viljastav mõju :). Aga tore oli jälle "oma last" näha.
16:45 saabus Märt, viis mind koju ja läks tagasi poisi juurde.
19:45 süsti mõju taandus ning valu võttis taas võimust. Hetkel aga uusi vaigisteid ei antud, kuniks polnud kindel, mis saab edasi.
20:25 saabus, nagu lubatud, narkoosi brigaad. Poiss sõidutati issi saatel voodiga opiruumi, peale patsiendi edukat uinumist aga kamandati iss tagasi palatisse.
20:40 sõidutati kipsiga kokku lapitud veel magav laps palatisse tagasi. Äraoldud ajal siis spetsailistid reponeerisid ehk maakeeli väänasid luu paika ja panid kipsi.
21:05 peale ärkamist uuesti pildistama. Röntgeni ukse taga ootas ees juba teismeline neiu, kellel oli peale narkoosi ülimalt lõbus olla, vaatamata sellele, et lennukad kaared lumelauaga Valgehobusemäel olid mõlemad käed valgesse kipsi mähkinud.
21:25 kinnitas arst, et op õnnestus ja kõik luud on taas õiges kohas.
22:30 vahetasime Märdiga kohad. Olin haiglas juba pool tundi varem, kuid pidin voodikoha saamiseks end sisse registreerima. Kellegi soomlase paberite vormistamine võttis aega pool tundi! Ja ootama pidin ma selle aja selleks, et öelda vaid oma isikukood!
*
Kodus toimetades oli rahulikult aega asjade üle järele mõelda, et mis siis ikkagi juhtunud oli. Poiss rääkis küll, et oli lumehange otsast hüpanud ja et hange keskel oli auk ja oli auku kukkunud ja siis oi veel oma kolmas ja neljas versioon sellest asjast. Haiglast koju tulles käisin siis maja taga hoovis seda salapärast hange kaemas. Lapsed on juba mõnda aega tagasi (ilmselt eelmiste sulailmadega) ehitanud umbes meetri kõrguse kindluse, puha ukse ja mõne aknaauguga ning kindluse juurde viis kaldtee, kindluse poolne ots umbes 2/3 müüri kõrgune. See kõik oli eelnevaid ilmu arvestades kenasti jäässe läinud ja igati kindluse kohaselt vastupidav ehitis. Vaadates seda ja viies poisi sõnad pildiga kokku, oli toimunud järgmine – poiss oli tulnud jooksuga mööda kaldteed ja tahtis hüpata sealt kindlusesse sisse, kuid viimases otsas oli jalg ära libisenud ning maandunud kogu kiiruse ja raskusega sinna jääst ümara serva peale, sealt edasi siis auku kukkunud. Asi ei olnudki mitte maapinnale maandumises, vaid selles ümaras jääst servas. Poiss ei murra üldiselt kergesti luid, kuid nüüd kohapeal asja analüüsides tundus olukord loogiline.
*
Öö haiglas möödus meil kenasti, poiss magas üldiselt rahulikult ja läbi une keeras end igatepidi nii nagu ta keha paremaks arvas. Paar korda tahtis vaid juua. Hommikul oli igati krapsakas, käsi ei valutanud ega midagi. Isu oli lapsel ka õnneks päris hea.
09:20 lõikas õde eelmise päeva siduse lahti ja sidus uuesti lõdvemalt kokku, et käel oleks ruumi paistetada.
12:20 käis arst teda vaatamas ja infot jagamas. Lubati koju!
15:00 jäi kodus diivanil magama.
19:00 olin sunnitud lapse üles ajama, õhtusöök vajas söömist ja laps oma voodisse ümber toimetamist. Käsi ei valutanud ikka veel, ega andnud enda olemasolust kuidagi märku. See hakkas murelikuks tegema. Igaks juhuks kontrollisime, kas sõrmed ikka liiguvad. Liikusid :).
*
Täna hommikul kl 6 aeti mind üles, käsi valutas ja ei lasknud lapsel magada. Tundub, et kõik funktsioonid siiski töötavad ning hakkavad kulgema normaalsetesse rööbastesse, kui seda nii saab nimetada.


Meid oleks nagu oodatud sinna lastehaiglasse – voodites olid nodsulahedad linad :).


Et hakkaski elu juba normaalseks muutuma – tervelt 20 päeva sai me pere olla ilma kipsita ja umbes viimased 14 päeva on ka tüdrukutirts end terve inimese moodi tundnud. Tegime juba ka pikemaid jalutuskäike väljas ja kõik näis kulgevat oma õiges rütmis. Niipalju siis sellest :).